Category Archives: hoomamatu

Daki jagab kingitusi!

hoomamatu

Jõuluaeg on käes!

Mul on hea meel teatada, et lõpuks ometi saan ka mina kingitusi jagada*! Ja millal oleks selleks parem aeg, kui nüüd, jõulude ajal!

Ja mul ei ole mitte ainult üks ega kaks, vaid koguni VIIS KINGITUST, mis kõik ootavad oma uut omanikku. Loosi lähevad:

Et loosimises osaleda, ei pea sa tegema muud, kui jätma siia postituse alla kommentaari ning ütlema, mis oli kõige lahedam asi, mis sinuga sel aastal juhtus (ja võib-olla lisama mõne jõulusoovi).

Kommentaarium läheb lukku 10. detsembril ehk järgmisel reedel. Loosimine toimub random.org abiga.

Tingimused:

1. Ühe IP-aadressi pealt saab jätta vaid ühe kommentaari, mis loosimises osaleb.

2. Auhinnad toimetatakse kätte vaid Eesti piires.

3. Kommentaarium on avatud kuni 10. detsembrini.

4. Võitjad valin juhuslikul random.org abil ja ka auhinnad jagan viie kommenteerija vahel juhuslikult.

5. Võitjad kuulutan välja kaks kuud enne oma sünnipäeva ehk 11. detsembril.

Aitäh mu sõpradele ajakirjast Anne&Stiil, Petrone Printist (Epp;) ja muidugi suur tänu João’le, kes kohe mu plaaniga kaasa läks ning lahkelt lausa kaks raamatut kingiks pani. Ilusat jõuluootust meie kõigi poolt:)

Valmis? LÄKS!

—

*Nagu Dooce ees, nõnda Daki järel…

džast pööfikt

hoomamatu Leave a reply

Okei, ma ei saa kurta, et ma oleks nüüd just VÄHE kontsertitele saanud. Nyrok Cityt olen ma muidugi oksendamiseni näinud ja kuulanud, Mikal sain ka käia ja ainult Biffy Clyro jäi ära, sest ma ei suutnud ette kujutada, et sõidan kontsertile ja siis veel õhtul tagasi Tallinnast, et tööle minna (see oli see periood, kus ma ainult magasin).

Aga see on lihtsalt ebaaus praegu! Cut Copy tuleb Tallinna 14. märtsil.

Saate aru jah? See on nibin-nabin kuu ja mõned päevad enne mu tähtaega. Kui kõik läheks nii, nagu ma plaanin ehk et kui ma olen esimese poolega 3 kilo juurde võtnud, siis võiks ka teise poolega sama palju lisanduda*, aga teadupoolest nii need asjad ei tööta ja ilmselt ei saa ma sinna minna, sest Abikaasal pole veel C-kategooria lubasid, et mind transportida.

Pfft. I’m so going to sue someone.

*also known as wishful thinking

Complete Chaos*

hoomamatu 5 Replies

*Sõnapaar väljendamaks hetkeolukorda ELUS. Also possible baby name.

//

Lõpuks saab siis öelda, et on kolitud. Ehk siis suur hunnik kaste, mööblit ja prügikotte on veetud ühest linnast teise ja mingil imekombel tegime me selle ära kõik ühe päevaga. Või noh, MINA muidugi ei tassinud midagi (oh, ma olen selle üle megarõõmus, aga nädal aega pakkimist oli juba niigi üsna kurnav, nii et mul pole ka süümekaid, nagu ma oleks vähem teinud või midagi), aga sellegipoolest oli stress laes ja asjale ei aidanud kaasa nutvad kassid, lumetorm ja üleväsimus.

Ja see, et uues kohas pole MITTE MIDAGI. Asju pole lihtsalt kuhugi panna, sest meil pole midagi. Me kolisime möbleeritud korterist karpi, võttes kaasa vaid voodi, külmiku ja pesumasina. Ja ühe tugitooli. Ahjaa, kummuti ka. Nii et praegu on totaalne kaos ja ma ei oska isegi kuskilt otsast pihta hakata, sest polegi nagu midagi pihta hakata – asju lihtsalt polegi kuhugi panna.

Ühesõnaga, ma olen vaikselt hullumas. Aga ainult vaikselt.

Et end hullumast hoida, siis asjad, mis mulle hetkel siiski meeldivad:

  • et Tallinnas on MEGAPALJU LUND! Ja seda sajab pidevalt juurde!
  • et kiisud siiski elavad ja hingitsevad veel ja pole veel stressi ära surnud ning isegi juba kohanevad
  • meie magamistoa uued (emme tehtud) kardinad
  • et meil on ägedad naabrid
  • (kellele ei pea ilmselt IIALGI politseid kutsuma, nagu oli Ropkas tavaline)
  • homme saabub uus diivan
  • jee! mul on lõpuks diivan!
  • varsti on jõulud
  • homme tuleb blogilugejatele üllatus!

“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

hoomamatu 14 Replies

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

—

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

jõulukingiideed

hoomamatu 8 Replies

Pakin siin, väljas sajab lund ja kuulan jõulumuusikat. Tänavune soovidenimekiri (vältimaks seda, et ma ei saaks ainult titeasju):

Röstrit pole mul ikka veel! Ja jätkuvalt, mida punasem, seda parem:)

Väline kõvaketas on ikka veel puudu. Kaasaskantav (mitte juhtmega) ja ilus peab ta ka olema.

Joogamatti oleks tarvis, et oma evergrowing huge body’t kuidagi väänata saaks. Aga point on selles, et ma tahan jällegi, et ta oleks ilus ja mustriline, aga selliseid Eestis pole ja Amazonist, PTUI!, eBayst ei saa tellida või on see liiga kallis (juba proovisin…)

Ei-ei, ratas on mul juba olemas! Nunnut ja praktilist korvi oleks sellele hoopis tarvis.

Ja siis tahaks ma veel (jälle, on väga oluline rõhutada, et) ilusat sülarivarrukat, kuhu oma nuntsi sisse panna, kui ma teda kaasas kannan. Ning see ei tohiks olla eriti ruumimahukas (sellepärast ei taha ka kotti, vaid just varrukat), muidu kaob tillukese sülari mõte üldse ära.

Ja isiklikku diktofoni igatsen ka juba ammu ning jah, muidugi võiks ka see olla ilus (ehk mitte tavaline hall või must).

Müncheni juures meeldisid mulle…

hoomamatu Leave a reply

See, et münchenlased võtsid jõule väga tõsiselt ja jõulud olid juba kõikjal…

…muuseumid ja väga lahedad vanad autod…

…skulptuurid, skulptuurid, skulptuurid…

…kosmos…

…ja U-bahn!

before the big bang

hoomamatu 9 Replies

Alati, kui ma reisilt tagasi hakkan pöörduma ja lennujaamas esimesi eestlasi kohtan, kes minuga samale lennule tulevad, tunnen ma nende suhtes ääretut vastumeelsust. Ma ei tea, miks see nii on, ma ju tegelikult armastan eestlasi (ja teisi rahvuseid ka!), aga kuidagi alati see hetk, kui ma esimest korda üle pika aja kuulen võõraid kaasmaalasi omas keeles lennujaamas rääkimas, kihvatab miski mu sees.

Võib-olla on see fakt, et ma saan jälle aru, mis mu ümber räägitakse. Või siis on põhjuseks tõsiasi, et välismaal olles käituvad 65,3 protsenti inimestest nagu täielikud imbetsillid. Näiteks tagasiteel pidin ma terve tee kuulama (läbi mootorimüra ja põhja keeratud klappidest tuleva muusika!), kuidas mu selja taga istus üks eriti vastik proua ja seletas pikalt ja laialt oma elufilosoofiat. Noh, muidugi, ta alustas sellest, kuidas teha Nikolai salatit (“Ja ta pani sinna veel pähkleid! Kui kreeka pähkleid ei olnud, siis kõlbasid ka salatipähklid (sic).”) ja see õpetus kestis umbes pool tundi, aga lõpetas sellega, kuidas pagulased ja võõrtöölised ei peaks üldse inimväärset elu või palgatööd eeldamagi, sest “keegi ei saagi neid ju tööle võtta, see firma läheks kohe põhja, neid ei saa ju inimeste ette viia!”.

Igal juhul, kuna mul ei olnud julgust midagi lennu ajal öelda (vt ka konfrontatsioonihirm, valehäbi, passiivagressiivsus), siis tea, proua istmelt 11F, kes sa lendasid laupäeval Münchenist Tallinnasse, sa oled maailma kõige tüütum reisikaaslane. Ja mitte ainult selle inimese jaoks, kes istub su kõrval, vaid ka kõigi nende viie rea jaoks, kes istusid su ümber ja olid sunnitud su kaagutamist kuulama.

Ja ometi kaob kogu see vastumeelsus, kui ma olen lennutsoonist väljas ja astun tavaellu sisse. Mulle meeldib taas poes oma keeles rääkida (Tallinnas on see muidugi alati 50-50 šanss, kas õnnestub omas keeles rääkida), mulle meeldib, et ma ei pea söögikorra eest maksma terve nädala palka, mulle meeldib see külm ja märg õhk ja asfaltilt vastu peegelduvad tänavalaternad ja see, et ma tean, kuhu minna, kui ma tahan saada head kohvi või kiirelt näksimist.

/

Aga nii aktiivset puhkust polegi meil vist veel olnud. Isegi kõik suusapuhkused on tähendanud less walky and more drinky süsteemi, mitte sellist tatsa-tundide-kaupa-mööda-linna-või-muuseume-rütmi, mis pani mu jalad igal õhtul konkreetselt VALUTAMA, nii et isegi hommikul voodist tõustes oli tunne nagu sel muinasjutukangelasel, kes pidi varbad ära lõikama, et need kingadesse mahuks.

Nüüd naudin ma iga persetamishetke ja seda, et õhtuks ei ole jalad paisunud üleinimlikesse mõõtmetesse.

Persetamishetki muidugi väga palju pole. Peab pakkima-pakkima-pakkima, õhtuti õde tema diplosaurusega aitama, pea igapäevaselt arsti juures käima, teha veel üks artikkel vahelduseks, siis tuleks käia pensioniametis ja lõpuks ometi anda vahetusse oma dokumendid. Ma nii tahaks, et saaks kõik asjad lükata riiulisse “homme teen”, aga see riiul on juba ammu asju täis, nii et kõike tuleb teha täna ja kohe ja ma hullun vaikselt ja

ja ma tahaks juba jõuluootust

/

Muide! Kui ma olen lõpuks ära kolinud ja uude kohta ka interneti saanud, siis tuleb mul teile, lugejatele, üks jõuluhõnguline üllatus! Jääge ootele:)

München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäev oli loomaaiapäev! Loksusime Hellabrunni (no ON ikka nimi, eksju!) kohale ja mõtlesime, et jõuame pärast seda veel muuseumisse, aga esiteks ei osanud me aimata, et see loomaaed tõesti NII SUUR on ja teiseks ei oleks me uneski osanud arvata, et muuseum NII SUUR on, nii et tegime ainult õigesti, et täna muuseumipäeva tegime.

Aga loomaaed siis. Kes teab, kuidas mul on kombeks kõige elavaga oma väljamõeldud keeles ja titahäälega suhelda, võib ette kujutada, kuidas ma seal ringi käisin. “Pingud! Rrarr!” jne. Ja mõnus oli see loomaaed, erinevalt Tallinna omast. Kordagi ei tulnud pisarad silmi, et issake-need-loomad-on-ju-puuris! Loomadel on seal palju ruumi, paljud linnud jooksevad niisama vabalt ringi, näiteks üks paabulind üritas oma saba laiali ajades karja lapsi eemale ajada (ei mõjunud, ikka pidi eest jooksma). Samal ajal, kui ahve uurisime, sain Eestist sõnumi, et sajab! sajab! Meil sadas vaid väljaheiteid, millegipärast sattusime kõikjale täpselt selleks hetkeks, kui oli sooltetühjendamise aeg. Ühed ahvid tegid seda vist lausa taktikalistel eesmärkidel – neile oli ehitatud kaks ronimis… värki, üks ühele liigile, teine teisele. Ja siis kaks bossi istusid, vahtisid teineteist kurjalt, põrisesid ja kakasid vihaselt. Umbes vist, et kummal on suurem. Hiljem lennutasid nad end osavalt oksalt oksale, nii et üle jäi vaid ahhetada.

Gorillad on tõepoolest hämmastavalt väärikad loomad. Karja pealik Roututu (s 1973) istus täpselt akna all, mõtlik ilme näol ja vaatas teisel pool klaasi talle näpuga osutavaid lapsi. Ma lohutasin end mõttega, et ju ta vaatab meid samasuguse hämmeldusega, nagu meie teda. Ja et tema jaoks oleme meie loomaaed. Teised ahvid tegid trikke, lippasid ringi ja olid muidu armsad.

Loomi, keda ma nägin esimest korda, oli vist kümneid. Avastasin, et sõralised on mulle armsamad kui kabjalised. Kassilised ja pärdikud on muidugi üle kõige. Rääkimata pingviinidest, kellest üks nii armsalt meile poseerima tuli, ootas, et ma ikka mitu võtet temast saaks ja hüppas siis vette.

Õhtu tõmbasime kokku mänguasjamuuseumiga, kus ma ka nukumajade ees kaua istusin ja õhkasin. “Põrnikale ostame selle ja selle ja selle, eksju! Ja siis mängime ise…”

Neljapäeval ehk täna ärkasime vara (kes varem, kes hiljem) ning võtsime suuna Deutsches Museumi poole. Muidugi oli juba nende kodulehelt näha, et seal on tohutult põnevat avastamist, aga et tegu sellise mölaka hoonega on, ei osanud me aimatagi. SEE OLI HIIGLASLIK!* Ja uskumatu, millest kõigest on võimalik ruumide kaupa (I’m not kidding!) väljapanekuid teha. Metallurgiale oli näiteks pühendatud kaks tiiba, lennukitele kolm ja pool korrust, geodeesiale tiib, tekstiilitehnoloogiale küll ainult üks ruum, AGA IKKAGI. Vahepeal läks kõht tühjaks, siis käisime kohalikus (restoranihindadega) sööklas söömas – peaaegu 30 euro eest saime mõlemad sööklatädi käes taldrikule šnitslirajaka, hunniku sauerkrauti ja limpsi. Kõrvalepõikena – ma pole end kunagi NII SITASTI oma majandusliku olukorra pärast tundnud kui siin. Sest asi pole selles ju, et asjad on siin kallid. Asi on selles, et mul pole raha! Õudselt nadi tunne tuleb peale, kui tead, et iga söögikord siin võrdub nädala söögirahaga Eestis. Noh, muidugi, 30 eurot sööklaeine eest ON palju ka objektiivses mõttes, aga ikka on nadi tunne.

Enihuu. Kuus korrust avastamist, me tulime praktiliselt avamisajaks ja IKKA visati meid välja. Mind pole vist kunagi varem muuseumist välja visatud, aga sellised need sakslased on – päev saab läbi punkt kell viis, ka muuseumis. Hiljem oli kahju, et metallurgiale nii palju aega pühendasime ja lennukid tänu väljaviskamisele ja tulede kustutamisaktsioonile praktiliselt avastamata jäid. Aga! See-eest leidsin koha, kus ilmselt lavastati Kuule maandumine ja õppisin saksa keeles taevaruumi tundma. Ja üldiselt võib seda muuseumi vist siiski pigem “meestekaks” nimetada. Mitte et ma tahaks väita, et naisi masinad ei huvita, kindlasti on palju neid, keda huvitab, aga mind nii väga ei huvita näiteks see, kuidas automootoreid tehakse. Põnev oli muidugi ikkagi (v.a ehk metallurgia osa), kuigi lõpuks oli juba nii suur väsimus peal, et ei suutnud enam uut informatsiooni endasse koguda.

Ahjaa, meil siin tõsteti eile ohutaset, raudteejaamas jooksid ringi raskerelvastuses politseinikud ja muud asjapulgad. Täna BBC uudistest vaatame, et keegi tahtis Münchenisse pommi saata lennukiga või midagi. Just our luck. Ilmselt tuleb siis lennujaamas lisatunnike varuda. Või kaks.

Nagu näete, katsetan uut galeriividinat. Niisiis, lubage esitleda, pildid!

[flashgallery link=”file” columns=”2″]

*That’s what she said.