Mulle nii õudselt meeldib, mis efekti annavad need puud ja trammiliinid. Ja see üksik õnnetu kilekott sellest kevadtormist. Seda vaadet jään mõneti ilmselt igatsema. Uskumatu, et puudel võib olla nii palju nägusid.
See on selleaastaste jõulude kõige iseloomustavam pilt. (Klikkides, muide, näeb kõiki selle blogi pilte suuremalt. Ja hetkel ka lumesajuvabalt.)
Istume Katsi, Naabrinaise, Naabrimehe ja LMiga perekond Naabrite köögis. Naabrinaine näitab parasjagu, kui cool laps tal on.
Naabrinaine: “LM, kas sa käisid kirikus?”
LM: “Jaa! Kilikus!”
Daki: “Kas sa nägid jõuluvana ka?”
LM: “Jõuluvana!”
Daki: “Aga Ivo Linnat? Kas sa Ivo Linnat ka nägid?”
LM: (vaatab suurte silmadega otsa, otsekui öeldes ise oled Ivo Linna)
Naabrinaine: “Aga kes see on?”
LM: “Daki!”
Naabrinaine: “Aga kes tema on?”
LM: (arusaamatu)
Naabrinaine: “See on Kats. Aga kes tema on?”
LM: “Issi!”
Naabrinaine: “Aga kas sa tead, kes tema on? Kes Daki on?”
LM: (segaduses)
Naabrinaine: “See on Mila ema. Mila ema. Mii-iila ema.”
LM: (vaikib)
Naabrinaine: “Kas sa mäletad, kes Mila on? Ta on su külmkapisõbranna!”
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: “Ma arvan, et LM tahaks praegu lihtsalt öelda, et ema või asi, ei vii last külmkapist ära!”
LM: (nõustuv vaikus)
Naabrinaine: “Oh! Aga LMil on uus lemmikväljend! Stenbocki maja. Ütle: Stenbocki maja.”
LM: (etteheitev vaikus)
Naabrinaine: “Jajah, ta saab aru küll, et ma juba ütlesin Stenbocki maja, mis tal enam öelda…”
//
Külmkapilaps on nimelt meie selleaastane jõulukaart, mis on uhkelt perekond Naabrite juures külmkapile kinnitatud. Lasin teha Fotopostkaardis ja absoluutselt ei tunne piinlikkust, et ma olengi nüüd see ema. Ma ju ÜTLESIN, et ma hakkan olema see ema!
Homme sõidame jõuluks koju. Ja täna sadas lund. Asjalood võiksid olla halvemad.
What she said.
Majja saabus kuusk, Mila reageeris oodatult. Täna seisis ta tükk aega sõnatult – mis on tema puhul täiesti harukordne, tavaliselt on ta häält alla trepikottagi kuulda – ja vaatas, kuidas ma kuuske ehtisin. Alles siis ta läks ja proovis seda ära süüa. Kui see ebaõnnestus, läks ja proovis kassitoitu ära süüa. Juba miljonendat korda nende päevade jooksul.
Iginälgurist juba rääkisin, see hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma lohutan end sellega, et õige pea ei pea ma enam mingite püreedega (väga palju) jamama ja saab ta pärisinimese toidu peale üle viia. Piimavärk muidugi jätkub veel mõnda aega.
Oijah, tegelt ma pealkirja pannes tahtsin hoopis jõuludest kirjutada, aga tahan hoopis titest rääkida. Vot nii. Deal with it.
Umbes kuuekuuselt läks Mila üle uuele toitumisrežiimile. Nimelt ei tundnud ta enam söömise vastu vanal kombel erilist huvi ja kuigi ta kõht oli putrudest-püreedest täis, hakkasin ma muretsema, et ega tal piimast saadavaid kasulikke aineid puudu ehk ei jää. Niisiis tutvustasime uut süsteemi – varahommikul RP, kell 9 puder + segu, kell 12 lõunasöök + segu, kell 15 RP, kell 18 õhtusöök, kell 20 täislitakas segu ja magama.
Nüüd vaikselt on ära kadunud ka veel need kaks RP korda, mis tähendab, et laps on võõrutatud. Ja ma ütlen ausalt – võõrutamine on ilgelt kole sõna ja ma isegi vist natuke kartsin seda, aga see tegi meie perele NII PALJU head. Esiteks ei muretse ma enam selle pärast, kas laps saab ikka kõike, mis vaja. Teiseks jäid ära need närvesöövad imetamisüritused ära, mis mind viimasel ajal frustratsioonist nutma ajasid. Ja kolmandaks saan ma üsna rahulikult nüüd mõningaid rohte taas võtta ja katsetada, mis tunne on öösiti päriselt magada. For the record, ei ole eriti veel maganud, aga küll seegi kätte jõuab. Kunagi.
Ma lootsin pool aastat teda imetada ja seda ma ka tegin. Laps kasvab mühinal, täna ütles arst, et annab aastase mõõdu välja. Turvahällist kolis turvatooli üle, mis tähendab, et lõpuks on muutunud ka pikemad autosõidud minu jaoks natuke inimlikumaks (kohutav on üksi pikka otsa teha, kui sa ei näe, mis laps taga teeb). Kasutusel on hetkel kõik riided, mis üldse on varutud ja probleemiks hakkavad kombekad kujunema, sest suuremad kombekad pole enamasti kinniste jalaotstega ja no TÕE POOLEST ei viitsi ma veel jalatsitega jamama hakata.
Lõpuks sai põrandalt ka madratsikate ära koristatud, mis paar nädalat ta kukkumisi püüdis. Ära on ta õppinud ka vannituppa ronimise (see on kõrgemal tasapinnal) ja mulle tundub, et ta järgmine siht on iseseisvalt põrandalt diivanile saada või diivanilt aknalauale ronida. Ja LOOMULIKULT on tema peamine eesmärk ära süüa kõik asjad, mis vähegi käeulatusse satuvad.
Ja mingil salapärasel põhjusel on ta viimased neli-viis päeva maganud hommikuuinakud jutti üle tunni, ükspäev isegi kaks ja pool tundi. See-eest oli ta eile üleval poole kümneni (!!! tavaline uneaeg on ikka kell 20), aga ikkagi ei saa ma aru, mis tema uinakutega nüüd siis lahti on. Ma isegi ei julge ühtegi mõtet sõnadega kas tõesti… alustadagi. Elame, näeme.
//
Mul tegelt oleks nii palju kirjutada igast asjust, aga ma olen end tühjaks kirjutanud. Tööasjad, noh. Üllatusega avastasin, et ma oskan seda veel küll. Vaja oli lihtsalt kätte võtta ja need paar tundi päeval kirjutamiseks leida.
Ootan jõulutunnet. Lume osas olen alla andnud. (1:0 Naabrinaise kasuks)
Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.
On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.
Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.
Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…
Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.
Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.
Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)
Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…
Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.
///
Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.
Nagu lubatud, loosingi välja KÜMME kingipakki kõigi dakiblogi lugejate vahel. Kommentaare tuli küll kaks korda vähem kui eelmisel aastal, aga kingitusi oli see-eest kaks korda rohkem, nii et:) Palun kõikidel võitjatel ise minuga ühendust võtta, et kingipakkide kojutoimetamise osas kokku leppida.
Veel kord suur-suur aitäh minu sõpradele Siljale, kellest on saanud mu ihukõrvarõngadiiler; Epule ja Tiinale Petrone Printist ja Triinule Tantsumaaniast, kes seda üritust toetasid. Loodetavasti saan ka järgmisel aastal oma lugejaid rõõmustada.
Ma veel tahtsin seda öelda, et kuigi mul on vahepeal väga raske leida endas jõudu või lihtsalt aega siia kirjutama tulla, on see alati siiski ära tasunud. Mu meelest on lihtsalt suurepärane, et dakiblogi lugejad on nii superlahedad inimesed. Tõsiselt. Me saame vaielda, me saame nalja visata, me saame kogemusi vahetada, me saame virtuaalseid paisid jagada, mõtteid vahetada, vahepeal ka natuke teravamalt öelda – ja mul on jätkuvalt tunne, et siin blogis on tegelikult mõnus õhkkond. Just selle pärast. Et on turvaline. Tuled ja räägid südamelt ära ja ALATI on keegi, kes saab aru. Või kes näeb asja teise nurga alt ja aitab sulgi seda näha. Ma loodan, et teil on samasugune tunne kui mul.
Te kõik olete väga armsad. Jah, ka sina oled hästi armas, kes sa loed ja ei kommenteeri.
Ühesõnaga, mul on hea meel, et te kõik need seitse… oot, vist juba varsti kaheksa aastat minuga olete olnud. Muah!
Aga mis ma ikka lobisen, palun, võitjad! (Nagu ikka, kasutasin random.org abi, lisasin rattasse ka dakiblogi FB lehele lisatud kommentaarid.)
RAAMATUD “MEESTEST, LIHTSALT” ja “NAISTEST, LIHTSALT” SAAVAD ENDALE:
EPP PETRONE VÄRSKE “MINU AMEERIKA 3” SAAVAD ENDALE:
EPP PETRONE VÄRSKED “MUINASJUTUD ARMASTUSEST” SAAVAD ENDALE:
SILJA KÄSITÖÖBLOGIST SAAVAD 10 EURO EEST ENDALE MEELDIVAD EHTEID VALIDA:
TANTSUMAANIA KÜMNE KORRA PÄÄSME SAI ENDALE
Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.
Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale “õigesti” teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.
Ja ma vihkan seda.
Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.
Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.
“Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.”
Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.
Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.
Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.
Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.
Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.
Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.
Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!
Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.
Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.
Issand kui vastik see on.
Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et “kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik”. Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.
Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.
OEH.
Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!
*vanemdamine=parenting
Täna said meist õnnelikud koduomanikud.
Meist saavad nõmmekad.
Mulle ei ole kõik see veel absoluutselt kohale jõudnud. Kas tõesti? Pärast kuut aastat otsinguid? Lõpuks? SERIOUSLY?!
Aga meil on nüüd oma kodu. Mis tähendab, et priiskamisel on mõneks ajaks piir, tuleb jälle kolida ja remontida. Mis tähendab, et ma hakkan kõikjal ringi käima ja otsima ägedaid mööbliesemeid oma koju ja/või tutvuma inimeste lagede, põrandate ja seinte kvaliteedi ja ehitusspetsiifikaga. (“Jah, su suhtejutt on väga huvitav, aga räägi palun, kas see on küprok…?”)
Ma juba vanaema hoiatasin, et lähen talle külla ja vaatan ringi sellise pilguga, et mida saaks ära ajada. Siki märkis selle peale kohe, et ma peaksin sel juhul vaatama keldrisse. “Sest seal on peidus tõelised aarded. Näiteks need tädi mingil põhjusel soetatud Lenini-büstid…”
Ma isegi kujutaks ette Leninit trepimademel.
PS. Homme loosin välja kingipakid!
PPS. Mulle ei ole see veel kohale jõudnud.
Järsku on hakanud megakiire. Kaks kirjutamisprojekti, mõlemal enne-jõulused-tähtajad. Jõulukingitused. Peod. Juuksuriskäigud. Autoparandused. Tähtsad Asjaajamised. Kingipakkimised.
Mõtted jooksevad ülehelikiirusel peas ringi ja annavad peksa kõigile neile mõttepojukestele, kes julgevad iitsatada, kui väsinud nad ikka on. Mu ajus käib aeg-ajalt tõsine veresaun. Aga nagu kiire-kiire-tee-tee-mõtted ütlevad enda õigustuseks: “No mida nad siis tulevad meie õuele kaklema!”
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ta on hullem kui iginäljane Miuks. Kui ma söön võileiba ja Miuks siiberdama tuleb, saab ta vähemalt ära ajada või ta kassitoiduga eemale meelitada. Äärmisel juhul pekiga. Aga Mila! Issand, tema reaktsiooni kõikidele söödavatele asjadele vaadates võiks arvata, et teda on viimased kaheksa kuud AINULT näljas hoitud. Hoolimata sellest, kas ta just on nahka pistnud pudeli piima ja kausitäie putru, küünitab ta oma käed iga asja järele, mida meie parasjagu süüa julgeme. Ja ta ei jäta enne oma kiibitsemist, kui ta on maitsta saanud. Nii on ta juba söönud/maitsnud pomelot, mandariini (korra ka mandariinikoort kogemata), pool banaani (mille ta pärast välja oksendas), kartuliputru soustiga, ahjukana. Jookide kohta käib sama, hommikukohvi rahulikult joomisest ei tule enam midagi välja, sest ta ju tahab ka.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Hommik algab klobinal kasside tagaajamisega, kuna mina putru ja piima teen. Siis toimub kiire tankimine ja jätkub elamine kahel jalal. Kõiki kohti, kust vähegi on võimalik end üles vinnata, on ülesvinnamiseks kasutatud. Kui ta ära väsib, tõstan ma ta enda juurde diivanile ja ta toetub seljatoele, mõtlikult aknast välja vaadates. Ja aknalauda närides.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ööd on vahel harva magamiseks, enamasti aga roomamiseks või seismiseks. Ka LÄBI UNE. Kuni voodipäits ette tuleb. Eile leidsime ta näiteks sellisest asendist:
Jah, ta magas põlvili, pehv lae poole. Ja üsna võimatu on teda tagasi magama saada, kui ta hommikupoole ööd ärkab ja avastab, et liikumine IS DA BOMB ja seda peaks kohe harrastama hakkama.
Muidu on hästi. Pühadeootus on hinges, õhus on tunda muutusi ja tööalaselt on vähemalt algus tehtud.
Kuidas teil läheb?
Selle rubriigi jaoks saab küsimusi esitada näiteks siin.
Tere, Daki!
Mul ei ole sulle mingit ahhetama panevat superdiipi mehi puudutavat või muidu filosoofilist küsimust, ole mureta. Hoopis maisemad probleemid. Oskad Sa mulle öelda, kui palju võiks nutifoniga kuus andmeside mahtu tulla blogimise, tweetimise ja lihtsalt surfamisega? Milline järgnevast valikust oleks kõige mõistlikum: 100MB, 500MB ja 1GB? Võib täiesti random tunduda, kuid mul ausalt ei ole ühtegi teist aktiivset nutifoni kasutajat kustkilt mujalt võtta 😀 Ja võib-olla tead sa mingit super head kohta, kust nutifonide review’sid lugeda.
Kena jõuluaega,
Anne-Mari
Anne-Mari! See on niivõrd lahe, et sa mulle küsimuse saatsid, päriselt! Ja mina maadlesin sama küsimusega ning lõpuks pressisin Elisalt välja mingi sellise paketi, mida enam ei pakutagi – internet (ja võrgusisesed kõned) on tasuta hoolimata mahust. Ja kui ma nüüd käisin uut telefoni muretsemas, küsisin veel, et kas peaks ehk paketti ka vahetama, siis müüja naeris ja ütles, et kindlasti pole mõtet.
Seega, eh, jah, ma ei peagi väga muretsema selle probleemi pärast. Aga vaatasin oma viimaseid arveid ja keskmiselt kulutan ma internetti mahus 100MB. Ma ikka korra päevas vähemalt näpin seal midagi, Twitterit või meili või Android Marketit. Ja ma praktiliselt kunagi ei kasuta tasuta wifi-ühendusi, isegi kui need olemas on, sest sel pole mõtet. Ausalt öeldes olen ma ise ka natuke üllatunud, et see maht nii väike on…
Seega ma soovitan sul mõelda, kus sa kõige sagedamini telefoninetti kasutaksid. Kas sa viibid palju kohtades, kus pole wifit ja telefon oleks ainus väljapääs? Kas sa kasutaksid telefoninetti ka arvuti taga (mul on see senini feilinud alati miskipärast)? Või on sul vaja võimalust vahepeal meilikontrollimiseks ja ootejärjekorras meelelahutamiseks? Oled sa palju liikvel – bussid, autod, rongid? Aga ma arvan, et ma julgen soovitada 100megast paketti küll (kui sa ei kasuta telefoninetti arvutiga ühendamiseks). Proovi, kas sobib ja hiljem saab kallima/mahukama vastu vahetada. Sest ma kasutan küll oma netti täiesti muretsemata ja suisa priisates, aga mul on IKKA 100 mega ringis see maht – siis, ma arvan, peaks sellest n-ö “tavakasutajale” piisama küll.
Samas, kui keegi oskab Anne-Marile täpsemat nõu anda, siis palun!
PS: ma täiega ARMASTAN nutitelefone! Eriti seda, et neil on olemas print screen võimalus. Ja et neil on autocorrect. Sest ainult nii juhtuvad sellised suurepärasused – 25 aasta parimat autokorrektuurfeili. Päriselt – katsuge neid lugeda naermata. Mina ei suutnud.
177 korda olen sel nädalal karjatanud, et ma olen NII VÄSINUD!
2 tundi olen saanud eile ja täna kauem magada kui tavaliselt
0 abi oli sellest üldisele väsimusolukorrale
50 korda päevas mõtlen, et pean blogima ju ka ja
50 korda päevas tuleb alati midagi vahele ja kui on aega, siis on
0 asja meeles, mida kirjutama pidi
38 korda on Mila kukkunud suvalistes kohtades (näiteks näoga patja või kõhuga pappkasti peale) ja nutta üüranud
15 000 tähemärki olen umbes suutnud tööasja kirjutada, mida on
umbes 8000 tähemärki vähem, kui eesmärgiks seadsin
19 korda on Naabrinaine selle nädala jooksul karjatanud: “Vihm-m! Mu lemmiksade!”
19 korda olen mina mõttes vastu karjatanud: “LUMHI!”
[summa liiga suur, et avaldada] euro eest ostsin jõulukingitusi
49×5 eurot läksid maksma Red Hot Chili Peppersi piletid
9 korda olen sel nädalal läbi kuulanud Ewert and The Two Dragonsi plaati
3 lugu sealt plaadilt on väga head
2 jummala igavad
1,5 tundi magab Mila päeva jooksul keskmiselt which sucks
3. advent on täna, maas on
0 lund
2 postitust olen jõudnud ainult sel nädalal teha ja needki on üsna igavad
4 päeva on jäänud loosimise lõpuni ja Liana lubas, et kui
100 kommentaari täis saab, siis ta saadab mulle kah kingituse, mis on
100 protsenti kõige ägedam asi maailmas
65 kommentaari on sellel postitusel praegu
160 000 km sai täna Möirakarul täis
1 uus koer on lisandunud tutvusringkonda
2 kassi magavad ainult päevad läbi
0 kraadi on praegu väljas, võiks olla
10 kraadi
miinustes
13 päeva jõuludeni
0 head ideed on, mida siia veel lisada