Category Archives: hoomamatu

flowchart

hoomamatu 8 Replies

Juba pikemat aega olen ma mõelnud, et oleks vist aeg hakata Milat lapsehoidjaga tutvustama. Töötamise vajadus muutub aina tugevamaks ja ideaalis võiks varsti jõuda selleni, et ma saan päevasel ajal paar korda nädalas Mila paariks tunniks kellegi hea hoidja* hoolde jätta. Kuna tal on praegu aga peal jälle võõrastamisperiood ja hülgamishirm, siis pole ma väga tõsiselt otsinguid viitsinud alustada.

(*Miks on hoidja parem kui vanavanemad? Või noh, kas just parem, aga mõnes situatsioonis ma eelistaksin seda. Vanavanematel nimelt on oma elu ka (ühel neist see pool aega Moskvas, kahel enamiku ajast tööl/teises linnas), pealegi on neil ju teisigi lapselapsi. Ja ausalt öeldes on endal ikka palju parem tunne teenust osta kui kelleltki teenet paluda (mitte et see teene ebameeldiv oleks, aga ikkagi). Aga sellest mõni teine kord.)

Aga kuidagi juhtus nii, et üks sõbrants otsis tööd ja meil tuli just peale jõulupidudehooaeg.

Ehk siis täna jätan ma magava lapse esimest korda kellegi võõra hoolde (kui vanaemasid mitte arvestada). See võib minna kõik väga rahulikult – KUI ta ei ärka. Või kui ärkab põgusalt, aga ei saa aru, et ma kuskil ära olen/on kellegi võõraga. KUI ta sellest aga aru saab, siis võib asi lõppeda… noh, minu jaoks lühikese peoga. Aga ta on ennegi olnud ju öösiti minuta või meieta ja alati on hakkama saadud. Vist ainult paar korda on asi olnud dramaatiline, aga neil kordadel olime ise süüdi, et ei andnud lapsele kohanemisaega ja lahkusime liiga järsku. Ja kui ta oli veel päris titt, siis oli asi muidugi eriti lihtne.

Aga et ikka TÄIESTI adekvaatselt ja rahulikult asja võtta, siis tegelesin ma just pool tundi lapsehoidjale flowcharti joonistamisega.

Ma nüüd lähen ja reageerin edasi oma adekvaatsusega.

Vähemalt sajab lund. Asi seegi, asi seegi…

lõpuks…

hoomamatu 2 Replies

…tuli lumi (Naabrinaine süüdistab selles mind) ja loomulikult õnnestus mul jääda maailma kõige hullema lumetormi sisse (tahtsin lund? sain!) eile keset Tallinn-Tartu maanteed ja keegi polegi sellest tormist midagi kuulnud. Äkki ma kujutasin seda endale ette?

…lõpuks hakkasin kirjutama. Kvaliteedis pole kindel, aga sõnad tulevad paberile küll.

…lõpuks on lootus, et must saab varsti jälle normaalne inimene.

teine advent

hoomamatu 7 Replies

Kaks asja.

Esiteks: liitusin uue moeröögatuse, Pinterestiga. Võite mu “korktahvlitega” tutvuda siin.

Teiseks: ühed kalleimad, aga suurepäraseimad lõhnaküünlad, mis ma iial olen ostnud, on Yankee Candle’i kaubamärki kandvad. Ei, keegi ei anna mulle selle ütlemise eest raha (ega tasuta küünlaid) (kahjuks), aga neid saab on Tartus Lõunakeskusest ja Tallinnas Ülemistest. Kitchen Spice on kõige jõululõhnasem küünal ever.

Lund ikka ei ole. Elulootus hakkab kustuma.

Kallis Emiliana: seitse kuud

hoomamatu 4 Replies

Mu armas Miilur-Piilur,

eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.

Viimasel elukuul… oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bäm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: “Daa!”, keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.

Ja siis sa kukud – kõmaki!

Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled dumb jock, hakkan ma varsti tõeliselt muretsema su aju pärast.

Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. “Päris” mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.

Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles osas on rahulikum hetkel.

Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati (“Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!”), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.

Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues jätkuvalt ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.

Siis need ööd… on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled LIHTSALT ÜLEVAL. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, KUI SA MAGAD. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt… jää magama tagasi.

Misveel-misveel…

Ahjaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja and it was totally adorable. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: “Hõõ! Hõõ!” (sellist natuke evil laughterit) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.

Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled niimoodi natuke. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.

Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su totaalselt sellega ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid seda – et siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.

Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja.

Luba ma olen sulle see inimene.

Armastades,

emme

Daki jagab jälle kingitusi!

hoomamatu 91 Replies

Jõuluhooaeg – alaku!

Juba teist aastat on mul suur õnn ja rõõm jagada oma lugejate vahel kingitusi ja võrreldes eelmise aastaga on kingikott aga suisa kaks korda sama suur, mis tähendab, et loosi läheb KÜMME AUHINDA! Hüüumärk!

Loosimises osalemine on imelihtne. Selleks kommenteeri seda postitust või jäta oma kommentaar dakiblogi Facebooki-lehele ja kirjuta, mis sündmused või juhtumised sul lõppeval aastal südame kiiremalt põksuma panid. Mis oli see, mis teeb 2011. aastast ühe laheda ja meeldejääva aasta? Loomulikult võid lisada ka väikse jõulu-uusaastasoovi kõigile dakiblogi lugejatele.

Võitjad kuulutan välja 15. detsembril ja loosin need random.org abiga. Kingitused saadame koju postiga, aga ainult Eesti piires ja loodetavasti jõuavad need enne jõule ka kohale.

Tuld!

Aitäh Siljale ja sõpradele Petrone Prindist ja Tantsumaaniast, kes selle jõulukingituse valmimisele kaasa aitavad!

Edit: muide, Liana pakkus välja, et kui see postitus saab 100 kommentaari täis, siis saadab tema mullegi kingituse:) Nii õudselt armas!

november style

hoomamatu 3 Replies

Mulle hakkavad aina enam need monhtly style postitused meeldima. Ma pole kunagi olnud inimene, kes väga mõtleks sellele, mis ta selga paneb. Enamasti on mul välja kujunenud teatud komplektid, mida ma omavahel kannan ning mõnikord peole minnes murran natuke rohkem pead, et mida võiks omavahel sobitada. Tänu sellele monthly style asjale avastan ma aga rõõmuga, kui palju ägedaid asju mul tegelikult on!

Näiteks üks hall sviiter (või on see džemper?), mis on mul juba iidamast-aadamast ja millele ma üldse ei mõtle. Nüüd aga, kui ma kogemata osad pildid ära kustutasin ja uusi ideid hakkasin otsima, avastasin ma, et see hall sviiter on täiega lahe! Seal peal on kujutatud vist mingi bänd, ilmselt mingi suvaline, aga ma nüüdsest nimetan seda biitlite pluusiks. Ja ägedaid piltide-kirjadega T-särke on mul ka rohkem kui ma arvasin.

Sel kuul ootasin pikisilmi lund, seda ei tulnud. Hakkasin isegi saapaid kandma, mul on kaks paari kõrge säärega sügissaapaid, millest stiilsemad sain kunagi K-lt. Need on terava ninaga ja veits kantristiili, mis pole üldse minulik, aga see nad lahedaks teebki. Nende jalga sikutamine on muidugi omaette ooper.

Suure probleemi ette sattusin siis, kui avastasin, et Tartus on külm. Nimelt ei sobi mulle poisipeaga enam ükski müts! Ainuke, mis veel kuidagi kärab, on teise Siki kootud lotu, mille kunagi tema käest Valga sügislaadalt ostsin. Ühe suure punase kampsuni ostsin sel kuul ka, nii et nii ma olengi käinud ringi – kapsuni ja mütsiga. Triibud on jätkuvalt in ja selle kuu lemmikkõrvarõngad on Siljalt ostetud suured öökullikad.

Nüüd palun lund. Kohe.

PS! Homme tuleb dakiblogis üks üllatus! Pikemaajalised lugejad ehk juba aimavad;) Nii et jääge lainele!

Kati Murutar “Projektilaps Pärnust”

hoomamatu 7 Replies

Mul on lugemisvõlg taevani. Ja sellega seoses ka kirjutamisvõlg, sest olen Epule lubanud, et kirjutan kahest Petrone Printi uuest raamatust. Raamatud sain juba suve lõpus, aga lugemine on, jah, soiku jäänud. Igal juhul, nüüd õiendan pool võlast.

Lugesin “Aja lugude” sarja raamatut “Projektilaps Pärnust”, kus Kati Murutar lahkab oma lapsepõlve ning portreteerib enda läbi 1970.-80ndaid aastaid Nõukogude Eestis. “Projektilaps” tekitas mus nii palju segaseid emotsioone, ei oskagi neid kohe otsast harutama hakata.

Ma olen Katiga mõnel korral kokku puutunud. Kunagi kirjutasime me koos tema (ja Inga Raitari ja Aita Kiviga) raamatu “Seiklus neljale”. Siis kohtusime, kui käisin temaga Naiste jaoks lugu tegemas. Ja mõnel korral vist veel. Ma mäletan, et kui ma teda esimest korda nägin, siis ma natuke kartsin – noh, kogu see meedias kujunenud pilt temast – ja ma olin ääretult üllatunud, et tegu on nii toreda inimesega. Praegu sellele mõeldes tunnen ma piinlikkust, et mul eelarvamused olid.

Jah, Kati on loodusjõud, väega naine. Ta teeb teinekord asju nii, et laiem üldsus ei pruugi seda mõista, aga ta süda on nii õiges kohas. Ja nagu kõik me ülejäänudki, tahab ta teha oma väikseid asju – kirjutada, loomi kasvatada, talus möllatada, armastada ja olla armastatud.

Tema lapsepõlvelugu avas natuke seda, miks Kati on kujunenud just selliseks, nagu ta on kujunenud, aga ma ei suuda raputada endalt tunnet, et ta jättis väga palju ütlemata. Mingil põhjusel on tunne, et selle kirjapandud loo taga on veel üks lugu.

Samas ei saa süüdistada raamatut detailivähesuses või kirjutajat enda tagasihoidmises. Emotsioonitult, isegi külmalt laotab Kati lugeja ette võikad faktid oma teismeeast ning ei anna hinnanguid, ei endale ega neile juhtumitele. Küll aga annab ta karme hinnanguid tolleaegsetele meestele, kelle kõrval teised Väega naised end madaldasid, keda poputasid ja süles kandsid. Milleks? küsib Kati. Milleks on naisel vaja üldse mingit sellist loikamit enda kõrvale?

Mehed on mõttetud, sisendas talle vanaema, kellega Kati oli väga lähedane. Ja seda Kati ka terve oma nooruspõlve nägi. Mehed tulid ja läksid, enamasti purjus. Meestel olid karvased rinnad ja lihases jalad, higihais ja puuduvad hambad. Aga ometi leidus nendegi seas pärle, olulisi mehi, kes ei olnudki kõik mõttetud. Kes oskasid “pahkeldada”, kes viisid ekskursioonidele, kes õpetasid. Aga ometi polnud ükski neist päriselt see mees, keda väike Kati kõige enam igatses – isa. Päris isa. Isa, kes teda tahaks, kes temaga olla oskaks, kes temaga olla tahaks. Kelle jaoks ei oleks ta vaid projektilaps.

Suur isa-nimeline tühjus vist haigutabki raamatus. Isast on raamatu alguses päris mitu peatükki. On. Aga see, et tema kohalolu oli isa enda jaoks kohustuslik, et Kati oli saadud suure planeerimise ja võrguheitmise tulemusena, et tegelikult ju isa ikkagi praktiliselt polnud – see kõik jättis jälje. Nii Katisse kui Kati raamatusse.

Sellised on paraku tuhandete eesti naiste saatused. On emad, on vanaemad, on võimukad naised, aga pole isasid. Isad on ära. Isad ei taha lapsi, neid vääksuvaid pampe. Isad tahavad rahus teha tööd ja/või juua. Isad tahavad joosta noorte tüdrukutega baarepidi, isad tahavad vähem kohustusi ja rohkem lõbustusi. Või siis lähevad isad ära ja ei tulegi kunagi tagasi. Lähevad erinevatel põhjustel – erinevatel aegadel ongi olnud erinevad põhjused. Aga selline on paljude eesti naiste saatus. Meesteta saatus. Isadeta saatus.

See oligi vist peamine, mis jäi mulle “Projektilapsest” hinge. See salamisi karjuv igatsus isa järele.

Aga oli helgeid hetki ka, naerdagi sai. Kuigi raamat ei olnud nii mahlakas, nagu on Kati ilukirjanduslikud tekstid, oli ta seda ausam. Vaikne tagasivaade. Kirurgiline kihtide eemaldamine iseendalt, oma minevikult. Ja sellelt ajastult, kus Katil oli õnn või õnnetus suureks sirguda.

Naabrinaine ja moodsad sõnad

hoomamatu 14 Replies

Ma vahepeal katsetan erinevaid catch phrase‘e. Ma mäletan aega, kus mul oli tugevalt peal “Burn!” faas või kus ma iga vähegi sobiva asja peale ütlesin: “That’s what SHE said!” See viimane tekitas Katsis väga palju küsimusi ja kui me talle ükskord ära seletasime, mis see tähendab, siis kõverdas ta põlglikult iga kord nägu, kui ma jälle “That’s what SHE said!” karjatasin.

Sest Kats, mu sõbrad, on siiski DAAM.

Hiljaaegu olen ma katsetanud uut catch phrase’i. Proovisin seda ka eluspubliku peal eile. Asi toimus umbes nii (selguse huvides on kaks stseeni kokku tõstetud).

Mina (räägin telefonis Katsiga): “Naabrinaine käskis sulle edasi öelda, et ta tegi kooki. Tule siia! Ja et eile…”
Naabrinaine: “Eile ma tegin moosi ja friikartuleid!”
Mina: “…eile tegi ta moosi. Aga kooki on! Tule siia!”
Naabrinaine: “JA FRIIKARTULEID TEGIN KA.”
Mina: “Ja friikartuleid tegi ka.”
Kats: “Okei, ma tulen siis läbi. Peaasi, et kooki saab.”

Naabrinaine istub maha, laual on umbes viis koogitaldrikut.

Naabrinaine: “Kelle oma see on?”
Mina: “DMi?”
Naabrinaine: “DM, kas sul on kooki?”
DM (toast): “Ei!”
Naabrinaine: “Siis on see DMi oma.”

DM tuleb toast tühja taldrikuga, suu kooki täis.

DM: “Ma mõtlesin, et mul ENAM ei ole kooki. Enne küll oli.”
Mina: “No kelle oma see siis on?”
Naabrinaine (võtab taldriku ja hakkab sööma): “Järelikult on see minu oma.”
Naabrimees: “Jah, ega lapsed ei peagi midagi saama…”
Naabrinaine: “LM sõi täna lasteaias.”
DM: “Ja mina söön koolis!”
Mina: “No näete. Järelikult on…”
Naabrimees: “…lastel kõht täis.”
Naabrinaine: “Ja mina ei pea midagi tegema. Ha!”
Mina: “PARENTED!”
Naabrinaine: “Misasi?”
Mina: “Parented. See on mu uus catch phrase.”
Naabrinaine: “Mis see tähendab?”
Mina: “No seda ei saa tõlkida. No umbes nagu OWNED. Aga PARENTED.”
Naabrinaine (muundub ühtäkki 80aastaseks mutiks): “Misasi? Õuled? Mis owl? Nagu öökull või? Misasi?”
Naabrimees (kah 80aastane ühtäkki): “Õõuuleed…?”
Mina: “Näh! Teiega ei saa üldse! Ma lähen parem blogisse, kus inimesed mu sõnamänge hinnata oskavad! VOH!”

Mul on uut catch phrase’i vaja.

Toiduklubi: ahjukartulid röstitud sibulaga

hoomamatu Leave a reply

Kunagi pärast Jüri Pino “Sakuska” raamatu lugemist hakkasin ma lõpuks päriselt proovima ahjukartulite tegemist selgeks saada. Proovisin ja proovisin, proovisin teha küpsetuskotis (feilisin), proovisin niisama. Lõpuks sain käppa. Vist. Suuremat kogust pole teinud veel ja aeg käib peamiselt tunde järgi. Aga ikkagi! Maitsvad! Krõbedad! Ja ei olegi väga tuumateadus.

Ahjukartulid röstitud sibulaga

Vaja läheb: kartuleid vastavalt sööjate arvule, meil kahepeale 6 suuremat, oliiviõli, tilli, soola, pipart, paar küünt küüslauku, röstitud sibulat (müüakse neid valmiskujul, neid niisamagi hea krõbistada), ahju läheb ka vaja

Valmistamine: Koori kartulid, lõika sektoriteks või paksemateks viiludeks. Lao ahjupannile. Sega kausikeses kokku purustatud küüslauk, pipar, hakitud till ja oliiviõli. Pintselda kartulid õliseguga üle, ketra soola peale. See on vist ainus roog, kuhu ma julgelt soola panen, ilma kuidagi ei kära väga. Pane ahi 200 kraadi juurde ja lükka kartulid ahju. Mõned ütlevad, et tark on kartul KUUMA ahju panna, aga ma pole suurt vahet näinud.

Umbes poole tunni pärast puista peale röstitud sibulahelbed. Lase veel üks pool tundi ahjus olla. Kontrolli vahepeal hambatikuga ja silmaga, kui seest pehmed ja pealt krõbedad, ongi valmis.

Serveeri värske salatiga. Liha võib ka kõrvale pakkuda muidugi, aga need on ilmagi head.