Category Archives: hoomamatu

december style

hoomamatu 9 Replies

Lund hakkas sadama 30. detsembril, mis tähendab, et täna lumetuisus ringi mütates otsustasin, et vist on aeg kampsuniga käimise asemel hakata mantlit kandma.

Jah, mul on plaanis Ilmataadile avalik pöördumine kirjutada.

Igal juhul, pidudekuul sai palju tehtud suitsusilma, mis mul tavaliste lauvärvide-pliiatsiga kunagi välja ei tule. Kuskilt sain ma aga spets suitsusilmapulga (suitsupulga?), millega on nüüd pool vaeva kohe vähem ja ei pea pead vaevama, et mis ja kuidas. Enne pittuminekut võtab meik ikka viis minutit aega ja mulle sobib see hästi.

Jõuludeks kinkis Abikaasa mütsi, sest ma tahtsin seda. Ma nimelt olen otsustanud, et ma annan jooksmisele VEEL ÜHE (sajanda umbes) võimaluse. Peamiselt sellepärast, et jooksmine on jõle popiks muutunud ja no LJB kirjutab oma blogis jooksmisest sellise kirega, et ma kohe tahan ka proovida, kas ikka tõesti on võimalik, et mingist hetkest hakkab jooksmine päriselt äge olema, mitte ainult mingi vabatahtlik surmaaktsioon. Muidugi on ka Dooce sel, st eelmisel aastal jube palju jooksmisest kirjutanud, nii et ma ausalt hakkan proovima!

Eriti mage oleks ka jätta ju Nõmme imelised jooksurajad lihtsalt niisama sinna seisma mulle maja taha. Kui ma sinna kolin, pole mul TÕESTI enam ühtki vabandust. (Disclaimer: ma jätan endale alati õiguse kasutada vabandust “mulle ei meeldi see”.)

Ühesõnaga, sain jõuludeks jooksmismütsi koos peene iPodi/telefonihoidjaga (noh see krõpsuga vidin, millega saab käe külge kleepida telefoni) ja ma avastasin, et see on üks vähestest mütsidest, mis mulle nüüdse soenguga ka päriselt sobib. Niisiis kannan ma seda mütsi nüüd igapäevaselt. Või noh, peaaegu igapäevaselt. Pittu ikka saabaste ja väikese musta kleidiga ei pannud.

Küünelakid on jälle pastelsed mingil põhjusel, kõrvarõngalemmikuks said sel kuul kiilid.

Ja, nagu ikka, miksin ketse ja viikareid, just like dr House. Üle kahe aasta tõmbasin jalga ka ühed Liiga Parajad* püksid, mida ma vahepeal kanda ei saanud/julgenud. Imede ime – lähevadki jälle jalga.

Juuksuris käisin ka ja lasin kelmika salgu allesjäänud juustesse värvida. Muuhulgas sain teada, et mu juuksevärvi number on 11-2. Võit.

*Liiga Parajad riided.

K: “Ostsin Seppäläst kleidi, aga kuna suurem number oli odavam, siis otsustasin selle ise väiksemaks õmmelda. No ja ega ma ju ei mõõtnud, võtsin kohe julgelt külgedest neli senti kokku. Aga nüüd sai liiga paras.”

kalendritest

hoomamatu 7 Replies

Ma olen hirmus kalendripede. Mul peab alati kalender kotis olema, isegi kui ma seda igapäevaselt ei kasuta. Noh näiteks siis, kui ma reaalselt tööd ei tee. Aga kalendrisse lähevad ka lisaks tööasjadele ju olulised sündmused kirja – arstiajad, mehe toimkonnapäevad ja muud üritused, telefoninumbrid, mida telefoni toksida pole mõtet, meiliaadressid, blogipostide ideed, raamatuideed, naljakad tsitaadid jne. Ma olen nüüd oma uue nutitelefoniga püüdnud hakata reaalselt ka telefonimärkmikku kasutama, aga pärast seda, kui ma selle Facebooki üritustega sünkroonisin ja see enam EI SÜNKROONINUD (st jättis kalendrisse aktiivseks ka keeldutud üritused), siis andsin ma jälle alla.

Igal juhul. Kalendrid on olulised. Tükk aega kasutasin ma kalendriümbrisena Helsingi ühe euro poest ostetud Puhhi-kaasi. Siis aga tüdinesin ma neist ära ja kuna ma suvel muretsesin ema-käekoti (patent pending) (ehk märsilaadse asja, mis käib risti üle keha – vankriga nimelt on see ainumõeldav) ja sinna Puhhi-märkmik enam ei mahtunud, oli vaja minimõõdus kalendrit. Niisiis soetasin Filofaxi roosakaanelise. Selle ainuke häda oli kummaline päevajagamise süsteem, kus ühel lehel olid päevad neljapäevani ja teisel reede, laupäev, pühapäev. Ma olen nimelt harjunud, et mul on vasakul pool siiski E-K ja paremal N-P. Ma nimelt olen fotomäluga ja kui ma heidan pilgu märkmikku, et neljapäevase ürituse detaile vaadata, siis unustan ma kohe ära, et neljapäeval üldse midagi toimub, kui see on kirjas vales kohas (ehk hoopis vasakul ja all, mitte paremal ja üleval).

Aegade jooksul on märkmikud huvitavate kirjetega täitunud, kui ma veel täitesisusid ei kasutanud, hoidsin ma neid alles. Hiljem hea vaadata ja näiteks staarlauseid koguda. Ja keskkooli ajal me muidugi kasutasime Maschaga märkmikke, et tunni ajal omavahel Tähtsatest Asjadest rääkida (poistest näiteks) (või lõunapausil saiakeste ostmisest) (või poistest). Vist ainult ühe korra äratas kalendermärkmik õpetaja tähelepanu, aga me teatasime süütute silmadega, et see on ju hoopis mu päevik ja tõenäoliselt jäi ta uskuma. Või kui ei jäänud, siis ei viitsinud meiega midagi ette võtta.

Tikker kirjutas kah just sellest, kuidas ta muretses suure kalendri koju seinale, et sinna nädala menüüd jm kirja hakata panema. Novot, mina nädalamenüüsid koostan peas viimasel ajal, aga uusaastaresolutsiooni panime meiegi paika seoses kalendritega. Kuna käimas on suursugused remonditööd ja peame veel lähikuudel üleval pidama kaht korterit pluss maksma pangalaenu, siis on muutunud ESSENTSIAALSEKS, et me lõpuks, LÕPUKS hakkaksime eelarvet pidama.

Mu kadunud vanaema ja vanaisa olid selles osas musternäidised. Kõik asjad läksid neil väiksesse musta märkmikku kirja, mis turult osteti, palju pension oli, mis oli elektriarve… Mul on nii silme ees, kuidas vanaema laua taga istus, natuke kookus, ja vanaisa turukotte lahti pakkis, ise siis vanaemale ette lugedes, mis palju maksis. Nunnu.

Niisiis, head näited silme ees ja suured väljaminekud lähitulevikus terendamas, võtsin ma ainuisikuliselt vastu otsuse, et meie pere hakkab kah nüüd eelarvet pidama.

Ja nii astus lavale Terve Elu Kalender. (Näidist näeb siin.)

Lisaks sellele, et see näeb nunnu välja ja on piisavalt silmatorkav, et ma teda ikka igal õhtul köögilaual näeksin (ja ostud-väljaminekud kirja paneksin), on ta eelarvepidamiseks ka selles mõttes hea, et igapäevakalendri puhul mulle isiklikult see kõik-päevad-ühel-lehel-süsteem ei meeldi. Raamatupidamise jaoks aga ideaalne – saab nädala lõpus sissetulekud-väljaminekud mugavalt silme ette. Ja Terve Elu Kalendri traditsioonidele kohaselt on seal ka igasuguseid häid säästva elu nippe, mis meile kah ära kuluvad.

Ja ikka nutt tuleb peale, kui käid korra ehituspoes ja ostad üht-teist, üldse ei midagi suurt, ja arve on 96 eurot. Väga distsiplineeriv on see kirjapanek.

Aga uut aastat on vaid ka kaks päeva olnud, ma kohe päriselt loodan, et me ikka reaalselt seda arvepidamist ka teeme. Remondi eelarve jaoks on niikuinii vaja asjad kõik kirja panna, nii et äkki jääb harjumus sisse?

Ideaalis ma muidugi tahaks kah suurt seinakalendrit, kus muud asjad suurelt silme ees, sest eriti Abikaasa kipub ära unustama, mis kohustused või värgid mul oli ja millal mul on vaja, et ta õhtul kodus oleks, aga ma pole leidnud seinakalendrile veel head kohta, kuhu ta reaalselt ka VAATAKS. Parim koht oleks ukse peal, aga selleks oleks vaja häid tugevaid magneteid, et ta alla ei vajuks (kalender siis, mitte mees), aga ma ei ole viitsinud sellega tegeleda ja uues kodus on mul koht juba olemas ka selleks, polegi magneteid vaja. Nii et praegu kärab väike seinakalender veel selleks otstarbeks küll.

Niisiis, praegu on mul igapäevaselt kasutusel suisa KOLM kalendrit, mis on isegi minu kohta overkill, aga samas nagu öeldakse: there’s no kill like overkill.

Uh, tegelikult tahtsin ma otsida oma vanad märkmikud üles ja sealt parimaid palu välja nokkida, aga nii jõle kiire on – nüüd, kui pseudoelitaristidel on ometi ju KAKS korterit, mille vahet saalida. Lisaks pean ma enne homset lühireisi veel kaks võimalikku köögi ja vannitoa kujundusplaani Google SketchUpis valmis saama (sellest mõni teine kord pikemalt), sest reedel juba hakatakse torutöid tegema ja me peame paar väga olulist asja ära otsustama (näiteks selle, kuhu tuleb vetsupott), nii et ma võib-olla tegelen sellega mõni teine päev.

Kes aga tahab endalegi Terve Elu Kalendrit soetada, saab seda teha, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com. Kalendri hind on 10 eurot.

Seda postitust toetas Terve Elu Kalender.

Kaheksa kuud

hoomamatu 10 Replies

Kallis Miilur-Piilur Piimapea,

täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!

Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.

Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”

Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.

Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.

Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.

Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!

Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.

Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.

Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.

Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”

Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.

Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!

Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!

Misveel-misveel…

Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.

Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.

Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.

Armastades,

mmmmmmme

aasta 2011 küsimustes

hoomamatu 2 Replies

“Mulle tundub, sõbrake,” ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, “et sa oled jõudnud koju.”

Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.

Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.

Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime “voodis”, Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.

/

Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?

Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? “Tere tulemast” ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?

Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: “Tädi, ma nägin su tissi!”? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna “tiss”? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle “Dekoltee! Dekoltee!”?

Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?

Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?

Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?

Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must?  Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?

Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?

Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?

Palju sel aastal kaotasid?

Aga palju võitsid?

Kas kõike saabki kokku lugeda?

(2005, 2006, 2008, 2009, 2010)

aastalõpp

hoomamatu 11 Replies

Aastalõpud on mu lemmikajad. Noh, esiteks loomulikult JÕULUD!!! Aga ma täiega armastan ka lihtsalt aastalõppe. Mulle meeldivad kõik ajakirjad ja ajalehed, mis teevad tagasivaateid, meeldivad aastavahetusprogrammid, meeldib teha plaane ja nostalgitseda. Mul olid suurejoonelised plaanid ka blogis kokkuvõtteid teha, aga teate, ma olen väänelnud need päevad kusagil masenduse, närvihaiguse ja juurikas-olemise sfäärides, mul on tunne, et ma olen kogu maailmaga tülis ja laps teeb mingeid trikke jälle, mis tähendab, et ma napilt jõudsin täna kokku panna traditsioonilise fotovideo (tuleb homme). Seega teen igasuguste suurejooneliste postituste asemel hoopis memet. Vot nii. Tädi Becky käest võtsin ja tõlkisin ära kah, natuke kohandasin.

1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?

Sünnitasin. Mäki ostsin. Aga peamiselt ikka see sünnitamise asi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma enam aastaid ei tegele selliste rumalustega. Tõenäoliselt lubasin ma sünnitada ja uuel aastal samal ajal enam mitte rase olla. SAKSESS! Järgmisel aastal? Sama lubadus. Miinus sünnitamine.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hull tittede aasta on olnud. Õde hakkab kohe-kohe pihta (kuigi vist uude aastasse jääb see pigem), Andris sai isaks, P&P said lõvilakaga plikatirtsu vanemateks, Ssiki ja Priit said priidupoja õnnelikeks omanikeks, Liis tõi ilmale maailma coolima kriipibeebi, Marta ja Potsu ja nende pruunisilmne Nööp, Epp ja Justin ja nende Maria… Oh, ja muidugi Mann, mu raseduskaksik ja Elias, Emiliana peaaegu-kaksik, no paar nädalat siia-sinna. Uh. Kellegi kindlasti unustasin ära.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ma mäletan, et üks esimesi asju, mida Abikaasa mulle sünnitusmajas ütles, kui titt oli väljunud, puhtaks pestud ja kõhule pandud ning teised lahkunud, oli: “Vahepeal said nad Osama kätte ja tapsid ära.” Tõenäoliselt oli minu vastus midagi säärast: “ÕUMAIGAAD! Ta KINDLASTI reinkarneerus Emilianana!” Elu on seda ainult tõestanud.

Aga ei, õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?

Vann!

6. Mis riike külastasid?

Soomes käisime. Rootsi pidime kah minema, aga jääb vist uude aastasse.

7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Noh, loomulikult 2. mai 2011. Aga meeles on ka 24. november 2011, mil mu laps hakkas seisma. 14. detsember, mil ostsime oma kodu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Uh, et ise olen elus ja laps on veel elus. See on juba täitsa kõva sõna.

Üks raamat sai ka valmis.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma absoluutselt ei tea enam, kes ma olen.

Ja no nii palju autojamasid, kui mul on sel aastal olnud, see on ikka professionaalne läbikukkumine juba.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

SABAKONT, mu FAKING SABAKONT! Umbes pool aastat pärast sünnitust alles suutsin ma normaalselt istuda ja püsti tõusta. Tramaivõi.

11. Möödunud aasta parim ost.

Loodetavasti osutub korter parimaks ostuks. Tehnikat olen ka kõvasti sel aastal ostnud, nii et väiksematest asjadest on end tõestanud fotokas, arvuti, telefon, Kindle… Sellest kõigest mõnes muus postis.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Einoh, ma ei tea. Kui Naabrinaist poleks olnud, siis oleks ma tõenäoliselt juba surnud. Või siis vähemalt vigane.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Naabrite. TEISTE naabrite.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Rahapäevik ütleb, et toidupoodi, sest OBVIOUSLY. Olete te muidu ikka toiduhindu näinud!?

Tehnika peale läks tegelikult ikka SITAKS.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

FOO FIGHTERS!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?

Foo Fighters – Arlandria

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem. NII PALJU KÕHNEM! MIINUS ÜKS LAPS KÕHNEM!!!

iii. vaesem või rikkam? Vaesem. Vt ka p 14, p 11.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud. Oh kuidas ma tahaks, et ma oleks rohkem maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Üleval olnud. Närvihaigestunud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Oh cmon, meme. Ma olin ju enamiku ajast rase või postrase.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Uutest “New Girl”, “Terra Nova”, vanadest “Castle”, “Firefly”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ega vist.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin ikka natuke, suurima elamuse pakkus ilmselt “Lohetätoveeringuga tüdruku” triloogia. Ja muidugi Hargla apteeker Melchiori lood!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oh, neid oli ka palju. Dredg, Outloudz, Zaz, Mumford and Sons.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Lapse. Kodu. Auto korda.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma ei vaadanud üldse eriti filme. Või noh, vaatasin, aga ei mäleta. “Red” oli hea, aga kas just parim… “Rummipäevik” ilmselt on, aga ma pole seda veel näinud, nii et…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain vist 27. Mida tegin, ei mäleta. Seda mäletan, et Abikaasa perekond käis külas ja ma olin väga rase ja mul kõik kohad valutasid. Õigel päeval – ei mäleta. Ei viitsi blokki vaadata ka. Äkki käisid Siki ja emme külas? Ei mäleta…

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui see kuradi auto poleks enamiku ajast paranduses olnud… Kodurahule oleks see kindlasti väga palju paremini mõjunud. Mees oleks kah võinud rohkem kodus olla, aga noh, võibolla järgmisel aastal.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Aasta esimene pool: ühed ja samad püksid, kaks-kolm erinevat suurt tuunikat. Aasta teine pool: dekoltee! Aasta lõpp: poisipea!

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Naabrinaine. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ants Laaneotsa ametiaeg sai läbi. Ta on absoluutselt üks mu lemmarmehi sõjaväes (no okei, kõigepealt on ikka oma mees, siis Naabrimees ja Katsi mees ja V.  ja Twilight ja kõik need teised ägedad ja siis on Laaneots) ja ma olin nii kurb, et ta ära läks. A muidu ma ei tea poliitikast hetkel mitte midagi. MITTE MIDAGI. See, et Kaja Kallas emaks sai, ei ole päriselt poliitiline teema ju.

34. Keda igatsesid?

Aasta esimene pool: oma lapsega kohtuda. Aasta teine pool: oma tervet mõistust.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Konkurentsitult Emiliana-Osama.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.

Rasedus saab ühel hetkel päriselt läbi, isegi kui see nii ei tundu. PS: Sünnitama tasub relv kaasa võtta.


krigin

hoomamatu 3 Replies

Päev enne jõule taipasin ma järsku, et Mila krigistab hambaid.

“Aww, nunnu,” oli mu esimene mõte.

“Whatta…?! Tal on küll kaks hammast, aga need on mõlemad ALL!” oli mu teine mõte.

And lo and behold, nii oligi. Jõuluhammas! Nüüd on Mila lemmiktegevus jõudehetkel hambaid krigistada ja see on JÄLE. Aga vähemalt ta teeb sel ajal meganunnut nägu. Little hamsterface!

Tere, kallis blogilugeja…

hoomamatu 6 Replies

…kirjutan sulle miljonendat korda. Nimelt peaks me hakkama sel nädalal aktiivselt tegelema ehitusmeeste otsimisega, aga kui ma Neti ehitusalase kataloogi lahti võtsin ja firmasid läbi sortima hakkasin, läksin ma KOHE hulluks.

Niisiis. Kas kellelgi on olnud häid kogemusi mõne Tallinna ehitusfirmaga? Võib olla ka FIEga tegemist, kuigi ideaalis võiks meil olla kaks meest peal: üks, kes jagab sanitaartööde asja ja teine, kes siseviimistluses kõvem käpp. Sest meie uude korterisse on vaja sisse ehitada vannituba, aga me tahaks samal ajal ka ära lasta teha köögiseinad ja ehk ka põranda, kui eelarve lubab.

Samas võib anda ka hoiatusi, kui mõne firmaga on olnud kindlalt kehvi kogemusi.

Ootama jäädes,

Daki & co

valgekihv

hoomamatu 13 Replies

K.-l on uus sõber. Ta nimi algab B-tähega, aga kuna B-täheline lühend on siin blogis juba kasutusel olnud, siis nimetan ma teda hoopis Aidaniks. Sest ta näeb natuke “Seks ja linna” Aidani moodi välja.

Igal juhul. Aidan on awesome. Täiega. Me oleme juba mõnda aega hänginud, kui samadesse linnadesse satume, mis, kui ma praegu mõtlema hakkan, on sel kuul olnud igal nädalavahetusel. Hm. Noh, okei. Igal juhul. Enne jõule he blew my mind. Lasi mu aju õhku.

Vestlus toimus muidu inglise keeles, aga kuna ma viimasel ajal püüan lugejate soovidele vastu tulla ja vähem võõrkeelt kasutada (näiteks on koduses keeles tulnud kasutusele väljendid “hirmunud kakatuks”, “näitleja LL Jahe Jott” ja “kas sa oled hapukurgis?”), siis esitatagum järgnev tõlgituna.

Aidan: “Niisiis. Sa kirjutad asju?”
Daki: “Jah. Üht-teist.”
Aidan: “Oh, äge. Kuule, ma saadan sulle äkki midagi lugeda? Mul on aastaid olnud üks raamatumõte ja ma olen püüdnud leida kedagi, kes selle minu eest ära kirjutaks, aga olen ebaõnnestunud. Sest keegi teine ei oska seda kirja panna, mis mul peas on.”
Daki: “Mhmh, see tavaliselt nii töötabki.”
Aidan: “Ja siis ma panin ise kaks peatükki kirja. See on muidugi puhas pask ja mul oleks vaja, et keegi mulle seda ütleks.”
Daki: “Selle jaoks ongi toimetajad, kes sitast kulda teevad.”
Aidan: “Täpselt.”
Daki: “Kui idee on hea.”
Aidan: “Ma arvan, et on.”
Daki: “On see fiktsioon või mittefiktsioon?”
Aidan: “Mõlemat.”
Daki: “Väga hea. Kirjutama peab asjadest, mida sa päriselt tead ja oled kogenud mingilgi määral. Kõike välja mõelda ei saa, kui kogemus puudub.”
Aidan: “Mnjah. Ma olen mõelnud jah, et äkki ma saan ikka hakkama sellega. Et kirjutaks raamatu. Mu vanaonu kirjutas raamatu.”
Daki: “Jah?”
Aidan: “Jap. “Martin Eden” on pealkiri.”
Daki: “”Martin Eden”?…”
Daki: “Mm… AH?!”
Aidan: “Jaa, kas sa ei teadnudki?”
Daki: “Mida kuradit…?”
Aidan: “Jajaa, mu vanaonu oli Jack London.”

Selle aja peale oleme me taas laua juurde jõudnud ja ma seisan hetkeks. Jalad nõrkevad.

Daki: “K.! MIKS SA MULLE EI ÖELNUD, ET TA VANAONU ON JACK LONDON?!”
K.: “Jaa, ikka ütlesin ju.”
Daki: “Jack friiking London!!!”
Abikaasa: “Mh? Mis toimub?”
Daki: “Ta vanaonu on Jack London! Ma sain just multiorgasmi! Kirjandusorgasmi! Aidan, sa valetad ju?”
Aidan: “Ei, päriselt, ma ei aja sulle paska. Mul on sitaks tema asju kodus. Mingid artefaktid ja värgid, mis ta oma reisidelt kokku tõi. Tema raamatute esmatrükid. Igast jama.”
Daki: “Ma ei usu sind.”
Aidan: “No ma kunagi näitan siis. Päriselt noh! Ma veetsin kõik oma lapsepõlvesuved tema rantšos.”
Daki (ahmib õhku, joob õlut)
Aidan: “Muide, kas te teate, et ta kirjutas oma testamenti sisse, et tema rantšos võivad nunnad tasuta elada ka pärast tema surma?”
Daki: “Nunnad?”
Aidan: “Jajah. Seal olid pidevalt mingid nunnad. Ja mehhiklased, immigrandid. Lihtsalt elasid seal.”
Daki: “Nagu… Tegid mingi koguduse sinna või?”
Aidan: “Ei, lihtsalt elasid. Mina sõitsin oma kolmekaga ringi ja nunnad ja mehhiklased hängisid kuskil taustal. Aga ma ei tohtinud nendega rääkida.”
Daki: “Miks?”
Aidan: “Ma ei tea. Öeldi, et ei tohi. “Ära räägi mehhiklaste või nunnadega.” See oli mu lapsepõlv.”
Daki: “”Don’t talk to the nuns. Or the Mexicans.” Bahahaaa! Juba ainuüksi SELLE lause ümber võiks ma raamatu kirjutada.”
Aidan: “Kirjuta.”
Daki: “See täiega läheb mu blogisse.”

jõulud Belfastis

hoomamatu 9 Replies

Nagu Naabrinaisele lubatud, kirjutasin jõululoo pealkirjaga “Jõulud Belfastis”.

Lugeda saab seda Delfi Naistekast. 1. osa, 2. osa, 3. osa.

Tartus olid lumised jõulud, Tallinnas on varakevad. Elu.

Hiljem: Hahaaa! See on hoopis jõulutorm Dagmar, mis väljas möllas ja mul magada ei lasknud.