Täna ma olen mõelnud palju iseenda peale. Õigemini – ma olen mõelnud palju iseendale oma elu erinevatel hetkedel. Kuidas ma olen olnud või kuidas asju näinud. Peamiselt on end väga raske ette kujutada sellesse teise olukorda, ellu mõned aastad tagasi; on raske meenutada, mis tunne oli olla Daki aastal 2005. Õnneks on mul paljudest eluperioodidest päevikud või blog, millele toetuda ja alati, kui ma oma minevikku loen, tekib eraldatuse tunne. Et see ei ole mina, kes on neid mõtteid mõelnud või seda elu elanud. Funny that way.
Aga üks tähelepanek rabas mind nii, et kõigepealt hakkasin ma nutma (ma üldse viimasel ajal muud ei tee, kui nutan), siis ronisin voodist välja, valasin endale klaasi veini ja mõtlesin. Ja proovin selle mõtte nüüd läbi kirjutada.
Ümardades võib öelda, et mul on olnud elus kaks suhet. No TEGELIKULT on mul suhteid olnud umbes miljon, millest pool miljonit on toimunud minu peas. Aga no ÜMARDADES. Rough estimate. Et võib öelda, et neid on olnud kaks. Abikaasa ja Exhusband, see, keda pikaajalisemad lugejad (ja need, kes on lugenud “Daki.elab.siin” raamatut) teavad Rübliku nime all.
Niisiis, kaks suhet. Ja ma täna sain aru, KUI erinevad need teineteisest on.
Oh, muidugi on siin ilmselged asjad mängus. No kasvõi see, et Exhusbandiga kestis kõik vaid aasta ja natuke peale, või et Abikaasaga on meil laps, või veel sada muud üksikasja. Täiesti loogiline, et nad on erinevad, peavadki olema erinevad, see on normaalne.
Mis on aga totaalselt erinev, on MINA neis suhetes.
Kunagi, nagu mu pikaajaline lugeja mäletab, olin ma üks eksinud hing, kes ainult ootas ja ootas, uskudes, et kuskil on olemas see suur ja ilus TUNNE, et kuskil on olemas keegi, kes tahab mind päriseks. Sellest edasi ma eriti ei mõelnud, juba mõte, et keegi tahab sind päriseks, avalikult, julgedes suhet sinuga tunnistada, käia sinuga tänaval käest kinni – juba see mõte tundus mingil ajahetkel ületamatult uskumatu. Ja siis see juhtus. Nii oligi. See oli päriselt olemas. Järgnesid fanfaarid, paraad, kõne peaministrilt ja Islandi presidendi visiit. See oli olemas. Nii oligi. Ja ma sain selle!
Otse loomulikult sukeldusin ma sellesse uude, värskelt leitud õnne pea ees. Kõik oli igaveseks. Tol hetkel. Kõik oli alatiseks, kõik oli lõputu, ELU OLI LÕPUKS KÄES. Polnud mingit küsimustki. Kas me peaks hakkama koos elama? Loomulikult! Kas üks meist peaks teisele Tallinna järele kolima (tema mulle siis)? Loomulikult! Kas me jääme elu lõpuni kokku? Loomulikult! Kas me peaks abielluma? LOOMULIKULT.
Ja kui see sai läbi, siis see sai nii lõplikult läbi, et… et oligi läbi. Kuigi me praegu saame omavahel suurepäraselt läbi, ei ole mul hinges olnud kordagi mõtet, et mis siis kui… Et mis oleks kui… Sest see oli. See oli lõputu ja igavene ja kõikvõimas ja kui see sai läbi, siis seda polnudki enam ÜLDSE.
Armastus sai läbi.
Ja täna sain ma aru, et ilmselt suri koos selle minu “esimese suhtega” minu usk igavesse armastusse.
Tähendab, ma olen alati olnud väga realistlik selles osas, mis puudutab suhteid ja kõiksugu “igavikulisust”. Ma usun, et see on normaalne, et inimesel on elus mitu “elu armastust” ja enamikul on nii. Mõndadel on tõesti ainult üks elu armastus, aga paljudel on mitu – ja see on okei. Ma olen alati uskunud, et parem on minna lahku, kui vinnutada ammusurnud suhet. Ma olen olnud selles osas tõesti realist, aga ometi… Ometi on see pea ees igavikku sukeldumine ju siiski midagi, mida ma tegin, mida ma tahtsin teha. Mul oli usk, et võibki nii minna, võibki nii olla ja võibki igavesele armastusele loota.
Mu praegune suhe on nii totaalselt teistmoodi. Muidugi on ka tema mu elu armastus – teistmoodi ei saakski. Aga. Aga minu suhtumine sellesse on nii teistmoodi ja praegu, kui ma sellest aru sain, lõi see mind jalust. Algusest peale olen ma väga ettevaatlikult Abikaasasse suhtunud. Ma olen alati võtnud seda kui ajutist nähet. Et on küll õudselt hea, olen küll õudselt armunud, kõik on õudselt suurepärane – aga KINDLASTI ON SEE AJUTINE. Ja mõneti paradoksaalselt olen ma ometi end selle inimesega sidunud nii lõplikult, kui end üldse kellegagi siduda saab. No okei, majalaen on veel puudu. Aga no ikkagi, eks. Ja kuidas ma siis olen selles suhtes, nii üle pea sees, kui ma ise arvan, et see on ajutine?
See ajas mul juhtme totaalselt kokku. Mitte, et keegi ütleks, et see on ajutine. Mitte, et meil oleks pandud mingi expiration date, et kui selleks ajaks pole neid või neid asju, siis lähme lahku. Sest kuidas niimoodi ometi siin maailmas on – et ühest küljest annad sa endale aru, et suur osa suhteid purunevad, lahutusprotsent on mai-tea-kui-suur, sa peadki olema alati valmis ise hakkama saama, sa arvestadki sellega, et asjad on ajutised, eriti inimsuhted. Ja OMETI tahad sa, et SEE SUHE, see praegu siin kestaks igavesti. Kuidas siis see töötama peaks? Kuidas selle skisofreenilisusega hakkama saada?
Mulle meeldib vabadus. Õudselt. Selles mõttes on minu suhete moto alati olnud “vabadus, võrdsus, vendlus”. Et meil mõlemal peab olema vabadus (ka vabadus ära minna, kui see hetk peaks tulema). Et me peame olema võrdsed, et suhe töötaks võrdsetel alustel. Ja et mul oleks kaaslane, seltsiline, keegi, kellega ma saan arutada ilmaasju, vaadata tänaval ilusaid naisi ja rääkida rõvedusi.
Ma tahan, et keegi tahaks mind igaveseks, päriseks. Ma tahan ise kedagi tahta igaveseks, päriseks.
Ja see “igaveseks, päriseks” on samas ju nii kuradi hirmutav! Pealegi on see nii kuradi ebareaalne, et miks üldse sellise illusiooniga jamada!
Ning siis pead sa kuidagi õppima elama selle pideva ebakindlusega, et see saab ju ühel hetkel NIIKUINII läbi. Ja samas tahad ikkagi ka supermegasuhet, aga et sul oleks supermegasuhe, siis sa pead panustama. Sa pead panustama ja investeerima tundeid, aega, südant millessegi, mis saab ühel hetkel niikuinii läbi. Or so they say. Või nii sa ise usud.
Kuidas siis? Kuidas siis käituda või tunda või elada?
Kas ainult mina näen selle olukorra skisofreenilisust? Või on keegi veel?
15 thoughts on “happily ever after questionmark”
täpselt nii ongi.
muidu ma ei kirjutaks, aga oled sõnastanud selle, kuidas asjad tegelikult on.
ja kui inimesed arvavad, et see või teine on neil püsivalt käes või nende oma, siis elu varsti näitab, et püsi hetkes.
ja tõesti, kuidas sellises olukorras üldse plaane teha, mina pole sellest aru saanud.
Nõu anda või aidata ma ei oska aga tunne on üsna sama. Pikas suhtes olles olin vist lõpuni vahel ülletunud, et ta tahabki koos minuga olla ja ka avalikesk ohtades käia. Nüüd, üksikuna olen pehmelt öeldes ehmunud või isegi ei oska reageerida kui mõni meesterahvas mu seltsi otsib või tutvuda soovib. Et nagu mismõttes ta MINUGA end avalikus kohas näidata julgeb…
Võibolla peaksid asja võtma nii, et suhe ei pruugi küll olla igavene aga nautida tuleks selle igat päeva…
Peale 10. aastat suhet, neist 5 abielus, mõtlen mina, et ongi igavikuline. Kui esimesed 5. aastat tegelesin ma selgitustööga, kuidas me peaksime lahku minema ehk teeme nii, et lahkuminek oleks inimlik. Siis nüüd ma tean, et me vist ei lähegi lahku ja kui tulevad probleemid, siis ma ei saagi uksest välja jalutada, vaid pean neid probleeme lahendama. Me peame hakkama saama igasuguste probleemidega, kuna kahele poisile on vaja perekonda. Seega lahkuminek ei ole isegi variant enam.
Mina olen tabanud ennast sellelt mõttelt, et kui ebaõiglane on, et ma ei tea, mis juhtub. Et kuidas on võimalik, et ma annan endast nii palju suhtesse, mis ühel päeval võib-olla läbi saab? Ja siis ma olen veetnud hea mitu aastat oma elust… mille nimel? Kogemuse? Päh. Kui teaks, et nagunii lörri läheb, ütleks ju kohe aidaa.
RR (siiski õnnelikus suhtes ja niisama paranoiline. Tavaline ju, minu jaoks)
Ooojaaa tuttav teema 🙂
Mina ja minu elukaaslane kohtusime kui mina olin 17 ja tema 18. Ja olime teineteise jaoks kõiges esimesed. Ja siis ta ikka rääkis et tahab perekonda ja ja muid asju. ja nüüd 6 aastat koos olnud ongi meil perekond ja oma pisike maja. ja temal oma firma.
Ja kui ma vaatan kuidas mu tuttavad paarilisi vahetavad kui sokke siis njaaa tekib mõte et appi aga äkki ma olen millegist ilma jäänud. Nuh et peaks ka proovima.
ja meil ka omad probleemid aga ta ei taha kedagi teist. Olen öelnud et mine ja otsi siis keegi teine kui mina ei kõlba. Mine ma lasen su vabaks. ja siis ta vaatab otsa ja ütleb: Aga ma ei taha kedagi teist. keegi teine pole sina. ja ma tahan sinuga elulõpuni koos olla.
Ja siis ma vaatan et appi ma pean temaga siis nüüd koos olema we elulõpuni we 😀 Segi oled we. Samas kui vaatan teisi enda vanuseid kutte siis ausalt ega ikka ei vahetaks välja oma meest.
ja me tunneme teineteist nii hästi.. Kui ma vahel küsin ta käest midagi siis tean juba ette mida ta vastab.
ja siis tekibki siit mõte: kui peaksingi lahkuminema siis võtaks uue inimese tundma õppimine ikka kaua aega.
Leap of faith. Sa lihtsalt usaldad ja usud ning astud selle najal tühjusesse. Sa ehitad suhte üles nagu see oleks igavene ja kui see tõesti lõpeb, siis astud sellest välja – annad endale ja kustunud armastusele andeks ja liigud edasi. Minevikku kahetseda pole mõtet ja iga elatud minut on mõttekas, isegi kui ise seda ei taju. Kasvad ja arened ning need head ja halvad kogemused moodustavadki ükskord elu kirju lõnga.
oo, ma olen väga tihti CV kommentaaridega nõus, seekord ka.
minul on olnud ka omajagu suhteid, mõned väga lühikesed ja paar kaunis pikka. olen ka praegu ühe neist kaunis pikas suhtes ja olgugi, et ma mõistan, mida sa kirjutad, daki, ma mitte ei mõtle, et wow, TEMA tahab minuga olla, vaid ma küsin endlat aeg-ajalt justkui kinnitamaks, kas ikka MINA tahan TEDA, endale ja päriseks ja igavesti. 🙂
ja tean suurepäraselt, et elu võib sekundipealt muutuda, suhted puruneda, inimesed haigestuda või surra, tabada meid uus katk või asteroid, misiganes, aga oluline on TÄNA, siin ja praegu. ja see, kuidas tunnen. täna. siin ja praegu. ja kui tunne on hea [ja vahetevahel ei ole ka hea ja tekivad igasugused “huvitavad” mõtted, nt äkki peaks ka ikka teisi mehi proovima (aga see tekib mingitel sotsiaalsetel lollidel põhjustel ja õnneks läheb ruttu üle)], siis saab õhtul rahulikult magama minna. tuleb homme mis tuleb. kui asjad hapuks lähevad, küll siis hakkame selle vänge haisuga detailselt tegelema.
JUST TÄNA ma arutlesin sel teemal sõbrannaga 🙂
ja jõudsime järeldusele, et nii on kõigil.. kes ühe korra PÕMM esimesest siirast armastamisest reaalsusesse jõuavad.
see polegi üldse paha! reaalses elus, päris inimest nähes ja mitte illusioone elades, mida sa ise unistad ja tegelikkust sealjuures enam ei tajugi.. sest sa TAHAD niiväga, et toimiks ja oleks kõik nii megasupersuhe.
ja siis käid ühekorra läbi, saad haiget, ei usu enam, ei armasta enam, mõtled et fakit igavik ja võib ju ka täna ainult tore olla, selles piisabki. sa ei tahagi enam nii palju- teiselt inimeselt ja iseendalt ja igavikult ja armastuselt..
ja siiiiiiis sa tegelikult oledki õnnelik ja otsid lihtsalt mingit klappi igapäevaselt ja toredalt ja kõik on alles siis supermegasuhe, aga sa enam ise ei saa arugi, et on sest see on ni loomulik ja peabki ju nii fun ja hea olema
ja sa ei tõmble enam nii palju
esimest korda tõmbleme vist sellepärast, et siis alles hakkad aru saama mis on mis ja kuidas käib ja pärast haigetsaamist alles hakkad endalt küsima asju ja neile vastama kah
ma arvan, et see on just hea kui selle rahumeelse hea olemiseni ka jõutakse, mitte et ongi üks suur igaviku mull millest kinni hoitakse (keegi vist elabki nii ka lõpuni välja?? ei tea.)
nii saab vist palju rahulikumalt iga päev õnnelik olla, kui “armastan igavesti” enam üldse mingi omaette eesmärk ei ole. saab pisiasju palju rohkem nautida 🙂 ja tegelikult see on palju igavikulisem üleüldsegi ja palju rohkem PÄRIS!
aga see esimene värk jääb kummitama küll jah ja sellepärast see ettevaatlikus ja asi kah külge kasvab.. (ja mitte ainult ühel poolel, mõlemal on enda kummitused kah, siis pannaksegi teineteist nagu puslet kokku ja ollakse niisama mõnusalt :))
nii mõnus, et sa just nüüd sellest kirjutasidki!!
PS! emme ütles eile vennaga kantseldades”kus me nüüd uue mähkuri leiaksime siis” ja ma mõtlesin, misasja misasja misaaaaasja sa just ütlesid, tervitasin mõttes Dakit siis 😉
ja mind ajas ka nutma, kui ma esimest korda avastasin, et ma enam ju mittekunagi nii siiralt ja andunult ja roosamannavahuliselt armastada ei oskagi..
see fakt tegigi lahkumineku juures kõigerohkem haiget
..et kui keegi järgmine peaks üleüldse tulemagi ja tore olemagi, siis MINA olen ju juba rikutud ja ei taha enam kunagi endast niiiii palju anda…
tahan ja oskan kaa, aga natuke reaalsemalt ja teistmoodi 😉 palju paremini ja targemini
Aga ajutised asjad ongi ju need kõige püsivamad 😉
Endiselt, tähtis pole lõppeesmärk (koos või lahus), tähtis on teekond. Kui avastad igal hetkel ikka uuesti, et jah, tahangi olla koos, siis ongi õnn. Kui avastad, et ei taha, siis annad endale vabaduse lahkuda. Miski siin maailmas pole igavene. Ja polegi ju vaja, sa ise ütled, et pole vaja … Aga seniks kuni on hea, nautigem!
Ma ka abiellusin selle poisiga, kellega uskusin suhte kohe-kohe otsa saavat. 🙂
Nüüd on meil kaks last ja majalaen – pillars of modern relationships?!
Oh, teate. Täna ärkasin üles pärast kolmetunnist und ja olin nii õnnetu. Kõige pärast, alates uuest soengust (sellest kohe kirjutan ka), lõpetades lapse liigkiire kasvamise ja muude ületamatute asjadega. Novot. Ja tihti on nii, et kui ma tulen kommentaare lugema, siis on mul pärast palju parem. Ja seekord oli jälle nii.
Võibolla ongi nii, nagu te ütlete. See tähendab – ilmselt ongi nii. Et sa kuidagi saadki hakkama sellega, et asjad ei olegi igavikulised ja naudid hetke. Umbes nagu ükski šokolaadikook, ükskõik kui hea, pole igavene, aga see ei takista sul seda ju nautimast? Saab otsa, siis saab. Aga sel hetkel on ju hea? Või nii umbes?
See “igavikuliselt armastamise oskuse kadumine” on kurb küll. Ma leinasin seda nüüd ilmselt neil päevil. Aga uutmoodi, reaalsemalt – see ju töötab ka väga hästi? Õigemini. See töötab väga hästi. Küsimärgita.
Eks?
Jep!! See töötab päriselt palju pareminigi 😉
heheee, mul on tunne, et mõned siinsed kommenteerijad on Eckhart Tollet lugenud, mis on tore ja ma ka leian, et see HETKES elamine on ikka üks krdi geniaalne idee, aga tunnistan, et kohati väga raske praktiseerida…
tajun täpselt samamoodi seda ajutisuse tunnet ja mulle (täpselt samamoodi?) see üldse ei meeldi, sest tahaks ju lihtsalt rahulikult suhtes olla. olen ebakindel näiteks sellepärast, et ma ju nägin, et ma ei saa ENNASTKI usaldada (sest mina olin see, kes pikaajalise suhte lõpetamise algatas, olles vaid natuke enne seda surmkindel ja andes ka lubadusi, et kindlasti saab ju veel asja!?) ja no kuidas siis veel teisi??? (karma!?)
aga ka näiteks sellepärast, et ma ei ela kodumaal ja kuigi siinelamisest ei ole veel aastatki täis, olen ma reaalsusega aeg-ajalt pahuksis. et siinset elu justkui ei eksisteeriks, et ühel päeval ma lihtsalt ärkan kodumaal üles. või vastupidi – olen ma ikka kindel, et mul on kuskil Eestis suurepärane pere ja sõbrad jne? et äkki ma kujutan seda kõike endale ette. (jah, ma tean, ma pean lihtsalt vahepeal Eestisse tulema, enne kui katus päris ära lendab…)
lõppkokkuvõttes lohutan end sellega, et tegelikult saab ju ka hetkes elada (ja üritan seda siis igal võimalusel praktiseerida), sellega, et tegelikult ei olnud eelmise suhte lõpp sugugi nii must-valge, ega ootamatu – it takes two to tango (ehk kunagi pole ainult üks pool süüdi) ning tegelikult kiskusid asjad viltu juba paaalju varem (öeldes endale, et ei ole mõtet praegu ette põdeda, küll ma juba näen, kui jamaks läheb ja kui läheb, küll siis sellega ka tegeletud saab) ja sellega, et Eesti on veel endiselt sama koha peal (eks?) ja sinnatulek on lõppeks ainult tahtmise küsimus (tahaks öelda, et aja ja RAHA, aga seda ei teki ealeski, kui tahtmist ei ole).
Daki, Sa oled lihtsalt superarmas! Ei, ma ei meelita Sind… lihtsalt nii ONGI 🙂 Pole kaua aega Su blogi lugenud, sest vahepeal tuli minu jaoks ehk liiga palju titejuttu:), pluss minu enda kiire elutempo…eks, ja siis nüüd juhuslikult otsustasin lugema tulla ja Sa räägid täpselt sellest asjast, mis ka mind hetkel kummitab natuke:D haha@natuke.
Igaljuhul, mis ma arvan, et iga asi (ka armastus) on senikaua igavikuline, kuni Sa ise soovid, et see nii oleks! Ma tean, Sa tead seda ise kaa, aga ikkagi. Naudi tõesti hetke, mõtle positiivselt (haa, ma tean, kui ära leierdatud see on, aga see töötab) ja räägi oma lähedastega kõigest, mis vaevab, see aitab ka alati…vähemalt minu puhul. Nii, kui jätan mingid tobedad mõtted enda sisse keerlema, siis kasvavad need ajaga aina suuremaks ning lõpuks käib ikkagi plahvatus. Parem on kõik kõhklused, muremõtted ja muu stuff letti laduda, hakkab kohe kergem.
Omast kogemusest tean, et nii kui hakkan halbu mõtteid heietama, tõmbab see reaalselt halba ligi ning lõpuks võibki juhtuda, et mittemillestki sünnib midagi väga õudsat. Ma ei tea, kas oled tutvunud mõtete materialiseerumise teooriaga, aga mõtted tegelikult ka, eriti praegustel aegadel, lähevad väga kiiresti täide,…see on hea, kui on head mõtted, aga kui halvad mõtted peas, siis muutub seis ohtlikuks.
Kallistan Sind virtuaalselt ja saadan Sulle imelist valgust ja armastust!