“Miks sa eile selline olid?”
“Milline?”
“No selline… Kurb. Ja mujal.”
Ohkan. Kas nüüd seletada või…
“Noh, tead…”
Me oleme just lõpetanud kuuvalgel kreisi raadiost tuleva reggae järgi tantsimise.
“Ma sain üleeile teada, et… You know, comprende… My history teacher died. He was not much older than you…”
Marco on vait, vaatab taevasse, laseb mul rääkida. Ja ma räägin. Oma leinast ja kurbusest, oma shokist, oma mälestustest.
“Tead, tema oli see, kes õpetas mulle Katarina de Medicist, Napoleonist, Julius Caesarist, Borodino lahingust… Tema… Ja nüüd teda pole. Ma armastasin teda. Ma ei suuda uskuda, et ma pean 26aastaselt minema OMA õPETAJA MATUSTELE.”
Ma hakkan nutma. Marco silitab mu selga, ja ühtäkki ma tunnen end paremini.

“Mis ta nimi oli?”
“Silver.”
“Silver? Okay. THIS IS FOR YOU, Silver!” tõuseb ta, tõstab klaasi ja käed taeva poole, ja hüüab. Ma vaatan teda, pisarad silmis, ja olen tänulik. Olen tänulik, et mul oli ta õpetajaks, et ma sain 8 aastat oma elust temaga veeta.

Marco istub tagasi maha ja me räägime veel kaua teispoolsusest, elust ja surmast.

Ja õhtu lõpuks tõstame klaasid taeva poole, nende poole keda enam pole. Laura, Marco ema: tema poole oleme ennegi tõstnud.

Hüvasti, Silver ja Laura ja Vello ja Helgi ja Enno ja Skai ja Karl ja kõik teie, kes te olite armsad, olete armsad. Te olete alati meiega.