Category Archives: hoomamatu

Arvutiränt ehk osad asjad ei muutu kunagi

hoomamatu 16 Replies

Ühesõnaga, eks. Arvuti. See on igati oluline vidin, ei saa ma enam mööda sellest ning netiski tuleb ikka üsna tihedalt aega veeta. Seetõttu nõudis vana arvut ammu juba ümbervahetamist, jooksis kokku, ei jaksanud enam töötada ja kuumenes üle, nii et ainuke viis, kuidas ma teda puhkeasendis hoida sain, oli NII ja aeg-ajalt pidin ma suurt toaventilaatorit kasutama arvutijahutuseks.

(Vabandust, ma korra eksisin oma Twitpici pilte vaatama, päris äge hakkas.)

Okei, teemast edasi.

Mäletatavasti oli mul selle arvuti saamise lugus tõeline Nibelungide saaga, mis hõlmas endas kolme kuud eelmise arvuti paranduses olemist ja muud rõõmu. Aga kaks aastat töötas asenduseks saadud nunts täitsa hästi, lihtsalt nüüd hakkas vanaks jääma. Aga muidugi, kuskilt pole ju võtta uue arvuti raha, ootasin pikisilmi “Ööde…” honorari, aga avaldamine venis ja venis, nii et lõpuks võtsin Inimese käe otsa, tema võttis oma krediitkaardi käe otsa ja umbes poolteist kuud tagasi ostsin endale uue nuntsi, kelle kohe Dakinaatoriks ristisin (nagu näha, pole ma nimede väljamõtlemises eriti osav).

Algus oli paljulubav, ta oli pisike, kerge, ilus, punane ja mis peamine, UUS. Ja Samsung, inimesed rääkisid, et Samsung on hea. Korra poes veel kaalusime, et kas võtta see, Inimene tegi õige märkuse, et peaks äkki natuke võimsama võtma, aga mina naiivselt arvasin, et a) tänapäeva tehnika juures peaks ju see mind rahuldama ja b) ega ta ikka saa hullem olla kui vana arvuti.

Boy was I ever so wrong! Jamad hakkasid Tenekal, kus ta ei tahtnud enam videofaile avada. St avas (VLC pleieriga), aga heli ei jõudnud järele. Või siis tuli heli, aga pilt seisis. Ühesõnaga, IKALDUS.

Okei, see mind eriti ei häirinud, sest mul oli seal muudki teha kui filme vaadata.

Aga nüüd, tagasi jõudes, on Dakinaatorit tabanud mingi totaalne ajusurm, mis tähendab, et ma kakun juukseid ja olen peast hullumas.

Eile näiteks tegin ma konkreetselt 16 restarti (või isegi rohkem), sest asjad jooksevad kinni viis minutit pärast arvuti käivitamist. Küll ei venita välja Google Chrome, küll jookseb failiaken kokku, sest ma üritan failile PAREMA HIIREKLAHVIGA KLÕPSATA. Ilmselgelt on talle menüü kuvamine üle jõu käiv ülesanne. Ja oleks, et see Not Responding siis ära kaoks või et oleks võimalus Task Manageriga programmid sulgeda. Ei, neljal juhul viiest ei reageeri arvut üldse Ctrl+Alt+Del kombole ning ühel juhul viiest ta avab Task Manageri, kuid ei suuda mitte-respondivaid programme sulgeda. Ning tõeline kirss tordi peal on olnud aken Windows Is Not Responding, seda tuleb nüüd ka üsna sageli.

Eile (ja täna) sain ma tööd teha AINULT Safe Mode’is arvuti käivitades. Totaalselt jabur. Videofailide avamisest saan ainult und näha.

Ühesõnaga, on asju, mis iial ei muutu: mina ja tehnika, see kombinatsioon on ikka tõeliselt super. Ja mõelda, ise veel toimetan ajakirjas Digi Naisteka-külgi. Pfft! Võiks ju mõelda, et ma sellega mingit head karmat koguks…

Nüüd on mul siis valikud, et ma viin arvuti poodi tagasi ja vaatan, kas nad võtavad selle parandusse (kuigi ma ei kujuta ette, mida siin parandada oleks), annavad uue ja parema (ja ma pean peale maksma) või ostavad tagasi (ma ei tea, mis tagasiostupoliitika poodidel on, kas see on üldse reaalne?). Ma ise mõtlen, et paneks XP peale, loodetavasti jookseb ta siis paremini. Windows 7 Starter on ikka TOTAALNE JAMA, muuhulgas ei lase see isegi taustapilti vahetada ilma MyColoursit tõmbamata. Haige värk. Ja ma uskusin Birxi, kes kilkas, et Windows 7 on NII ÄGE.

Äkki ongi mõne parema arvuti peal ja siis, kui pole Starter, aga see, mis siin toimub, on ikka… noh, totaalne jama noh.

Kui mul õnnestub arvuti tagasi müüa, siis plaanin ma Facebooki sõbralt osta Mäki. VOTT. Väidetavalt saada seda ka neljakohalise summa eest.

Uh. Hakkas kergem küll, kui sai end siin maha laadida. Kommentaarid on avatud: mis on teie soovitus (ja ütlemine, et Windows on enivei pask, ei aita antud juhul)? Või millised on teie haiged kogemused tänapäeva tehnikaga? Andke tuld!

back 2 good

hoomamatu 4 Replies

Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida.

Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu sõbrad on ikka üle mõistuse armsad ja napakad, nii et nõnda, nagu seal sai naerda, pole ikka tükk aega naernud. Õigemini, ma tean küll täpselt, millal ma viimati nii palju naersin: see oli juuli esimesel nädalavahetusel kursa kokkutulekul. Sellest jäigi kirjutamata ning nüüd on natuke hilja – samas, ega ma ei oskakski seda emotsiooni vist sõnadesse panna, mille ma sealt sain. Istuda peegelsileda mere kaldal, kuulata kajakate kriiskamist ja vanade sõprade südamest tulevat naeru… See oli lihtsalt imeline.

Muidugi on mul jätkuvalt raske uskuda, et ülikooli lõpetamisest ongi juba viis aastat möödas. Ja keskkooli omast: KAHEKSA. See tähendab ainult üht: aeg liigub. Liigub ikka ainult ühes suunas ja aina kiiremini. Samas on mul praegu väga hea meel selle üle, mis suunas minu aeg liigub. Olgu, jajah, jätkuvalt ei tea ma, mis linnas ma uuest aastast elan (eeldatavasti Tallinnas) või kui kauaks ma kuhugi jään või isegi, mis tööd teen, aga ikkagi on hea. Nii palju häid asju on juhtunud/juhtumas, et hing on rõõmust kinni.

/

Mõtlesin asjadele, mida ma Tenerifel õppisin. Neid ikka kogunes omajagu… Paneme siis nimekirja, sest Dakinaator armastab nimekirju.

Tenerifel ma õppisin:

  • hakkama saama vähem kui 3 euroga päevas;
  • kannatlikkust, tohutult kannatlikkust. See lihtsalt tuleb iseenesest, kui elada koos inimesega, kellel on kombeks pidevalt isatada ning kõiki asju seitsekümmend korda üle korrata.
  • seda, et korralik tualett on ikkagi hädavajalik aksessuaar;
  • jooma 0,77eurost veini;
  • päikest võtma liivatormis;
  • umbes sadakond uut sõna;
  • igatsema oma kalleid, igatsema oma kuususid, igatsema Eestit;
  • telefoni andmesidelimiiti kasutama nõrkemiseni;
  • mõtteuksi avama;
  • krabi eest põgenema;
  • et käsitsi kirjutamine pole ÜLDSE MINU TEEMA;
  • inglise keelt kehvemini rääkima;
  • itaaliakeelseid laule;
  • nälgima;
  • magama nii, et sisalikud jooksevad üle voodi;
  • elama ilma elektri ja voolava veeta;
  • armastama elu.

Nüüd tuleb aga jätkata õppetunde Eestis.

Tene/Riia

hoomamatu 5 Replies

Viimased päevad Tenel möödusid mingis omamoodi udus. Ühest küljest oli nii meeletu koduigatsus, et liblikad kõhus ei andnud asu. Teisest küljest oli kurb ja uskumatu, et juba ongi see aeg läbi. Eelviimasel õhtul istusime terrassil ja jutuks tuli, kas ma suudaks sellises kohas püsivalt elada.

“I really do miss a proper toilet,” oli mu esimene reaktsioon. Marco hakkas naerma.
“Jajaa, claro. Aga nii üldiselt, kas suudaksid siin elada?”

Mõtlesin.

“Ma ei tea. SUUDAKSIN ikka, aga kas ka tahaksin. Ma armastan Eestimaad, sügist ja talve ja kevadet ja lund ja pikki öid ja valgeid öid ja…” Ja mu vastus oligi käes. Ei suudaks, sest ei tahaks. Niimoodi mõneks ajaks, jah, nii on tore, aga Eesti on ikka Eesti.

Hiljem käskis Marco mul kõigest hingest kisada, näidates ise eeskuju. Ja ma ei suutnud! Tegin suu lahti, aga häält ei tulnud välja. Proovisin ja proovisin, lõpuks suutsin midagi piiksatada.

“Valjemini!” käskis Marco. Proovisin veel, hääl oli ikka kuskil rinnus kinni. Aga lõpuks seisime terrassi äärel, vaatasime tuledes linna ja kisasime hinge seest. Oli vabastav, oli mõnus.

Viimasel õhtul pidasime cantinas fiestat. Jõin nagu eestlane: ikka õllet ja šotte vahele. Marco ja Alexi vaatasid ja hoidsid ainult pead kinni. “You – crazy!” Aga oli tore, pidu sai metsik, sai tantsida ja natuke rumalusi teha ja kui hommikul kell 7 äratus oli, tundus kuidagi kergem kõik see läbi udu maha jätta.

/

Lendamine oli seiklus. Mu kahe lennu vahe Stanstedis oli tund aega. Kas jõuan, küsisin reisikorraldajalt. “Oi, ilusti jõuate! Ryanair jõuab harilikult vähem ja tund aega on piisav, et ühelt lennult teisele jõuda,” kinnitasid nad.

WHAT A LOAD OF CRAP.

Esiteks muidugi pole Stanis transiittsooni, mis on ÄÄRETU JABURDUS. Tormlesin siis, ootasin pikas järjekorras piiril, tormlesin edasi, ootasin ÜLIPIKAS järjekorras turvakontrollis ning jooksin lennule, tablool FINAL CALL vilkumas. Jõudsin ülinapilt ja koheselt sain aru, et olen jõudnud tagasi koju: mitte keegi ei naeratanud. Minu kõrval istus läti tädi, kelle nägu oli nii pilves, et mulle tundus sealt kohe tuulispask tekkivat. Õudne. Ma ei saa aru, miks siin keegi ei naerata! Mis inimestel viga on?!

Maandusime läbi äikesepilve ja esimest korda elus ma KARTSIN. Kartsin hullupööra, surusin silmad kinni ja üritasin sügavalt hingata, et mitte kriisates oma kohalt tõusta ja näiteks end vetsu lukustada. Lätis võttiski mind vastu üks suur ja õnnelik Elu Armastus (TM) ning pöörane äike. Kui hotelli jõudsime, ei suutnud ma end talitseda ning karglesin hullununa mööda tuba ringi. “Jee! Põrand, mis on põrand, mitte betoon! Jee! VEETSEE!”

Äike oli romantiline, eesti õlu maitses imehea ning kallistused olid… sõnulseletamatult head.

/

Järgmine päev trippisime mööda Lätit ringi, jõudsime välja maailmalõppu, kohta nimega Kolka, sõitsime maha 500 kilti ja ma olin lihtsalt õnnelik. Te ei kujuta ette, kui hästi siin lõhnab! Siin on NIISKUS. Ja ÕHK. Ja LÕHN. Ja polegi igavad palmid, vaid hoopis kuused ja kased ja männid. Ja kui sajab vihma, siis sajab VIHMA, mitte nähtamatuid kristallpudemeid.

Läti on muidugi üks ääretult imelik koht, aga sellest Inimene juba kirjutas. Aga ma olen olnud Eestis vähem kui 24 tundi ja ma olen SITTAKANTI ÕNNELIK.

Ja täna proovin ma teha sama häid mojitosid, kui ma sain Riias. Ja siis ma lihtsalt OLEN KODUS, kuusude kaisus, armsate kaisus, kannan omaenda riideid ja jalanõusid, suitsetan kalleid suitse ja… Ja kunagi jagan teiega ka pilte.

Love you all from HERE.

/

Ahjaa. Ja kuna ma otsustasin, et maailma muutmine algab iseendast, siis kavatsen ma edaspidi NAERATADA. Nii palju, kui võimalik. Tehke sama!

Tenerife, domingo

hoomamatu 5 Replies

Lühidalt sellest ja tollest, kaks päeva enne kojusõitu.

Väikesed külmad asjad.

Väikesed külmad asjad on siin defka-kaup ja maksavad hingehinda. Näiteks jäätis maksab putkades alates kahest eurost, vesi ja õlu on baaris 1-1,5 eurot (ja õlu seejuures, eks ole, on 0,3 või isegi väiksem). Meie jaoks on külmad asjad eriti defitsiitsed, sest pole ju külmikut, vaid ainult väike jääkast, kus asjad jää olemasolul jahedana umbes 18 tundi püsivad.

Aga see-eest oskavad inimesed palavaga hakkama saada. Pole nagu Eestis – et kui on miinus 20, on suur häda ja autojuhid hoiavad pead kinni, justkui näeks esimest korda lund, või et kui on pluss 30, siis saavad kõik kuumarabandusi, sest ventilaatorid ja konditsioneerid on meil tundmata. Õhk on siin kõikjal kenasti konditsioneeritud, ma pole kordagi bussis palavust tundnud, olgu väljas või 35 kraadi.

Rannakultuur.

Mind ikka paneb hämmastama, et siin on randades topless päevitamine väga harilik. Minu meelest on paljaste tissidega päikse kätte minek alati olnud nagu Nahavähiga käesurumine: tead küll, et lõpuks ta võidab, kuid tahad ikka õnne proovida. Aga siin on kõik topless, alates murdeealistest tütarlastest lõpetades vanaemadega. Ja teate, pole üldse nii tore, kui võiks arvata. Silmale ilus on vaadata neist kõigist vast ehk viad 2 protsenti, ja see on liiga väike lohutus kõige selle kõrval, mida muidu nägema peab.

Lisaks on siin väga moes tätoveeringud ning sageli on need väga halvasti tehtud. Olen näinud siin kõike, alates helesinistest ankrutest lõpetades dešifreerimatute jamadega. (Mis see peaks endast kujutama?! Kas see on mingi… kolmenäpuline käsi, mis hüpitab vihmavarjul hiidpandat?) On muidugi ka ilusaid, nende protsent on suurem kui ilusate tisside protsent, aga ikkagi. Suht valus on kohati vaadata.

Ning kolmas asi, mis mind hämmastama paneb, on inimesed, kes tulevad randa täismeigiga. No milleks? Kas on mõnus vette minnes iga piisa pärast muretseda? Või hiljem päikse käes istuda, tundes, kuidas meigikorra raskus kuumuses tinajaks muutub, anda nahale veelgi lisastressi lisaks päiksele? Ei mahu mulle pähe. Ju ma pole piisavalt tibi.

Aga rannad on siin ausad. Vetse ehitades on siin ka ratastooliinimestele mõeldud, dušid funkavad ning vetsud, jah, on siin vesiklosetid, ka randades. Hämmastav.

Juari ja Nancy.

On veel kaks värvikat kuju, kellest ma rääkinud pole. Esimene on Juari – hõbehallide rastapatsidega umbes 70aastane vanamees, kelle suu alati naerul. Päevatööna laenutab ta rannas toole, kuid kuna tema ei oska inglist ega mina spaaniat, siis on ta senini mulle veel lukustatud aardelaegas. See paneb ajuseinu kratsima, sest ma TEAN, et tal on palju ja palju põnevaid lugusid, aga ma ei saa neid (veel) kuulda.

Teine on Nacy – brasiillanna, välimuselt umbes 45, kuid Marco ütles, et ta on suisa 65, lisaks viie lapse ema. Uskumatu. Kuna Nancyl pole kombeks eriti riideid kanda, siis olen ma seda keha väga palju näinud. No päris Madonna pole, aga siiski väga supervorm, arvestades vanust ja kõike. Ta on väga sõbralik ja tore, alati teeb mulle komplimendi, kui cantinasse ilmun. Kes ta täpselt on, seda ei tea Marcogi. Ta justkui on Alexi sõber, käib leti taha endale jooki valamas, nagu ise soovib, ja keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ja millest ta elab, seda ka ei tea. Tema minevikus peituvat madame’iks olemine… Äkki elab kunagi kõrvale pandud rahast? Kes teab… Aga ta on ilus ja mulle meeldib väga.

Guapa.

Guapa on sõna, mida kuulen siin söögi alla ja söögi peale. Guapa ehk ilus võib olla nii mu kleit, ma ise, mu juuksed, mu tätoveeringud, mu naeratus ja nii edasi. Ja seda ütlevad kõik, mitte ainult mehed – ka Nancy leiab mus alati midagi, mis sel konkreetsel päeval just eriti guapa on. Selles suhtes on siin muidugi ääretult meeldiv olla, ma ei mäleta, millal ma Eestis viimati ÜLDSE kelleltki komplimenti kuulsin, saati siis seda, et ma olla ilus. Muidugi on see sõna korrutades devalveerunud ja ma ei usu pooltel kordadel seda guapa-juttu, aga see polegi peamine, peamine on see, et saab teise inimese naeratama panna ja midagi ilusat öelda.

Kanep ja linnukesed.

Kanepit suitsetavad siin kõik kogu aeg. Või noh, okei, mitte just kõik, aga igal pool võib silmi lahti hoides kanepisuitse näha. Isegi cantinas segatakse endale haši-jointe täitsa avalikult kokku, keegi ei pilguta selle peale silmagi, sõitku või kaks politseiautot järjest mööda (mis juhtus eile ja ma spets jälgisin – kõiki jättis politsei külmaks. Peale minu, muidugi). Hašiš kannab siin ääretult täpset nime – chocolate. Kes on kunagi hašši näinud, see teab – tegu on ju täpselt šokolaadisarnase plönniga.

Kui ma Marco käest selle suitsetamisharjumuse kohta uurisin, siis ei osanudki ta mulle päris head selgitust anda, miks see siin nii populaarne on. Küsis ainult, et kas see on tõsi, et Eestis võib ühe jointi omamise eest kinni minna. Ega ma neid narkoseadusi päris täpselt ei tea, aga suure tõenäosusega võib sellest, jah, paras pahandus tulla, eriti kui sul on ennegi jamasid olnud… arvan ma.

Igal juhul, siin pidi politsei väga mõistev olema, nii kanepi kui prostituutide osas. Tund tüdrukuga maksab umbes 30 eurot, ma kujutan ette, et see on umbes sama hind, mis Eestis? Prostituudid pidid kogunema turu ümbruses, kust ma iga päev mööda käin, kuid pole veel minu silm suutnud ostetavat tüdrukut tavalisest eraldama. Ning kas peakski, minu meelest ongi hea, kui nad saavad oma tööd rahus teha, ilma et turistid näpuga näitaks ja sosistaks ning üritaks pilti teha.

Kanaaride  vihm.

Praegu on tuulehooaeg, seletas Marco. Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini, mis tähendab, et sel ajal on praegu kuivad jõesängid vett täis. Aga kuna praegu pole vihmahooaeg, siis praegune vihm on ERITI KAHTLANE. Esimest korda kogesin ma seda veidrat loodusnähtust kuskil poolteist nädalat tagasi, kui rannas vedelesin. Järsku tunnen: keegi tilgutab mulle midagi peale. Ronisin oma kleidikookonist (pea on alati riietes peidus) välja, vaatan ringi: jajah, kaks märga tüdrukut mängivad must ülatuult palli. No selge, ju sealt tuul kannab. Aga see imelik torkiv tunne ei lõppenud ka siis, kui tüdrukud läinud olid. Silmaga näha midagi pole, aga TUNNED, et midagi õrnalt-õrnalt sajab. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Õudselt harjumatu, eriti just see, et sa ei näe midagi, ainult tunned neid kergeid torkeid oma nahal.

Üksõhtu sadas siin isegi äikest, täpselt teiselpool meie mäekülge. See tähendas, et me saime kuulda taevakärinat ja näha aeg-ajalt mingit välku, aga ise istusime väljas niiskes ja lämbes õhus, mida aga äike ei tulnudki värskendama, sest talle meeldis teiselpool mäge rohkem.

/

Jäänud on kaks päeva, 10 eurot, ja veel mõned loomata mälestused. Esmaspäeval peame cantinas hüvastijätupidu, vähemalt ma loodan nii. Eile oli Alexi plaaniga päri (enne, kui ta jälle emaga tülli läks ja asju hakkas loopima), seega… mnjah. Muidugi tähendab see, et ma pean purjus Alexit taluma, aga a) ta on alati purjus ja b) ühe õhtu ju võib. Tegelikult on ta täitsa tore, kui end taltsutada suudab.

Ahjaa, ja muidugi sai meil gaas otsa, mis tähendab, et jääb ära varuks kogutud riisi ja makaronide söömine (loe: lisakulutused toidule). Aga see on ju Murphy, ikka saavad asjad kõik korraga otsa.

Muah!

Tenerife, viernes

hoomamatu 5 Replies

Plätade lõhkumise protsent: 100.

Niisiis, kui ikka hakkab viltu vedama, siis ikka korraga ja põhjalikult, sest muidu äkki võin ma ära unustada, et mu erialaks on sitas sumpamine ja jõunaer. Jooksin siis mina täna bussile, kui ühtäkki, litaki, purunes pläta ning sama hooga kotisang. Ei noh, tere-tore. Liipasin siis üle kivide ja kruusa (appi kui valus see oli) selle kilomeetri koju tagasi, panin pännu ühed Marco vanad plätud ning alustasin päeva uuesti.

Probleem, vaadake, on aga selles, et need plätud, mis ma täna lõhkusin, olidki juba Marco omad. Ja uued plätud maksavad 10 euri, mul on aga rahakotis teisipäevani täpselt 15 euri. Sest eile oli vaja hädasti käia saart avastamas, mis röövis päris korraliku summa. Kui ma ükskord õnnelikult kodus tagasi olen ja mingid jalanõud jalga saan, siis olen ma kindlasti väga õnnelik, et saart avastamas käisin ning see, et mul praegu pole raha, ei oma sel hetkel enam mingit tähtsust. Aga praegu olen ma pahur ja torssis, sest no what gives, serioulsy! Täiesti tutikad plätad ja ei pea kolme nädalatki vastu!

Huvitav, kas lennukile lastakse paljajalu?

Omaette ooper saab olema ka muidugi see, kuidas ma oma 15 euroga välja tulen. Õnneks on veel üht-teist alles, näiteks spagette ja kartulit ja meil on TERVE KANA, mille Antonia meile andis, ehk siis täna on muretu.

Seoses sellega, et Antonia meile vahepeal sööki kingib… olen ma hakanud teravalt tundma, mis tegelikult tähendab niimoodi elamine, sotsiaalses mõttes madalaimal astmel. Igal hommikul, kui ma mäest alla koperdan, möödun ma ühest heladeriast, jäätisekohvikust, mis asub kohe külakese lõpus, viimane maja. Ja sealsed töötajad näevad mind igal hommikul alla tulemas ning igal õhtul üles minemas. On täiesti selge, kus ma elan, sest sedakaudu ei pääse mujale. Ning ükskõik, kui puhtad või korralikud mu riided seljas on, või et ma maksan 20eurosega… Ikka vaatavad nad mulle viltu, silmis kerge uskumatus ja etteheide.

Inimesed vaatavad meid ka siis imelikult, kui koos poes käime. Ilmselt mõtlevad nad, et näet, Marcol on õnnestunud üks loll turist ära rääkida, kelle kulul nüüd elada. Ja ilmselt mõtlevad nad seda isegi siis, kui arve maksab Marco või teeme me selle pooleks. Sest lihtsalt ei saa ju olla muudmoodi, et üks blond turist võib olla vaesem kui töötu mäes elav vagabund, ei saa ju! Ju seal ikka peab midagi muud mängus olema!

/

Eile aga istusin bussile ning sõitsin omapäi saart avastama. Bussid on siin üldse toredad, eriti tore on see, et kohalikud nimetavad bussi sõnaga guagua, mis hääldub uaua. Marco seletas mulle, et see slängisõna on tulnud Kuubast, kui paljud kuubalased ja venetsueellased kunagi Kanaaridele tööd otsima sõitsid. Nüüd nimetavadki kanaarlased busse guaguadeks, mis toob mulle naeratuse näole, sest kõlab nagu lapselalin ja on lihtsalt niivõrd armas sõna.

Ühesõnaga, istusin uaua peale ning sõitsin Intercambiadori. Bussiliiklus on siin uskumatult hea, sõidukid kiired ja puhtad ning meie külakesse sõidab buss näiteks iga kümne minuti takka, suurematesse kohtadesse, näiteks lennujaamadesse või Puerto de la Cruzi, sõidavad bussid keskmiselt iga poole tunni takka. Mis tähendab, et sõida kuhu tahad, tule tagasi, millal tahad – kõike saab.

Bussipiletiks on siin Bonobusi kaart, mis maksab 12 eurot, kuid annab võrreldes otse bussist ostes piletiga 40% soodustust. Näiteks San Andresi on pilet muidu euro, Bonobusiga 60 senti, ja nii edasi. Ning inimesed OSKAVAD BUSSIGA SÕITA. See tähendab: peale minnakse eesuksest, kus torgatakse oma kaart masinasse. Maha minnakse tagumistest ustest, vajutades enne väljumise soovi märgiks nuppu. Ühtegi kontrolli pole ma veel näinud, aga neid  vist polegi vaja, kuna bussijuhid teevad selle töö ise ära: ilma piletita ikka sisse ei lasta. Ja keegi ei üritagi tagant uksest siseneda või süsteemi petta. Imeline. Mis paneb mind küsima, mis on eestlastel viga, et me ei õpi ega õpi tsiviliseeritult bussidega liiklema? Ons meie ajus need osad kärbunud, mis õpetaksid meid käituma enda ja kaasinimeste suhtes ausalt ja viisakalt?

Tähendab, jah. Sõitsin uauaga bussijaama, võtsin sealt uue uaua ja vaidlesin natuke hispaania keeles bussijuhiga, kes üritas mulle selgitada, et number 102 on palju kiirem, on otseliin Puertosse. Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma tahangi aeglaselt sinna jõuda, tahangi näha neid väikseid külakesi ja tervet põhjarannikut.

Aeglaselt ma sinna ei jõudnud – sest buss kihutas nagu hullumeelne! Tänavad on siin muidugi äärmiselt kitsad ja järsud, ma ikka vaatan ja imestan, kuidas autod praktiliselt 45kraadise nurga all paigal püsivad. Siin on ilmselgelt käsipidurid kõigil väga korras.

Aga kogu see kihutamine oli imeline. Uskumatu, kuidas selle saare kliima võib vahelduda: kui Santa Cruzis paistis päike ja oli lämmi, siis 10 kilti edasi, La Lagunas, sadas juba vihma ning mida kõrgemale me tõusime, seda udusemaks läks. Lõpuks aga Puertosse jõudes oli jälle lämmi, väljas 35 kraadi ja EI TIBAGI TUULT. Mis tähendas, et ma vantsisin ringi, higi tõepoolest ojadena voolamas.

Puerto rannad on vulkaaniliivased ehk mustad. Üritasin ka ujumas käia, aga OOKEAN oli lainetamise tõsiselt ette võtnud, mis tähendas, et vette ronimine nägi välja nagu purjus inimese avantüür. Kivid olid libedad, põhi ebatasane (lainetest) ning lained ise nii tugevad, et iga sammuga ettepoole lõid nad sind kaks sammu kalda poole tagasi. Aga ujumas sai käidud sellegipoolest. Vesi oli SUPP.

Kogu selle kuuma juures polnud aga ujumusest suurt sittagi kasu, kui duši all ära käisin ning riietusin oli keha jälle nõnda kuum, nagu polekski just vette saanud.

/

Ühtlasi võtan tagasi sõnad kuiva ja igava looduse koha pealt – täpselt nii, nagu mulle siin kommentaarides öeldi, on põhjakallas roheline ja kohati isegi džungline. Pisikesed maalilised mägikülad, taamal sinetamas OOKEAN… Tahtis hinge seest süüa, nii ilus oli! Kahjuks oli ilm mägedes sitt ning vulkaani Teidet ma lähedalt ei näinudki, kuigi me selle alt läbi sõitsime. Seni olen Teidet näinud vaid igaõhtuselt oma terrassilt, kus ta kaugustes uhkelt sinetab. Aga, kui ma peaks siia kunagi tagasi tulema, lähen siis.

Puerto de la Cruz on hoopis teistsugune kui Santa Cruz. Ta on rohkem turistidele suunatud, kaunid hotellid kõrguvad iga nurga peal. Ka inglise ja saksa keelt kuulis rohkem, kui San Andresis kõigi nende nädalate jooksul kokku. Aga ometi ei tundnud ma end seal liiga hästi, linn lõhnas raha ja pakettreiside järgi, ning mina olin kõigeks selleks liiga vaene ning liiga… mägielanik. Aga mul on väga hea meel, et ma seal käisin ja nõnda ka saart rohkem nägin. Tenerife on tõesti väga, väga ilus.

/

Ja kuulake, kuulake palun seda lugu! See on lihtsalt NIIVÕRD hea. PS. Ma lähen Mika kontserdile jejejejeee!

järelhüüe

hoomamatu Leave a reply

“Miks sa eile selline olid?”
“Milline?”
“No selline… Kurb. Ja mujal.”
Ohkan. Kas nüüd seletada või…
“Noh, tead…”
Me oleme just lõpetanud kuuvalgel kreisi raadiost tuleva reggae järgi tantsimise.
“Ma sain üleeile teada, et… You know, comprende… My history teacher died. He was not much older than you…”
Marco on vait, vaatab taevasse, laseb mul rääkida. Ja ma räägin. Oma leinast ja kurbusest, oma shokist, oma mälestustest.
“Tead, tema oli see, kes õpetas mulle Katarina de Medicist, Napoleonist, Julius Caesarist, Borodino lahingust… Tema… Ja nüüd teda pole. Ma armastasin teda. Ma ei suuda uskuda, et ma pean 26aastaselt minema OMA õPETAJA MATUSTELE.”
Ma hakkan nutma. Marco silitab mu selga, ja ühtäkki ma tunnen end paremini.

“Mis ta nimi oli?”
“Silver.”
“Silver? Okay. THIS IS FOR YOU, Silver!” tõuseb ta, tõstab klaasi ja käed taeva poole, ja hüüab. Ma vaatan teda, pisarad silmis, ja olen tänulik. Olen tänulik, et mul oli ta õpetajaks, et ma sain 8 aastat oma elust temaga veeta.

Marco istub tagasi maha ja me räägime veel kaua teispoolsusest, elust ja surmast.

Ja õhtu lõpuks tõstame klaasid taeva poole, nende poole keda enam pole. Laura, Marco ema: tema poole oleme ennegi tõstnud.

Hüvasti, Silver ja Laura ja Vello ja Helgi ja Enno ja Skai ja Karl ja kõik teie, kes te olite armsad, olete armsad. Te olete alati meiega.

tenerife, vol something

hoomamatu Leave a reply

Iga päev on ikka seiklus. Istun OOKEANI kaldal olevas väikses kalarestorans, kõht on täis ja naudin Cuba Libret.

“What? Cuba Libe? Are you sure?!” karjatab Marco mu tellimust kuuldes dramaatiliselt ja vehib kätega, ühes suits tossamas. Ma ei saa aru, milles probleem.
“But I always drink Cuba Libre, when I’m a la playa. Eestis, kui ma surfama lähen, siis joome me õhtuti alati Cuba Libret, ja ööbime rannas.”
Marco mühatab midagi vastuseks.
“Ja pealegi, palju jaksab üks inimene õlut juua?” küsin ma retooriliselt. Marco viskab käega, milles juba selle päeva ehk viies õlu. Lõputult, järeldan ma sellest.

Marco on lõunamaalasele omaselt TÄIESTI ebausaldusväärne – mis puudutab väikesi asju. Lähme homme Tagananale? Lähme! Aga ma käin enne Santa Cruzis ära, ütleb ta mulle. Oota siin, ütleb ta mulle. Nelja tunni pärast ta helistab ja nahutab mind, et miks ma teda ootan: “I don’t make nothing!”, mis võib tähendada olenevalt kontekstist, et kas ta ei viitsi midagi teha, ta ei saanud oma asju aetud või tal pole enam raha.

Lisaks on Marcol komme täiesti etteennustamatutel aegadel hakata õlut jooma, mis võib tähendada, et kell 2 päeval on ta täiesti kasutu, mis puudutab giidiks olemist. I don’t make nothing!

/

Aga ikkagi on iga päev seiklus, olgu selleks kasvõi kalarestoranis istumine ja mäsleva tuule käes vaadates, kuidas kohalik keskealisest meesterahvast ettekandja tuule peale KARJUB, sest too ähvardab päikesevarje minema vedida.

Jah, tuul on siin metsikuks tõusnud, sellist juba Eestis iga päev ei näe, ehk Ristnas vaid. Aga mina ikkagi naeran nagu loll, luudeni õnnelik, et ELAN ja KOGEN. Mõne teise jaoks oleks see siin vaid ehk lõputu manjaanatamine ja olesklemine, aga mulle, kes ma ILMSELGELT kõrgperioodi alguses olen, mulle on kõik suur õnnjarõõm.

/

Kalaresto omanik on senjoor, kes näeb välja, nagu mõnest telenovelast välja astunu. Tal on kelmikas naeratus ja kui ma küsin, mis kalaga tegu, teeb ta mulle silma ja ütleb: “See on kala, nagu naine: õrn ja leebe.” Muidugi on ka see mees Marco sõber ja pärast kuulen ma pikka elulugu mehest, kes on töötanud Marbellas, Ühendemiraatides ja kus kurat kõik veel. “Aga tead, ta on good boy, väga avatud maailmavaate ja südamega,” selgitab Marco, kui läbi tuulise küla supermercado poole pressime. “Ta pole nagu teised kanaarlased. Canary people – they are closed, they only see… Claro, closed,” teeb ta mulle kätega näitemängu, mis etendab silmaklappidega kanaarlasi.

See väide üllatab mind. Kas tõesti on kohalikud sellised? Jah, tõesti, ma olen seda märganud Alexi ja Antonia juures, kuid pidasin seda vaid nende eripäraks, mis tingitud raskest elust. Imelik on ette kujutada, et sellises kohas võivad inimesed olla kitsarinnalised; et nad on keegi, kes alustab iga lauset sõnadega “ma ei ole küll rassist, AGA…”

“Si, si! Nad ongi sellised! Neile on Kanaarid terve maailm. Nad ei käi siit kunagi väljas, nad ei ole maailma näinud!” žestikuleerib mu itaallane. “Aga mina, mina pean siit vahepeal ära saama, to change the energy, to change the country.” Nii käibki Marco iga mõne aja, harilikult poole aasta takka ära. Küll oma õe juures Londonis, küll kodumaal, aga süda veab teda ikka Lõuna-Ameerikasse. Ta räägib mulle pikalt, kuidas ta läheb tagasi, kui vaid raha on. Aga sellele elule, manjaanatamisele ja vagabundlusele omaselt tuleb raha ikka kunagi. Kust – see on ebaselge, aga küll ta tuleb.

/

Midagi äärmiselt romantilist on pesemisprotseduurides mäeküljel, taamal OOKEAN, pea kohal linnud. Ja midagi äärmiselt ebamugavat on selles ka, seda teab ilmselt igaüks, kes on viieliitrise veekanistriga üritanud dušši võtta. Aga täna mind need väikesed ebamugavused ei häiri. Täna olen massiivse laineharja alguses, mis mind – tean juba ette – läbi järgmiste nädalate kannab. Ikka naeratus näol ja liblikad kõhus.

Vahepeal on kogu see bipolaarsuse-jant üsna nauditav.

Kohustuslik kuulamine: K’Naan “Waving the flag”. See jalgpalli maailmameistrivõistluste hümn tuleb siin raadiost iga viie minuti takka ja sellest on saanud miu Tenerife-hümn. Ps. Et ma ei unustaks rääkida: bussidest, väikestest ja külmadest asjadest ja sotsiaalsest stigmast.

tene/melan

hoomamatu 8 Replies

istun Hispaania katusel, põhimõtteliselt, ja olen propa melanhoor. Lugesin oma viie aasta taguseid sissekandeid juulist, ja aina imestasin: kes oli see tüdruk? Kuhu ta on kadunud? Miks ma enam nii ei oska mõelda, blogida, kirjutada, olla? Mis inimest nii hullult muudab: kaks armumist, ühed põrunud pulmad, üks lahutus, kaks-kolm töölt lahkumist, neli pangalaenu?

Istun justkui maailma katusel ja naeran oma jotse, kes veini- ja õllesuminas segast panevad. Nii hea mu hispaania keel juba on, et aru saan: Lorenzo, see tüütu põhijots, kes pidevalt iseendaga räägib – see on nüüd hakanud minuga, ja ainult minuga rääkima. Teades ise hästi, et ma vastu ei oska rääkida. Ja ajades Marco niimoodi ainult “dios!” ja “conyo!” kisama. Ja mina muudkui naeran.

Selline… Õnnelik-kurb on olla. Kurvaks teevad paljud asjad: armastatud ajalooõpetaja ootamatu surm, iseenda minevik, kodukaugus, endise-daki-kaugus, elust kaduma läinud inimesed… Ja õnnelikuks… Noh, õnnelikuks teeb see, et ma ikkagi olen, elan, hingan… Hetkel küll hispaaniakeelses rütmis, aga ikkagi. Ja õnnelikuks teeb see miljonivaade ookeanile ja linnale ja tähtedele ja lennukitele ja kuule, mida ma siin igal õhtul vahin. Teeb see, et kodus on Inimene, kes mind ootab ja mulle vaenulikku Riia lennujaama vastu tuleb. Teeb see, et emme ja Siki paitavad igaõhtuselt mu kuususid, kes mind ka ootavad. Teeb see, et on K ja on P ja on mitmed muud tähed, kes mu elutähestikku hoolimata kõigest alles on jäänud.

Ma tean, et praegu loon ma hetki, mille järgi ma lumehangede vahel lauatades melanhoorama hakkan. Ma tean, et hoolimata metsikust koduigatsusest hakkan ma seda kohta taga igatsema, hakkan igatsema Antoniat ja Marcot ja isegi Lorenzot ja Alexit ja kogu seda veidrat pikapäevarühma, kes mind alati siin naeratus näol ja õlle näpus (alati mulle ka üks) vastu võtab.

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Viis aastat tagasi ma tahtsin olla keegi, kes saab rahus kirjutada ja reisida, kelle kirjapandud asju avaldatakse; kellel on Elu Armastus (TM), kellel on natuke raha pangaarvel (sin kõik need võlad)… Ja nüüd, hetkel, tahaksin ma teada, mis tunne oli olla see katkine baka-paberiga tüdruk, kes igal õhtul end magama unistas ja kelle kõige kaugem reis oli olnud kümnendas klassis Saksamaale.

Võibolla ongi nii; ei, correction, ONGI nii, et iial pole rahul, ikka igatsed üht või teist või kolmandat ja tead juba mälestuste loomise hetkel, et kunagi mõtled neile hetkeile tagasi, melanhoorates, vihmamärjast aknast välja vaadates.

Aga ma tahtsin öelda – ja see pole vaid (kaheeurone) vein, mis minus räägib – , et ma olen õudselt, pisarateni tänulik sulle, kes sa veel minuga oled, kes sa oled olnud läbi kõigi nende segaste aastate ja pole veel digi- või molekulaar-Daki suhtes lootust kaotanud. Et sa veel oled olemas. Ja loed neid sõnu seal teisel pool ekraani.

Kuumad tervitused tuuliselt Tenerifelt, kus raadios mängitakse vähemalt kord tunnis Michael Jacksonit. Muah!

tenerife, martes

hoomamatu Leave a reply

Peaks mainima, et mulle meeldib siinne pikapäevarühm rohkem, kui ükski eesti analoog. Ja asi pole mitte selles, et nad on rohkem päevitunud. Ei, miski nende olekus on toredam, vabam ja rõõmsam. Ja ei saa öelda, et siin actionit ei saaks, saab küll! Eile näiteks ajasime me mööda cantinat plehku pistnud krabi (el cangrejo) taga, kes krõbinal, külg ees, vabaduse poole silkas. Kord ta kätte saanud ja pange pannud seiklused veel ei lõppenud: siis hüppas ta pangest välja ja tulistas minu poole. Mina muidugi, külmale põhjamaalasele omaselt, lasin valla meeletu kriiske ja põgenesin, krabi sabas tuiskamas. Pikapäevarühm röökis naerda ja lõpuks, kui ma terminaator-krabi käest õnnelikult pääsesin, tegid kõik mulle õlut välja.

Täna üritasin taas siestatada ja päeva ringi trampimise asemel rannas veeta, aga oi, küll see oli vale otsus. Rannas möllab täna konkreetne liivatorm, mis tähendab, et kümme minutit pikali ja sa oled kurguni sisse maetud. Poolteist tundi pidasin vastu, siis lõin käega ja tulin tulema. On selge, et mina pruuniks ei saa, elagu ma kasvõi sada aastat aafrika päikese all. Praegu olen ma parimal juhul helebeež, ja nahka juba tuleb. Jällegi kord pean ma tänama oma supergeene, mis on õnnestunud kokku end sobitada muidu kahe väga hea geenipartii põhjal, võttes saadaolevaist vaid kõige kehvemad valikud ÜLDSE. Sest kas mu emal või õel on lühikesed ja töntsid jalad, mis lõppevad suuruses 41 labadega? Ei, nende sääred on pikad ja siredad ja kingad suuruses 37. Või kas mu isa või õde või ema näevad välja nagu gooti kahvanäod? Ei, nemad spurdivad ringi juba mai teisel nädalal laitmatu jumega. Pfft.

Loomulikult tähendab see liivatorm, et liiva on suud ja silmad täis, äärmiselt ebameeldiv. Ning mõtted tiirlevad aina enam vanni ja liivavabade riiete ümber. Ja kohvi! Kohvi ümber ka. Ma ei mäleta, millal ma viimati kohvi jõin, see-eest võin ma loetleda viimased viis ärajoodud veinisorti, mis kõik alla kahe euro jäävad. Prioriteedid on ilmselgelt paigas.

/

Keeleliselt olen suures segaduses ja ei tundu eriti paremaks muutuvat. Antonia nimelt tahab, et ma temaga saksa keeles räägiks. Marco tahab, et ma temaga hispaania keeles räägiks. Alexi tahab minuga inglise keeles suhelda ja kõige selle juures üritan ma veel eesti keeles mõelda ja kirjutada, rääkimata vene keelest, milles millegipärast tundun ma hetkel suisa fluent olevat, ilmselt seetõttu, et KEEGI SELLES KEELES MUGA RÄÄKIDA EI TAHA. H. helistas UKst ja arvas, et ju ma saan siin kiirelt kõik keeled suhu, but I beg to differ. Ma jään lihtsalt igas keeles eksponentsiaalselt lollimaks.

Jäänud on veel nädal aega. Täna nägin muuhulgas unes, et ma abiellusin Christiano Ronaldoga. Pulmad pidasime meie suvilas ja terve see aeg ma mõtlesin, et Dagmar Ronaldo kõlab nagu halvasti kujundatud ja nimetatud McDonaldsi maskott.

paus

hoomamatu 3 Replies

Meieni jõudis taas kuumus, mis tähendab, et mõte ega keha ei tööta üldse. Lubab, et nädala keskpaiku tõmbab jahedamaks, siis on plaanis natuke ringi ka rännata, ja ehk ka rohkem kirjutada.

Jäägu siia aga hoopis kaks tsitaati Pavel Šestakovilt, raamatust “Kõrgusekartus”:

Teate, ma olen ju ka üks nendest, kellel on raske oma elulugu kirjutada. Kõik mahub paari lausesse: sündisin, õppisin, ei võtnud osa, ei olnud, rahvuselt venelane.

/

Lohutada võib neid, kelle vastu oled ükskõikne. Kui armastad, siis on mehe mured ka sinu mured.