Tenerife, viernes

hoomamatu 5 Replies

Plätade lõhkumise protsent: 100.

Niisiis, kui ikka hakkab viltu vedama, siis ikka korraga ja põhjalikult, sest muidu äkki võin ma ära unustada, et mu erialaks on sitas sumpamine ja jõunaer. Jooksin siis mina täna bussile, kui ühtäkki, litaki, purunes pläta ning sama hooga kotisang. Ei noh, tere-tore. Liipasin siis üle kivide ja kruusa (appi kui valus see oli) selle kilomeetri koju tagasi, panin pännu ühed Marco vanad plätud ning alustasin päeva uuesti.

Probleem, vaadake, on aga selles, et need plätud, mis ma täna lõhkusin, olidki juba Marco omad. Ja uued plätud maksavad 10 euri, mul on aga rahakotis teisipäevani täpselt 15 euri. Sest eile oli vaja hädasti käia saart avastamas, mis röövis päris korraliku summa. Kui ma ükskord õnnelikult kodus tagasi olen ja mingid jalanõud jalga saan, siis olen ma kindlasti väga õnnelik, et saart avastamas käisin ning see, et mul praegu pole raha, ei oma sel hetkel enam mingit tähtsust. Aga praegu olen ma pahur ja torssis, sest no what gives, serioulsy! Täiesti tutikad plätad ja ei pea kolme nädalatki vastu!

Huvitav, kas lennukile lastakse paljajalu?

Omaette ooper saab olema ka muidugi see, kuidas ma oma 15 euroga välja tulen. Õnneks on veel üht-teist alles, näiteks spagette ja kartulit ja meil on TERVE KANA, mille Antonia meile andis, ehk siis täna on muretu.

Seoses sellega, et Antonia meile vahepeal sööki kingib… olen ma hakanud teravalt tundma, mis tegelikult tähendab niimoodi elamine, sotsiaalses mõttes madalaimal astmel. Igal hommikul, kui ma mäest alla koperdan, möödun ma ühest heladeriast, jäätisekohvikust, mis asub kohe külakese lõpus, viimane maja. Ja sealsed töötajad näevad mind igal hommikul alla tulemas ning igal õhtul üles minemas. On täiesti selge, kus ma elan, sest sedakaudu ei pääse mujale. Ning ükskõik, kui puhtad või korralikud mu riided seljas on, või et ma maksan 20eurosega… Ikka vaatavad nad mulle viltu, silmis kerge uskumatus ja etteheide.

Inimesed vaatavad meid ka siis imelikult, kui koos poes käime. Ilmselt mõtlevad nad, et näet, Marcol on õnnestunud üks loll turist ära rääkida, kelle kulul nüüd elada. Ja ilmselt mõtlevad nad seda isegi siis, kui arve maksab Marco või teeme me selle pooleks. Sest lihtsalt ei saa ju olla muudmoodi, et üks blond turist võib olla vaesem kui töötu mäes elav vagabund, ei saa ju! Ju seal ikka peab midagi muud mängus olema!

/

Eile aga istusin bussile ning sõitsin omapäi saart avastama. Bussid on siin üldse toredad, eriti tore on see, et kohalikud nimetavad bussi sõnaga guagua, mis hääldub uaua. Marco seletas mulle, et see slängisõna on tulnud Kuubast, kui paljud kuubalased ja venetsueellased kunagi Kanaaridele tööd otsima sõitsid. Nüüd nimetavadki kanaarlased busse guaguadeks, mis toob mulle naeratuse näole, sest kõlab nagu lapselalin ja on lihtsalt niivõrd armas sõna.

Ühesõnaga, istusin uaua peale ning sõitsin Intercambiadori. Bussiliiklus on siin uskumatult hea, sõidukid kiired ja puhtad ning meie külakesse sõidab buss näiteks iga kümne minuti takka, suurematesse kohtadesse, näiteks lennujaamadesse või Puerto de la Cruzi, sõidavad bussid keskmiselt iga poole tunni takka. Mis tähendab, et sõida kuhu tahad, tule tagasi, millal tahad – kõike saab.

Bussipiletiks on siin Bonobusi kaart, mis maksab 12 eurot, kuid annab võrreldes otse bussist ostes piletiga 40% soodustust. Näiteks San Andresi on pilet muidu euro, Bonobusiga 60 senti, ja nii edasi. Ning inimesed OSKAVAD BUSSIGA SÕITA. See tähendab: peale minnakse eesuksest, kus torgatakse oma kaart masinasse. Maha minnakse tagumistest ustest, vajutades enne väljumise soovi märgiks nuppu. Ühtegi kontrolli pole ma veel näinud, aga neid  vist polegi vaja, kuna bussijuhid teevad selle töö ise ära: ilma piletita ikka sisse ei lasta. Ja keegi ei üritagi tagant uksest siseneda või süsteemi petta. Imeline. Mis paneb mind küsima, mis on eestlastel viga, et me ei õpi ega õpi tsiviliseeritult bussidega liiklema? Ons meie ajus need osad kärbunud, mis õpetaksid meid käituma enda ja kaasinimeste suhtes ausalt ja viisakalt?

Tähendab, jah. Sõitsin uauaga bussijaama, võtsin sealt uue uaua ja vaidlesin natuke hispaania keeles bussijuhiga, kes üritas mulle selgitada, et number 102 on palju kiirem, on otseliin Puertosse. Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma tahangi aeglaselt sinna jõuda, tahangi näha neid väikseid külakesi ja tervet põhjarannikut.

Aeglaselt ma sinna ei jõudnud – sest buss kihutas nagu hullumeelne! Tänavad on siin muidugi äärmiselt kitsad ja järsud, ma ikka vaatan ja imestan, kuidas autod praktiliselt 45kraadise nurga all paigal püsivad. Siin on ilmselgelt käsipidurid kõigil väga korras.

Aga kogu see kihutamine oli imeline. Uskumatu, kuidas selle saare kliima võib vahelduda: kui Santa Cruzis paistis päike ja oli lämmi, siis 10 kilti edasi, La Lagunas, sadas juba vihma ning mida kõrgemale me tõusime, seda udusemaks läks. Lõpuks aga Puertosse jõudes oli jälle lämmi, väljas 35 kraadi ja EI TIBAGI TUULT. Mis tähendas, et ma vantsisin ringi, higi tõepoolest ojadena voolamas.

Puerto rannad on vulkaaniliivased ehk mustad. Üritasin ka ujumas käia, aga OOKEAN oli lainetamise tõsiselt ette võtnud, mis tähendas, et vette ronimine nägi välja nagu purjus inimese avantüür. Kivid olid libedad, põhi ebatasane (lainetest) ning lained ise nii tugevad, et iga sammuga ettepoole lõid nad sind kaks sammu kalda poole tagasi. Aga ujumas sai käidud sellegipoolest. Vesi oli SUPP.

Kogu selle kuuma juures polnud aga ujumusest suurt sittagi kasu, kui duši all ära käisin ning riietusin oli keha jälle nõnda kuum, nagu polekski just vette saanud.

/

Ühtlasi võtan tagasi sõnad kuiva ja igava looduse koha pealt – täpselt nii, nagu mulle siin kommentaarides öeldi, on põhjakallas roheline ja kohati isegi džungline. Pisikesed maalilised mägikülad, taamal sinetamas OOKEAN… Tahtis hinge seest süüa, nii ilus oli! Kahjuks oli ilm mägedes sitt ning vulkaani Teidet ma lähedalt ei näinudki, kuigi me selle alt läbi sõitsime. Seni olen Teidet näinud vaid igaõhtuselt oma terrassilt, kus ta kaugustes uhkelt sinetab. Aga, kui ma peaks siia kunagi tagasi tulema, lähen siis.

Puerto de la Cruz on hoopis teistsugune kui Santa Cruz. Ta on rohkem turistidele suunatud, kaunid hotellid kõrguvad iga nurga peal. Ka inglise ja saksa keelt kuulis rohkem, kui San Andresis kõigi nende nädalate jooksul kokku. Aga ometi ei tundnud ma end seal liiga hästi, linn lõhnas raha ja pakettreiside järgi, ning mina olin kõigeks selleks liiga vaene ning liiga… mägielanik. Aga mul on väga hea meel, et ma seal käisin ja nõnda ka saart rohkem nägin. Tenerife on tõesti väga, väga ilus.

/

Ja kuulake, kuulake palun seda lugu! See on lihtsalt NIIVÕRD hea. PS. Ma lähen Mika kontserdile jejejejeee!

5 thoughts on “Tenerife, viernes

  1. K-L

    Plätusid saab odavamalt suurematest toidupoodidest. Mina olen ostnud Carrefourist 2 euroga aga ka mujalt peaks neid soodsamalt saama.

  2. Gaili

    Eestis ei ole seda kommet/nõuet, et siseneda bussi esiuksest. Vahepeal vist üritati seda mingites linnades sisse viia, aga osutus vist muuhulgas ka väga aeganõudvaks. Ega ei kujuta vist ette küll, et sellise reisijatehulga juures, mis meil bussides näiteks tipptunnil on, hakkaks juht ID-kaarte kontrollima? Muide, Barcelona linnaliinides ei ole ka seda süsteemi, et esiuksest sisse ja juht kontrollib. Ju see ikka nn. maakonnaliinide teema on (ja maakonnalinnidel on meil samuti, esiuks ja juht ja piletimüük vajadusel).

    1. daki Post author

      Meil Tartus veel mingi aeg olid sildid üleval, et siseneda eesuksest. Aga neil seal saarel oli igas bussis nii, linna- ja maaliinides. Ja Eestis lahendaks reisijate rohkuse probleemi samuti Tenerife lähenemine – rohkem busse! Tihedamalt käima! Ma muidugi elan ju ka superühistranspordilinnas Tartus, kus vist varsti jääb ainult üks liin terve linna peale sõitma, praegu vähendavad sellises tempos küll…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.