Author Archives: daki

saturated summer

hoomamatu 5 Replies

Jätan suvega hüvasti. Nii palju asju oleks veel tahtnud sel suvel jõuda, aga täitsa palju sai ikkagi tehtud ka. Alguses mõlkus meeles postitus pealkirjaga “Seepiakarva suvi”, sest mul on tunne, et see suvi oli üleni seepiakarva. Aga pilte üle vaadates ei raatsinud neid seepiateks muuta, keerasin hoopis saturatsiooni (really? siuke sõna?) juurde, sest mõned hetked on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud ju ikkagi ka.

Sel suvel…

…käisin ja hängisin erinevate ägedate sõpradega erinevates ägedates kohtades, näiteks Tallinna katusel…

…ja juhuslikult avastatud Ökosaarel Linnahalli külje all (kus sattusime juhuslikult filmi!).

…sõitsin Kopli trammis nii, et kotist paistis viinapudel (avatud) ja näpu otsas kõlkus kott barankadega.

…käisin nii paljudel superkontserditel ja nägin nii paljusid bände laivis, et see tundub juba liigse hellitamisena.

…nägin topeltvikerkaart!

…sain tuttavaks Viljandi kasside ja tagahoovide ja katusekorteritega ja armusin sellesse linna.

…käisin Abikaasaga “Nooruses” shotte joomas.

…üritasin pidevalt teha perepilte roheluses.

…vahepeal perepildid õnnestusid… sort of.

…mängisin Tallinna vanalinnas turisti ja kaifisin seda, kui ilus see linn võib olla.

…tutvusin värskete lambutitega.

…nautisin ülipakse juukseid – augustini.

…pidasin Imatra kose ääres piknikku.

…imetlesin hingematvaid päikeseloojanguid.

…ja lõputut taevast mere kohal.

…hänguutisin ja chilluutisin sõpsuuturiga kõikides mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades.

…üritasin pildistada sõpra, sõbrale ei meeldinud.

…hängisin põllu peal, kaks õlletopsi näpus.

 

…vaatasin, kuidas lambaid aetakse.

…käisime igasugu ägedates kohtades söömas.

…ja last, but not least – nägin esimest korda elus rästikut!

 

tere, sügis

hoomamatu 7 Replies

Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.

Enter: meganohu.

Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.

Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.

Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.

Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!

Naabrinaine ja õunad

hoomamatu 7 Replies

Naabrinaine on hull kõnnimutt. Ükspäev näiteks läksime me linna hängima, õigemini olin mina tema deit ühel sünnipäeval, sest elulogistika tõttu polnud me pikka aega näinud. Minu idee õhtust: lähme takso või trammiga linna, sööme kuskil ja libistame kokse ja jalutame Kadriorgu sünnipäevale.

Naabrinaise idee õhtust: jalutame Koplist linna, Jägermeister kotis, ostame Viru väravate juurest lilled ja lähme Kadriorgu sünnale. Pole vist vaja öelda, et käiku läks Naabrinaise plaan, hiljem jalutasime veel Kadriorust Kukusse peole (olime seal umbes viisteist minutit). Mitte, et see plaan kuidagi kehvem oleks olnud, jummalast äge rändomhäng üle pika aja, Tallinnas on SITAKS ilusaid kohti ja Kalamajas võiksin ma igavesti jalutada. (Ma praegu vaatan, et me kõndisime Kadriorgu umbes kümnekilomeetrise ringiga, sinna siis veel tagasi linna kõndimine veel otsa. Kopli lapid rokivad.)

ENIHUU.

Naabrinaine on julm kõndur, is my point.

Niisiis jalutas ta ükspäev Nõmme turule, lihtsalt selleks, et võtta endale paar õuna. Valis ilusad ubinad välja, hakkas neid ulatama müüjatädile kaalumiseks. Järgnes dialoog.

“Palun, ma võtaks need!”
“Teate. Andke mulle 20 sentid, mis ma neist kahest õunast kaalun NAGU MINGI LOLL.”

Hiljem helistas Naabrinaine võidurõõmsalt: “Ma olen ilmselgelt mõjuvõimas naine.”

Ja viimatine naabrinaise-ism…

Saatsin pärast poeskäiku rõõmsa sõnumi: “Mult küsiti dokumenti!”
Naabrinaise vastus: “Kuskohas? Pime müüja?”
Kaks minutit hiljem saabus selgitus: “Heas mõttes pime muidugi…”

 

september style

hoomamatu 5 Replies

LJB postitus inspireeris. Kui temal on Londonis veel suvi, mida ta ka riietuses käest ei taha lasta, siis mina naudin täiel rinnal lõpuks saabunud minu jaoks normaalset ilma, teksapükste kandmist (MA SAAN TEKSAPÜKSE KANDA JÄLLE!) ja seda, et kõik aknad ei peagi koguaeg lahti olema.

Riietuses tähendab see, et ma olen taasavastanud enda jaoks normaalselt riides käimise, mis muidugi minu kui Kopli lapi (term coined by Neighbour Woman) puhul tähendab, et see, mis teiste jaoks on üsna tavapärane, on minu jaoks vaat et piduriietus. Üleüldse olen ma avastanud, et suvisel ajal käin ma… huvitavalt riides. Ma alguses arvasin, et see on mingi noore ema sündroom, no et isegi hea, et midagi selga tõmbas ja pidžaamadega parki jalutama ei läinud. Tegelikult olen ma igal suvel nii käitunud. Talvisel ajal vaatan oma suvist rõivastust ja imestan, kuidas ma üldse nii välja julgesin minna. Tegelikult muutub kuumakraadide saabudes lihtsalt kõige olulisemaks ellujäämine, viisakas väljanägemine sealjuures pole enam prioriteet.

Niisiis – elagu teksad, maikad, bleiser ja sügiskingad!

Tere, Daki… 3

hoomamatu 8 Replies

Jei! Üle pika aja lõpuks keegi jälle küsis mult midagi (tegi seda siin), nii et saab järjekordse postituse sarja “Tere, Daki, mul on üks küsimus…”

Mul on küsimus =). nimelt see, et nüüd, kui sul on üks pisike vidrik kodus olemas, kas sa teiste pisikeste vidrikute saamisele oled mõelnud?

Mann

Nagu teada, siis vahetult pärast raseduseõõva ja sünnitusehorrorit ei mahtunud mulle üldse pähe, miks keegi peaks tahtma seda värki veel KAKS korda ette võtta. ENDA pärast ma ilmselt ei kaalukski seda üldse. Nagu ma aru olen saanud, on kaht tüüpi naisi (või vähemalt kaht): ühed, kellele meeldivad õudselt väiksed abitud tited ja teised, kes hakkavad emadust nautima rohkem, kui laps saab suuremaks. Mulle tundub, et ma olen pigem see viimane. Tähendab, titeaeg on muidugi omamoodi tore, no näiteks juba see, et ma ei pea teda taga ajama mööda elamist ja vähemalt niipalju saan päeval puhata. Ja kindlasti ootab ees igasuguseid fantastilisi eluperioode ja muresid, alates “kohutavatest kahestest” lõpetades teismeeaga, aga siiski ma arvan, et ta meeldib mulle inimesemaks saades aina enam.

Aga ma kaaluks seda tema pärast. Sest mina ju tean, kui suurepärane see on, kui sul on keegi veel.

Samas võib alati juhtuda, et Mila ja ta potentsiaalse õe või venna vahel ei tekigi erilist lähedust. On ka selliseid peresid. Issake, mõni õde ja vend käivad lausa kohtus, on sedagi ette tulnud. Aga ikkagi ma pigem arvan, et õe olemasolu (jah, ma nagu hästi ei usu, et ma oskan poisse teha, ma kohe üldse ei näe seda oma tulevikus) oleks pigem suurepärane.

Aga ma kindlasti ei taha, et see juhtuks niipea. Näiteks siit korterist tahaks ma lähima paari aasta jooksul minema saada. Kuskile, kus on rohkem privaatsust (kolme inimese jaoks). Ja vaikust. Vähem killustikuvälju maja taga ja vähem kihutavaid rekkaid maja ees. Kuskile, kus ma saaks lasta lapse õue mängima, ilma südarit saamata. Aga samas kuskile, kust tal oleks ligipääs headele koolidele. Nii et see osa vajab veel tugevat läbimõtlemist, pealegi pole meil õrna aimugi, mida toob Abikaasale töö mõttes lähitulevik.

Teiseks on oluline see, et ma saaksin ise töötada vahepeal. Mitte emapalga mõttes, vaid enda inimesena tundmise mõttes. Ja sellega haakubki kohe kolmas punkt, et ma tahaks ISEENNAST tagasi. Ma tahaks natuke harjuda sellega, et ma olen nüüd ema ja et elu ongi nüüd selline. Ja aru saada, kuidas ma nüüd maailmaga suhestun. Rääkimata sellest, et ma tahaks no ikka neli-viis aastat nautida seda, et mu keha on jälle minu oma. (Kui see õnnis aeg ükskord saabub…)

Niisiis, ma olen MÕELNUD küll, et võiks olla üks vidrik võibolla kunagi tulevikus veel (sest kui ma selle ühe korra üle elasin, ju elan teist korda veel). Aga ma tahaks, et see oleks natuke hiljem. Samas ma kardan, et “natuke hiljem” ei jõua ma selle titemajanduse (ja magamatuse ja suurema lapsega) üldse hakkama saada. Et kui üldse, siis praegu. Pealegi ei tahaks ma, et nende vanusevahe väga suureks jääks, sest mulle tundub, et vanuselt lähedasemad õed-vennad on ka muidu lähedasemad. Teisalt jälle aitaks suurem laps ehk titeasjus kaasa, kui ta selleks juba võimeline on… Argumente on igasuguseid…

Aga põhiline on ikkagi see, et titepeleti paigaldati viieks aastaks ja ma päriselt ei näe ette olukorda, kus ma seda enneaegselt välja läheks võtma. Võibolla ei lase ma järgmist paigaldada, kes teab… Aga sinna on viis aastat veel…

Samsung Wave II

hoomamatu 13 Replies

Ma olen juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid, et tahaks uut telefoni. Loomulikult pole mul seda VAJA, mu Nokia N63 töötab veel suurepäraselt (või peaaegu suurepäraselt), aga kuna ma olen teadupoolest tehnikapede (tech fag), siis ma ei saa midagi teha, kui mul neelud puutetundliku telefoni järele käivad. Rääkimata sellest, et N63 jookseb Symbianil, mis on aga, nagu keegi mulle FBs õigesti märkis, surnud OS. Ja lõpuks ometi on muutunud telefonid taas suureks ja kadumas on  see minitelefonide maania. N63 saigi kunagi sellepärast ostetud, et ta oli sel hetkel üks kogukamaid turul. Mulle meeldib, kui ma saan telefoni KÄES hoida ja leian ta käekotiavarustest kiirelt üles.

G+ on tänuväärt kanal, olen saanud seal kõikidele oma tehnikaküsimustele adekvaatsed vastused (vt näiteks mu viimast threadi e-lugeri teemal, mille tõttu tellisin Kindle’i ikkagi lõpuks ära) ja kui ma paiskasin õhku küsimuse iPhone’i teemal, soovitati mulle hoopis Samsung Galaxy SII selle asemel. Kuna see maksab aga päris palju, ei hakanud ma kohe uisapäisa otsust vastu võtma. Pealegi ei saa ma aru, miks SII ja selle kloon, SL teineteisest 200 euro võrra erinevad. Ehk et mul oleks kiusatus osta odavam versioon, tegelikult.

Üleüldse on Samsungi puutetundlikke nutitelefone üle mõistuse palju turul. Kuidagi läks aga nii, et ma sain prooviks Wave II (sõbralt, mitte mingilt firmalt). See erineb Galaxy telefonidest selle poolest, et selle operatsioonisüsteem pole mitte Android, vaid Bada, spetsiaalselt Samsungi välja töötatud OS. Nii et TEGELIKULT selle katsetamine ei ütle mulle, kas ja kuidas sobiks mulle SL või SII, aga väikese ülevaate saan ikkagi teha.

Wave’i peamine probleem tundubki olevat see neetud Bada. Olgem ausad, minu vajadused on ka teistsugused. Erinevalt “normaalsest inimesest” (kasutan jutumärke, sest tegelikult ma ikka loodan ise ka normaalsete hulka kuuluda) ei kasuta ma telefoni väga helistamiseks. Mulle nimelt ei meeldi helistada. Eriti ei meeldi mulle võõrastele numbritele vastata. Küll aga meeldib mulle surfata, appides tuhnida, sõnumeid toksida, pilte teha ja töödelda, Twitterit lugeda – kõike seda, mida saab vabalt teha titte toites ja vaikselt, kui ta näiteks magada üritab. See pole muidugi tite süü, selline oli mu suhe telefonidega ka varem, nüüd on ainult tugevnenud. Näiteks on kodus mul telefon peaaegu 100 % ajast hääletu peal. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui selle helisemine päeva lõikab, pealegi on uneprobleemidega tite olemasolul hääletu ainuõige variant.

Igal juhul. Sellest lähtuvalt Wave mulle väga ei meeldi. Rääkides kõigepealt riistvaralisest poolest on harjumine puutetundliku ekraaniga üsna tüütu. Nüüd olen kolm päeva toksinud ja ikka pean iga sõna üle kontrollima, sest PIDEVALT tuleb vale täht. Pealegi puudub Wave’il võimalus lisada õ, ä, ö jne tähti (või vähemalt pole ma seda suutnud leida), mis mind KOHUTAVALT häirib. Kurat, see telefon on ju tehtud spetsiaalselt Balti riikide turule (see konkreetne, mis mul käes – eelseadistatud netilehed olid nt EMT Latvia jne), on siis raske täpitähed ka lisada? No ilmselt on, aga teised ju saavad hakkama!

Teiseks peab selle aku naeruväärselt vähe. Ma olen teda pidanud igal õhtul laadima, ükskord viskas keset ööd pildi tasku. Olgu, võibolla tõesti annan talle alguses palju koormust, aga fakt on, et ma kasutangi telefoni väga palju. Ma märgin sinna kõik tite söögiajad ja neil aegadel kontrollin ka tavaliselt meili, Twitterit jne. Nii et aku pidavus on küll naeruväärne. Võibolla see lubatud 600h kehtibki juhul, kui sa ÜLDSE oma telefoni vahepeal ei näpi.

Ka mälumaht on naeruväärselt väike. Juba paaripäevase kasutamise järel teatab ta mulle, et “ressursse jääb puudu, sulge rakendusi”. Ja nii paar korda päevas. Ja nii pärast seda, kui ma olin kümnest tõmmatud appist viis alles jätnud. Ja nii samal ajal, kui mul on kahegigane mälukaart sees. Naeruväärne. Üldse jookseb ta kokku maru tihti, mis on ka tutika telefoni puhul ikka väga veider.

Kõige rohkem häirib mind aga Bada ise. Sellele on vaid ligi 500 appi (samas kui Androidile on neid mõnisada tuhat) ja enamik neist on murtud inglise keeles tehtud ja suunatud Pakistani, India jne turule. JA MITTE ÜHTEGI PARENTING APPi. On küll üks mingi, mis töötab omalaadse beebimonitorina, nagu ma tutvustusest aru saan, aga seda ei pea ma silmas. Ma pean silmas mingit normaalset appi, nagu näiteks Androidile on tehtud. Kuhu saab vähemalt toiduajad kirja panna, sest olgu ma neetud, kui ma öösel unisena mäletan, mis kell sai söödetud või kummale küljele laps tõsta tuleks. Ma ei mäleta päevalgi seda!

Puudu on palju asju, millega ma isegi Symbiani puhul suutsin juba harjuda (nt eestikeelsete uudisportaalide appid: Delfi, Õhtuleht ja PM), kuigi ka Symbianile on häbiväärselt väike appide turg, mis on siiski fiilingult parem kui Bada oma. Seda on raske seletada, Bada oma tundub nagu… keskturg, samas kui Symbiani oma tundub kui Nõmme turg. Omad võlud mõlemal, aga üks on fiilingult lihtsalt palju parem.

Ka on veebibrauser väga imelik – enamike lehtede puhul teatab, et leht on liiga suur ja sisu ei saa kuvada ja teeb seda PIDEVALT. Eriti häiriv on see siis, kui ma tahan teksti suurendada – pauhti! Jälle teade ees, vajutad OK ja leht taas väike. Võibolla on seal mingi nipp, mida ma veel leidnud pole, kuidas suumi säilitada.

Aga positiivset on ka! Ekraan on TOHUTULT hea. Millised värvid! Milline resolutsioon! Heli on selge ja hea, video puhul parem kui Nokaial. Ka kaamera on hea ja piltide brausimine on meeldiv ja põnev isegi. Igasugune massina kustutamine on lihtsaks tehtud, pead vaid tärniga märgistama (toksates), samas kui Nokial oli vaja teha läbi kolmeklikiline protseduur, et faile kustutamiseks (või saatmiseks) märgistada. Jube tüütu oli see. Ka töötab telefoni meilikastiga sünkroonimine sittakanti paremini kui Nokial, sellel ma ei suutnud kunagi kirjade allalaadimist ära oodata, hakkasingi lõpuks Gmaili appi kasutama (Badal puudub, muide). Samsungis on aga asi lihtne, mugav ja loogiline, kuigi alguses oli natuke jamamist, et teadetest “DNS tõrge” ja “Sisemine serveri viga” lahti saada.

Nii et ma julgeksin soovitada Wave’i vähenõudlikumale kasutajale, kes õudselt tahab puutetundlikku telefoni. See on tõesti ilus, kuigi suurema nõudluse korral mitte eriti funktsionaalne. Puutetundliku klaviatuuriga harjub üsna ruttu, ka on menüü ülesehitus lihtne ja loogiline. Eriti meeldib mulle avakuva mitu ekraani ja võimalus neid oma suva järgi seadistada (kuigi nt AccuWeatherit ei saanudki ma tööle!). Ta on ilus, istub käes hästi, kõnede kvaliteet on suurepärane, video- ja fotokvaliteet samamoodi. Ja kui sind appid väga ei huvita, siis ei häiri sind ka ilmselt Bada. Aga oma hinda ta minu meelest küll väärt ei ole… Ligi 300 eurot on ikka liiga palju telefoni eest, mis pidevalt tõrgub ja nii vähe võimalusi pakub. Ma testin teda natuke aega veel, aga üldiselt, ma usun, hakkan ma siiski SII või SL-i jaoks raha koguma.

juhanparts

hoomamatu 2 Replies

Uusim hüüdnimi Milale on juhanparts. See hakkas tegelikult juba päris ammu, siis kui ta veel eriti hästi end hoida ei suutnud ja pea tal ikka küljele vajus. Nüüd paistab ta lihtsal enda paenutamist armastavat, ükspäev väänles mul süles, kuni jäi, pea alaspidi põlvedele. Ja ise oli seejuures täiesti rahul – protesteeris, kui üritasin teda paremini tõsta. No et tal pea küljest ei kukuks äkki või midagi.

Nii et nüüd saadan ma aeg-ajalt Abikaasale MMSe, kus on pildiallkirjad näiteks: “Juhanparts Kuressaares väljasõidul” või “Juhanparts riietub õhtusöögiks ümber”. Mitte et me õelad oleks või midagi. Aga no milleks siis üldse lapsi teha, kui nende üle naerda ei saa?

Juhanparts pärast väsitavat koosolekut

depressioonirindeilt

hoomamatu 24 Replies

Ma alguses mõtlesin, et see vist on koht, kus peaks kasutama parooli, aga… Vähemalt minul on nii, et kui ma teinekord loen, et kellelgi on veel nii olnud nagu mul, siis see teeb mul olemise natuke paremaks. Nii et äkki teeb minu post kellelegi sama.

Olemine on… Kummaline. Üleüldse selle depressiooni ja ärevus- ja isiksushäiretega paistab olevat nii, et sa alati arvad, et sa oled sellest tugevam. Sageli küsitakse: “No aga kui sa tundsid, et sitt on, miks sa siis ometi midagi ei teinud?!” Sellepärast ei teinudki, et sa alati arvad, et sa suudad seekord seda biitida. Et see läheb üle. Mul on praegu sama seis. Ma arvan, et ma elan selle üle. Et ma tulen sellest välja. Omade jõududega.

Käisin esmaspäeval saiki juures. Ja arvutasime, et pool aastat pole kohtunud! Pool aastat! See on terve eluaeg praeguses kontekstis. Ma jalutasin mööda ta kitsukest kabinetti edasi-tagasi, Mila süles, sest ta keeldus olemast paigal ja üritasin poole aasta emotsioone 20 minuti sisse mahutada. Sain aru, et mu jutt pole eriti arusaadav, sest KÕIKE ei saa KORRAGA öelda.

Tulin tagasi valgusteraapialambiga, mille arst aitas autosse tassida, ning pihutäite looduslike rahustite ja muu säärasega, mis on imetavale emale lubatud. Sest äkki veab vähemalt poole aasta sünnipäevani välja. Enne nagu ei tahaks karmimaid asju proovida. Pealegi – ma arvan ju, et ma olen sellest tugevam.

Samas ma tajun ise väga hästi, et ma pole adekvaatne. Et need väikesed takistused, mis igas päevas on, et normaalne inimene suudaks neile adekvaatselt reageerida. Mitte mina. Kui ma saan auto parandusest kätte ja see kahtlaselt koliseb, siis olen ma kindel, et ma sõidan end ja oma last surnuks, sest see kaotab suurel kiirusel juhitavuse. Järgneb surm. Kui ma panen apelsinimahla külmkappi, olen ma kindel, et see kukub mul käest, voolab juhtmetesse, tekib lühis ja järgneb surm. Kui ma sõidan mööda peateed ja näen kõrvalteelt lähenemas autot, olen ma kindel, et ta (jälle) sõidab mulle sisse. Järgneb surm. Kui ma ei suuda turvahälli kuidagi paika saada – surm. Kui ma sõidan mööda maanteed ja tulevad teetööd ja titt tagaistmel karjub, järgneb kah surm. ALATI JÄRGNEB SURM. Ma ei suuda enam mingis olukorras rahulikuks jääda ja ma mäletan ju, et on olnud teistmoodi. Et alati pole mu ajus järgnenud kõigele surm. Et ma olen muutunud närvihaigeks mutiks, kes on unustanud naeratamise ja asjade lõdvalt võtmise. Ma ju kunagi suutsin seda? Ma ju kunagi tundsin end… teistmoodi, kui põrandapesukalts?

Ärevustase on, jah, täiesti üle mõistuse kõrge. Magamatusest ei hakka rääkimagi. Mila teeb kah ajuti mingeid trikke, üksöö oli ta näiteks üleval 3am-5am, TÄIESTI LAMBIST. Aga magamatusega olen ma tegelikult harjunud juba. See ärevus ajab hulluks. Ma ju ei taha selline olla, ausõna. Ma tahaks tõepoolest iga päevaga rahulikult ühele poole saada, mitte selle käigus sadat breakdown of the närvi läbi elada.

Ja ei saa ju päriselt öelda, et KÕIK mu ärevused oleksid vaid elava ettekujutuse vili. Näiteks läksime vanaemale külla, Traktoriga. 60 kilti sinna, 60 tagasi – ilusti ju jõuab päevase tripi teha, õhtul veel Maaliga kokku saada, nagu lepitud. Mis juhtus? TEETÖÖD. Faking teetööd. Jõuan asfaldile välja – lapplapplapp. Rehv pooltühi. Pumpasin siis niipalju kui jaksasin, et vanaema juurde välja veaks. Mees? Muidugi metsas. Valikud: vahetada ise Traktoril (ma ei pannud talle seda nime niisama, see ONGI traktor) rehv. Või pumbata see pooltäis ja loota, et veab 35 kildi kaugusele Statoili välja, seal veel automaatsest peale lasta ja linna kökerdada.

Ise rehvi vahetamine langes karjuva tite tõttu ära, pealegi meenus mulle, kuidas Naabrimehel läks selleks möödunud korral tarvis kaht tungrauda. Läks käiku variant kaks. Statoili jõudsin ilusti, lasin rehvi täis, hakkasin tankima sõitma ja LIRAKI! Rehv lõhkes siukse pauguga, et mu süda hüppas rinnust. Väljas muidugi torm ja vihm, mees – kas ma juba ütlesin? – metsas. Istusin seal õnnetult, rehv veljelt täiesti maas, kui lähenes suure naeratusega umbkeelne mees, kes aitas mul rehvi ära vahetada. Üks ja kaks, valmis. Tal oli siuke peen tungraud nimelt, siuke suur ja kobakas, lükkas auto alla, väntas natuke pöidlaga ja oligi olemas. Pärast tuli välja, et ukrainlane. Mees siis, mitte tungraud. Taastas mu usu inimkonda. (Jällegi – mees, mitte tungraud. Kuigi tungraud taastas mu usu rehvivahetamise võimalusse. Peaks endale kah siukse muretsema.)

Titt ei jäänudki haigeks vihmas passimisest.

No aga arvake ise, kas ma suutsin selles situatsioonis kainet mõistust säilitada? Loomulikult mitte. Sest mis siis, kui see oleks sõidu ajal niimoodi plahvatanud? SURM, vaat mis siis.

Nii et ärevus on natuke põhjendatud ka, sest kui ÜLDSE kellegagi juhtub, siis minuga. Ja oo ei, ma üldse ei naudi seda. No et “oi kui cool on pärast rääkida, et vaat kui eriline ma olen!” Ma tõesõna tahaks elada rahuliku normaalse inimese elu, kellel autod käes ei lagune, tehnika ei purune, tited käituvad asjalikult, asjad laabuvad ja uni tuleb (ja jääb).

Selle asemel on… Nojah.

Ma tahaks ainult magada. Ja end inimesena tunda. Ma isegi lepiks sellega, kui ma suudaks end KORRAKS hästi tunda. Ma ei nõuagi mingit manikaalperioodi (see oleks omamoodi hull jälle muidugi) või tapvat õnnetunnet, ma tahaks olla INIMENE. Tasakaalukas, võibolla natuke emotsionaalne, aga siuke, kellele elu ei käiks üle jõu.

Sest vahepeal on mul lihtsalt tunne, et mingil hetkel ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Panen silmad kinni ja suren. Sest ma enam ei jõua.

Aga noh, we live to fight another day. Äkki see valgusteraapia aitab. Või need looduslikud särgid-värgid. Magneesium. Toidulisandid. See, et mees on vahelduseks kodus ja ma ei olegi üksikema. See, et ilm on läinud normaalseks. See, et ma olin korraks rikas ja sain endale osta normaalse arvuti. See, et MINGID asjad töötavad siiski. Elus ja nii üldiselt.

Ükskord ma tunnen end veel inimesena kah. Ausõna.

tikker

hoomamatu 4 Replies

Piia ja Runni pulmas tegin mõned päris head pildid, mis ka avaldamiseks sobivad (pealegi ütlesin ma kõigile kohe eos, et neil on oht blogisse sattuda ja kes selle peale eest jooksid, noh, neist pilti ei teinud), aga kuna ma jõuan neid töödelda ükshaaval ja umbes kord nädalas, siis ei saagi rohkem korraga üles panna.

Tikrit piinasin ma muidugi pulmas igast otsast ja käisin talle kõigiti närvidele, sest nüüd ju, issake, huvitavad mind tited! Igasugused! Ka võõrad! Iga Milast vanem titt on justkui pilk tulevikku ja iga noorem pilk minevikku. Tikker on muidugi ka selles osas pilk minevikku, et me oleme ju siiski kursaõed ja see on üsna veider, kuidas blogimine on meid sootuks teistmoodi lähendanud kui ühised kolm aastat ülikoolis. See on muidugi minu meelest nii. Kes teab, äkki Tikker ringutab ahastavalt käsi salamisi muudkui, et ISSAND JÄLLE SEE DAKI KUNAGI MA TAST KA LAHTI EI SAA!

Pulmas oli Tikril põhiliselt joogiklaasi asemel käes sippy cup ja selle pildi tegemise ajal ütleb ta parasjagu: “Jajah, ära muidugi minust pilti tee, mina olen ju KÕIGE TAGASIHOIDLIKUM INIMENE MAAILMAS.”

Taustal on Piia ja Runni kõige ägedam saun. Ma ei ole kunagi näinud hoonet, mis oleks nagu omaette sisekujunduselement. Maastiku aksessuaar, if you will.

õde

hoomamatu 6 Replies

Eile sai Siki 25 aastat vanaks. See tähendab, et mul on 25 aastat õde olnud. Ma olen 27 aastat vana ja olen elanud ainult kaks aastat oma elust ilma õeta. Ehk et võib ümardada ja öelda, et mul on igavesti õde olnud. Ma ei tea, mis tunne on olla ilma õeta.

Ja ma olen nii kohutavalt tänulik, et see nii on. Et ma ei tea, mis tunne see on. Et ta on mul olemas.

Naljakas, kuidas suhe õega aja jooksul muutub. Ma isegi ei oska öelda, mis võiks olla esimene mälestus temast. Mingid suved maal? See, kuidas ta ükskord maal öösel unes kõndis ja kui ma küsisin, et kuhu sa lähed, vastas ta: “Toon selle palli ära.”? Või siis hoopis see, kuidas ta vanaema juurde kitule läks, et: “Daki sõitis must läbi!”, kui ma olin jalgrattaga talle otsa sõitnud?

Mingid mälestused on ka Ropka tänavast. Kuidas me mänguasjakasti koristame ja leiame selle nurgast tarakanipesa. Või siis juba Pargist. Kuidas me hoovis mängime. Kuidas ehitame kapi otsa salapesa ja seal küünlaid sulatame, kuni klaasist tuhatoos kuumuse käes puruneb. Kiikhobune – tema veel mahtus sellega sõitma, mina enam mitte. Igal sünnipäeval mängisime missivõistlusi ja Siki alati võitis. Põhimõtteliselt polnudki vaja neid korraldada, alati oli teada, kes on kõige ilusam – ikka Siki. Mulle ju meeldibki öelda, et ilusõde ja koleõde oleme.

Nii, nagu mina olen alati tema peale kade olnud, on tema alati minu peale kade olnud. See on ka naljakas. Alati tahad seda, mis on teisel. Seda, et tema minu peale kade on, sain ma alles hiljaaegu teada. Eks ma saan aru, üsna kopp on ees sellest, kui sa pead koguaeg õe juba kantud riideid kandma… Või üldse on talle millegipärast tundunud, et minul on kõik olemas, mida tal pole. Alates ägedatest mänguasjadest ja headest hinnetest, lõpetades lapsega. Samas on jälle mulle tundunud, et temale on elu alati naeratanud. Mitte, et ma arvaks, et tal on nüüd jõlekerge olnud kõik, on temagi üksjagu sitas sumbanud. Aga mulle kuidagi tundub, et teda hoiab maailm rohkem. Heh, teda on kõik alati rohkem hoidnud – naabrinaine (kutsus Sikit ikka Inglikeseks), vanaisa (kutsus Sikit Naerukajakaks, samas mina ei mäleta isegi tema põlvel istumist), rääkimata sellest, et minu teismeea boyfriendid armusid kõik ikka lõpuks Sikisse ja jätsid mu maha.

Siki saatis nad muidugi pikalt ja ütles mulle, et järelikult oli sitt mees.

Ma olen elus väga vähe nii kohutavalt vihastanud, nagu ma olen tema peale vihastanud. Ikka nii, et silme eest läheb mustaks. Seda juhtus siis viimati, kui me koos elasime. Ning kui ta Inglismaal elas – siis oli mul jälle hinges auk. Rääkisime küll igal nädalal mitu tundi telefoniga, aga SEE POLNUD SEE. Ma olen vähe kellegi pärast niimoodi muretsenud kui tema pärast. Nutnud koos temaga, kui ta hinge seest karjub, sest nii valus on. Loopinud koos temaga tühje pudeleid vanas tehasehoovis vastu seinu puruks, sest nii valus on. Sõitnud pimedas ja lumetormis suverehvidega keset ööd talle järele, sest on vaja. Üritanud emme eest varjata seda, kui ta esimest korda viina jõi, endal jalg kipsis, ja sellest mürgituse sai – läksin ja otsisin selle tibi, kes tal seda teha lasi, üles ja sõimasin näo täis. (Emme sai asjast muidugi üsna ruttu teada.)

Ja temaga olen ma elus kõige rohkem naernud. Pisarateni, hingetuks, kõõksudes. Meil on mingid omad asjad, millest keegi teine aru ei saa. Lapsena võisime me tundide kaupa teineteise nägusid pea alaspidi vahtida, ette kujutada, et lõug on nina ja muudkui naerda. Või siis see vanaisakulmu nali, sellest ei saa kah keegi aru.

Leelo Tungal ütles Õhtulehe suures intervjuus, et juba sellepärast võiks teha vähemalt kaks last, et su laps ei oleks üksinda. Et tal oleks suures maailmas keegi oma.

Siki on MINU OMA. See üks inimene terves maailmas, kellele ma saan kõike rääkida. Kes on alati olemas. Kes on alati minu poolt, ALATI.

Ja üleüldse oli temal üks asi siiski enne mind olemas – tema sai enne tädiks kui mina.

Mina saan jaanuaris.

Muah! Armastan sind, mu väike rase veerandsajane õdi.