Category Archives: Argielu

nights before

Argielu 2 kommentaari

Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 kommentaari

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

Mila otsib hoidjat

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

image

Niisiis, Milake otsib hoidjat! Minu töökoorem pluss sügisel algav kool pluss kehvad lood lasteaiaga pluss eelmise hoidja uuele tööle suundumine on kaasa toonud olukorra, kus Milal oleks vaja (esialgu paariks päevaks nädalas) toredat hoidjat.

Töötunnid on varieeruvad, aga enne kümmet hommikul üldjuhul päev ei hakka. Mähkmetega üldiselt enam mässata ei tule, eridieedil ta kah pole (kuigi sööb sibulat nagu õuna), lõunaunne jääb üldiselt probleemideta. Ja kuigi Mila on üsna iseseisev, võiks hoidja olla keegi, kes meelsasti ka mänguväljakutel käiks.

Teise variandina – on ehk keegi kodune ema, kes oma lastele vahepeal Mila mängukaaslaseks tahaks võtta? Sel juhul võiks asukoht olla Nõmme-Tallinna elektrirongi marsruudi lähistel.

Tasu kokkuleppel, üldiselt on hoidja tunnitasu 2-2,5€.

Võtke ühendust! Ootan kirju aadressil dagmarlamp@gmail.com

lennujaamamõtted

Argielu 4 kommentaari

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

Catnapping ja sellest, kuidas mind peaaegu spängiti

Argielu 27 kommentaari

“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…

elu ja muud

Argielu 26 kommentaari

Olen korraks kodus. Imelik on.

Peamiselt seetõttu, et… Hmm. Nojah. Peamiselt seetõttu, et ma olen nii palju ära olnud, ja homme lähen jälle. Või on see peamiselt seetõttu, et… Oot, siin on vist koht, kus tuleks teha announcement.

Sest mu elu on jõudnud punkti, kus mul on jälle korterinaaber. Millal see viimati oli? Kes see viimati oli? Maia? Maali? Maali vist.

Nojah.

Ühesõnaga, peale pikka surmaga võitlemist, sunnitud dieeti (loe: nälga), häda, risti ja viletsust ja sõprade seletamist, sain ma aru, et jah, tõesti. See miljoniruudune meganunnu Nõmme kodu on minu ja Milakese jaoks tõesti liiga suur. Mida me teeme nelja toaga, kui kaks oleks rohkem kui küll? Poolt- ja vastuargumente muidugi oli, peamiselt see, et on raske end sundida taas seisu, kus sa pead kellegi teisega, kes pole su suhe või laps, jagama igapäeva. Aga pooltargumente oli nii palju rohkem kui neid, mis vastu.

Seega nüüd on mul Ruumi. Sõnast roomie. Sõnast roommate.

Ma tunnen teda aastaid, me oleme ammu sõbrannad, aga blogis jääb ta Ruumiks, et kaitsta privaatsust ja nii.

Novot. See siis nüüd.

Tema saabumine tähendab ka seda, et kuniks mul pole terrassiust (kirjutan sellest eraldi peagi), pean ma loobuma oma lillelisest eraldi sissekäigust, nihutama köögis külmiku SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE eest ära ja hakkama SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE kaudu käima.

Ma vihkan seda ust kirglikult.

Aga sellest ka mõni järgmine kord.

Tegelikult tahtsin ma tulla ja kirjutada, kuidas ma tundsin täna, et pean võtma kandideerimisest pausi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Töö otsimine on töö omaette. Sa kirjutad päevad läbi motivatsioonikirju, kaaskirju, elukirju, saadad need ära, istud ja ootad ning heal juhul pääsed vestlusele. Samal ajal rabad nagu napakas muud tööd teha, et nälga ei sureks, seepad siit ja sealt vanu tuttavaid, et kas kellelgi pole minusugusele inimesele mõnd sellist otsa pakkuda, mida tõesti teha tahaks…

…ja sured.

Ootad ja sured. Seepad ja sured. Kirjutad ja sured.

Ja siis tulevad need kirjad, kus sulle öeldakse,et sa olid megakõva. Tõesti, suurepärane kandidaat. Aga, kahjuks… Mitte piisavalt suurepärane. Kuid: “Me oleme kindlad, et teie CV juures pole töö leidmine mingi probleem…”

Jajah. Tõesti pole. Miks muidu ma seda viimased n+1 aastat otsin.

Ausalt, mul on tunne, et ma otsin tööd rohkem kui seda päriselt teha saan. Kaua oma elust ma “vabakutseline” nüüd olnud olengi?

Sitaks ikka.

See on nii kohutavalt väsitav.

Kolm päeva tagasi ma näiteks paningi kinni ühe paljulubava töökuulutuse, mis tol päeval aegus, sest… Ma ei suutnud enam. Ma kandideerisin samasse kohta (küll teisele kohale) alles pool aastat tagasi.

PIINLIK ON.

Ja ma olen nii väsinud.

Tobe ja naeruväärne on kurta ju ka, sest mu eriala ja muud tööalased suhted lubavad siiski mul sellist “rantjee-elu” elada. Istun kodus ja muudkui kirjutan. Isegi ilukirjandust. Ja saan makstud. Imeline ju!

Aga seda, kui väga ma igatsen oma ellu vähemalt mingitki stabiilsust, on raske kirjeldada. No mingitki stabiilsust lisaks sellele, et kõik päevad algavad kell 8-9 ja elu keerleb ainult lapse magamise ja tema magama sundimise ümber (ka sellest mõni teine kord). Või sellist stabiilsust, kus mul oleks ka puhkused ja nädalavahetused. Raha, mis laekub kindlal kuupäeval kindlas summas. Et ma tean, millal arved makstud saavad. Et oleks valge inimese elu noh.

Nõu ofens, muidugi.

Et siis ikka teeks end OÜks või FIEks? Kas see aitaks? Kas mul siis oleks nagu päriselu? Ajaks äri ja muudaks selle, mis ma teen, ka riigi silmis seaduslikuks? See tähendab, maksud on mul ju makstud, haigekassa on olemas, AGA IKKAGI.

Ja ma olen liiga kurnatud, et isegi seda kõike läbi mõelda. Et mis siit edasi ma peaks tegema, kui on ilmselge, et mind pole kuskil vaja, mu oskused on kasutud ja/või mu nõudmised liiga partikulaarsed, et mind päriselt keegi tööle tahaks. Kuhu ma siit lähen? Loon ise endale töö, mida tahan teha? Kandideerin edasi ja käin, nagu mingi loll, aina vestlustel, jõudes ringiga tagasi samade firmade juurde, kust ma alustasin?

Või lihtsalt… Koliks ära? Praegu veel saab, praegu veel on laps lasteaiatu ja koolitu. Pere koondub niigi kõik kohe jälle sünnitava õe ümber, või siis koonduvad nad sinna, kus on nende elu… Ja nende elu on mujal, mitte Põhja-Eestis. Läheks ja alustaks uuesti, alustaks suvalt, lambist, toetades end sellesama kodustöötamisega, mida ma niigi teen..?

Mida siis? Kuhu siis?

Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ju ma pole seetõttu veel midagi saanud, pole mind keegi tahtnud, et ma pole lihtsalt õige asja otsa veel komistanud. Et kuskil on see asi, mis on MINU. Minu karjäär, minu tulevik, minu SEE ASI, mida ma tahan teda särasilmil ja kus on kõiki minu oskusi ja teadmisi vaja.

Aga ma ei tea, kust ma SELLE ASJA otsimist jätkama peaks…

Tänased lisandused

Argielu 6 kommentaari

image

Naabrite ja enda suureks rõõmuks on mul nüüd lõpuks kaunis ukseesine.

image

Uus katse saabastesse istutamisega. Eelmisel aastal proovisin sõdurisaabastesse, aga nagu õhtusöögisaade karmilt demonstreeris, surid mu lobeeliad seal täiesti surnuks. Nüüd proovin mahakantud kummarites lilli suve lõpuni elus hoida.

Muudes uudistes: Mila tutvus tuhkruga nimega Miilo.