Category Archives: Argielu

see postitus on number 6272

Argielu 4 kommentaari

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

Lennukas koduperenaine loob korda vaid veerand tunniga?

Argielu 10 kommentaari

See eksperiment ilmus juulikuu Nipiraamatus. Kuna ma praegu ei jõua ei koristamiseni ega blogimiseni, siis palun väga – siin mu meeleoluka eksperimendi täisversioon!

 

“Kuule, see FlyLady programm on täiega äge,” räägib sõbranna elevusega. “Mõtle, koristad vaid veerand tundi päevas ja saad lõpuks oma kaosest siin lahti!” Kergitan skeptiliselt kulmu. Kas tõesti – 15 minutit ja kogu see segadus ja õudus mu kodus saab kontrolli alla? No seda ma pean proovima!

Kõigepealt toksin brauseri aadressiribale maagilise aadressi flylady.net ja avaneb natuke kohmakalt ehitatud lehekülg, mis lubab, et muutes iga päev natukesehaaval oma koristamis- ja elukorraldusharjumusi, saab ka kõige hullemast kodus valitsevast kaosest jagu. Olen ikka veel skeptiline, eriti kui pilguga toas jooksvat kaheaastast jälgin, mahlarida järel ja mänguasjahunnikud vaipa peitmas. Registreerin end siiski FlyLady ehk Lennukate Leedide community kasutajaks ning luban eksperimendi nimel vähemalt nädal aega truult kõiki antavaid nõuandeid järgida. Põhiprogramm on ise küll kuu aja pikkune, sest: “Et likvideerida seda kaost, mis tekkis pika aja jooksul, ongi vaja natuke aega!”

Eks siis näeb, mis välja kukub!

Esimene päev: kraanikauss läikima!

Esimene ülesanne, mille FlyLady mulle annab, on naeruväärselt lihtne. Nühi oma kraanikauss läikima! See on kõigi FlyBaby’de ehk Lennubeebide esimene samm. Miks midagi nii… labast? Võiks ju alustada sellest hunnikust pestud pesust, mis nädalaid kappi panemist ootab, või köögikapipealsetest, kust enam tööpinda nähagi pole… Aga ei, just kraanikausi juurde mind suunatakse. “Sul peab olema tunne, et oled midagi ära teinud,” julgustab FlyLady. “Kui sa hommikul üles ärkad, su särav kraanikauss justkui naeratab sulle!”

Kui aga kraanikausipesemisse süveneda, tuleb välja, et kõik polegi nii lihtne. Kuigi läikimanühkimine on elementaarne (vahendite ja harjadega), siis väljakutseks saab hoopis kraanikausi samas seisukorras hoidmine. FlyLady keelab nõusid kaussi koguda ning annab neile, kel nõudepesumasinat pole, ettepaneku nõud kraanikausikappi eraldi kaussi koguda ning siis korraga ära pesta. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur. Kraanikaussi kogungi ma neid seetõttu, et siis saab vee sisse lasta ning hiljem ei pea, nagu mingi loll, harjaga kuivanud toitu taldrikutelt nühkima.

Aga okei, minu jaoks pole probleem nõud ka kohe ära pesta, see on tegelikult mu harjumus olnudki. Lihtsalt nüüd ei jäta enam midagi hommikuks. Ahjaa, roostevabast teraseid kausse käsib FlyLady ka iga kord pärast kasutamist ära kuivatada! No ikka selleks, et veeplekke ei tekiks… Nojah, mõtisklen, lapiga kraanikaussi kuivatades. Eksperimendi nimel…

Teine päev: löö end üles! 

Mina olen FlyLady määratluse järgi WAHM ehk work at home mum, kodus töötav ema. Tuleb tunnistada, et koduriideid on mul ootamatult kordades rohkem tekkinud kui “viisakaid”. Aga ma lihtsalt ei näe põhjust, milleks end üles lüüa – dressides ja maikas on ju nii palju mõnusam kodus aeleda, vahepeal lapsega mängida või aias mässata – täpselt kuidas päev kujuneb. Seega on teise päeva väljakutse minu jaoks natuke vastumeelne. Löö end üles, käsib FlyLady. “Ja kindlasti kanna kodus kingi, ei mingit paljajalu patseerimist!” Söögu mind susi, aga kodus mina kingi kandma ei hakka! Ka mitte eksperimendi nimel!

Koduleheküljel on küll pikk essee, mis loetleb kõik põhjused, miks kingade kandmine kodus kasulik on, alates sellest, et siis sa juba tunned end asjalikumana, lõpetades sellega, et kingi kandes ei teki kandadele paksendeid. Olgu neil või miljon põhjust, mina käin paljajalu või talvel sussidega. Küll aga on mind sel päeval linnas ootamas kohtumine, seega katsetan ka kodus korralike riietega olemist. Tuleb tõdeda, et on ilusam tunne küll. Telefonile vastan asjalikuma häälega, töö lendab käes paremini ja üllatuslikult ei katagi mind õhtuks määramatute plekkide rida. Huvitav…

Foto: Kalev Lilleorg

Foto: Kalev Lilleorg

Kolmas  päev: missioon kummut! 

Kuna Lennu-Leedide kommuunis on inimesed aastaid, siis on igal kuul käimas ka uued väljakutsed, mis hoiavad ka vanu liikmeid tegusana. Seega saabub igal hommikul mu postkasti lisaks beebisammudele ka “päeva missioon”, kus on lühidalt kirja pandud, millisele segadusele sel päeval keskenduda. See nädal on pühendatud magamistoa korrastamisele ning kolmandal päeval otsustan ka missiooni järele proovida. Selleks on kummutipealse koristamine, mis sobib hästi – sinna ikka on asju kuhjunud.

Aga enne muidugi igahommikune rutiin – löö end üles, loe e-kirju, hoia kraanikauss läikivana. Siis pöördun missiooni poole ja kuna on reedene päev, on see ühtlasi viimane päev, mis magamistoale (tsoon 4, nagu see FlyLady’l jagatud on) pühendatakse, järgmisel nädalal koristatakse juba uut elamise osa. Aga mul pole vahet, kõik on niikuinii segamini, samahästi võin alustada ju kummutist.

FlyLady kirjutab lühidalt ja konkreetselt, et kummutipealse korrastamise jaoks on mul täna veerand tundi. Taimer käima ning tee korda nii palju kui jõuad! Haha, naeran omaette. Tahaks näha…

Aga kui kummutipealne korras ja kell ikka veel käinud pole, tuleb välja, et… tõesti! Selle õudse soki- ja vidinahunniku kordaseadmiseks ei kulunud mul veerandit tundigi! Ja ometi olen ma seda nädalaid edasi lükanud, sest see tundus nii suure ettevõtmisena… Eriti mõnus on see, et rohkem ma sel päeval koristamisega tegelema ei peagi, ainus ülesanne on vaid nende veebisaidi ja programmiga lähemalt tutvuda. Ja see on juba puhas mõnu ja põnevus!

Neljas päev: vihista ja pühi!

On laupäev ja lisaks tavapärasele rutiinile uusi ülesandeid meiliboksi ei potsata, küll aga antakse eelhoiatus, et järgmine nädal pühenduvad Lennu-Leedid tsoonile 5, milleks on elutuba. Otsustan siis selgeks õppida vahva nipi, mis kodulehelt silma jäi ja mis kuulub edasijõudnute igapäevarutiini juurde.

Swish and swipe, mida võiks tõlkida kui vihista ja pühi, tähendab, et igal hommikul hambaid pestes kulutad sa ka ühe minuti (jah, ainult ühe!) ja tõmbad puhtaks peegli ja kraanikausi veeplekkidest (selleks pead muidugi varuma vannituppa lapid ja vahendi). Teine pool minutit pühenda vetsupotile. Vala vetsuharjahoidjasse mingit puhastusvahendit – mina kasutasin selleks vastiku lõhnaga šampooni, mis ammusest ajast seisma jäänud. Nüüd ei jää muud üle, kui pärast hambapesu harjaga korra vetsupotist üle käia ja vihinal vett peale lasta. Mõte on selles, et kulutades iga päev hästi natuke aega, hoiad end harvemast, kuid põhjalikumast – ja ka vastikumast – küürimisest.

Ausalt, see komme hakkab kergelt külge ja soovitan täna kõigile harjahoidikusse vana šampooni valada. Lihtne ju! Ja pott alati puhas!

Beebisammude juures õpetatakse neljandal päeval koostama “Kontrollipäevikut”, mis on sisuliselt majapidamiskalender, kuhu sa vaikselt õpitud nippe kogud ja harjumusi kirja paned. Nimekirjad mulle meeldivad, samas meeldib ka spontaansus. Ja kuna kohe on jaanipäev, jääb päevik minust alustamata. Küllap jõuab!

Viies päev: hoia negatiivsed mõtted eemale!

Kuna on pühapäev, siis midagi uut postkasti ei potsata, küll aga on aeg ette võtta järgmine beebisamm. “Kas sa kuuled oma peas negatiivseid tänitavaid mõtteid?” küsib FlyLady minult ja peab tunnistama, et üsna sageli on minuga tõesti nii. Mis mõtet on koristada, kui kõik on kohe jälle s*tane, huilgan peas vaat et igapäevaselt. No ja mis siis, et ma pole mingi puhtusefriik, torisen, kui sõbrannad jälle koristamise kohta märkuse teevad. Vähemalt on mu laps õnnelik!, lohutan end.

FlyLady käsib kõik negatiivsed mõtted kirja panna (mida ma ka tegin) ja pöörata need positiivseks. “Sa väärid õnne!” särab lause kodulehelt vastu ja ma otsustan, et, kurat, väärin jah! Ja kirjutan märkmepaberile “Naerata!” Sest miks mitte?!

Kuues päev: “kuumad kohad” ja 15 minutit elutoas

Eksperimendi eelviimane päev on taas täis põnevust. Mis siis täna? Kraanikauss läigib, hommikul tõmban probleemita üle vetsupoti, naeratan endale peeglisse ja loen huviga FlyLady’lt saadud kirja. Täna siis elutuba! Esmaspäevaseks missiooniks on veerand tunniga korjata elutoast kokku kõik asjad, mis sinna ei kuulu. Vaatan üle nurgad ja diivanid, korjan kokku riided ja tõstan jalus olevad mänguasjad tütre tuppa. Kui taimer piiksuma hakkab, lõpetan. “Ära kuluta elutoas kolme tundi!” meenutab ka FlyLady oma kirja. “Tee, mida sa veerand tunniga suudad, ja siis peatu!”

Fantastiline! Elutuba on kohe silmnähtavalt rohkem korras. Ja jällegi, ainult veerand tunniga!

Beebisammuks on täna “kuumad kohad” – see on see esikukapp või kirjutuslaud, kuhu käest kukuvad postkastist võetud arved, ostutšekid ja kõik see “küll ma hiljem vaatan üle!”. Minul on selleks kirjutuslaud ja kapike välisukse kõrval. Instruktsioonide kohaselt tuleb mul täna pühendada “kuumale kohale” kaks minutit ning seal kord luua. Ja… üle kahe minuti see ei võtagi. Ajakirjad kokku, vanad arved kausta, tehtud!

Ainult et… koduriietes. Ausalt, no ei viitsi end üles lüüa. Lohutan end, et selle palavaga on suvekleit ka täitsa aktsepteeritav riietus.

Viimane päev: riided valmis ja viis minutit tolmutamiseks

Nädal aega hiljem on palju häid harjumusi mu elu juba üle võtnud. Hommik algab (natuke teadlikumalt) riietumisega ja vannitoas minuti korra hoidmisele pühendamisega. Siis loen kirju, tutvun missiooniga tänaseks, kirjutan endale märkmepaberile meeldetuletused (osta piima, naerata, kaks minutit “kuumas kohas”), teen tööd ja kui vabam hetk tuleb, võtangi missiooni ette. See on ülilihtne – võtta viis minutit ja pühkida elutoa nipsasjadelt tolmu.

Asi, mida ma MITTE IIAL teha pole viitsinud, läheb lennates, sest võtta selleks viis minutit ei tundu mingi probleem ega kohustus. Beebisammude programmis on seitmendal päeval samuti ülesanne, mis on pigem rõõm kui piin – enne magamaminekut valida välja riided järgmiseks päevaks. Minu ema on seda, muide, aastaid teinud ja kooli ajal tegin seda isegi. Sest kellel on aega hommikul selle peale mõelda, kui kell 8 tunnid algavad! Nii valingi homseks välja järgmise suvekleidi ja heidan rahus magama.

Paistab, et minust võib tõesti Lennukas Leedi saada. Kodu on ju juba palju rohkem korras. Ja mis peamine, selle korras HOIDMISEKS ei paista tõesti pea üldse aega ega vaeva kuluvat…

effing eff

Argielu 17 kommentaari

Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.

Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.

Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.

Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.

Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.

faking faaaaaaak!

Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.

hair watch

Argielu 5 kommentaari

Viimati käisin ma juuksuris veebruaris ja nüüd ei pidanud enam vastu. Töötava inimesena sain endale seda lõbu ju lubada, et natukenegi ometi seda pahmaati soengusse lõigata. Muidu on see väljakasvatamine võibolla ehk jätkuvalt plaanis, aga ilma vahel lõikamata on seda ikka ilgus teha.

Niisiis võtsin eeskujuks Chelsea Kane’i juuksed, mis on lihtsalt totaalselt oosõm ja kuna juuksur (käin Katrin Kruusma salongis ja nüüd on minu juuksur Janika, sest vana juuksur peab sabbatical’i) tundis end eriliselt kelmikalt, keeras ta mulle väikese laine ka sisse.

Mulle väga meeldib, et sellises pikkuses juustega on võimalik NII PALJU teha. Poisipeaga oli ju tegelt ka – ludriks või sassi või tukk ühele või teisele poole jne. Aga praegu on mul föönitamise, puhvi ajamise, sasimise ja klambritega kinni panemise võimalused. Enne nad lihtsalt… vedelesid mul peas.

Oo, kolm lõiku juustest! Tugev töö. I amaze myself sometimes.

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 kommentaari

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!

kodud siin ja seal

Argielu 2 kommentaari

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.

tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.

Toiduklubi: kõige lihtsam kanakarri

Argielu 4 kommentaari

Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!

Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
kõige lihtsam kanakarri

Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega

Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)

Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.

Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.

Mmmm!

Vincent

Argielu, Kooskasvamine 1 Reply
image

Vincent

Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.

Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”

Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.

Mila joonistas rahulikult edasi.