Ma ei tea, miks ma eile seda lugu ei jaganud, kui muusikameemi tegin, aga see lugu, SEE LUGU ja need vennad on praegu põhjus, miks ma unistan Kanadasse kolimisest. Sebastian Pigott mängib sarjas “Being Erica” ja sealt ma selle loo leidsingi. Olen nii armunud sellesse lihtsalt praegu.
Tänane päev on üldse väga kummaline olnud… Selles on süüdi Nathan Fillion, sest alati, kui me temaga minu unedes seikleme, juhtub järgmisel päeval midagi kõrgelaengulist.
Leidsin selle meemi tumblris ringi kolades, ei ole seda eesti keeles näinud, nii et tõlkisin ära ka.
Esiteks tuleb võtta siis kümme artisti või bändi, kes sulle meeldivad ja need ritta seada. Seda tee enne, kui vaatad järgnevaid küsimusi!
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
“President” suure tõenäosusega.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Hetkel on “Rain”, eriti Benny Benassi mix sellest. Aga ka “Happy Ending” ja “Relax” on olnud esikohal.
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
“But if it’s so good being free / Would you mind telling me / Why I don’t know what to do with myself?” Emiliana loost “To Be Free”. See oli ka esimene lugu, mida ma temalt kuulsin (filmi “Crazy/Beautiful”) saundträkilt ja ma armusin.
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
Null. Aga oi, kuidas tahaks.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
Vat see on raske küsimus. “Brick Shithouse”? “Every You Every Me”? “Centrefolds”? “Infra Red”? Tegelikult peab vist panema siia “Meds” siia. Sest, noh, oijah… Ma ju arvan, et see lugu on TÄPSELT MINUST.
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Jah. “These Are The Days Of Our Lives” teeb väga kurvaks, sest see oli viimane video, mille Freddie tegi. Lisaks teeb alati kurvaks mind “Bohemian Rhapsody” natuke ja “Who Wants To Live Forever” ka – sest Highlander (siin on Highlanderi montaaž, esimeses lingis on pärisvideo), eks ole. Queen teeb mind sageli kurvaks, huvitav…
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
“Love Will Tear Us Apart” muidugi, aga “These Days” ka.
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Oh wow. Nii, see pidi olema 96, kui ma olin saanud Take Thati kasseti “Greatest Hits”, mille ma ribadeks kuulasin. Ahjaa, ma sain selle kasseti veel nii, et mu vanaema, agar ristsõnade täitja, oli saatnud minu nimel ühe vastustelehe ära (ma ei mäleta, miks) ja tuli välja, et “mul” oli õnne. Kassett oli aga ju see, mis jäi neil viimaseks, nii et ma nutsin ja nutsin, nii selle fakti kui kurbade ballaadide pärast, mis teismeliseangsti nii hästi saatma sobisid. Varsti pärast seda oli mul õnn ja rõõm avastada, et Robbie teeb muusikat edasi… Ja nii see algas. Ning alles hiljuti, muide, on Robbie minu ebajumalastaatusest hakanud vaikselt vabanema. St ma armastan teda jätkuvalt, aga üle kümne aasta kestvast roosast udust hakkavad välja paistma muudki asjad peale selle, et ta on totaalselt awesome. No näiteks see pisiasi, et ta on tegelikult ka inimene nagu meie…
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Seda ma ei olegi avastanud, see on mu vereringes juba enne sündi ja tänu vanematele olen Queeni muusika sees üles kasvanud.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
“Stupify”. “Down With The Sickness” on nihkunud teisele kohale.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
Mind ei olnud siis veel olemaski.
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
“Happy Ending” ja “Blue Eyes”.
Mis on su number 1 lemmiklaul?
Mul on raske “Best of You” ja “The Pretenderi” vahel valida. Õigemini, võimatu. Mõlemad on lihtsalt ideaalsed lood. IDEAALSED.
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Mul ei olnud enne temast väga mingit arvamust, aga kui me sõitsime Hetsaga Rootsi poole – või õigemini, Tallinna poole – siis meil ketras ta plaat lõputult autos. Augustikuine kirgassinise taevaga Eestimaa, teelint kaugusse kadumas, päikesepaiste, tuul autoaknast sisse puhumas ja Lily Alleni übernumps hääl kõlarites kahisemas… Midagi oli selles sõidus ja pärast seda ei saanudki ma enam temast lahti. (Ja täpselt nagu Take Thatiga avastasin ma ta vahetult enne “lahkuminekut”, Lily teatas üsna hiljuti, et tõmbub muusikast tagasi. Kuhu täpselt, seda ma ei tea, aga nii ta olla öelnud.)
Kes tahab, tehke ka! Mulle täitsa meeldiks teie muusika kohta teada saada:)
Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.
No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.
Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.
Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.
Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.
Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.
Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).
/
Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.
Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.
Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.
Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.
Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.
Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?
See on pikema sisevaatluse teema juba.
Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.
Mul on sel nädalal olnud tohutu kirjutamiskramp. Ma isegi ükskord tulin blogisse siia, et proovida kirjutada oma kirjutamiskrambist (no eriti meta, eks ole), aga ei suutnud, sest, noh… duh. Kramp ju.
Nüüd vist läks natuke paremaks. Ma muidugi olen sel nädalal eriti vihaselt trennile ka lähenenud, ma täna mõtlesin vessaris, et ma lähenen sellele trennile sama vihaselt nagu mõni läheneb šokolaadikoogile. Aga no kõiki asju saab kahtemoodi teha, eks, teed hästi ja korralikult ja pingutad või siis toetad raskuse ühele jalale, paned käe puusa ja teed näo, et ei jõua, ei taha, ei oska!
Sel nädalal, õnneks, olen pidanud kõikidele asjadele pingutamisega lähenema ja täitsa hea tunne on tavalise luuserdamise asemel.
(No esmaspäevased ja kolmapäevased trennid, muidugi, seal pole üldse mingit võimalustki, et saaks puhata, see on ikka otsast lõpuni tõsine surm, ja treener on ka piisavalt kurja näoga, et ei julge luuserdamisele mõeldagi. Aga no nii peabki, nii on hea. Ja ainult kõhu põiklihased andsid täna vessaris natuke tunda, muidu oli täitsa ookoo kõik, hoolimata sellest, et ma eile kangile lisaraskust panin.)
No vot. Ja siis on ära saadud ostetud pea kõik jõulukingitused, ainult kuuske pole ikka veel ja nutt tuleb peale, kui seda tühja toanurka vaatan, kus kuusk peaks olema. (Meil juba viimased aastad kombeks vahetult pärast jõulu välismaale põrutada, nii et kuusenautimisaeg on sujuvalt tulnud paar nädalat ettepoole.) Katsiga sattusime täna ootamatult mingile alele, kus kõik asjad olid 20 prossa odavamad (ja päriselt odavamad, mitte On/Off-poe-laadi-odavamad) ja sai veel jõulu koju toodud.
Siis ma mõtlesin enne sellele, et võib-olla olen ma kinnisemaks muutunud ja mitte ainult siin blogis. Siin, jah, ma ei kirjuta peaaegu üldse enam, aga teate, ma ei taha eriti rääkida ka viimasel ajal. Tahan hoida kõik sees ja kinni ja nii ei saa haiget inimesed teha, eksju. Aga ma vist pean ikka sundima end kirjutama ja avama natukene, sest mõtete korrastamisele mõjub see hästi ja tegelikult on oluline ikka see rääkimine ka ju, ei saa kogu aeg vait olla.
Kirjutamiskramp lõppes suhteliselt hästi, see tähendab, et olulised lood said valmis ja isegi kiidusõnu öeldi (mis tegi täiesti mu tänase päeva kümme korda heledamaks).
Ahjaa, üritasin muffineid teha. Jälle. Jälle tulid mingid küpsiselaadsed plönnid. Ja ma sõin neid kolm tükki või isegi neli ära ja teate, nüüd on selline tunne, nagu oleks sulavõid suhkruga seganud ja endal kurgust alla valanud. St muffinid olid head, aga see magusasöömise tagajärg on psühholoogiline. Ma vist üritan endal söömishäiret välja kujundada.
Ahjaa-ahjaa, kõige olulisem asi. Nirti raamat “Ja anna meile andeks meie võlad” on lõpuks valmis! Mine vaadake petroneprint.ee, sealt saab juba tellida. Ma olin selle raamatu toimetaja ja teate, mulle väga-väga meeldis. Väga. See on sügav ja valus ja kraabib kohati hinge, aga on väärt lugemine igal juhul.
Käisin eile jõulukinke ostmas ja muuhulgas ostsin endale Lõunaka On/Off poest ka kaks filmi. Nad olid ühes pundis allahinnatutega ja maksid kõvasti rohkem, aga mul ei olnud kahju. Seda mitmel põhjusel – esiteks ma väga tahtsin neid filme (“Eleegia” Penelope Cruziga ja “Lihtsalt koos” Audrey Tatouga) ja teiseks, noh, ma lihtsalt mõtlesin, et olen siis hea kodanik ja ikka katsun väärt filme koju ausal teel osta.
Pakkisin siin nüüd kingitusi ja kuna need filmid olid samas kotis kinkidega, hakkasin hajameelselt neilt hinnasilte koorima. Ja mis ma avastasin! Filmid olid 4. detsembril KALLIMAKS hinnatud! Ehk siis film, mis enne maksis 49.-, maksis nüüd 98.-.
No ikka täitsa perses. Ma saan aru, et on masu ja kõigil on kehvad ajad, aga no nii häbematu ikka annab olla… Ära kasutada inimeste tähelepanematust? Pannakse mitu korda kallimad filmid 15kroonistega ühte patta ja loodetakse, et mõni loll ikka pimesi krabab endale ja ei pane makstes hinnavahet tähele?
Tõele au andes tädi kassas küll mainis mulle, et need filmid on kallimad, kui sisse lõi. Ja, nagu ma ütlesin, ei olnud mul kahju kahe hea filmi eest 200 krooni maksta. Aga ma nüüd ei teagi, kas tunda end lollina või vihasena – ilmselt on see mingi tavapärane praktika (mida, ma eeldan, te mulle kohe kommentaarides ka kinnitate, kes rohkem teavad), aga ma tõesti, no käsi südamel – tõesti ei oleks arvanud, et seda nii häbematult tehakse!
Nüüd on suus paha maik. Enda pärast juba – no oleks äkki võinud nende filmide ostmise lükata jaanuari, kus need ilmselt jälle poole odavamaks hinnatakse. Ja et ma siis sellisel ajal nad just ostma pidin, jõuluhindlused ju kõikjal… Ja seekord siis mitte jõuluALLAhindlused, vaid jõuluÜLEhindlused.
Jõuluhäbematus, ma ütlen.
Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.
Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.
Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.
Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.
Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.
Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.
Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.
Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)
Jõulukingiideesid. Tegelikult polegi nagu midagi väga tahta, kõik asjad on nagu suuremad soovid – à la kirjutuslaud või mugav ja normaalse inimese diivan jmt. Aga jällegi öeldakse teisalt, et mida vähem asju, seda parem…
Ülevalt vasakult:
Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.
Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.
Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.
Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?
Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!
Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.
Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.
Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.
Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…
Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?
Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.
Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.
Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.
“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)
Ühesõnaga, ma lugesin juba kunagi suvel mingit mitu aastat vana lugu sellest, kuidas Steven Seagal on tegelikult 20 aastat kuskil pärapõrgus PÄRISELT mendina töötanud. Ja et sellest plaanitakse reality teha.
Ja täna ootamatult avastasin, et eile olidki kaks esimest osa ära linastunud.
Ma olen täiesti pöördes. See mees on nii uskumatu ja awesome, et lihtsalt ajab õhku ahmima.
Ühesõnaga, ma leidsin endale vist oma elu esimese reality, mida ma nüüd vaatama hakkan.
Oh, ja kui ma oleks vaid üles kirjutanud kõik tema laused… Need olid puhas kuld, ausalt.
Kui ma olin väike, kartsin ma paljusid asju, aga kõige rohkem kartsin ma, et äikese ajal tuleb seinakontaktist sisse keravälk, lendab vaikselt mööda tuba ringi nagu ufo ja paneb siis maja põlema. Ma ei tea, miks, aga seda ma kartsin, hirmsasti.
Tuld olen ma alati kartnud. Nagu öeldakse – varas jätab vähemalt naela seina, tuli ei jäta sedagi. Ning nüüd ma edastangi ühe abipalve, ehk keegi leiab mingi võimaluse, kuidas seda perekonda aidata.
27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!