Kaja Tampere “Minu Soome”

Määratlemata 3 Replies

Ma olen pea kõiki neid minu-sarja raamatuid lugenud, mõne sünni juures rohkem olnud, teinekord natuke vähem… Nii et ma võin üsna julgelt deklareerida, et Kaja Tampere “Minu Soome” on neist mulle kõige rohkem meeldinud, kõige hingelähedasem…

(Epu Ameerika-raamatuid ma kusjuures ei panekski siia kõige-rohkem-meeldinud ritta, sest need on minu jaoks kuidagi hoopis eraldiseisvamad; ma ei saa Epu kirjutisi võrrelda teiste omadega, sest mul on endal nii palju isiklikke emotsioone nii tema kui tema raamatutega. Nii et on Epu “Minu Ameerikad” ja siis on teised “Minud”.)

Esiteks muidugi mõjutab kindlasti väga palju “Minu Soome” juures ka see, et kuna Kaja oli mu õppejõud, siis ma mäletan seda aega, seda raamatu algust – kuidas ta periooditi Soomes oli ja me meilitsi suhtlesime… Ja see minu viimane ülikooliaasta jäi ka tema viimaseks Tartu Ülikoolis, nagu ma nüüd lugesin. Ma ei tea, kas Kaja mind mäletab – neid tudengeid oli ju palju, aga mina mäletan teda väga hästi ja mäletan veel sedagi, et mingil hetkel ma igatsesin, et oleksin valinud lõputööks teise teema: sellise, kus tema oleks saanud mu juhendaja olla…

Aga nüüd raamatust. See erineb teistest minu-sarja raamatutest päris kõvasti. Ta on rahulikum, vähem-hoogne, vähem on dialoogi ja siuh-säuh olukorrakirjeldusi, rohkem on sisevaatlust, analüüsi, mõtisklusi… Ja see sobis väga hästi “Minu Soome” juurde: näiteks “Minu Hispaaniale” polekski selline rahulik stiil väga sobinud, usun ma.

Nii et juba stiil ja jutustamismood kandis edasi seda Soome Sisu. Ja vist esimest korda leidsin ma minu-sarja raamatust selliseid, kuidas nüüd öelda, tsiteeritavaid elutõdesid. No teate, selliseid lausejuppe, mis sobivad ka kontekstist väljarebituna kasutada. Mina olen väga palju Olulisi Raamatuid täisjooninud just nende elutõdede pärast. Ma ei taha sellega muidugi kuidagi arvustada teisi minu-raamatuid ja öelda, et seal polekski elutõde sees olnud. Ikka on olnud, igal omal kombel. Ja kõigist on olnud midagi õppida. Aga Kaja oskas kohe niimoodi öelda teinekord – ootamatult, hästi, ja kümnesse.

Näiteks:

Tasub ära kannatada see rõõm, mida teine sinuga jagada soovib.

*

Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

*

Ja kui teine inimene muretseb, siis peab sellest murest lugu pidama ja seda vähendama.

Need on vaid mõned lausekatked, mille kiirelt sirvides praegu üles leidsin. Aga jah, “Minu Soome” puudutas mind millegipärast rohkem kui mõni teine minu-raamat. Aga samamoodi nagu iga teine minu-sarja raamat, pani ta tahtma mind KOHE autosse istuma ja KOHE sinna sõitma, et ise seda kõike kogeda ja näha. Ja nüüd mõtleme me siin kodus päris tõsiselt, et võiks suvel ikka minna Soomet avastama. Kõiki neid järvesilmi ja padrikuid ja skulptuure ja muuseume.

Ja muidugi tekitas see raamat mus sügava igatsuse akadeemitsemise järele ja pani enda peale natuke pahandama, et no miks ma siis rohkem ei pingutanud ja et miks ikka see magistriõpe mul juba lõpetatud pole ja nii edasi.

Aga jah, “Minu Soome” oli väga-väga mõnus lugemine. Kaja oskab jälgida ja analüüsida ning ka inimeste vigu üles märkida, ise seejuures õel olemata. Ning kindlasti aitab see raamat kummutada stereotüüpe, mis ka minusse tugevalt juurdunud on.

Aitäh, Kaja! Ma loodan, et lisaks akadeemilistele tekstidele kirjutad sa veel kunagi midagi “pehmemat”. Ja kõik sinu blogid tuleb nüüd ka ükshaaval RSS-lugejasse panna.

/

Ahjaa, üks mõte tuli veel meelde. Ehk oli “Minu Soome” hingelähedasem ka seetõttu, et Kaja on saarlane? Ta raamatus avaldas mõtte, et saarlastel on tugev kodu- ja identiteeditunne… Ja mina, ise vaid veerandilt saarlane, rõhutan seda alati uhkusega. Et kuidagi võibolla see “üks Saare veri”…?

seksikatest meestest

Määratlemata 1 Reply

See postitus on aastast 2005, 1. septembrist, kui tegin selle kollaaži oma lemmikmeestest. Kuna praegu ringiliikuv viimane meem just seksikatest meestest on, siis mis sobiks siia alla paremini. Iga uus on hästiunustatud vana, eks ole:)

Aga kollaažis on siis esindatud:
9 näitlejat.
6 lauljat.
2 sportlast (alguses oli 3, aga Ronaldo kadus ära ja ei mahtunud hiljem enam teiste vahele. Pluss 1 jalgpallikohtunik, kes ka ei mahtunud ära. Collinal on päris suured kõrvad. Või pea.)
1 kirjanik (alguses oli rohkemgi, aga lõpuks taandus kõik – piinlik – parimale fotojäädvustusele. Ja olgem ausad, kirjanikud ei peagi välimusega mõjutama kedagi. Kirjanikud võivad olla lihtsalt seksikad, sest nende aju on lihtsalt nii seksikas.)

Nimeliselt: John Cusack-Joe Calzaghe-Robbie Williams-Trent Reznor-Milo Ventimiglia-Chuck Palahniuk
Danny Masterson-Brad Pitt-Billie Joe Armstrong-Anthony Kiedis-Johnny Depp-Priit Võigemast
Cristiano Ronaldo-Iggy Pop-Hugh Jackman-Michael Chicklis-Christian Bale-Kurt Cobain


üks anekdoot ka

hoomamatu 5 Replies

Maamees sõidab linna asju ajama, aga õhtuks kisub kere heledaks ja kõht tühjaks. Astub siis restorani sisse, vaatab menüüd, kratsib natuke kukalt ja tellib siis ühe “Viini šnitseli”.
“Millised kartulid juurde lähevad?” pärib tülpinud müüja.
Maamees vaatab talle üllatunud näoga otsa, kratsib jälle kukalt ja küsib siis: “Ah… soo… Või et lausa ise saab valida?”
“No ikka saab ise valida,” kinnitab müüja.
“Ahsoo… No kui ise valida saab, siis ma võtaks “Jõgeva kollast”!”

Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

Määratlemata 5 Replies

Minu palavalt armastatud Terry Pratchett on andnud New Scientistile intervjuu, seda saab lugeda siit. See tuli huvitaval kombel nädalavahetusel teemaks, see tema haigus ja “assisted death”.

Aga tegelikult tahtsin ma sellega seoses öelda, et “Vaibarahvas” oli ka minu esimene Pratchetti raamat, mida ma lugesin. Ma mäletan, et olin siis umbes 14 või 15. Ma mäletan, kuidas me vedelesime tolleaegse parima sõbranna K.-ga meie suvila katusel ja võtsime päikest ja ma ahmisin seda endasse, seda imelist vaibarahva maailma.

See tuli mul praegu nii selgelt meelde, et ma lausa tundsin keelel selle suve maitset.

/

Ma olen mõni päev juba tahtnud kirjutada postitust sotsiaalvõrgustike teemal, aga läheb kogu aeg meelest ära. Sest, vaadake, mul lähevad sotsiaalvõrgustikud meelest ära. Tähendab, Twitteri unustaks ma täielikult ära, kui Twhirl mul pidevalt lahti poleks. Ja Facebooki staatuseid ei uuendaks ma üldse, kui mul Twitter Facebookiga seotud ei oleks. Blogilinke ei jagaks ma ka üldse, kui mul feedid Twhirli (ja sealt Facebooki) ei jookseks.

Sellepärast olen ka Orkuti täiesti ära unustanud, kuna seal puuduvad sama mugavad sünkroniseerimise võimalused ja inimeste uunedustel on üsna tüütu silma peal hoida. Mis on kurb, sest eestlased kasutavad Orkutit peamiselt. Vähemalt minu sõbrad (ja ka ma ise panen pilte pigem sinna kui FB-sse).

Ja blogi unustan ma üldse teinekord päevadeks ära ja siis juhtubki nii nagu sel nädalal, et tuleb meelde, login sisse ja pean end läbi sööma kahekümnest kommentaarist.

“Kas sa kujutad ette, et on inimesi, keda ei huvitagi üldse kogu see blogindus, nad ei tea midagi Facebookist ja Twitterist?” küsisin ma Henrik Roonemaa käest eelmisel reedel (hahaa, namedropping).
“Ah?! Mida?! Kuidas see võimalik on? Mida nad siis… TEEVAD?” vaatas ta mulle suurte (irooniat täis) silmadega otsa.
“Ma ei tea… Nad nagu… elavad… päris elu…” ütlesin, tundes, kui imelikult sõnapaar “päris elu” maitseb.
“Tegelt või?”
“No… jah… Ma tunnen isegi… selliseid…”

Nali naljaks (…. kaljaks), aga uskumatul kombel moodustavad enamuse (või okei, ütleme, poole) mu päriselusõpradest inimesed, kes ei hängi päevad läbi netis, kes kasutavad vaid hädapärast MSNi ja noh, muidugi Orkutit. Blogid on neile üsna kauged ja kogu see internetimajandus (internet=elu) kummaline ja naljakas asi kõrvalt vaadata.

Umbes samamoodi, nagu meile on kummaline ja naljakas kõrvalt vaadata, et on inimesi, kes ei saa aru Facebookist, saati siis Google Wave’ist ja neid ei huvitagi väga.

Kuidagi nagu esimene ja teine Eesti, kui kasutada kulunud võrdlust.

Mis ma sellega öelda tahan, ma ei teagi, aga igal juhul nüüd ma hakkan proovima tortillasid teha. Miks keegi ei ütle mulle, kust chorizot saab?

Toiduklubi: Hernesupp Maru moodi

Määratlemata 3 Replies

Maru kirjutab oma kaunis kokaraamatus, et ta on alati hirmsal kombel herneid armastanud. Mul sama värk – ma ei saa kunagi hernestest küllalt. Ja tummine hernesupp saiakuubikutega pärast lumes hullamist – mm, totaalne talvelemmik.

Aga nüüd läksin sammukese edasi ja Maru julgustusel panin eile herned likku, et täna seda pärissuppi proovida. Või noh – peaaegu pärissuppi. Kuna ma aga kõiki koostisosasid poest ei leinud (kas keegi võiks mulle lõpuks seletada, kas chorizot müüakse kuskil Eestis ka selle nime all või on see tavaline täissuitsuvorst või üldse, kust ma seda saaks?!) – bataati ja Harissa kastet näiteks, siis tegin väikesed modifikatsioonid.

tomati-hernesupp-1Hernesupp Maru moodi

Vaja läheb: 2 dl herneid (enne likku panemist), 1 tšilli, 2 sibulat, 3 küüslauguküünt, basiilikut, sinepiseemneid, soola-pipart, oliiviõli, 5 päiksekuivatatud tomatit, 5 ribastatud chorizo vorsti viilu (mina kasutasin siis täissuitsuvorsti ja võtsin üks veerand juppi latist), 1 bataat (mina asendasin kolme pisema kartuliga), 1 sidruni mahl, 1 dl vett, puljongikuubik, Harissa kastet (mina asendasin Tabascoga)

Valmistamine: pane herned eelmisel päeval likku. Kui supiteoks läheb, siis haki sibulad-küüslauk, pane potti oliiviõli ja prae nad kuldseks. Siis lisa peenestatud tšilli (mina kasutasin kuivatatud tšillisid, võtsin kohe 4-5 tükki) ja vorstiribad. Siis lisa vesi ja puljong ja herned. Lase keema, maitsesta basiiliku ja sinepiseemnetega, pigista sisse sidrun. Umbes 5-10 minuti pärast lisa pisikesteks tükkideks lõigatud kartul ja tükeldatud tomatid, lase veel keeda (üks pool tundi peaks kokku keema) ja maitsesta soola-pipra, Tabasco (või siis Harissa) ja soovi korral värske basiilikuga.

Raamatuid jagatakse!

hoomamatu 1 Reply

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
– Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
– Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
– Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
– Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
– Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

üleslöömisest

Määratlemata 39 Replies

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

—

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

what are women fighting about

Määratlemata Leave a reply

Väärt lugemine. Emily Gould, keda ma eemalt vaikselt imetlen, on kirjutanud pikema artikli, miks naised omavahel või(s)tlevad ja mille pärast nad võitlevad, ja igal juhul huvitav lugeda, kuid tahtsin esile tõsta sealt üht lõiku:

And no matter how many times some writer–female, always–writes a piquant, well-reasoned op-ed about this phenomenon, it will remain true that carefully observed, quietly funny, romantic stories about friends, love, work and families will be marketed and reviewed as “chick lit” or “literary chick lit” if they are by women and as “coming of age stories” or “astute psychological realism” if they are by men.

tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

veel natuke teemakohast

Määratlemata 5 Replies

In fact, if you met a man, and he told you that he’d only ever had two lovers, you might congratulate him on his morals, but you can’t tell me you wouldn’t experience a very quick moment of “holy shit! really?!” Then compare that to a woman who says the same; do you think you’d have the same reaction? Honestly? Even in this day and age, I still feel like the sexuality of a woman is more acceptable, but only if it’s within certain boundaries. You can sleep with men before you get married, but not too many.

/—/

Look, you have two options in life: you can sit around and judge every last aspect of your life, including sex, which I deeply believe will turn you into a crazy person who organizes pieces of string for hours (see: Martha Stewart), or you can say, “I don’t have to qualify or examine the experience I am about to have. I can just have it, and it doesn’t have to mean anything more than me learning about myself.” There’s nothing wrong with learning more about yourself through your sexuality, but you as a human diminish yourself when you try to explain the experience in socially-acceptable terms.

Allikas: Toy With Me, “You are not bi. You are just a slut”, autor The Kinky Jew

See on TÄPSELT see, millest ma rääkinud olen. Ja millest Birx rääkinud on (tal on suur teooria selle nn “biseksuaalsuse” kohta). Ja millest mina rääkinud olen ja praegu ka kogu see walk of shame’i teema on: et justkui on okei, et naine on seksuaalne, aga ta ei tohi olla LIIGA seksuaalne. Sa võid magada meestega, aga mitte LIIGA PALJUDE meestega, sest see pole sotsiaalselt aktsepteeritav.

Sellele ülaltoodud näitele tooks ma veel vastandnäite ka. Et kui mees ütleb, et ta on maganud 30 naisega, siis sa pigem ei mõista teda hukka. Aga kui naine ütleb, et ta on maganud 30 mehega, siis sa pigem mõistad teda hukka.

Aga see artikkel on väga eluterve ja ma kirjutan sealöeldud mõtetele alla. Üleanalüüsimine on uus must.