Author Archives: daki

Lahkuminekutest

Määratlemata 3 Replies

Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.

Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.

Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.

Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.

Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.

Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.

Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)

Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.

Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.

Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?

Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.

Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!

Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.

Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.

Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]

*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.

Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.

aasta 2008 küsimustes

Määratlemata 3 Replies

Eelmine aasta jäid küsimused vahele, kuna olin sunnitult blogipausil. Aga tänavu… Tänavu saab küsida küll. Ainult et ma praegu, seda sissekannet hotellilobbys kügeledes kirjutades ei tea, kas ma tahan küsida. Aga proovime…

Mitu korda sa ütlesid: “Ma armastan sind.”? Mitu korda öeldi seda sulle vastu? Mitu korda hommikujaheduses end sirutasid ja jalad teise inimeste jalgade vahele põimisid? Mitu korda kassid su kaisus nurru lõid?

Mitu korda kolisid? Mitu korda said raamatuid lahti pakkida? Mitu korda alustasid mingit Wordi dokumenti, aga ei suutnud seda lõpetada? Mitu korda oma romaanialgust ümber kirjutasid? Mitu korda sa seda veel ümber kirjutama pead? Mitu korda pidasid soolaleivapidu? Mitu kilo mandariine ära sõid?

Mitu korda vaatasid aknast välja ja mõtlesid, et oled koju jõudnud? Mitu korda vaatasid aknast välja ja jätsid selle vaatega hüvasti, teades, et sa ei tule kunagi tagasi? Mitu korda Cambridge’is end hulluks naersid? Mitu korda sai tehtud toit nii vürtsine, et silmist tulid pisarad? Mitu korda supp üle kees? Mitu korda otsisid kapi tagant kadunud sokke? Mitu korda voodi lagunes?

Mitu pilti tegid? Mitmel pildil sa ise olid? Mitmel pildil sa naeratasid? Mitmel kurbust varjasid?

Mitu korda end magama nutsid? Mitu korda end kasutuna tundsid? Mitu korda läks kõik nii viltu, et sa ei suutnud enam, sa ei jõudnud enam? Mitu korda jälle hommikul silmad lahti tegid ja mõtlesid, et taas peab ellujäämise nimel võitlema? Mitu korda olid südamest tänulik, et kõige kallimad inimesed pole sind hüljanud?

Mitu korda istusid sumedal suveõhtul koos sõpradega suburbias aias ja mõtlesid, et see ongi Elu? Mitu korda lauajalkas pähe said? Mitu korda lauajalka peale solvusid, et see su sõbrad endale on võtnud? Mitu korda kaitsesid väravat nii hästi, et kananahk tuli ihule?

Mitu korda käisid ballil? Mitu korda käisid pulmas? Mitu korda käisid sünnipäeval? Mitu korda käisid välismaal? Mitu korda tegid sõitsid lihtsalt linnast ära? Mitu korda lubasid, et see on viimane suits? Mitu esimest suitsu sul oli?

Mitu korda istusid lumes ja lasid päiksel end soojendada? Mitu korda kasutasid maadlusmatil kägistamisvõtet? Aga mitu korda tegid krevetti? Mitu korda istusid Amsterdamis paadis ja unistasid end sajandite taha?

Mitu kilomeetrit sa kõndisid edasi? Mitu tagasi? Mitu tundi sarju sa kokku vaatasid? Mitu tundi muusikat kokku kuulasid?

Mitu korda läksid? Mitu korda tulid tagasi? Mitu korda lubasid, et jääd?

/

Mul ei ole suuri sihte aastaks 2009. Võib-olla oleks aeg nüüd mõned raamatud jälle valmis saada. Võib-olla võiks leida töö, või töö võiks leida mind. Ma jõudsin tagasi koju ja nüüd peab minema jälle ülesmäge. Eelmise aasta lõpus ma arvasin, et ei saa olle hullemat aastat kui 2007. 2008 begs to differ. Olgu, võtsin õppust. Enam ei eelda.

Optimismusesoont oleks tarvis mul hoopis. Aga tegelikult… Tegelikult on ju hästi.

Slovakkia, osa 2

Määratlemata Leave a reply

Sõidad umbes tuhat meetrit mööda lumist nõlva kiikuva tõstuki õlul üles, laud käes. Natuke on hirmus, sest kõigutab ja tuul puhub ja inimesed on all nii väiksed, nii väiksed. Tõusmine ei paistagi lõppevat, tõstuk aina ronib ja ronib ülespoole. Liugled lõpuks tippu jõudes sujuvalt istmelt mäenõlvale, surud mütsi pähe, kinnitad laua ja tõmbad korraks hinge: kui kaunis see kõik on! Kui pikk tee on alla, seda ei ole võimalik sõnadega seletada…

Lükkad hoo sisse ja liugled, siuh ja siuh! Inimestest mööda, mäesuusatajatest mööda, teistest lauduritest mööda… Kõrvus vihiseb ainult tuul ja hinges on vabadus…

Reaalsus.

Istud kiljatades tõstukile, mis sind üles hakkab vedama. Umbes poole peal jääb tõstuk seisma – täpselt nii kauaks, et jõuaks tekkida juba väike paanika. Mis toimub? Kas me jäämegi siia? Õnneks mitte. Ronid ja ronid, lõpuks tuleb maha hüpata. Gaselliliku hüppe asemel sa hoopis koperdad ja saad tõstukiistmega ilge tou vastu turja, mis sind maha niidab, nii et laud lendab kus see ja teine ja ise jääd tähekesena lumme vedelema.

Okei, see on väike tagasilöök, mõtled. Vead end mäenõlvale ja hing jääb kinni: mida kuradit?! NIIIII KÕRGE! NIII JÄRSK! Kuidas ma siit veel peaks elusana alla saama? Ma ei püsi ju selle laua peal õieti püstigi! Aga noh, me oleme ju mägedevallutajad ikkagi! Vaatad kadeda pilguga osavaid laudureid, kes siuh ja siuh sinust mööda panevad, kui sina oma klambritega jandid. Õieti ei saa püstigi, kui juba tuleb külg ette tõmmata ja pidurdada – liiga õudne! Liiga järsk! Ja mingid puud lähenevad hirmuäratava kiirusega…

Järgmisel hetkel üritad juba umbkeelsele tõstukivahile seletada, et sorry, mees, ma ei oska, ma pean tõstukiga alla kah saama. Liiga kõrgele sattusin. Vaht lõpuks lööb käega ja viipab meid istmetele. Kobime silmad häbi täis alla tagasi, samal ajal kui poisid irvitades jälle üles sõidavad: “Noh, oligi kogu sõit või?”

All saab siiski natuke ka püsti liuelda, kuigi see süsteem toimib umbes nii: viis minutit tambid mööda pisikest nõlva üles. Minuti mässad klambritega. Kaks minutit istud ja kardad püsti tõusta. Pool minutit katsud lauaga püsti saada. Ei õnnestu. Libised hoopis kükakil allapoole. Lõpuks õnnestub kaks sekundit ka püsti alla kihutada, kuid juba on inimesed ees ja maandud lumes.

Korrata.

/

Selline oli tänane päev siis. Alguses tegelt võtsime suusad, aga suuskadega oli vabshee hull: esiteks olid saapad nii jäigad, kõrged ja tugevad, et võtsid kogu vere ja liikumisvõime jalgadest ära. Vahetasin siis lauasaabaste ja laua vastu, lauaga oskan vähemalt pidurdada end ära lõhkumata. Suusad-kepid ja kogu see krempel on liiga keeruline.

Vallutasime Vratna mäge jälle, või kuskil sealkandis ühesõnaga, kus eelminegi aasta. Ööbime jälle Žilinas selles kummalises hotellis, mille retseptsioon asub keldris koos kasiinoga. Aga vähemalt oleme täpselt kesklinnas, siin hea aastat vahetada. Ühe päeva peaksime veel mäel veetma (ilmselt uue aasta esimese) ja siis hakkamegi tagasi tulema. Ahjaa, homme lähme vist Ungarisse jaurama.

Inimesed on siin imelikud, kuidagi väga veider suhtumine. Mäel õnnestus tunnistada olukorda, kus kutt virutas oma tüdrukule rindu, sest too ei kuulanud teda. Õnnestus ka tunnistada olukorda, kus õnnetu algaja laudur ühele suusatajale sisse sõitis ja need omavahel lööma oleks hakanud peaaegu.

Autosid parkida nad ka eriti ei oska ja kõik lõhnab sageli pettuse järele – nad ikka koorivad tõesti igal võimalusel, mis sa neile pakud – hiinakas tahtsid koju toomise karbi eest küsida sada kohalikku raha (50 eeku), alles vaidlemise peale andsid normaalse summa tagasi. Ja rääkimata meie seiklustest alguses toredana tundunud landlady‘ga, kes meid ette hoiatamata välja viskas ja valetas agnecy‘le nii et suu suitses. Aga noh, mis seal ikka.

Väike ebaõnn on jälitanud, aga üldiselt pole hullu. Kui ainult hotellis soem oleks, krt. Radikad puhta külmad…

Slovakkia: osa 1

hoomamatu 2 Replies

Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.

Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.

Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.

Continue reading

tahaks reega sõita

Määratlemata 1 Reply

Lugesin ühe hooga läbi “Minu Alaska”, vaatasin natuke aknal, kuidas lumi sajab ja mõtlesin, et ilus on olla. Ja tahaks hirmsasti lume sisse ja sinna, kus on mäed… Aga, oot! Ma ju saangi! Reedel juba läheme!

Kingikott on ka nii ilus ja pühaliku väljanägemisega, et Pussakas isegi pole proovinud midagi sealt välja kaapida. Ainult ühe raamatu pakkisin liig suure rutuga ära, nüüd tahaks veel sirvida, sest und ju ei tule.

Ja und ei tule, teate, miks? Sest nii suur erutus on sees! Nagu väiksena, ei jõua homset (tegelikult muidugi juba tänast) päeva ära oodata!

Ilusaid pühi teile, mu kallid sõbrad!

Edit by Miuks: Someday you’ll pay for this picture!

t-1 days

Määratlemata 7 Replies

Ongi homme. See, mida ma olen oodanud alates oma sünnipäevast. Ehk siis homsest võib jälle oma sünnipäeva ootama hakata.

Aga homme… Homme on – peab olema! – lumi. Homme on küünaldes sillerdav vaikne ja pühalik surnuaed. Homme on liiklusummikud surnuaiast koju sõites. Homme on suur kott kingitusi. Homme on isetehtud brownie’d (välja tulid!) ja apelsinipart, mis läks natuke kõrbema. Homme on kuuse ehtimine ja kallistused ja head soovid. Homme meenutame neid, keda enam ei ole, kuid kes alati on.

Homme on… Homme on jälle suured jõulud. Pere on suur. Homme me ilmselt laulame ja kui sõnad meelde ei tule, helistame Birxile ja paneme ta valjuhääldisse meie perega kaasa laulma.

Homme on. Ja siis me läheme Slovakkiasse ja siis ongi uus aasta.

Lihtsalt nii hea on olla. Kõik on tehtud, kingitused on pakitud, mees jõuab kohe koju ja… Ja ma hakkan jõulufilme vaatama. “It’s a Wonderful Life” ja “A Christmas Story”.

Klassika.

Ja nüüd laulab imekaunis Josh Gorban.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/josh-groban-o-holy-night.mp3]

Toiduklubi: Köögiviljasupp krevettidega

Määratlemata 2 Replies

Marta küsis mult köögiviljasupi retsepti, millest kunagi rääkisin ja mis vist vanas blogis ka olemas oli. Sellel on miljoneid variatsioone, mina panen alati vähemalt kaks sibulat ja teen selle suhteliselt vürtsise (üllatus-üllatus). See supp kuulub mu lemmikute hulka siis, kui on tunne, et sel nädalal liiga palju söödud – siis teen potitäie valmis ja elan sellest vähemalt kaks päeva. See sobib ka siis, kui on supiisu, aga tahaks midagi mitte päris lahjat, vaid tummisemat – siis panen juurde ka näiteks frikadelle või hakkliha või, nagu sel juhul, krevette.

Ma ei mäletagi, kust ma algse retsepti leidsin, ilmselt kuskilt kaalujälgijate asjadest, aga algse supiga on sel vähe ühist – ma näiteks ei söö väga suvikõrvitsat, mis vist algses supis oli. Ja üldse. Ma teen seda igal korral erinevalt, sõltuvalt sellest, mis kapis on. Siin siis seekordne.

Köögiviljasupp krevettidega

Vaja läheb: ühe porru valge osa, üks suurem sibul, paar küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, üks porgand, purk purustatud tomateid, umbes viis-kuus šampinjoni, peotäis rohelisi ube (külmutatuid kasutan mina talvel), üks punane paprika, 200 g külmutatud krevette, kana- või kalapuljongit, oma meki järgi maitseaineid (ma kasutasin küüslaugupipart, sidrunipipart, austrikastet, sibulahelbeid, punase paprika pulbrit, valget pipart, meresoola, tšillihelbeid), oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette köögiviljad. Mina panen keedukannu vee ka juba ette keema ära, on hea otse potti valada ja ei pea tervet igavikku ootama, kuni supp keema läheb. Igal juhul – haki porgand ja paprika kuubikuteks, porru seibideks, ribasta sibul ja seened, haki küüslauk-ingver. Krevetid võid pakist välja võtta ja kuskile sulama panna. Vala poti põhja natuke oliiviõli, viska sinna ingver ja küüslauk. Oota, kuni potist hakkab mõnusat lõhna tulema, seejärel lisa sinna porgand ja rösti. Enne, kui sul kogu kupatus põhja kipub kõrbema, lisa sorts vett ja sibul. Sega ja lase sibulal natuke pehmeneda, seejärel vala juurde vesi (olenevalt poti suurusest liiter kuni poolteist). Nüüd võid juurde panna ka muud komponendid – paprika, porru. Lase keema tõusta ja lisa purustatud tomatid, seened, rohelised oad, puljongikuubik, maitseained. Kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit, kuni porru ja paprika veel oma nägu on. Kõige viimasena, nagu ikka, tulevad mereannid, mida siis natuke keeta ja ongi valmis.

Enne serveerimist hakkisin peale veel rohelist sibulat. Jagus jällegi kaheks päevaks (praegu olen Mehhiko supi peal), suuremale perele peaks kah kenasti jätkuma. Nagu kõigi retseptidega, võib sedagi oma maitse järgi varieerida – lisada näiteks sellerit või brokolit, kapsast või suvikõrvitsat, herneid või ube (need viimased juba tõstavad toiteväärtust oluliselt, vähemalt kaalujälgijate reeglite kohaselt lisavad punkte).

Toiduklubi: Mehhikopärane kanasupp

Määratlemata Leave a reply

Ühesõnaga, olen haige, Inimene on perel külas ning nii me tšillime siin kassidega ja väikese hulga söögiga. Poodi ei jaksanud minna, raha ka õieti polnud ning kapp oli täis vaid ülejääke. Õnneks leidsin BBC GoodFood ajakirjast suurepärase Mehhiko kanasupi retsepti, milles sain ära kasutada kolmapäeval ahjust tulnud kana jäägid. (Seda saab muidugi ka värske kanafileega teha!) Suurepärane tuli, kahju, et kellegagi jagada ei ole…

Mehhikopärane kanasupp

Vaja läheb: oliiviõli, 1 hakitud sibul, 4 purustatud küüslauguküünt (ma võtsin 8, sest tahtsin tervendavat efekti suurendada), pool punast hakitud paprikat, 1 suurem puhastatud ja hakitud tšilli, purk (400 g) purustatud või ploomtomateid (minu kapis peab alati olema vähemalt üks purk purustatud tomateid), 1,5 liitrit kanapuljongit, ribastatud ahjukanajääke (umbes 300g) või 2 ribastatud kanarinnafileed, 2 laimi või 1 sidruni mahl ja kui on, siis juurde tortillasipse

Maitseained: jahvatatud köömneid, sidrunipipart, küüslaugusoola, austrikastet

Valmistamine: kuumuta õli potipõhjas, lisa sibul ja küüslauk. Sega ja kuumuta kuskil viis minutit. Võid seda aega kasutada nuuskamiseks. Seejärel lisa juurde tšilli, paprika, jahvatatud köömneid (pool kuni terve teelusikatäis), tomatid ja kanapuljong. Püreesta miksriga ning tõsta uuesti pliidile. Oota, kuni supp keema läheb ja lisa seejärel kana. Lase vaiksel tulel kuskil kümme minutit podiseda, lisa maitseaineid – mina panin sidrunipipart, küüslaugusoola, austrikastet, natuke punast karripastat panin ka, sest mahedust jäi nagu puudu.

Potitäiest jätkub, ma arvan, vähemalt neljale, mina elan sellega ilmselt mitu päeva ära.

haige, jätkub

hoomamatu Leave a reply

Jajah, olengi olnud nüüd kaks päeva haige. Palavikku õieti pole, aga ilge on olla, tatti voolab ojadena ja muidu olen üks kaunis printsess herneteral, hääl käriseb nigu vanal joodikul ja köhaga saaks kopsuhaigla edetabelisse.

Toitunud olen jääkidest ja suppidest, kahe retseptid panen üles kah. St kaht olengi jõudnud teha – jagus ilusti mitu päeva elada. Õigemini, peab veel teisipäevani välja venitama. Söögiga. Süüa saab muidugi ka veel enne teha, sest võtsin enda peale centerpiece-prae tegemise (teen selle päev enne valmis ja võtan ema juurde kaasa), muuhulgas otsustasin ka midagi magusat lauale teha. Muidugi lisaks traditsiooniks (vist…) saanud meekoogile, mille retsepti leiab Õhtulehest, artikli lõpust. Hullult hea kook on, tegelt ka. Ja lihtne teha.

Ehk siis kokanduseri jätkub ja jätkub. Vahepeal, kui natuke helgem on olla ja peab niikuinii asjalikumaks hakkama (homme), ka kirjandusjuttu. Nagu lubatud.

Igal juhul, selle aasta jõulumenüüs on siis minu poolt part apelsinikastmes (Duck a L’Orange) ja šokolaadibrownied šokolaadidipiga. Kui te veel ei tea, mida teha, siis üks hea sait, kuhu, tundub, on kokku koondatud kõik internetis leiduvad superretseptid proffidelt ja amatööridelt: TasteSpotting.

Ja homme kaks supiretsepti, kui aega ja jaksu on ja ei lähe meelest pilte sisse tõmmata. Panen üles ka kaks supiretsepti, millest siin neil haiguspäevil elanud olen.

Üldiselt aga, köhhpähh, hoidke must eemale, see on suure tõenäosusega viirus, mis mus elab ja õilmitseb.

haigetest asjadest

Määratlemata 6 Replies

Vastasmaja üheksakordse kolmandal korrusel on mingi eriti haige (ma arvan) jõuluatraktsioon. St ma arvan – ma täpselt ei tea, mis see on, aga suure tõenäosusega on see ikkagi jõuluatraktsioon. Nimelt vilgub kolmanda korruse aknas iga paari seki tagant tuli. Lihtsalt, tavaline kollane tuli. Põlema-kustu. Põlema-kustu. Täiesti haige. Ma ei saa aru, kuidas nad seal ilma hulluks minemata elada saavad. Lihtsalt – tuli vilgub. Ja ma olen näinud, et seal toas elab vist mingi noor tšikk, istub aeg-ajalt reidis, kui vaadata kuvariekraani värvi tema näolt vastu peegeldamas.

See on muide sama korrus, kus see Michael Moore’i näoga mees köögis maika väel iga jumala hetk suitsu teeb, kui ma aknast välja vaatan.

Aga kõige haigem, muidugi, on see, et ma tegelt istun üleval ja vahin “Päästja koolikella”.

Endal on ka piinlik, tegelt ka.

Kõige haigem sari vist ever.

Aga ikkagi vahin.