Kuupäevast 04. märts 2006. Tundub hetkel kohane. Lisaks sellele mõtlen, et peaks kirjutama sissekande sellest, kuidas inimesed ei pea tööd tööks, kui sa seda kodus teed ja kuidas inimesed vahepeal lihtsalt Unustavad.
abipalve: walk of shame
Hei tupsud, mäletate, kui ma rääkisin walk of shame’ist? Selle asemel aga, et sellest blogiposti teha, teeks hoopis artikli ja palungi abi. Kes on nõus oma lõbusaid, naljakaid ja hulle walk of shame’i kogemusi jagama, meilige mulle dagmarlamp ät gmail.com! Loomulikult on võimalus jääda anonüümseks.
Ootaks nii naiste kui meeste panust, sest mind huvitab eriti, miks naised tunnevad sellistel puhkudel – varahommikul pärast pidu üheöösuhte või seksisõbra juurest koju kõndides – häbi ja mehed mitte?
Minu seisukoht on jätkuvalt see, et tegelikult ei peaks seda häbenema – no vahepeal venib jah pidu pikale, no vahepeal jah avastame hommikul, et võluva printsi asemel vedeleb meie kõrval voodis hoopis kärnkonn, aga tänapäevaste inimestena, kel on vabad valikud nii paljudes eluvaldkondades – sealjuures seksi osas – võiks seda pigem võtta humoorikana ja õpetlikuna. Lisaks: selge see, et paljudele inimestele üheöösuhted ei sobi, neile ei meeldi need ja nad ei hinda neid ning ei näe neis mingit võlu. Aga umbes nii, nagu osad valivad sotsdemme ja teised reformi, peaks, kui mitte mõistma, siis vähemalt mitte hukka mõistma neid, kes valivad üheöösuhted ning kelle jaoks need pakuvad midagi.
režiim vol 2
Eile õhtul või õigemini öösel kirjutasin närviliselt köögis suitsu kiskudes endale märkmikusse tänase päevakava. Nimelt tänane päev pidi kõigi eelduse järgi tulema hull – hull minu vabakutselise teen-tööd-mil-tahan-tähtajad-ÜLDISELT-ei-piira süsteemi jaoks. Lisaks sellele oli aeg Nirti raamatu käsikiri (praeguse seisuga) lõplikult üle anda ja ma polnud kogu selle uimerdamisega kuigi kaugele jõudnud ja lisaks muudele kohustustele ootas eilse seisuga ees tubli 8 töötundi raamatunokerdamise kallal. Mis on väga okei ja üldse mitte palju, aga jube kehv on päeva niimoodi alustada ja enne linnas asju ajada, kui tead, et kodus ootab suur töö – palju parem oleks, kui saaks ENNE suure töö tehtud ja siis muid asju teha.
Aga täna ei olnud selline keiss ja nii ma siis kirjutasin endale kõik üles.
Kell 10 äratus. Selleks, et ma raudselt maast lahti saaks, palusin Musjal helistada – nii on meeldivam ärgata, pluss süümepiinad ei laseks kella edasi keerata. Ning, jah, ma tean, et kõik teie, kes te käite tööl 8st või 9st, teile tundub see 10 jumala õnnistusena, aga nagu öeldud – kui ikka kell 6 rahutusse ja kisavatesse unedesse suikuda, siis pole see 10 minugi jaoks parem kui teistele hommikul 7 tõusta.
Ja tõusingi üles. Vandusin ja kirusin ja luristasin kohvi praktiliselt jalapealt sisse (kokteili ei unustanud), aga sain kargu alla. Nagu öeldud tuli uni eile alles 5-6 paik.
Kell 11.30 ühikasse pesu pesema. Sellega jäin natuke hiljaks, sest esiteks võttis pesu kokkupakkimine aega ja teiseks oli kolmest väljasõiduaugust kaks kinni pandud (meil pannakse siin asfalti). Lisada juurde töss kumm ja oligi täiuslik hommik. Sõitsin lap-lap-lap ringiga tanklasse, lasin õnnetu rehvi taas täis (ma ju rääkisin, et meil esirehv on katki ja vajub tühjaks, jah?) ja kimasin läbi ennelõunase uimase Tartu ühikasse. Pesu – sipsti – masinasse, ohkasin ja haigutasin emmele näkku natuke ja taas liikuma. (Muide, emme heidab mulle kogu aeg ette, et ma nii palju ohkan. Miks ma nii palju ohkan? Nagu vanainimene, maivõi.)
Kell 12.30 ujuma. Jõudsin varem ja hea oligi. 12.10 olin baskas ja 1100 meetrit ja 20 minutit hiljem ronisin, nina ja silmad klooriveest kipitamas, välja ning trügisin läbi kisavate vene lapsbaabade (no on siuke eriliik, neid on eestlaste hulgas ka) vahelt riideid vahetama. Kui parklast välja sõitsin, oli kell 45 ja ma olin graafikus, sest…
Kell 13.00 – kohtumine endise kolleegiga. Tõmbasin hinge, jõin kohvi ja sõin suppi ja jutustasime-ideetasime, kuni aeg täis tiksus. Talle – sest järgmine kohtumine ootas ja mulle – sest päevaplaan nõudis.
Kell 14.30 – poodi. Poodi jõudsingi selleks ajaks, õnneks oli keskpäevaselt tühi ja sai vajalikud toiduostud kiirelt sooritatud.
Kell 14.45 – ühikasse pesu järgi. Umbes sel ajal ma jõudsin ka, sest ma seks ajaks enam kella nii pingsalt ei jälginud. Igal juhul ma tean, et kui kolm rasket kotti õlale vinnasin, kolmest trepist ägisedes üles rühkisin ja uksest sisse vajusin, oligi kell…
Kell 15.00 – TÖÖ! Ning ma siis tegin. Tööd. Vahepeal aitasin natuke õde ja sirutasin kanget kaela, aga tegin ja tegin, kuni kell oli 20 ja ma sain üllatusega tõdeda, et vau, valmis on. Tegin kiirelt süüa ja nüüd naudisklen, sest ma tõesti ei arvanud, et selleks aega jääb.
Mõnus on olla. Hea oleks, kui uni ka nüüd täna tuleks kenasti. Iga päev ei saa sellist graafikut teha, aga täna töötas endalegi üllatavalt hästi.
Pealegi mulle meeldivad nimekirjad ja graafikud. Mõnikord lausa haiglaselt.
argh
Ja ma vihkan, VIHKAN seda, kui ma üritan aju välja lülitada ja selle asemel hakkavad sõnad, fragmendid ja lausejupid ajus tiirlema; lugude liidid võtavad kuju, pealkirjad otsivad sõnastust ja ma tean, et kui ma üles tõusen, jäängi ma üles ning järgmine päev oleks raisus (ja lood ikka valmis ei saaks, arvaku, mis nad tahavad end minu ajusse trügides, pole veel nende aeg). Aga und ka ei tule, sest pea on kõike seda täis.
Peaks kunagi pikemalt kirjutama, KUI väsitavad ja tüütud on maniakaal- ehk kõrgperioodid tegelikult. Depressiivsetest aegadest räägitakse kõikjal palju ju, miks mitte siis vastandteemaast? Mediteerin selle üle siis pikemalt, kui selleks on õige aeg. Mitte kell 3 öösel voodis telefoni blogiposti toksides.
Ma loodan, et te, numpsukesed, magate kõik sügavalt. Muah!
režiim
Režiim on täiesti paigast ära. Umbes septembri alguseks oli mul välja kujunenud täiesti aktsepteeritav ja töötav päevakava, kus ma ärkasin iseseisvalt 10 paiku üles, molutasin hommikused vajalikud molutamised ära ja tegin päev otsa valge inimese kombel tööd.
Nüüd on nii, et töötan kuskil 24ni, mõnel ööl isegi kauem. Töö kvaliteet, tuleb tunnistada, langeb tänu sellele kõvasti – on ikka suur eksiarvamus, et ööd on kirjutamiseks suurepärased, eriti kui sa oled pooluimane ja väsinud. Nad võivad olla suurepärased siis, kui sa oled puhanud, aga mitte siis, kui sul on sisemine kell sassis.
Siis ma magan. Süümepiinad sunnivad jätkuvalt alates kella 10st kella vahtima, aga räige väsimus ei lase maast lahti. Ja kui ma lõpuks tööle saan, on kell juba 18 ja nii ma lasen jälle südaööni, ise jätkuvalt uimane ja pahur, et ei saanud eelmisel õhtul varem magama minna, et oleks varem ärganud. Ja jälle avastan, et kell on ootamatult 4 saanud ja varakult ärkamisest ei tulekski midagi välja.
Aitaks natuke trenniskäimine, aga esiteks sai mul trennikaart läbi ja pole hetkel raha, et uuendada (lisaks UNUSTASID tüdrukud lihtsalt mu täna ära, kui nad kõik kambakesi trennis käisid ja ma senimaani mossitan) ja teiseks võttis Musja kõndimiskepid kah kaasa, nii et ei saa kõndima ka minna. Eks ma ikka jõuharjutusi teen kodus, aga see pole ikka sama mis rauda lükata.
Söömisrežiim on ka sassis. Hakkasin neid va Herbalife’i kokteile jooma. Eelmine nädal läks üsna ladusalt: hommikul kohvi ja Herbalife’i-jogurti-banaanikokteil, siis mõistlikul ajal (no 4-5 paiku) soe toit ja õhtuks jälle kokteil. Nädalavahetus rikkus selle kõik ära, sest mehega koos olles kipun minagi rohkem sööma. On ju öeldud, et paari minnes võtavad mehed pigem alla ja hakkavad tervislikumalt sööma ning naised seevastu võtavad pigem juurde ja hakkavad ebatervislikumalt sööma.
Tegelt ka on nii, seda märkasin juba eksiga, kes oli hirmus kommiõgard. Ja praegunegi mees armastab magusat krõmpsutada. Varem ei ostnud ma praktiliselt kunagi magusat koju, toitusin pastast ja rohelisest ja juurikatest ja teraleivast. Sai ja juust ja vorst – praktiliselt olemata. Nüüd on siginenud märkamatult koju mingid tüütud magusavarud ja kui mul varem ei olnudki isu magusa järele, siis nüüd kord kahe nädala jooksul ikka on – eriti, kui sa tead, et midagi head on elamises olemas. Pluss see neetud sai! Ma ei taha saia süüa, aga ikka ostetakse seda koju pätside kaupa, osad jäävad küll sügavkülma oma aega ootama, aga need, mis nädalavahetusest üle jäävad kui mees kodus on, seisavad kapi otsas ja vaatavad mind süüdistava näoga, justkui öeldes: “Sa ju tead, et sa tahaksid praegu üht mahlast singi-juustusaia tomati, sinepi ja kurgiga…”
Ja siis ma annangi alla, eriti siis kui olen Herbalife’iga eriti tubli olnud. Nimelt see pidev koksidejoomine võib olla küll tervislik (ma saan neljapäeval check upis teada, kas aitab) ja kõht pole tühi, aga ma tunnen puudust SÖÖMISEST ja MAITSETEST.
Lisaks tulid mul eelmisel nädalal kohutavad peavalud sellest (öeldi ka, et võib juhtuda) – ja mul ei valuta KUNAGI pea, nii et see halvas suhtkoht olemise mitmeks päevaks ära.
Eks ma katsun režiimi jälle tööle saada. Tööd on õnneks HÄSTI palju hetkel (heheh, tänane Orkuti õnnelause ütles, et edu tuleb nende juurde, kel on liiga kiire, et seda otsida), raha õnneks HÄSTI vähe ja süüa ka vähe. Kui ainult selle magamaminekuaja suudaks paika sättida… Või siis oskaks oma aju lihtsalt välja lülitada (eile öösel ootasin kaks tundi und ja kribasin pimedas muudkui looideid ja muid mõtteid märkmikusse). Seda oskust oleks hädasti vaja.
Mis on teie režiiminipid?
traditsiooniline
Ma olen mõnes mõttes väga traditsiooniline inimene. Ma armastan oma väikseid harjumusi. Mulle meeldib, kui kohe ei viitsigi nõusid ära pesta, kaussidesse vähemalt vesi lasta, et hiljem ei peaks kaapima. Mulle meeldib pärast toidutegemist kohe pliit lapiga üle käia. Mulle meeldib mu parkimiskoht (probleem on selles, et teised naabrid ei tea, et see on MINU parkimiskoht). Mulle meeldib veeta jõululaupäev oma vanemate juures ja mulle meeldib enne lauda istumist käia surnuaial, täpselt nii, nagu on tehtud igal aastal viimased 15 aastat. Mulle meeldib, kui mu magamistoa raamaturiiulis on raamatud, mida ma armastan elutoas olevatest natuke rohkem. Mulle meeldib – ei, ma PEAN saama magada kahe padjaga, millest üks käib üle pea. Mulle meeldib hommikul pikalt logeleda ja kohvi juua ja riiderit läbi lugeda. Mulle meeldib oma sünnipäeva suurelt pidada. Mulle meeldib, kui ma tean, kus ma lähimad viis aastat elan. Ja mulle ei meeldi kolida, sest see raputab mind harjumuspärasest mugavusest välja, pluss see on tohutu vaev, kogu oma kräpp (E. Ilves, et al) kokku pakkida ja kaste treppidest üles-alla tassida.
Mõnes mõttes olen ma väga traditsiooniline ja mugav inimene.
Teisalt mulle meeldivad spontaansed üritused. Mulle meeldib, kui reedeõhtul tehakse midagi põnevamat kui tavapärane õlle-jutt-lauajalka. Mulle meeldiksid kostüümipeod ja mulle meeldiks vahepeal käia kuskil tantsimas. Mulle meeldib istuda lambist autosse ja sõita kuhugi kaugemale. Mulle meeldib ööbida hotellides ja ma ei tunne üldse puudust oma voodist neil puhkudel (küll aga tunnen ma ALATI puudust lisapadjast). Mulle meeldib lennujaamades hängida, kui millegipärast lend edasi lükatakse.
Aga mulle meeldib teada, kus ma ööbin, kui ma lõpuks kohale jõuan.
Selles mõttes on praegune elu natuke keerukas ja ärevust tekitav, sest ma ei tea, mis saab minust näiteks kevadel. Ma ei tea, kus Eesti otsas me elama hakkame või millal üldse saab soetada midagi, mis on PÄRIS oma (soovitavalt aiaga ja inimestest kaugel). Raske on ikka see paarisuhtevärk teinekord. Kui ma oleks üksinda, siis saaks ma oma viisaastakuplaani ära koostada ja hakata vaikselt selle järgi tegutsema. Praegu aga pean ma ootama ja vaatama, kuhu eluteed suunduvad. Muidugi võiksin ma sellest hoolimata oma viisaastakuplaani koostada ja hakata selle järgi tegutsema, aga päriselt nii ikka ei saa, selle pärast, et ma pole ÜKSI, pole ainult mina ise, kellega arvestada.
Naljakas on see, et me eile kohvikus (sest Tartus pole loomaaeda kui Zavood välja arvata) rääkisime ja ma tabasin end üllatavalt mõttelt: kui ma oleksin praegu üksi, siis mul ilmselt oleks juba laps. Kuna aga mul on mees, siis mul praegu veel pole last.
(Nimelt olen ma terve oma elu üsna kindel olnud, et mind ootab ees üksikema elu ja mul olid selleks kõigeks juba plaanidki valmis tehtud, kuidas täpselt ja millal. 25-26 eluaasta oli see aeg, mis on kirjas lahtris “millal”.)
Sisemuses kaklevad aga ikka kaks poolt. Neist üks ütleb, et ma pole veel valmis, sest mul on enda sirgeks tõmbamisegagi päris palju veel tegemist. Seesama väidab ka, et ongi hea, saab veel käia ja reisida ja kasvõi teise riiki kolida, kui tuju tuleb (see üks nimelt unustab pidevalt ära, et mul on kassid, keda ma ei saa mingi nipiga maha jätta pikemaks ajaks). Teine aga tuletab vaikselt meelde, et vanus hiilib ligi, praegu on prime time tegutsemiseks, praegu ma veel JÕUAKSIN. Selle peale hakkab esimene naerma ja tuletab meelde, et mul on vaja lapse saamiseks veel kuskil 10 kilo maha võtta (et ma rasedaks jäädes hiiglase mõõtmetesse ei paisuks) ja et üleüldse, vabadus on äge!
Niimoodi nad siis vaidlevad, mina vaatan pealt ja kehitan õlgu. Praegu ei sõltu niikuinii miski mu sisemistest tülitsevatest häältest. Praegu sõltub kõik neist otsustest, mis me kahekesi vastu võtame.
Keeruline värk see paarisuhte värk.
Väljas on sügis. Võib-olla sellepärast ongi mul sellised mõtted peas tiirlemas, et sügis on otsade kokku tõmbamise ja uute alguste aeg. Ühest küljest tahaks millelegi joont alla tõmmata, teisest küljest tahaks juba teada, kas mul kunagi on oma peenramaa ja mitu kevadet pean ma veel seda ootama.
Pildi allikas: www.freephotosbank.com
p*tsi!
Okei, ma kaotasin oma telefoni ära.
Esimest korda elus ma kaotasin midagi ära. Ja nüüd, telefoni, uhiuue. Vanagi veel välja ostmata. P*tsi!
Kummaline on see, et ma olen sellele mitu tundi helistanud ja see kutsub. Ma ei lahkunud trajektoorilt diivan-vets-lauajalka kordagi, nii et teoorias see peaks seal olema. Aga ei ole. Helistasime. Panime muusika kinni. Otsisime. Ei ole.
Ja ikka, raibe, kutsub. Kui keegi ära varastab telefoni, siis esimene asi on ju faking välja lülitada. See teeks mu südame natukene rahulikumaks, siis ma vähemalt teaks, mis sest saanud on. Aga praegu – ei midagi. Helistan – kutsub. Ahjaa, sõnumi saatsime ka, et teeks kaupa. No äkki tahab raha. Ma oleks nõus andma raha. Aga ei midagi, ei mingit vastust.
Ropendama ajab. Vihaseks teeb.
JA MA EI KAOTA KUNAGI MIDAGI ÄRA!!!
Edit: Hahaa, leitud. Worst party eva. Aga noh, lõpp hea, kõik hea.
vulin vol 2
Vulin on tagasi, sama hullult kui enne. Mis tähendab, et ma pole kaks ööd sõba silmale saanud, vaid kogu aeg hõljunud magamise ja ülevalolekusfääride vahel. Kõrvatroppidest suutsin üles leida ainult ühe ja seda ma siis vastavalt vajadusele vahetasin, kui külge keerasin. Naiss.
Aga sõnumikatsest. Kokku saatis sõnumi 17 inimest, mis tähendab, et maksud-maha teenisin ma kokku umbes 56 krooni. Ma pole küll üritanud seda raha välja võtta, sest Andris mainis midagi 50 euro piirist, aga ühesõnaga, töötab küll. Kollased pealkirjad kollasteks pealkirjadeks, aga tulevikus kasutan ilmselt seda teenust edaspidigi. Kommentaarides toodi välja, et 10 krooni on siiski liiga kallis, 5 krooni juures nii pikalt ei mõtleks… Seal muidugi saab ka valida sõnumihinda, nii et võibolla peaks iga kord vastavalt sisule ja nähtud vaevale hinda muutma?
Tasub kaalumist igal juhul.
LISATUD: Lisan siia kommentaari, mille jätsin Marta sissekande alla, kus Marta kutsus kõiki kaasa rääkima SMSpublisheri teemal. See võtab üsna hästi minu seisukoha antud küsimuses kokku.
Mina võtan seda natuke kui ajaleheartiklit, mille kirjutamise eest saab ka kirjutaja raha ja mille lugemise eest (vähemalt vahepeal) lugeja maksab. Miks mitte panna oma loomingule hind külge – on ju ka kirjasõna midagi väärt.
Aga siin tekivadki probleemid, täpselt need, mida sa esitasid – kas lugejal tekib õigus midagi oma raha eest nõuda. Mina ostan lehe ja isegi, kui mulle ei meeldi käsitletavad teemad või viis, kuidas teemasid on käsitletud, ei tule ma siiski selle peale, et minna autori juurde ja öelda, et hei, ma maksin 10 krooni lehe eest ja sina kirjutad nüüd NIIMOODI. Aga on inimesi, kes seda teevad ja seda õigustatuks peavad.
Lisaks, kui sa oled blogija tekste pikka aega lugenud, siis sa peaks juba suutma natukenegi eeldada, kuidas ja mida ta kirjutab. St sa maksad ikkagi juba tuntud kvaliteedi (või siis mittekvaliteedi) eest. Kuigi, kui sa tead, et sisu on ebakvaliteetne (st on varem olnud – ja miks sa peaksidki eeldama, et nüüd järsku enam pole), siis miks üldse maksta?
Ja samad võimalikud tekkivad eetilised küsimused võib ju laiendada muul viisil blogiga raha teenimisse. Kui keegi saab teatud postituse kirjutamise eest raha või muid meeneid (nt tasuta kinopileteid filmist kirjutamise eest või nagu Barbi Pilvre säutsus – tasuta auto kasutamine blogimise eest), siis ei ole sellel sugugi nii palju vastuseisu, kui ma praegu selle paari päevaga SMSpublisheriga kohanud olen. Või näiteks blogijad, kelle blogist tulevad raamatud või isegi TV-sarjad (nt Belle De Jour) – kui tema loomingut peavad ka teised inimesed väärtuslikuks, et sellega raha teenida (ja vastutasuks meelelahutust pakkuda), siis miks peaks blogija pakkumisele ei ütlema? Lihtsalt sellepärast, et see poleks eetiline, oma blogi tekstide pealt tulu teenida?
Ma usun sügavalt, et SMSpublisheriga blogiposti eest raha küsimine on sada protsenti eetilisem ja õiglasem, kui näiteks muud SMS-teenused, mida telekas pakutakse (“Saada oma unenägu märksõnaga UNI numbrile see ja see ja saad teada, mida tulevik toob!” “Tahad teada, kas peigmees petab? Saada sõnum numbrile see ja see ja saad teada!”), mis sageli on isegi kallimad ja mitu korda jaburamad, kvaliteedist ei tasu siinkohal rääkidagi.
Lisaks, nagu ma ühes oma kommentaaris juba ütlesin, ei näe ma midagi halba selles, kui blogija oma kirjutisi ka rahaliselt väärtustab, tal on see vaba valik ja täielik õigus. Ja kui ta tahab, hakaku kasvõi iga posti raha eest kirjutama. (Mina seda teha ei taha ja ei viitsikski, aga peamiselt selle pärast, et ma niigi kirjutan juba raha eest muudesse kohtadesse. Kui mul poleks muud sissetulekuallikat, siis võib-olla isegi kaaluksin – aga sel juhul näeksin ma kindlasti VÄGA KÕVASTI vaeva, et blogi sisu oleks kvaliteetne ja iga senti väärt.)
//
Üks abipalve teile ka – jagage Eesti seksiblogide linke palun! Ma pean silmas selliseid blogisid, nagu näiteks on välismaine ja juba kord viidatud One D At a Time, kus inimesed valehäbita kirjutavad oma seksiseiklustest. Mulle nimelt tundub, et Eestis seda eriti ei julgeta teha ja ma mõtlesin sel teemal natuke pikemalt kirjutada.
Aga üks mõttetera ka sellest samast One D At a Time blogist kaasa (seoses üles kerkinud/kergitatud seksiteemaga). Ma ei leidnud täpset tsitaati enam üles, aga mõte oli umbes selline: ma olen üleni selle poolt, et naised peaksid tegema seda, mis neile rahuldust pakub, olgu selleks siis olemine ühe või tuhande mehega. Keegi ei tohiks seda hukka mõista, sest see on iga naise oma asi ja põhiline õigus.
parim kinnisvarakuulutus ever
t05h4 otsib majanaabrit ja tema kinnisvarakuulutus ajas mind laginal naerma.
Nii et kui otsite elamispinda ja ei karda riälitišõud ja rind on rasvane, siis: siin.
Vibraator: tüdruku parim sõber?
Tähelepanu! Tegemist on tasulise postitusega (teenus SMS-Publisher, mida pakub Fortumo). Selleks, et sisu lugeda, pead sa saatma sõnumi kujul TXT DAKI 33028 numbrile 13011. Sõnum maksab 10 krooni. Vastu saad sa unikaalse koodi, millega seda postitust lugeda. Kood ei vanane (st sa võid sama postitust sama koodiga lugeda ka homme ja ülehomme ja isegi üleülehomme).
Selles postituses kirjutan ma oma vibraatoritest, neile nimede panemise keerukusest ja sellest, kuidas vibraatorite omamises ja nende nautimises pole midagi häbiväärset (ning kohe kindlasti ei tähenda nende kasutamine seda, et sul oleks muidu ebatäiuslik suguelu).
[smspublisher=http://www.sms-publisher.com/read?key=ag1kZWxtb250ZXMtYXBwcg8LEgdUZWtzdGlkGISCAgw]