Iga päev on ikka seiklus. Istun OOKEANI kaldal olevas väikses kalarestorans, kõht on täis ja naudin Cuba Libret.
“What? Cuba Libe? Are you sure?!” karjatab Marco mu tellimust kuuldes dramaatiliselt ja vehib kätega, ühes suits tossamas. Ma ei saa aru, milles probleem.
“But I always drink Cuba Libre, when I’m a la playa. Eestis, kui ma surfama lähen, siis joome me õhtuti alati Cuba Libret, ja ööbime rannas.”
Marco mühatab midagi vastuseks.
“Ja pealegi, palju jaksab üks inimene õlut juua?” küsin ma retooriliselt. Marco viskab käega, milles juba selle päeva ehk viies õlu. Lõputult, järeldan ma sellest.
Marco on lõunamaalasele omaselt TÄIESTI ebausaldusväärne – mis puudutab väikesi asju. Lähme homme Tagananale? Lähme! Aga ma käin enne Santa Cruzis ära, ütleb ta mulle. Oota siin, ütleb ta mulle. Nelja tunni pärast ta helistab ja nahutab mind, et miks ma teda ootan: “I don’t make nothing!”, mis võib tähendada olenevalt kontekstist, et kas ta ei viitsi midagi teha, ta ei saanud oma asju aetud või tal pole enam raha.
Lisaks on Marcol komme täiesti etteennustamatutel aegadel hakata õlut jooma, mis võib tähendada, et kell 2 päeval on ta täiesti kasutu, mis puudutab giidiks olemist. I don’t make nothing!
/
Aga ikkagi on iga päev seiklus, olgu selleks kasvõi kalarestoranis istumine ja mäsleva tuule käes vaadates, kuidas kohalik keskealisest meesterahvast ettekandja tuule peale KARJUB, sest too ähvardab päikesevarje minema vedida.
Jah, tuul on siin metsikuks tõusnud, sellist juba Eestis iga päev ei näe, ehk Ristnas vaid. Aga mina ikkagi naeran nagu loll, luudeni õnnelik, et ELAN ja KOGEN. Mõne teise jaoks oleks see siin vaid ehk lõputu manjaanatamine ja olesklemine, aga mulle, kes ma ILMSELGELT kõrgperioodi alguses olen, mulle on kõik suur õnnjarõõm.
/
Kalaresto omanik on senjoor, kes näeb välja, nagu mõnest telenovelast välja astunu. Tal on kelmikas naeratus ja kui ma küsin, mis kalaga tegu, teeb ta mulle silma ja ütleb: “See on kala, nagu naine: õrn ja leebe.” Muidugi on ka see mees Marco sõber ja pärast kuulen ma pikka elulugu mehest, kes on töötanud Marbellas, Ühendemiraatides ja kus kurat kõik veel. “Aga tead, ta on good boy, väga avatud maailmavaate ja südamega,” selgitab Marco, kui läbi tuulise küla supermercado poole pressime. “Ta pole nagu teised kanaarlased. Canary people – they are closed, they only see… Claro, closed,” teeb ta mulle kätega näitemängu, mis etendab silmaklappidega kanaarlasi.
See väide üllatab mind. Kas tõesti on kohalikud sellised? Jah, tõesti, ma olen seda märganud Alexi ja Antonia juures, kuid pidasin seda vaid nende eripäraks, mis tingitud raskest elust. Imelik on ette kujutada, et sellises kohas võivad inimesed olla kitsarinnalised; et nad on keegi, kes alustab iga lauset sõnadega “ma ei ole küll rassist, AGA…”
“Si, si! Nad ongi sellised! Neile on Kanaarid terve maailm. Nad ei käi siit kunagi väljas, nad ei ole maailma näinud!” žestikuleerib mu itaallane. “Aga mina, mina pean siit vahepeal ära saama, to change the energy, to change the country.” Nii käibki Marco iga mõne aja, harilikult poole aasta takka ära. Küll oma õe juures Londonis, küll kodumaal, aga süda veab teda ikka Lõuna-Ameerikasse. Ta räägib mulle pikalt, kuidas ta läheb tagasi, kui vaid raha on. Aga sellele elule, manjaanatamisele ja vagabundlusele omaselt tuleb raha ikka kunagi. Kust – see on ebaselge, aga küll ta tuleb.
/
Midagi äärmiselt romantilist on pesemisprotseduurides mäeküljel, taamal OOKEAN, pea kohal linnud. Ja midagi äärmiselt ebamugavat on selles ka, seda teab ilmselt igaüks, kes on viieliitrise veekanistriga üritanud dušši võtta. Aga täna mind need väikesed ebamugavused ei häiri. Täna olen massiivse laineharja alguses, mis mind – tean juba ette – läbi järgmiste nädalate kannab. Ikka naeratus näol ja liblikad kõhus.
Vahepeal on kogu see bipolaarsuse-jant üsna nauditav.
Kohustuslik kuulamine: K’Naan “Waving the flag”. See jalgpalli maailmameistrivõistluste hümn tuleb siin raadiost iga viie minuti takka ja sellest on saanud miu Tenerife-hümn. Ps. Et ma ei unustaks rääkida: bussidest, väikestest ja külmadest asjadest ja sotsiaalsest stigmast.