Ma ikka aeg-ajalt käin oma blogiarhiive läbi, küll otsimas üht, küll teist. Ja vahepeal satun ma muidugi superpostituste otsa, mis ajavad naerust kõõksuma.
In related thoughts: ma mõtlen, et kas peaks vana arhiivi jälle blogi külge liitma. Kui palju inimesi see üldse huvitaks?
Aga igal juhul, let me present you: projekt “Pingi värvimine”! Ajast, kui me veel Birxiga töötasime kõrvalmajades ja jagasime ühist hoovi.
Ma siin hiljuti mainisin, et hakkasin kirjutama pikemat sissekannet romantikast. See sissekanne tuleb, aga ma tahaks samal teemal kirjutada ka artiklit. Seega palun teie abi! Kui teil on naljakaid, humoorikaid või omapäraseid romantikakogemusi, siis jagage! Võimalus on jääda anonüümseks.
Mida ma täpselt silmas pean? Noh, peamiselt selliseid juhtumeid, kus plaanitud on parimat, aga välja on kukkunud naljakalt. No ma ise olen juba jaganud oma korda, aga kordan ta siinkohal üle. Sissekanne on aastast 2005. See oli veel minu blogimise lapseaeg. Nii et ootan teie kommentaare ja kirju:) Kõige ägedamale meenutusele annan auhinna ka. (Mille täpselt, selle üle veel mõtlen.)
lõpetuseks üks juhtum, kus daki tegutses jälle stiilis bridget jones in action. ehk siis meenutusi sarjast “miks see alati minuga peab juhtuma?!”
umbes 1,5 aastat tagasi ootasin ma külla ühte noormeest (“that is something new.” – birxi kommentaar). pesin nõusid ja asju. mõtlesin, et oh! tühjendan tuhatoosi ka ära. et nii, ilusam või noh. lõpetasin suitsu, kõlas uksekell, mul kähku tuhatoos prügikasti tühjaks ja fonolukku avama. aga teel koridori avastasin, et torud olid läinud umbe ja kogu mu nõudepesu ja muu solk oli tõusnud vanni. kõige jäledam asi üldse maailmas. aga enivei, kutt tuli, kupatasin ta kohe torustiku kallale, ise olin täielikus paanikas. veits kiljusin ja tegin muid asju, kui ta torudega mässas. kööki minnes aga – oh üllatust! – kraanikausi alt prügikastist tõusis paksu suitsu. ühesõnaga oli põlev tuhk tuhatoosis kõik prügikastis põlema süüdanud.asi lõppes kannutäie veega prügikastis ja torumehega järgmisel päeval.
Blogtree autoriseerimine: RHWEPCHY
Hakkasin üleeile kirjutama postitust romantikast, aga see jäi pooleli, sest pidin linna minema ja nüüd on mõttelõng romantika koha pealt katkenud.
Hoopis üks küsimus jäi õhku, kui mööda varahommikust linna värskes lumes kõndisime. Mis on armastus?
Daki, mis sinu jaoks on armastus?
Ma püüdsin vastata, et äkki see on igapäevane rahulolu, teadmine, et sa sammud kellegagi kõrvuti ja ta on alati sinu jaoks olemas; ja sina tema jaoks.
“Aga see pole äkki armastus, mulle tundub, et see on rohkem õnn, mida sa kirjeldad.”
Kuidagi jõudsime järeldusteni, et õnn kestab ühe hetke – ta on, ja siis enam pole. See üks täiuslik hetk, kui sa tunned näiteks kehasoojust ja katuse all kluugutavad tuvid ja ninasõõrmeis heljub greibilõhn ja väljas sajab laia lund. Ja järgmisel hetkel seda enam pole, see saab läbi.
Selle teooria järgi ei peaks muidugi üldse pidevalt õnnelik saama olla; või siis ainult juhul, kui üks täiuslik hetk järgneb pidevalt teisele. Nii võib olla küll. Või isegi mitte täiuslik, õnn ei peitu ju ainult täiuslikkuses. Õnn peitub mingites pisiasjades, mis nagu planeedid reastuvad ühele joonele ja säravad su peale.
Aga ikkagi, mis on siis armastus? Selle kuu Eesti Naises ilmus minult kaanelugu fabuloosse näitlejatari Maarja Jakobsoniga, kellelt ma küsisin ka, mis on armastus. Mis ta täpselt vastas, võite lugeda ajakirjast, aga ka tema ütles sellised sõnad: “Argipäev on imeline asi, kui ta tuleb õigel ajal.”
Viidates õnnele ja armastuse argipäevale.
Mis on armastus?
Tea entsüklopeedia defineerib armastust nii:
armastus, kahe inimese, üldjuhul mehe ja naise vaheline püsiv ja kõikehaarav erootiline ja romantiline kiindumustunne…/—/ Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja kehaline lähedus ning altruism, abivalmidus ja pühendumus.
Muide, seal on veel väga pikalt armastusest räägitud ja oma kuival moel on see väga huvitav ja isegi täpne, aga tahaks nagu arvata, et armastus on ikkagi midagi ROHKEMAT, midagi… maagilist ja natuke müstilist.
Mis on armastus?
Jason Mraz laulab oma selle imeliselt heas laulus “Life is Wonderful”, et it takes no time to fall in love, but it takes years to know what love is. Ma tean, mis on armumine, ma tunnen selle eksimatult ära, sest klišeena päris tõsiselt rändavad kõhus liblikad ringi, kes on nukkudest koorunud… Ja mõne aja pärast viib eluring nad tagasi nukkuma, kuni järgmise korrani…
Armumine on selge ja lihtne (arusaamise mõttes, mitte läbielamise mõttes – läbielamise mõttes on ta kohati kõige keerulisem… ja kohati kõige lihtsam), aga armastus…
Õnn ja armastus võivad ju käsikäes käia, õigemini, peaksidki. Või siis… “Armastus on siis, kui on väga valus.” Ma tean nii palju inimesi, kellele see lause kehtib ja – kehtib ka mulle. Need inimesed, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud (ja kellele mina) – neid ma olen armastanud. Ja nii ma saangi aru, et ma olen armastanud – kui mingil hetkel on olnud väga, väga valus.
Aga mitte armastamise ajal… Oot, siin ma jälle valetan… On olnud aegu ja inimesi, keda on olnud valus armastada.
Aga ikkagi ei oska ma öelda päris ausalt, mis minu jaoks armastus on. Võib-olla on see tingimusteta õnnelik olemine, armastuse argipäev ja mingid väikesed asjad veel kõik omavahel kokku? Et sa saad olla, toetuda, toetada, kasvada, areneda, mitte tunda end lämmatatuna, piiridesse surutuna, kärbitud tiibadega? Et sa saad olla Sina Ise, see ainus, suurtähtedega sina ise, ainult et sa tahad olla veel parem Sina Ise? Et sa ei pea end väänama kellegi ja kellegi soovide-sundide ümber, et sa ei kasva kellegi teise elu ümber väänkasvuks, et sa annad valgust ja toitu ja saad sama vastu?
Et sa tahad hommikul ärgata lihtsalt sellepärast, et sa tahad esimese asjana teisele inimesele otsa vaadata? Või siis on, nagu ma kirjutasin väga-väga ammu, hoopis nii? Davai paigrajem ljubov?
Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.
Teadmine, et kõik läheb paremaks.
Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.
Ma pole väga ammu mõelnud, kuidas armastust defineerida. Selle järgi puudub enamasti vajadus ja armastusele hakkad mõtlema siis, kui sellest puudust on.
Või siis olen ma liiga vähe aastaid armastanud, et ei oskagi veel sellest aru saada. Tean ainult oma armumisi, oma teisesuunalisi armastusi (sõbrad, pere, loomad, kodumaa ja kodulinn) ja seda, mis on pärisarmastus, seda ei teagi.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-Life-Is-Wonderful.mp3]Pilt via @Gjerninger ja @aabram.
Kokkuvõtete ja ennustuste tegemise aeg. Leidsin arhiividest sellise meemi. Skeem lihtne, nagu ikka. Pane kõik muusika käima ja šafelda iga küsimuse juures.
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Gus Gus “Dominique”
I am tired/of being someone that I am not./Tired of showing./Tired of going along with all my lies./I wish that I was so strong/and I could tell you/That all this time I’ve been wrong/been the wrongest girl in the world.
Jah, üllatavalt täpne ja sümboolne. Mingitel sügavamatel isiklikel tasanditel olen ma tõesti jõudnud sellesse punkti, kus tundub, et ma olen oma elu kohati nii valesti ja mööa elanud… Ja et ma olen vale, vale kujuga, vale värviga, vale lõhna ja tekstuuriga.
2. Aasta 2010 põhiülesanne
Radiohead “Anyone Can Play Guitar”
Huvitaval kombel ma lubasin endale, et sel aastal hakkan kitarri õppima:) Nii et nii lihtne see põhiülesanne ongi?
3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2010. aastal
Gwen Stefani “Orange County Girl”
A lot of things have changed, but I’m mostly the same.
Eks ta nii olegi. Paljud asjad on muutunud, aga ma olen peamiselt ikkagi seesama. Lihtne Lõuna-Eesti tüdruk, kes elab ekstraordinaarses maailmas.
4. Rahaasjad aastal 2010.
Foo Fighters “Breakout”
You make me dizzy running circles in my head/One of these days I’ll chase you down
Nii muidugi ongi. Igikestvad rahamured tiirlevad kogu aeg peas, ots-otsaga kokku tulemine läheb aina ja aina raskemaks… Võibolla ühel päeval saan ma majandamisest rohkem sotti, võibolla ühel päeval leiab mõni püsiva sissetulekuga töö mind üles… Seniks aga tiirutavad rahaasjad peas ringi, nii et silme eest kirju.
5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Flogging Molly “On the Back of a Broken Dream”
Oh, in time, time you will see/just what you mean to me
Jah, ma tõesti loodan, et suudan oma kallitele inimestele näidata, kui väga nad mulle tähendavad.
6. Kodu aastal 2010.
The Streets “Turn the Page”
Nii ongi – me keerame uue lehekülje ja ma ei tea, kuhu ma lõpuks maandun, mis saab mu uueks koduks…
7. Armastus aastal 2010.
t.A.T.u – “Простые Движения”
Kuna mu vene keele oskus on nõrk, ehk isegi puudulik, pidin välja otsima inglise keelse variandi loost… I am you, you are me. Aga ka küsimus where are you. Nii et ei oskagi midagi arvata.
8. Tervis aastal 2008.
Röyksopp “A Higher Place” oli esimene lugu, aga kuna sel puuduvad sõnad, siis šafeldasin uuesti ja tuli Powderfingeri “Drifting Furhter Away”.
Don’t lose your step/Don’t break a bone
Eks ma siis üritan mitte:)
9 . Partnerlus aastal 2008.
Placebo “For What It’s Worth”
See lugu on vastandliku sõnumiga: no one cares when you’re down in the gutter/got no friends, got no lover – seda ei taha ma hästi uskuda. Mul on ikkagi õnneks inimesed, kes hoolivad ja ma väga loodan, et see ei muutu ka alanud aastal. Aga ka: I tear the sun in three/to light up your eyes… Nii et uuel aastal poen nahast välja, et inimest õnnelikuks teha? Hmm…
10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.
Ultramelanhool “Fööniks tõuseb”
“Ka siis, kui laternate merevaigu karva ere valgus värvib sinust helendama kõik, on miski sus must nagu säsi. Siis see, mis toob su huulilt suule punast värvi maitse, see ongi sinu tuhast tõusu kätte jõudnud algus, see ongi sinu ultramelanhool.”
Selle kohta ei oska ma samuti midagi arvata, täielik müstika.
11. Reisid aastal 2010.
Matchbox 20 “Back 2 Good”
Maybe we could leave here and no one would know /at least not to the point that we would think so.
Võibolla tõesti võime põgeneda, lahkuda, ja keegi ei saakski teada?
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.
Green Day “Are We The Waiting”
This dirty town was burning down in my dreams… Vihjab natuke nagu Tallinnale…
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.
Poets and Pornstars “Earthman”
We got pleasure/We got pain/We got people here who think/That they’re the same ja
We’re the kiss of love that heals it all
Paljulubav. Ehk siis sõbrad on jätkuvalt mammud ja tupsud ja maailm on meie oma? See võiks küll nii olla.
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Ruja “Meediaaskeldus”
Bens on kallis, viina palju,/”Minul on närvid väga läbi.”
Noh, ei ütleks, et see nüüd nii alateadvuses on, et ei tunneta. Vabalt tunnetan, bens on tõesti kallis, närvid on kah väga läbi:) Aga et meie sõda ei taha – selle üle võib pikemalt mediteerida, et äkki peaks selle suure sõdimise lõpetama…
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Josh Joplin “Camera One”
The soundtrack starts/The scene begins/You’re playing you now.
Kohutavalt sümboolne, eriti kui arvestada, millega sai seda nimekirja alustatud – tundega, et ma olen vale… Siis aasta lõpuks olen jõudnud arusaamisele, et ma mängin ennast… See on ilus mõte, millega lõpetada. Ja selle kauni loo võibki siia lõppu kenasti panna.
Kui ma hõiskasin, et nahk on põlenud, siis ma muidugi mõtlesin selle all daki-põlenud, mis tähendab, et natuke roosakas. See on parim, mida ma isegi Aafrika kuuma päikese all saavutada suudan. Kummaline on see, et meie peres muidu kõik teised päevituvad väga kenasti, õde eriti, aga mina olen see igavene hallinahaline kahvanägu. No mis teha. Geene ikka ei muuda, eksju.
Aga kõrbeliiv krõmpsub küll veel hamba all ja kõrvas on vist ka natukene. Uus aasta tuli ootamatult ja kummaliselt, ilma ühegi ilutulestikuta. Me jõudsime järeldusele, et kuna neil on seal Egiptuses poliitiline olukord üsna rahutu kohati, et siis sellepärast ei paugutata. Aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on, faktiks jääb, et ühtegi pauku ei tulnud. Millest on ääretult kahju ja ma usun, et enam sellist aastavahetust ma ei taha. Aga ega seda ei teadnud ka enne.
Muidu oli reis superluks ja fabuloosne. Elasime söögist söögini: kõigepealt hommikusöök, siis rand, siis lõuna ja siis muud tegevused. Ma ei tea, kas ma kirjutan pikema reisikirja ka, äkki kirjutan. Aga lühidalt kokku võttes… käisime kõrbes atvdega kihutamas, sõitsime kaamlite ja hobuste ja bagidega (mis oli ka hullult äge), siis pisteti meid bussi taha ja kihutasime veel läbi kõrbe, nii et mu näos oli õnneirve (mis vist isegi ühe pildi peal hästi jäädvustatud). Ja siis teisel päeval käisime mereilu nautimas: korallid, suured kalad, väiksed kalad, värvilised kalad, vikerkaarekalad, peenikesed kalad, paksud kalad… Ja kõik SOOLASES vees, kuhu uppuda näis võimatu…
Ja siis õhtusöök ja siis dringid basseini ääres ja enne südaööd murdis uni juba maha. Nii et selles osas oli tõesti PUHKUS. Sai aktiivselt puhatud ja sai passiivselt puhatud, sai inimesi jälgitud ja sai elu üle arutatud, sai kaisus oldud ja sai ülisoolaste huultega helehelesinises merevees suudeldud.
Nüüd olen kurb ja õnnelik samal ajal. Eestis on fantastiline, FANTASTILINE ma ütlen, õhkan ja ohhetan ja ahhetan ja sõidan, nelivedu sisse lülitatud, läbi paksu lumesaju vaiksetel tänavatel ja pisarad tulevad silma. Lihtsalt, niisama.
Ja kuulan Marta soovitatud Jason Mrazi lugu “Life is wonderful”, mis on tõeliselt, tõeliselt hea lugu ja tunnen, et tõesti, elu ongi wonderful, elu ongi lõppematute korduste ja seoste jada ja nii ongi.
Läbi blogiarhiivide tuulates leidsin sissekande 2008. aasta 15. jaanuari postituse, kus oli muuhulgas kirjas:
Tuli meelde, et unes andis Piia mulle elu mõtte. Mõttes, et ta andis mulle need laused, mis selgitavad ära elu. Ma kirjutasin need musta silmapliiatsiga valgele linale ja üritasin üles ka pildistada, et ikka kindlasti meelde jääks.
Ei jäänud.
Meelde jäi, et seal oli selline koht: BIG BROTHER=SAOMEONE ALWAYS IS WATCHING AND WANTS THEM
Ja lõppes reaga: IF YOU REALIZE THAT YOU’LL BE FREE FOREVER
Ma ei ole eriti osav kokkuvõtete tegemises või sihtide seadmises. Ma ei julge eeldada, et alanud aasta tuleb parem, sest 2007 ja 2008 olid järjest nii hullud aastad, et enam ei taha. 2009 oli õnneks stabiilsem, rutiinsem, aga kohati ka segadusseajavam… Suuri sihte jätkuvalt pole. Ma tean, et 2010 on suur muutuste aasta, ma ei tea, kus ma aasta lõpus elan või olen… Aga ma tean, et sel aastal saame me lõpuks valmis “Naistest, lihtsalt”. Ja võibolla midagi veel. Võibolla.
/
Mitu korda möödunud aastal aknast välja vaatasid ja õhkasid: “Ma olen NII õnnelik!”? Mitu korda nuttes kisasid ja röökisid: “Mul on NII VALUS!”? Mitu korda end lõpuks tühjaks nutsid, kaissu pugesid ja uuesti elusse armusid? Mitu korda mööda Eesti jõgesid paadiga sõitsid? Mitu korda autoga teel välja surid? Mitu korda üksinda läbi Eestimaa sõitsid ja kodumaa ilust hingetuna muusikat kuulates omaette laulsid?
Mitu korda vaimustusest kiljusid? Mitu korda avastasid, et su sõbrad on teinud salabändi, et su sünnipäevaks sulle laul pühendada? Mitu korda seda laulu kuulasid ja kaasa laulsid? Mitu korda istusid kodubaaris after hoursil ja ajasid kujuteldamatut möla? Mitu korda läbi lumiste tänavate jalutasid ja libedaga pikali kukkusid?
Mitu korda ootas sind pärast väsitavat päeva koju jõudes õhtusöök? Mitu korda sellest heldisid ja inimest kallistades: “Ma armastan sind” ütlesid? Mitu korda pärast trenni värisevate jalgadega trepist alla tudisesid? Mitu korda voodi ära lõhkusid? Mitu korda lubasid, et hakkad homsest ilusaks ja kõhnaks? Mitu korda JÄLLE suitsetamist maha jätsid? Mitu korda vandusid, et ei söö enam mitte iialgi?
Mitu riietekuhilat taaskasutusse andsid? Mitu korda viisid prügi välja? Mitu korda korallide vahel ujusid? Mitu korda purjelauaga sõitsid? Aga lumelauaga? Mitu korda istusid Lõuna-Eesti metsade vahel ja vaatasid, kuidas päike tõuseb? Mitu korda öösel ujumas käisid? Mitu korda lambabeebile sooja piima jootsid? Mitu korda kaameli küüru sügasid? Mitu korda kurbade silmadega eeslit kallistasid?
Mitu korda ootasid kedagi, kes ei tulnudki? Mitu korda salamaailmasse ära põgenesid? Mitu korda saatsid sõnumeid, mis oleks võinud jääda saatmata? Mitu korda tundsid tuttavlikku pitsitust südames? Mitu korda avastasid, et liblikad kõhus on alles? Mitu korda end arstitoolil istudes lahti harutasid ja uuesti kokku panid?
Mitu korda seisid rõdul, vaatasid pimedat äärelinna ja tundsid, et oled ütlemata õnnelik? Mitu korda surusid oma selja vastu teise inimese kõhtu ja tunnetasid, kuidas soojus ja armastus läbi naha tungib? Mitu korda läbi kõrbe kihutasid, beduiinisall peas uljalt lehvimas? Mitu korda lubasid, et nüüd aitab? Mitu korda lubasid, et nüüd on uus algus?
Mitu korda sündisid, mitu korda surid? Mitu korda avastasid, et tegelikult, tegelikult on olemas kõik, mis õnneks vajalik?
Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)
Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)
Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.
Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!
Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!
Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.
Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.
Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.
Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)
Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.
Ma armastan teid kõiki väga.
Ma ei mäleta täpselt, millal see oli, kui Nirti mulle natuke oma romaani alguse lugeda saatis. See pidi olema üsna tema kirjutamise alguses, sest teksti ei olnud veel väga palju. Aga see, mis oli, oli… lummav. Ning ma julgustasin Nirtit kindlasti edasi kirjutama.
Järgmine kord saatis ta mulle oma teksti lugeda kunagi kevadel, kui peal oli writer’s block ja ta tahtis, et keegi beetalugeja oma arvamust avaldaks. Ma mäletan, et ma lugesin seda olles ühikas öövalves tööl ning ma hingasin selle teksti ühe hooga sisse… Ja küll oli hea. Selline hea, nagu on, kui loed midagi, mille kohta sa tead, et see jääb kummitama.
Saatsin Nirtile vastu pika kirja kommentaaride ja ettepanekutega ning sealt kuidagi arenes väga kiirelt edasi, et toimetajaks määrati hoopis mina ning edaspidi kõndisime Nirtiga selle raamatu valmimise teed juba kahekesi.
Teksti oli palju, massiivselt. Kõige raskem oligi vist kogu selle toimetamise juures lühendada ja otsustada, millised osad välja jätta, sest midagi pidi välja jätma. Lõppkokkuvõtteks sai aga ikkagi romaan üsna mahukas, tähemärkide arvult rohkem, kui “tavalised” raamatud (no näiteks Minu-sarja teosed). Aga mingi hetk me täitsa võitlesime selle nimel, et lugu kaheks ei löödaks, kuigi mõneti oleks võinud seda teha; teha näiteks noorema-Liliti raamat ja vanema-Liliti raamat. Aga minu meelest töötab see praegusel viisil kõige paremini, on näha kõik peategelase elu keerdkäigud ja arengud, saab näha, miks või kuidas on ta selliseks kujunenud, miks ta teeb mõned otsused, miks mõned tegemata jätab.
Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad..” kandis alguses hoopis pealkirja “Hingejää”. See pealkirja muutmise otsus tuli kuidagi järsku ja kui ma ei eksi, soovis Nirti ise seda muuta. Aga minu mõtteis ja mälus on ta jätkuvalt nimega “Hingejää”, see on ilus ja poeetiline ja mitmetasandiline.
Ma ei ole veel valmis raamatut “päriselt” läbi lugenud, ootan natuke, et toimetamisest jäänud lugejapilk tuhmistuks ja ma saaks seda lugeda värskelt, nagu uut. Sest ma tean, et see on üks neist raamatuist, mida ma kindlasti elu jooksul veel palju loen, ilmselt ribadeks…
Muide, kaanepilt on natuke nipiga – kui raamat lahti teha, siis saab selgeks, et need kummalised lillakad jutid on hoopis juuksed. Miks juuksed? Sest kujundaja Silver arvas, et juustemotiiv kordub raamatus palju ning seda võiks just selle pärast kasutada. Tal oli õigus – juuksed on sümbol, nad sümboliseerivad Liliti olemist, kasvamist, arengut, minapilti ja selle muutumist. Juuksed… jah, juuksed on need, mis jäävad tõesti raamatust kummitama.
Aga ei jää mitte ainult juuksed. Kogu see äng, õudus, valu, pettumused, jõud ja julgus, hingejää ja selle sulamine… Jah, väga palju jääb raamatust kummitama, sellepärast kirjutasin ma selle kaanele, et see on kummituslik tekst. Ta ongi. Heas mõttes.
Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.
Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.
Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.
Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.
Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?
Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.
Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.
Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)
Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.