Author Archives: daki

augusti stiil

hoomamatu 2 Replies

Tundub, et see suvi on kleitidesuvi olnud. Mallu tõi mulle selle KappAhli kleidi, mis talle Paavli kaltsus silma käi. Mis mul muud üle, kui visata truu must pintsak üll ja minek! Ausalt, ma pole veel leidnud kleiti, mille bleiser või pintsak downgrade’iks. Pigem ikka vastupidi – pintsak kipub kõikjale sobima!

See suur plastikust kollase lillega sõrmus on leid Tartu kaltsust, maksis vist 2 eurot, ja on NII megamõnus, aga ma alati kipun ta korteri peal ära kaotama. Kust ta praegu on, ei oska ma näiteks öelda.

Kingad on umbes kümme aastat vanad, ei mäleta, kust või mis ajenditel need ostetud said, aga senini nad käravad. Tunduvad väga ebamugavad, kuid tegelikult ühed mugavaimad “kontsad”, mis mul on. (Mul on üldse umbes viis paari kingi, nii et…)

Täna skoorisin Telliskivi tänava mööbeldajast kahe euroga neli paberist “lambikuplit” ja kolme euroga seinalambi, mille ka kohe ära installisin ja LÕPUKS saan ma jälle voodis lugeda! Mm… pure bliss. Oot, ja peamine: 1.60 euroga sain sealt täiega cooli käekoti! Mööbeldaja on üldse üks ässamaid poode, mida ma tean. Ma tulen sealt alati tagasi seljatäie mööbli ja junkiga, sest no muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Tagasi pildi juurde tulles… No see roosa sein on lihtsalt imeline. Ma tahaks alustada blogisarja, kus peategelaseks on see roosa sein. Ja mina teen seal ees erinevaid asju. Siin näiteks tšekin, kas mu jalad on alles.

Mila nimesaamise lugu

hoomamatu 7 Replies

Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.

Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.

Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.

Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”

Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”

Tõepoolest, miks mitte?

Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.

Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…

Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.

Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”

Ja nii jäi.

Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…

Naabrinaine 30!

hoomamatu Leave a reply

Eile jooksis Naabrinaine korraks läbi pärast lühikest sörki (tema lühike on minu megapikk), mittehigistades nagu tal kombeks ja jutlesime põgusalt tema eelmise õhtu juubelipeo teemadel, millest mina vaid tunnikese osa võtsin.

Suurepärane sõber indeed.

Igal juhul, juhtus selline dialoog.

Daki: “Mul nahk valutab…”
Naabrinaine: “Misasi? …mähk?”
Daki: “NAHK. Issand, ise veel meditsiinialal töötav inimene, maivõi…”

Mõtlik vaikus.

Naabrinaine: “No see oleks päris kurb, kui mähk valutaks.”
Daki: “Jajaa, mul ükskord naabrimehel valutas mähk…”
Naabrinaine: “No?”
Daki: “Kolme päeva pärast oli surnud…”
Naabrinaine: “Nojah, siis tal ilmselt lihtsalt ei valutanud, vaid oli juba mähainfektsioon välja kujunenud.”
Daki: “Ju see nii pidi olema.”

See vestlus võtab kõik nii hästi kokku, et mis siin enam pikalt. Naabrinaine, sa mu päevade päike! Ilma sinuta oleks ma vist ammu surnud.

Laaaaaav juu!

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 Replies

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!

 

elutähtsad küsimused

hoomamatu 28 Replies

Olen viimase 24 tunni jooksul alustanud viit eri postitust ja ühtegi neist pole lõpetanud. Tõmbusin ära kookonisse, sest ma olen iseenda targutamisest mu peas hetkel nii kohutavalt väsinud. Ma olen tõesti kohati väga tüütu inimene, isegi ennast tüütan teinekord surmani ära.

Eriti kui ma mingi megadiipi panen terve päev järjest. Fuh.

Niisiis otsustasin ma avaldada selle postituse ja küsida üht väga olulist asja teie käest. (Vahel on ju nii, et triviaalsetes asjades peituvad kah elutõed, eks. Ilma Kanti lugematagi tuleb valgustus.)

Niisiis vol 2.

Kuhu teie ööseks oma mobiiltelefoni panete? Ja miks?

Mul nimelt on konstantne häda sellega. Mul on väga oluline kuulda äratust ja reageerida sellele enne kui mõne härjapõlvlase kurjad näpud selle kinni vajutavad ja “Shaun the Sheepi” hoopis masinast välja taguda üritavad. Samas on ka väga oluline, et kui keegi helistab ja telefon vibreerib, ei tohi see Milat äratada, sest fakinghell, see uneasi noh, see on mu thing ja kiiks ja no olgu mul see.

Ja teisalt tahan ma ise ikkagi olla võimeline registreerima, kui keegi helistab, sest ma püüan end kasvatada paremaks inimeseks ja anda helistajatele benefit of the doubt, et äkki tõesti on midagi kiiret ja katastroofilist.

Vahepeal hoidsin telefoni padja all, aga see oli lõpuks nii megatüütu, sest ma ei saanud hommikul iialgi aru, kus või mitme lina vahel ta mul on ja teinekord leidsin telefoni isegi padjapüüri seest. Ebamugav, sõnaga.

Kui hoida aknalaual, põrandal või muul kõval pinnal, siis äratab üksik õnnetu FB chatisuringi terve maja, ületee naabrid ja koera meie magamistoa akna all. Noh, töötaks väljalülitatuna… Seda ma harrastasin vahepeal isegi täitsa edukalt (lisades selle featuuri, et sain sisse lülitades smsid, kui keegi oli püüdnud mulle helistada), aga siis… oli ükskord telefon kadunud, hoolikalt ära paigutatud kuhugi aastase loogika kohaselt, ilmselt mingi megatähtsa missiooni käigus. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin NAGU MINGI LOLL, sest kes käskis välja lülitada? Katsu sa nüüd kaotatud telefoni sellele helistades leida, dumbass!

Nii et palun, rääkige oma süsteemidest, kuidas ja miks need töötavad või ei tööta.

Pisiasjades pidi ju jumal leiduma?

Või midagi.

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

suhteveerg

hoomamatu Leave a reply

Veel üks postitus minevikust, sest kuigi ma olen peaaegu oma asjadega nüüd järjele saanud, ei suuda ma veel värskemat kraami blogisse panna. Kuidagi katki on käed või midagi. Postitus 17. novembrist 2005.

Milline on õige vastus küsimusele: ”Miks sul siis meest/naist ei ole?” Kui sa kelleltki seda pärid, siis mida sa tegelikult kuulda tahad? Millist tõde?

Sellele saab ju vastata üht- ja teistpidi, aga ma olen kindel, et on olemas ka n.-ö universaalne vastus. Et mis siis… ”Ma ei ole Seda Õiget veel leidnud…”? See vastus mulle näiteks ei sobiks, sest mina Sellesse Õigesse ei usugi ja veel vähem raiskan ma oma aega millegi otsimisele, millesse ma ei usu. (Kui aus olla, siis oleks ma rahul ka Selle Natuke Õigemapoolsega.)

Või ”Ma olen oma elus praegu selles punktis, kus ma olen valinud üksiolemise”? Esiteks ei kõla see väga kõnekeelselt mugava lausena, mida öelda ja teiseks kõlab see liiga üleolevalt, isegi kui see on tõsi.

Vahepeal tavatsesin ma vastata: ”Ma olen liiga võimatu inimene, keegi ei suuda mind taluda,” aga ma ei viitsi enam kasutada seda. Sest kui mind oleks võimatu taluda, siis ei oleks mul ka ju sõpru. Või siis on sõprade puhul see efekt, et nad lepivad su vigadega ja saavad su tähelepanu neile juhtida nii, et see ei lõpeks suure sõja või enesehinnanguprobleemidega, mis võib juhtuda, kui sama teeks isik, kellest sa vaimustatud oled?

Tegelikult ma hakkasin mõtlema sellele üldse selles võtmes, et mida mina tahaks kuulda, kui ma küsin huvitavalt meesterahvalt, miks ta vallaline on. ”Sest mul on halb harjumus sokke põrandale vedelema jätta.” ”Sest ma norskan.” ”Sest ma joon liiga palju ja kaldun oma naist unarusse jätma.” ”Sest ma petsin teda ja ta jättis mu maha.”

What? Ei, palun. Nende vastuste kõrval tundub tõesti lihtlabane ”Ma olen valinud nii” väga ilus ja aktsepteeritav, missiis, et see ei pruugi tõsi olla.

Aga mina arvan, et ma jään vastuse ”Ma ei oska suhteid” juurde, kui keegi peaks küsima. See on päris ligilähedane tõele ka.

LISATUD: parim kommentaar, autor Jake:

”I just stay at home. I don’t bother going out anymore. There’s nobody I care to see. I don’t have any friends. It’s hard. Usually if you’re an actor or something you move to Los Angeles and stay there for the rest of your life, and all your peers are there. They all live at the same place. I don’t know who my peers are or where they live. Probably in graves.” (Jack White)

 

kohtumine minevikuga

hoomamatu 1 Reply

Seni, kuni ma oma elu taas õigele rajale püüan lükata ja kõik nädala tööd ühe päevaga ära teha, pakun teile veel ühe sisevaate mu ellu, mis praeguseks on lukustatud arhiividesse. Vestlus 6. aprillist 2006.

”Noh, kuidas sul läheb?”
”Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.”
”See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.”
”Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…”
”Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.”
”Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.”
”Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.”
”Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.”
”Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?”
”Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.”
”Kas Tartu on võõras ka?”
”Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.”
”Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.”
”Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.”
”Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.”
”Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.”
”Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.”
”Pildi võtan tagasi.”
”Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.”
”Miks sul piinlik on?”
”Sest ma tundsin end süüdi.”
”MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.”
”Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…”
”Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.”
”Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.”
”Jah…”
”Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?”
”Ei. Tööd tegin. 30 % saad endale, 50 % läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?”
”Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.”
”Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.”
”Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.”
”Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.”
”Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?”
”Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.”
”Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?”
”Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.”
”Kus on kõige valusam?”
”Ma ei tea. Ma ei tundnud.”
”Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.”
”Selja peal, räägitakse, et on kõige valusam.”
”Jah, ma lasen ka uue teha varsti.”
”Ma lasen enda omad üle teha mustaga.”
”Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.”
”Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuigi ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.”
”Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?”
”Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.”
”Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.”
”Aga sa nägid seda ju kohtus.”
”Nägin või?”
”Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?”
”Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?”
”Ilm on kehva.”
”Heh, jah. Ilm, muidugi.”
”Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.”
”Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.”
”Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…”
”Alkoholist ei tunne puudust?”
”Ei. Absoluutselt.”
”Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.”
”Jah.”
”Alkohol ei ole sõber, ei ole.”
”On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.”
”Kas sa üksi ei ole?”
”Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.”
”Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…”
”Olid ajad, ah?”

 

Nnnaine

hoomamatu 4 Replies

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.