“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”
“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”
“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”
“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”
“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”
“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.”
“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”
“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”
“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”
“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”
“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”
“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”
“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”
“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”
“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”
“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”
“Oh, pool tehtud!”
“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”
“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”
“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”
“Ära mõtle natsidest nii palju.”
“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”
“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”
“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”
“Ei viitsi vaadata.”
“Ma täiega teen ära selle, issake.”
“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”
“See ei saa olla tegelikult tõsi.”
“Oh, minut jäänud!”
“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”
“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”
Jooksuglamuur!
“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”
“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”
“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”
“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”
“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”
“Jepp. Lolliks. Läinud.”
“Aga vähemalt ma jooksin!”
Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.
gal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.