aeg on kohvitassi taga uueks sündida

Elu väljaspool mulli 4 Replies

Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.

Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.

Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.

Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.

Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.

/

Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.

Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.

Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.

Sest praegune moment ongi ju kõik.

Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.

eluajavööndi muusikataust

Muusika, raamatud, kinokunst 2 Replies

Mõni artist on selline, kelle lood lähevad alati otse hinge. Või isegi kui ei lähe kohe, siis satud sa mõnda lugu kuulama natukese aja pärast ja eluajavöönd on muutunud ja bämm! Otse hinge. Üks selline artist minu jaoks on Brandon Zahursky, kes kasutab artistinime Rivvrs.

Ma olen temast mitu korda varemgi kirjutanud, aga kuna ta valmistab ette uut plaati ja esimene singel sellelt on väljas, mõtlesin, et on aeg talle üks postitus pühendada ning endalegi meelde tuletada, kui oluline tema muusika mu elus on olnud.

Alguse sai kõik muidugi sarjast “About a Boy”; kust saabus mu ellu see fantastiline lugu. Senimaani on nii, et kui ma seda kuulan, tahan ma täiel rinnal kaasa laulda (ja tavaliselt seda teengi) ja sellega on nagu seal Dylan Morani sketšis, et this song is about me, noh, kas te olete näinud mu naeratust? MUL ON JU KA CROOKED SMILE! Ja see on kuidagi nii nunnu ja soe armumise lugu mu arust, et täpselt see, kuidas vahel on täitsa ükskõik ja otsustadki, et hüppad üle ääre alla ja loodad, et elu kannab. Enamasti küll ei kanna, aga samas ei tasu lootust kaotada, et ükskord ka kannab, eks ole ju.

Aga kõige olulisem lugu läbi aegade, mis üldse vist on olnud, ja mida ma kuulan nagu mantrat, eriti kui on selline aeg elus, kus mantraid on vaja rohkem kui tavaliselt – selleks on muidugi “Hold on”. Mul ei olegi vist ühtegi teist lugu maailmas, mille kohta ma tõesti tunneks, et see on nii otse mulle kirjutatud ja on lugusid, mis ongi olnud päriselt mulle kirjutatud ja isegi need ei ole päris nii väga minu lugudena tundunud kui see. Ja kõik igasugused eluõpikud ja tarkused, kõik, mis ma olen elu jooksul õppinud, kõik on sellesse ühte loosse kokku võetud. Know that it’s waiting for you, just hold on.

Ja selle loo kohta ma vist tõesti julgeks öelda, et see on elupäästja olnud. Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui see lugu välja tuli, ma olin kohati nii vihane, ma tahtsin nii väga, et mu elu oleks läinud teistmoodi, aga siis – you can place the blame but it won’t change anything. Ja nüüd, aastad on möödunud, ja ma saan aru et, jepp, tõesti üldse kõige vähemproduktiivsem asi elus vist on süüdistamine. Ma isegi ei teadnud, et see õppetund mul juba nii hästi omandatud on, kui mõni aeg tagasi siin ka üks olukord juhtus, kus oleks olnud nii lihtne süüdistada ja kaasa minna selle lõputu egotormiga, mida süüdistuste loopimine tegelikult kaasa toob – ja ma ei läinud. Kuulasin “Hold oni” ja kuulasin veel ja siis veel korra ja lasin minna.

Sama sõnumiga on ka “Ready To Begin”, kuigi see on rohkem selline lugu, mille panen köögis söögitegemise taustaks ja siis tantsid oma peegeldusele köögiaknas, akna taga pime sügisöö ja tegelikult sa tead, et oledki valmis, las elu tuleb kogu oma värvikirevuses (nagu need krõbinad seal jaburas videos) ja ma saan kõigega hakkama.

Rivvrsi uusim lugu on “Don’t Give Up On Me” ja ta oma isiklikul FB seinal rääkis ka natuke, mis on selle loo taust. (Jepp, ma stalkisin teda nii kõvasti kui kõigepealt selle esimese loo leidsin, et ma olen nüüd ta FB sõber ja meil isegi on olnud juttu, et peaks tegema mingi laheda videointeka või midagi, pole veel jõudnud teostuseni küll – aga siit õppetund, et rändom armumised muusikutesse VIIVAD mõnikord sihile, kui see siht peaks olema olla nende FB sõber.) Igal juhul, “Don’t Give Up On Me” on talle endale väga isiklik lugu, kuna ta on olnud kimpus depressiooniga ja selle looga püüdis ta edasi anda seda rasket eluperioodi oma elus. Ma usun, et see tuleb tuttav ette paljudele meist, kes võitlevad ja näevad pöörast vaeva, et hoida kinni veel viimasestki mõistuseraasust, selles väikesest osast sinu hinges, mis veel sulle sind ennast meenutab.

Ja viimaks veel üks hästi suure kaaluga lugu. Brandonile kirjutas üks fänn ning ütles, et ta oli oma armastatusse armunud loo “I Will Follow You” saatel ning et see on “nende lugu”. Ta palus, et Brandon teeks väikese video, sest ta plaanis oma kallima Kari kätt paluda ja tahtis seda hetke eriliseks teha. Kari ütles jah, kuid suri sel päeval, kui nad abiellusid. Kari nimelt põdes tsüstilist fibroosi, haruldast geneetilist haigust. Nad tahtsid koos Bradleyga midagi teha Kari mälestuseks ja nii sündis lugu “Conquer”, videomaterjal on Kari viimastest elukuudest. Ja sõnum, muidugi, on, et tasub olla võitleja. Kõigest saab üle, kõike on võimalik võita. Ka siis, kui haigus surub põlvili, on ikkagi võimalik mitte kaotada oma võitlejahinge. Ja minu arvates on see suurepärane sõnum. It ain’t easy but it’s almost over, ükskõik mis halval hetkel seda endale öelda, see kehtib. Ei peagi kerge olema, aga kõik möödub, kõik saab läbi and you will conquer.

kui aju sind kiusab

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Klassikaline liftiselfi

Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”

Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.

Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.

Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).

Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.

Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.

Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.

Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!

Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.

Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.

Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.

hugman is sad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.

Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.

Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.

Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.

Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .

Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.

Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.

Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.

Seega, Hugman is very sad.

Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.

Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.

Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?

/

Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).

See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?

Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.

Aga ma jooksen ju veel, eks ju?

Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.

see pole jooksublog, aga…

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Augustilõpp.

Niisiis. Minu kaheksanädalane jooksutreening sai möödunud nädalal läbi ja I fucking did it! Lihtsalt võtsingi kätte ja kuigi mul oli tunne, et kuna mitu päeva oli vahele jäänud ja mul oli vist sama viirus korraks, mis Milal, ja üldsegi, palav oli ja siis sadas vihma ja sada häda, noh, et äkki peaks kordama eelviimast treeningut nii igaks juhuks, enne kui kohe selle jookse järjest pool tundi, sest ma olen su äpp ja ma tean, et küll sa juba jõuad ja ära üldse vaidle vastu! asja ette võtaks, siis (uh kui pikk lause) lõin käega. Et suva, ma võin ju alati joosta vähem või misiganes, aga ma pean vähemalt proovima.

Ja muidugi te teate juba puänti, et ma jooksin selle ära. Kui ma aus olen, siis ma ei suuda isegi eriti detaile meenutada, vaatan seda Instapilti ja mõtlen, et jamh, mäletan, et tegin lõdvestuskõnni ajal selle pildi, aga muud nagu ei mäletagi. Aa, õudselt palju politseinikke (2) oli tee ääres siin küla vahel, mis oli veider, otsisid midagi – aga see võis täiega olla ka mingi teine kord.

Mu point on, kallid sõbrad, et jooksmine on muutunud nii tavaliseks, et ma enam ei suuda eristada neid jookse. Isegi seda viimast, mis lõpetas esimese treeningprogrammi, ei suuda nädal aega hiljem hästi meenutada, sest… SEE POLNUD MIDAGI ERILIST.

Uskumatu! Ma jooksin pool tundi järjest ja ma ütlen, et see polnud midagi erilist!

WHAT IS THIS MAGIKKKKK.

Kuna ma ei oska peatuda ja niisama ilma juhendamiseta joosta on ausalt öeldes ikkagi sutt igav, tõmbasin kohe otsa C210K äpi ja jätkan üheksanda nädalaga, ehk siis sel nädalal 4×10 minutit, minutilise vahega. Ja ohsa vanapagan, kus täna mul oli selline energia, viimane jooks läks lennates, nii et ma lõpetasin viis minutit varem ja üldse terve jooks oli selline, et ma kohe tundsin, et mu tempo on kõrgem (9 min / km kohta näitab praegu). Kuid lõpp oli ikka nii kiire, et ma täitsa kohe lendlesin, ja saate aru, ma NAUTISIN seda. Püha Jeesus noh!

Lõpetasingi nii, et lõõgastuskõnni alguse ajaks (mis oleks pidanudki olema viis minutit kodust) olin ma kenasti kodu ukse juures ja jalutasin niisama ümber maja, hinges juubeldades, sest kui ma suudan teha SEDA, mida ma siis veel teha ei suuda? Kosmoselend? Vabalt! Riemanni hüpotees? Andke aga ette! Kes oli Zodiac Killer? Tooge uurimismaterjalid ja homme on vastus käes!

TL;DR

Jooksmine on lahe. Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen ja samas ma ei suuda juba vaikselt uskuda, et ma pole seda koguaeg teinud. Nüüd tuleb kuidagi leida päriselt see motivatsioon jätkata ka siis, kui pole kaunis päikeseloojang ja udu heinamaa pealt tõusmas, vaid on pori ja jää ja libe ja külm ja vastik ja pime ja hundid ja.

Teate küll, Eestimaa talv.

Nii et sel korral võite vabalt julgustada, et talvel on täitsa okei joosta. Teisi kõiki aga julgustan, et auka tehtav on – vähemalt mulle väga sobis selle konkreetse programmi tempo ja vaheldamine. Veel on aega alustada!

Lugu ka, sest ma olen kantrilainel neil päevil. Don’t judge.

 

 

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Inimesed ja inimeseks olemine 12 Replies

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

i feel like windows rolled down

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Monday Blues.

Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.

Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.

Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!

Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.

Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).

Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.

Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.

Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”

Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.

PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.

PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.

Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.

mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.”

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”

postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Inimesed ja inimeseks olemine 11 Replies

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.

12 saadet “Naistejutte”!

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Kivirähk, Juur ja Krõll ehk Herodes, Ruul ja Lamp.

Enne puhkuseleminekut tegin ma oma tosinda… tosindada? tosinanda?, khm, kaheteistkümnenda “Naistejuttude” podcasti. Viimased saated käisid külas Heidi ja Kristinka, viimane on mu workwife, kes armastab mind hoolimata sellest, et mul pole üldse magusasoolikat – asi, mida ta lihtsalt ei suuda iialgi mõista. Aga kuulakem, ääretult tore on olnud neid teha ja mul on tunne, et podcastid on nüüdseks midagi, mis mulle tõesti väga-väga meeldivad – jooksmas käin ma 90 protsenti sellepärast, et saan siis rahumeeli Crackedi podcaste kuulata.

Aga siin siis veel seitse podcasti, mida ma pole veel blokki tääginud.