Peamiselt on Mallu see, kes mult küsib, et mida kuradit ma päevad läbi teen ja kuhu mu aeg küll läheb. Palun väga, kirjutan üles oma päeva. Ilmselt mitmes osas. Siin on hommikupoolik.

Võrdluseks: selline oli minu päev aastal 2007. (Jeez Louise, ma olen vanaaaa…)

Viimasel ajal on Mila hakanud teistmoodi ärkama. Varem tõusis ta vupsti!, kargas voodist välja ja hakkas asjatama. Nüüd aga hängib ta niisama veits, vahel tõstab tühjaks mu seinataskud ja nii ärkasin ma sel nädalal korra selle peale, et ta mu käe peale joonistas, sest taskus oli üks vildikas. Aga peamiselt ta hängib niisama ja ma olen väga rõõmus, et ta on lõpuks pihta saanud hommiku mõttest – nii kaua kui vähegi võimalik voodist tõusmist venitada.

Umbes poole 10 paiku ajame kargu alla, Pussakas läheb oma õuetuurile ja mina lehvitan naabritele uksel peffi. (Heas mõttes muidugi.) Kaks nädalat tagasi oli hommikurutiin veel selline: lapsele krõbinad ette, ise kähku kütte kontoriahi, siis suur ahi, siis Mila toa ahi. Pliita all tuli muidugi juba lõõmas, sest see tuli käima panna kõige esimesena, et end kööki asudes kohe ära ei tahaks tappa.

Ja kui ahjud köes (jajah, okei, KÜDEMAS), alles siis võis hakata kohvi ja pudru peale mõtlema.

Nüüd käib õnneks asi vähemsuitsidaalselt. Panen kohvivee ja söögi käima (kas siis puder või näiteks soojad võileivad), ise pesen eelmisest õhtust nõud ja koristan natuke või panen pesumasina pesema. Seni naudib Milake oma appetiser’it, milleks on jätkuvalt midagi kerget – krõbinad näiteks. Korralikku hommikusööki sööb ta ikka minuga. Hängime, vahel vaatame multikaid, vahel sarju, räägime unenägudest. Mina joon kohvi ja Mila joob jogurtijooki või piima või mahla.

Umbes 11 paiku hakkab Mila omi asju ajama, seega saan mina kiirelt meilid üle vaadata, mõnel õnnelikul puhul ka neile vastata. Kui on hoiupäev, siis pole mingit lösutamisaega, vaid kribin-krabin riidesse ja söödud ja minek. Tagasi kodus olen sel juhul – kui hästi läheb –  11 paiku, tavaliselt natuke hiljem. Jah, saaks varem ju ka, kui varem tõusta ja varem kodust lahkuda, aga minu meelest pole midagi rumalamat kui hommikul NIISAMA TÜHJA kella peale tõusta. Mila saab elu aeg kella peale tõusta ja minagi veel ilmselt küll ja veel, nii et las olla praegu nii.

Mila tähtsad asjad – kõik kättejuhtuvad asjad mütsiks pähe panna (sh asjad, mis pole mütsid), kõik mõmmid magama panna (sh loomad, kes pole mõmmid), kõik paberid täis kirjutada (st paberid, mis pole selleks ette nähtud).

Kui Milat pole, siis kütan tööd teha või teen muid asju, mis lapsega koos võtavad neli-viis korda kauem. Näiteks… KÕIK ASJAD.

Aga tavaliselt, kui aus olla, tulen ma koju ja esimesed pool tundi vahin lihtsalt lage, telefoni mobiilne data välja lülitatud (sest kõik jookseb ju sinna kokku) ja lihtsalt OLEN. Vaikuses, mitte midagi tegemata. Kõik tegemata tööd kuklasse hingamas, aga mul on vaja seda hetke. Minu vaikset hetke.

Peamiselt on Mila siiski kodus. Nii et tööhommik näeb üldiselt välja nii, et ma likvideerin mingit kaost, siis kirjutan rea või paar, likvideerin järgmise kaose ja siis ongi kell juba 12 tuuri ning aeg hakata lõunasööki valmistama. Tänased kaosed: lõhnaküünal määritud telekaekraanile, lõhnaküünal määritud kontorilauale, Mila Tähtsast Kotikesest kaduma läinud mutrite ja poltide otsimine, ümber valatud kassikrõbinad, ümber valatud kassikrõbinad vol 2, hunnikusse laotud tekid ja padjad ja kõik üle laotatud mu tähtsate paberitega (seda tegi ta siis, kui kuurist puid tõin).

Ahjaa, ja kui ahjud on, siis tuleb ju nende pärast ka iga mõne aja tagant püsti ajada end. Mulle tundub, et koostöös ahjude, kaose, kasside ja muuga on Milal välja arenenud kuues meel tajumaks seda hetke, kui ma mõtlen, et oh, nüüd kõik töötab  ilma minutagi õlitatult ja ma saan hetkeks ISTUDA. Sest niipea, kui ma seda mõtlen ja näiteks kohvitassi võtan, kostub kuskilt: “Emmi! Kinni! Alla! Kakkiiiiii!”

Ja tuleb jälle minna ning laps näiteks laualt või toolilt alla tõsta või talle kuskilt kõrgelt midagi ulatada (või seletada, miks ei saa) või aidata millegi avamise või sulgemisega (“kinni”) või üleüldse, noh, vanemdada.

Lõunat sööme 12-13 vahel ja siis hakkab lõunaunetriangel. Üldiselt on Mila siiski hea magaja, kuid vahepeal on mingid anomaaliapäevad, millest ma pole sotti saanud, MIKS nad on. Mingit regulaarsust pole, uskuge, ma olen kõik läbi analüüsinud. Nii et vahepeal on lihtsalt nii, et Mila ei jää magama ja selleks läheb umbes tund, mille lõpuks ma olen frustratsioonist hall ja nutuvõru suu ümber, sest lõunauinak on ju see lühike aeg päevas, kus a) ma saan ise ka pool tunnikest tukkuda, või b) kus ma saan kõik kiired tööasjad valmis kütta ja ära saata.

Mõlemal juhul on mul VAJA, et ta magaks.

Temal muidugi on seda ka vaja, aga frustratsioon tekib mul ikka muust. Nii et siis me võitleme. Jalad teki all. Jalad teki peal. Jalad minu kõrvas. Jalad minu näos. Kass kaissu. Kass kaisust ära. Pool keha minu peale. Pea jalutsisse. Padi üle pea. Veel üks padi üle pea. KÕIK PADJAD ÜLE PEA. Miks? Hah, küsige jah minult.

(Mul on kuus patja.)

Üldiselt aga uinub ta kohe ja minagi jään natukeseks vedelema, et ehmatusega 15 minutit hiljem ärgata. Viimasel ajal ärkan ma kogu aeg ehmatusega. Maailma kõige rõvedam asi üldse on ärkamine, ehmatusega ärkamine on VEELGI rõvedam kui maailma kõige rõvedam asi.

Aga samas on see ärkamiserõvedus siiski seda väärt, sest pole midagi mõnusamat, kui oma zombisilmad hetkeks sulgeda ja teada, et oh, mul on see pooltund päevas, kus ma võin lihtsalt olla. Ei pea mitte midagi tegema. Kaisutad last ja kassi ning järsku tajud, et juba magadki. Viimasel ajal püüan ma seda momenti tabada. Teate seda hetke, kui mõtled omi une-eelseid mõtteid ja siis järsku nad libisevad peost ja sa saad aru, et sa ei kontrolli enam, kuhu nad lähevad? Ühel hetkel mõtled järgmise kodumajandusprojekti peale ja järsku tantsib Hitler seelikus su riidekapis ringi, näiteks.

Muidugi, sel hetkel, kui sa hakkad MÕTLEMA, et oh, see on nüüd see hetk, oled sa jälle teadvusel ja jaht hakkab jälle. Aga see on põnev! See tagaajamine.

Issand, mul on vaja normaalseid hobisid.