Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.