Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

loves me better

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.

Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.

Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.

Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.

Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.

/

Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.

Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.

Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go /  no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.

Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).

Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.

33 going on 32

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.

bound for glory

hoomamatu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.

glitch in the system

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Mõni päev on selline – nagu sõbranna just tabavalt ütles – mil on tunne, et there’s a glitch in the system. Does not compute. Et nagu kõik on nagu ikka, ja samas pole MISKI nagu ikka. Tavaline esmaspäev (või teisipäev või jaanuaripäev for that matter) ja sa kõnnid mööda tänavat või istud kontorilaua taga ja pea on nii sassis, sest kõik on nii teistmoodi ja kuidagi on vaja ära händlida ja täpselt ei saa aru, kust alustada.

“Ma olen juba peaaegu 33-aastane ja ikka veel on inimeseks olemine nii keeruline,” kurtsin enne A.-le telefonis. “Why isn’t there a manual for life? Kas oli mingi tähtis koosolek, kuhu mind unustati kutsuda ja seal jagati neid elumanuaale ja nüüd mul polegi ja peangi ilma edasi elama?”

The struggle. Is real.

Muidugi naersime me nagu pöörased, sest selliste süsteemierrorite peale saabki ainult naerda ja edasi elada. Ma saan nii hästi aru, et see on mu enda ülekõrvetatud aju, liiga palju emotsioone on olnud viimases paaris kuus, et ma ei suuda teha enam midagi muud kui tööd, sest siis ei pea ma kuulama, kuidas mu neuronid omavahel tulevahetust peavad ja misfire’ivad. Töö on hea, töö on turvaline, see ei lõppe kunagi otsa, seda on palju, ta võtab kogu tähelepanu ja teeb rõõmsaks. Mida me teeksime ilma tööta, ma ausõna aru ei mõista.

Selgitasin A.-le ka, et tegelt noh, see peamine error on hetkel selles, et kõik on nii hästi, et ma ei suuda seda ära händlida. Ma ei jõua hetkel üldse tundeid tunda, sest neid on nii palju ja minu ÜLDSE MITTE KATKINE SÜSTEEM otsustas ilmselt lihtsalt erroripäeva vahele visata, teha väikse restardi ja siis rahus edasi minna. Ühtemoodi on see ka haigelt põnev, et ma saan peaaegu kohe aru, milles asi. See ei aja mind kuidagi paanikasse, ma ei haara hõbedase lindi järele ega hakka mõtisklema antidepressantide üle, sest ma saan aru, et see on lihtsalt part of being human called me ja see läheb üle.

Ma hiljuti lugesin kuskilt (see oli vist see jaapanlaste õnnelik-olemise raamat, aga pead ei anna), et see olla idamaade üks õnnefilosoofia aluseid. Et lased tundel (või siis antud juhul tundetusel) lihtsalt olla. Annad talle nime, torkad korra näpuga tervituseks: “Oo, sina, vana sõber, tore, et läbi astusid, tunne end mõnusalt!”, ja siis lihtsalt… lased tal olla. Ma olen viimastel kuudel selle üsna hästi käppa saanud, sellele muidugi on eelnenud 10+ aastat parajalt karmi teekonda, millesse on olnud segatud erinevad spetsialistid ja medikamendid, aga peamiselt on see koosnenud MÄÄRATUST HULGAST eneseanalüüsist, millest mul on vahel olnud oksendamiseni kõrini, aga nüüd hakka või uskuma, et asjal on täitsa tõepõhi all.

Veits on raske ainult see, et mõnikord pean ma meelde tuletama, mis osa sellest, mida mu pea suudab toota mõtetevallas, on adekvaatne ja mis mitte. Näiteks esimene instinkt on mul jätkuvalt lähedastele teha nägu, et kõik on hästi, mitte tüüdata oma lemmikpoissi sellega, et mul on “brain pains today” ja lihtsalt power through nagu ma tavaliselt olen teinud. Fake it till you make it töötab peaaegu alati.

Aga siis pean ma endale jõuga meelde tuletama, et kurat, ei. Ma olen need inimesed oma ellu valinud põhjusega, ja nemad on minu valinud põhjusega, ja mul pole vaja mingeid mänge mängida ja üldsegi, mul on kuradi vedanud, et mul on need inimesed, kellele lihtsalt niisama öelda, et kuule, aju valutab täna, räägime natuke mitte millestki ja kõigest, sest juba pärast kaht lauset läheb olemine nii palju paremaks. No miks ma pean teesklema ja ennast piinama, kui fix is right there.

Nii see eluke veereb, kui sa magasid inimkonna tähtsa koosoleku maha ja sulle manuaali ei antud – muudkui aga leiutad siin ise mingit viisi, kuidas mäkaiveri teibiga katkine neuron ajju tagasi tõmmata. Ning siis loodad, et ei unusta tähtsal hetkel ära, mis see fix täpsemalt oli ja kust täpselt selle patchi bugise versiooni parandamiseks alla pidi laadima.

Te teate küll, kes te olete. Te mu bugifiksid.

Ikka armastusega.

Oh, näete, Ed-poiss tuli ka täpselt tänasesse päeva sobiva looga eile välja.

talismanidest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Ma olen päris kõva traditsioonideinimene ja mul on mingid talismanid, mis saavad talismanideks nii, et ma isegi sellest aru ei saa. Näiteks kannan ma käe ümber juba üle aasta lihtsa punase niidi otsa kinnitatud öökulli, mille kinkis mulle A. aastavahetusel 2015/2016. See on vist pärit Maltalt ja A. ei omastanud sellele toona mingit erilist tähendust, ja üle aasta hiljem on see ikka veel mu käe ümber. Mul pole õrna aimugi, kas see on talisman või mitte, kas see toob õnne (A. muidugi naeraks selle peale ja ütleks, et ma võiks oma ohhoo-jutuga mõnele parakristallikursusele minna ja sinna elama jääda, peaasi, et ma tema kuuldes enam mingit samasugust jura suust välja ei ajaks) või on see niisama vidin, igal juhul ei ole mul olnud südant seda ära võtta.

Sel hooajal avastasin ma, et teen üht huvitavat asja. Niitvälja tee ristis on Paldiski maanteel üks kuusepuu, millele ikka tuled külge riputatakse. Ma möödun sellest päevas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkem. Ja ma ei märganudki, et ma seda teen, kuni Mila ükskord küsis: “Miks sa sellele kuusele lehvitad?”

Tegelikult ma ei lehvita, ma… annan au? St ei löö kulpi, aga tõstan kaks sõrme. Ma ei tea, miks. See kuusk on kuidagi kodune, kui ma seda näen, tean ma, et kümne minuti pärast olen ma kodus. Need tuled on kuidagi nii armsaks saanud, et nüüd, kui need lõpuks maha võeti, tundsin ma hinge korraks kokku tõmbavat.

See kett, mis mul pildi tegemise ajal käe ümber oli, on hullult vana. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, ilmselt keegi kinkis. Igal juhul on see vähemalt 15 aastat vana, nüüd kahjuks küll läks katki. Noh, ja tass, see on ka erilise tähendusega, see on mu teetass ja talvel, talvel juuakse meie majas palju teed. Ühtlasi avastasin alles mõni päev tagasi, et selle põhjas on ka paar märget ja kuupäev, naljakas, ma ei olnud seda varem märganud.

No igal juhul.

Mingid väikesed olulised asjad ja liigutused, millest saavad traditsioonid. Mulle meeldib, kui ma tajun ära hetke, mil uus traditsioon on sündinud või kui minuni jõuab mõni ese, või lugu, või film, või raamat, mis, ma tean, saab ja jääb alatiseks oluliseks. Nende hetkede tajumine on nagu… Nagu oleks elumängus hetkeks glitch ja sa näed seda koodi, sa saad korraks piiluda nende PHP-ridade vahele, millest elu on kirjutatud.

*

Ja siis veel olen ma neil aegadel märganud, et enne, kui läheb valgeks, läheb korraks hästi pimedaks. Ma saan aru, et see on tegelikult illusioon, aga kuna mu elus on palju hämariku ja aovalguse ajal sõitmist, siis see hetk, mil pimedusest saab valgus või vastupidi, see hetk ajab mu teinekord peast täiesti segi, mu reaalsustaju kaob ja mul on tunne, nagu kõnniksin unenäos, aga mitte iseenda omas. Kõige parem hetk seda märgata on autoroolis – kui ühel hetkel sa saad aru, et sa ei näe enam auto esitulede vihku maanteel ja tegelikult on väljas ikka veel nii pime, et silmad ei taha hästi seletada. Loomade jaoks on see lemmikaeg auto ette hüpata või teeperves piiluda, see hetk teeb mind alati natuke närviliseks ja lõpmata tähelepanelikuks, hiljem pean 10 minutit rõdul kaugusse vaatama, et silmalihastele märku anda: läbi on, valgus on käes.

Üks asi on veel mul mõttes viimasel ajal. See, kuidas elu ikka keerleb. Kuidas sa saad mingil hetkel aru, et vohh, mind on ette valmistatud just selleks hetkeks siin. Et kõik, mis ma varem olen teinud või tegemata jätnud, see ongi selle nimel. Et kõik juhtub just nii, nagu juhtuma peab. Ratsionaalne ajuosa ütleb, muidugi, selle peale, et jäta nüüd, elu on juhuslik kaos (mu ratsionaalne ajuosa räägib vahel A. või Naabrinaise häälega, ma olen seda vist ka maininud). Aga ma viimasel ajal olen nii heas kontaktis selle väikse tüdrukuga, kes mu sees elab, et see väike tüdruk teinekord läheb isegi Milaga vaidlema, sest teate, see minu sees elav väike tüdruk, tema… Tema usub maagiasse.

And she has a bonfire heart.

 

aasta 2016 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

aasta 2016 kokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?

Nii tõsiselt pole ikka vist kunagi mitmel rindel oma kehaga pidanud tegelema.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

 

Mulle üldiselt ei meeldi lubada, sest need lubadused, need kipuvad murduma. Aga ma olen pingutanud, ma tõesti olen. Pingutused ei kanna kõik veel vilja, aga ma üritan.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mallu lege-ropsisünnitus jääb vist igavesti meelde. Aga no peamine, et maailmas on juures üks LN!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

Stabiilset finantskülge.

6. Mis riike külastasid?

Itaalia! Soome! Rootsi probably ka, seal peab ikka korra aastas ära käima. Ja Berliin!

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei ole olnud mahti väga kuupäevadele vist tähelepanu pöörata.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma ei nutnud. Peaaegu üldse. Sõbrad, ma ei nuta enam pidevalt!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sahmerdamine, vist. Peaks rohkem süvenema, tegelema asjadega sügavuti. Rahaasjadega on ka ikka suht pekkis.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige vist veidi sai oldud ja trenni hakkasin tegema, siis tulid ka vanad vigastused meelde. Ja praegu köhin nagu vana mees.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kuldne Printsess.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

A. on lihtsalt imeline. K2 on üllatanud vist eelkõige iseennast, aga ka mind, positiivselt. Ja no Milale tahaks ju koguaeg plaksutada.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vägivallatsejate. Nende, kes vägivallatsejaid õigustavad.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Meie seiklused A.-ga on ikka olnud imetabased läbi terve aasta ja me ikka veel ei vihka üksteist. Ja siis oli nii mõnigi poiss, kes suutis korraks elevusse ajada, tuleb tunnistada.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?

Mumford & The Sons “There Will Be Time”, Andrew McMahon “Fire Escape”, Biffy Clyro “Re-arrange”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem!

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Trenni. Söönud paremini ja hoolsamalt.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Ma tahaks öelda, et alati võiks olla veits külmema peaga ja mitte vaimustuda nii kergelt, aga teate, see teeb elamise ikka imeliseks, kui on, millest vaimustuda.

20. Kas sa armusid aastal 2016?

Kui ma nüüd päris-päris aus olen, siis ei. Jah, on inimesi läbi aastate, kellesse ma olen ilmselt elu lõpuni natukene armunud ja mõni neist on kohe eriti mõnus ja hea, aga nagu seda pärisarmumise asja pole küll siinmail ammu kohatud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Panin Tinderi kinni (täna).

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Luke Cage”, “Dirk Gently”, üldse Netflix ja kõik need veidrad dokud ja sarjad, mis seal on, oodatuim oli ilmselt “Gilmore Girlsi” filmid.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Aziz Ansari “Modern Romance” on ikka väga-väga hea raamat.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Andrew McMachon. NOEP.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Veits paremat autot.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Issand, absoluutselt ei meenu ühtki filmi.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ühendasime Maarjaga väed, pidutsesime tõelises meestekarjas ja värvisime kõigil huuled punaseks. Oli hurmav.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

No ei taha seda finantsasja jälle üles võtta, aga nii paraku on.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, Marilt saadud maailma ägedaim mantel, löss-saapad.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kui ma midagi erakordselt lolli hakkan mõtlema, siis kangastub mulle A. hääl ja ta tavaliselt ütleb midagi sellist, et “Issand, sa oled ikka nii loll” ja siis kohe hakkab parem. Naabrinaise hääle kangastumisel on samasugune mõju.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Obama (ja tema bromance Joega).

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Trumpokalüpsis.

34. Keda igatsesid?

Milat.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Tööl on neid päris mitmeid. Eraeluliseltki tasuvad nii mõnedki inimesed eraldi esiletõstmist.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

Kuku klubis on ikka päris ohtlikud peod.

dangerous liasons

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.

Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.

Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.

See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.

See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…

Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.

Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.

Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.

 

hirmust

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.

Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.

Ma kardan.

Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.

Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”

Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?

Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!

Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.

Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.

Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.

/

Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.

Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.

Hoidke end, naised.

Autoostu eripäradest

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!

Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.

Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.

(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)

Ühesõnaga.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.

Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.

Muud ma auka ei palu!

Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).

Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.

See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.

Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.

Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.

Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.

Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.

Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.

Järgmine auto.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.

Sõnaga, järgmine auto.

Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.

JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.

On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.

Aga no pagassi on mul vaja.

Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)

Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.

Üks auto ei läinud käima.

Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.

Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.

Läksin siis asja vormistama.

Ja mis selgus?

TRA EI SAA.

Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.

Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).

Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).

Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?