Author Archives: daki

Toiduklubi: Frikadellisupp

Määratlemata 6 Replies

Hull supiisu oli jälle ja üllatuslikult selgus, et ka Birxu tegi täna frikadellisuppi. Me ikka oleme vahepeal kosmilised kaksikud, ma vaatan. Aga lihtsad klassikalised supid on vahepeal nagu rusikas silmaauku – täpselt see, mille järgi neelud käivad.

Frikadellisupp

Vaja läheb: 3-4 kartulit, 1 sibul, 2 sellerivart, 1 porgand, paar küüslauguküünt, loorberit, vürtsi, maitseaineid (soola-pipart), puljongipulbrit, värsket sibulat ja tilli, frikadelle (paki omasid või tee ise hakklihast, ühest hakitud sibulast, soolast-piprast ja ühest munast frikadellid)

frikadellisupp-002Valmistamine: Haki sibul, seller, porgand kuubikuteks ja pane potipõhja õliga praadima. Lisa hakitud küüslauk, sega ning paari minuti pärast vala peale vesi, viska juurde vürtsiterad ja loorberileht. Lisa ampsusuurusteks lõigutud kartulid ja lase keema tõusta. Maitsesta puljongi, soola-pipraga, seejärel lisa frikadellid. Supp on valmis, kui kartulid pehmed ja frikadellid on pinnale tõusnud. Enne serveerimist lisa juurde hakitud till ja värske sibul.

sünnipäevadepressioon

Määratlemata 7 Replies

Pildi autor oskay.

Ühel mu sõbrataril on sünnipäevadepressioon ja ma mõtlesin siin kodus ringi tuterdades, et miks see nii on ja kuidas ma saaks tal olemise paremaks teha. Mõtlesin alguses, et prooviks kirjutada nimekirja à la “Miks on 25aastane tore olla”, aga ma ei suutnud ühtegi legitiimset põhjendust välja mõelda. Vanus – see on ju ainult number. Palju lihtsam oleks kirjutada nimekiri “Miks on hea elada 2009. aastal Eestis sellises vanuses nagu me oleme” või “Asjad, mida teha, enne kui sa ära sured”. Aga ma kahtlustan, et see ei teeks tal tuju paremaks.

Jäin siis mõttesse, et ka mind vaevab juba aastaid sünnipäevadepressioon. See hiilis ligi kuidagi täiesti märkamatult – ma ei mäleta, et ma oleks väga põdenud, kui sain 18 või 16. Pigem peibutas siis väljavaade, et nüüd olen täisealine/veel pole täisealine ning muud noorusele omased rõõmud. Kuid jah, mida aeg edasi, seda rohkem sa tajud, kui kiiresti aeg mööda lippab ning millegipärast just sünnipäevade paiku istud maha ja mõtled, et kurat, aega on läinud sittakanti, aga paremat inimest pole must ikka saanud. Ja midagi korda pole ma samuti saatnud. Ja sealt see depr tulebki.

Ning ma ei tea universaalset vahendit, kuidas sellest üle saada. Ainus, mis ma tean – sünnipäevadepressioon läheb mööda koos sünnipäevaga. Aga samas, on veel sada muud depressiooni – kevadväsimus, suveväsimus, talveväsimus, sügisväsimus, aastaajalised depressioonid, tööturu depressioonid, rahapuudusdepressioonid, võladepressioonid, depressioonid, et mehel pole sinu jaoks aega (või et meest üldse polegi) ja nii edasi. Ma olen terve oma täiskasvanuelu depressiooniga võidelnud ja ma ei tea senimaani, mis aitaks, kui et lihtsalt end kookonisse kerida ja natuke nutta tihkuda ja rumalaid asju kirja panna. Või siis sõbrad kokku koguda ja end oimetuks pidutseda, kuni sa tunned jälle, et oled surematu.

Mõtlesin, et guugeldan siis, vaatan, kui levinud see asi on. Sain üle nelja miljoni vastuse. eHow’s on isegi õpetus, kuidas sünnipäevadepressiooniga hakkama saada. Ühe hea nõuande noppisin sealt küll üles – ära looda liiga palju. Ebarealistlikud ootused on üks põhjusi, miks mul alati sünnipäevade paiku tuju alla kisub. Alati loodan ma, et sajad inimesed peavad Minu Tähtsat Päeva meeles, et kõik tulevad mu sünnipäevale ja et noh, mind ei unustata ära. Ise ootan ja loodan, absoluutselt tähele panemata, et ma ise pean teiste sünnipäevasid harva meeles ning et minu sünnipäev on tõesti vaid minu päev. Ma ei tohiks seda teistele peale suruda ja oodata paraade ja ülemaailmseid pidustusi.

Tuleb aga tunnistada, et selleaastane sünnipäev tegi heaks mitmete eelmiste ebaõnnestumise. Kohal olid täpselt need inimesed, keda ma seal näha tahtsin (paari erandiga, kellest üks hakkas mu õemehega hüppama), kingitus(ed) ületasid kõiki ootusi ja üle kogu kere oli nii hea ja kerge olla. Sai natuke ulakust tehtud, sai palju tantsitud ning baaritöötajate väitel sai lõhutud rohkem klaase kui ühegi teise ürituse käigus kokku. See osa nõuab veel järeluurimist, sest ma ise ei mäleta ühegi klaasi purunemist ja kohe kindlasti ma ise ühtki ära ei lõhkunud.

Ma arvan, et sünnipäevadepressioonis on süüdi mitme õnnetu faktori kokkulangemine. Esiteks lööb ette uus ja endisest suurem number. Teiseks on sul endal või su lähikondlastel ootused, mida sa seks vanuseks juba oleksid pidanud saavutama ja harilikult sa ei ole neid ootuseid protsendivõrragi täitnud. Kolmandaks stressad sa peo toimumise/mittetoimumise pärast, muretsed, kas ikka inimesed tulevad kohale ja kas neil on lõbus ja kas sul on lõbus. Pluss peo organiseerimise ajukepp. Neljandaks lööb peo pidamine eelarvesse toreda augu. Viiendaks unustab kindlasti keegi sulle olulistest inimestest su sünnipäeva ära. Ja kuuendaks avastad sa, et sul on juba seitse aastat load olnud, mis tähendab, et FRIGGIN SEITSE AASTAT oled sa olnud täiskasvanu ja katsu sa selle mõttega mõnele 17aastasele kuumale bändikutile kelmikalt otsa vaadata. Ei. Ei.

Aga üldiselt usun ma siiski, et naised lähevad aastatega paremaks nagu hea vein. Me muutume enesekindlamaks, kompleksivabamaks, me oskame end maitsekamalt riietada ja meikida kui me oskasime seda 16aastaselt. Me oleme targemad. Me ei põe enam nii väga oma kõhupunu või laiade puusade pärast, sest heck, elu on näidanud, et meid armastatakse ikkagi, nii et miks mitte isegi end armastada. Noh, muidugi on alati asju, mis võiks olla paremini või teistmoodi, aga all in all – tegelikult on meil ju väga vedanud, et meil on sellised sõbrad, sellised armastatud ja pereliikmed, ja noh, selline elu.

Ainult et sünnipäevadepressioonis vaevlevale inimesele on seda väga raske selgeks teha…

i breathe you in

Määratlemata 9 Replies

“Musja kuule, kas sul higipulka on?”
“Ikka on. Mis siis?”
“Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.”
“Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?”
“Ei, kas sinu meelest on?”
“Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.”

See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?

Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.

Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.

Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?

Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.

Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!

Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.

Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?

Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.

Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes “Scrubsi” osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.

Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks “Grey Anatoomia” osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…

Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.

uuh, uus kuum desktopipilt

Määratlemata 1 Reply

Minu uus desktopipilt:

got milk?

Ja veel natuke uudiseid filmi-sarjamaailmast:

  • Alexis Bledel (Gilmore Girls) tegi kaasa sarja ER kõige-kõige viimases kahes osas noore internina. Kuna ma seda sarja pole pidevalt jälginud, siis tuli see mulle uudisena, pealegi kavatsen selle vaatamise suvel ette võtta.
  • Sarja “Two and a half men” uuendati veel kolmeks (!) hooajaks, mis tähendab, et seda mõnusat asja jagub veel vähemalt 2012. aastani. Praegu käib neil kuues hooaeg.
  • “The Big Bang Theory” sai ka ajapikendust, vuhuu! Seda sarja jätkub meile vähemalt veel kaheks aastaks.
  • Ja ma avastasin uue komöödiasarja, mida pole veel jõudnud vaadata – “Rita Rocks”, kus mängib Richard Ruccolo ehk Pete from Pete and Berg (Pete sarjast “Kaks poissi, tüdruk ja pitsabaar”, mida ka TV3 meil vahepeal näitas, puhas kuld, sõbrad, on see sari, puhas kuld – noor Ryan Reynolds, mm…). Seda sarja uuendati ka järgmiseks hooajaks. Hiljem… Täitsa okei sari on, kuigi ainuke, kes seal tõeliselt naerma ajab, ongi Ruccolo. Kogenute värk.

trump

Määratlemata 6 Replies

Kui me olime väiksed, mängisime me väga palju kaarte, malet ja kabet. Siis veel ei olnud poppe lauamänge nagu Monopol (tegelikult oli, aga meil polnud raha osta; ma isegi mäletan, et üritasin kunagi ise Monopoli valmis meisterdada), Alias või Eestimaa mäng. Oli hoopis vana hea Tsirkus ja doomino.

Maal veetsime me sageli õhtuid köögilaua taga viit lehte, potkitnoid või tuhandet tagudes, seltsiks vanaema ja isa, vahepeal ka tädi. Oi need olid toredad ajad, kuigi nüüd ma vist enam ei mäletagi, kuidas pott või viis lehte käis. Ma tean, et potis oli kuus lehte käes, viies lehes, noh, viis lehte. Aga rohkem ei mäleta. Tuhandet aga oskan praegugi ning viimati mängisime seda vist aastavahetusel Tšehhis. See on siis möödunud aastavahetusel. Ammu.

Eile mängisime kanastat, mida ma ka kunagi oskasin. Õppisin selle selgeks maal vanu Ronkasid lugedes. Ronk oli miski sajandialguse või sajandilõpu ajakiri, mis oli vist poolenisti isegi vanas kirjas. Igal juhul olid meil need maal olemas ja ma suure huviga lugesin sajanditagust ajakirja. Aga kanasta on tore mäng, natuke nagu vanamuttidele mõeldud – või siis on selle eelarvamuse mulle pähe istutanud “Golden Girls” või mõni muu telesari.

Malet mängisime me ka linnavanavanematega, ning vahepeal mängisime ema ja kasuisaga bridži. Emaga pole ma vist küll kunagi malet mänginud, kuid bridži õpetas ta mulle küll vähemalt kaks korda selgeks. Nüüdseks olen ma jälle ära unustanud, muidugi.

Üldse on kurb, et kaardimängimist viimasel ajal nii väheks on jäänud. Plaanime küll pikemat aega all-nighter´it, et mängiks öö läbi kaarte, kuid sinna see mõte on jäänudki. Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korteripidudel mängiti Aliast või Eestimaa mängu, kuid mida vähem korteripidusid, seda vähem ka lauamänge.

Hah, praegu meenus, et leiutasin kunagi isegi ühe kaardimängu, kui ma ei eksi, siis oli selle nimi Neli Kuningat. Aga muidugi, kes seda enam mäletab, kuidas see müstiline mäng käis.

Praegu kannan kaardipakki kotis kaasas, nii igaks juhuks. Vahepeal kandsin ka, kuid see oli siis, kui ma järjekordselt suitsetamist maha jätsin ja keegi soovitas kaardid soetada. Et kui isu peale tuleb, siis hoopis suitsetamise asemel pasjanssi laduda.

Ühesõnaga, tahaks kaarte mängida!

nett, mu nett

Määratlemata 3 Replies

Ükspäev tuli meelde, et kunagi ammu tegi Andris maailma kõige koledama lehekülje, mida me hellitlevalt kutsusime “Pidalitõbiste klubi koduleheküljeks”. Kui keegi mäletab, siis seal lehel toimus ka otseelust.com domeeninime valimine. Ma ei mäleta, kellele ma seda rääkisin, aga täna tuli meelde Andriselt küsida, et kas ta mäletab sellist asja. Andris esimese hooga ei mäletanud, aga kui ma oma blogi vanades postides tuhnisin, siis ma leidsin selle lingi üles. Ja lugesin suure häälega naerdes kommentaare, kuidas kõigil oli brauser kokku jooksnud seal lehel käimise peale.

Proudly presenting: pidalitõbiste klubi lehekülg.

Kogu see leheküljejutt tuli aga hoopis sellest, et õde palus, et ma võtaks maha talle kunagi tehtud kodulehekülje. Mille ma olin ka täiesti ära unustanud, et säärane asi kunagi tehtud sai. Läksin siis ja uurisin – no oli ikka jube küll. Ja kohutavalt naljakas. (Enam seda vaadata ei saa, sest võtsin maha, ja webarchiveside linki ei anna, sest maha sai võetud põhjusega – seal liiga palju isiklikku infot.)

Mitte, et ma tänapäeval oskaks oluliselt paremaid kodulehekülgi teha, ilmselt ikka tuleks sama viienda klassi tase. Aga no ikkagi.

Aga nüüd teen ma kõigile IE kasutajatele lõpuks ometi selle heateo, mis ma ammu oleks pidanud tegema ja valin endale uue tausta!

kilde

Määratlemata 5 Replies

Mu ema on käsile võtnud leivaküpsetamise ja ma pean ütlema – viib keele alla. Samuti on mu twitteritarid (Twitteri sõbratarid) juba pikemat aega Twitteris juuretisest ja muust taolisest sädistanud, nii et mul on tunne, et võtan peagi isegi selle ette. Sest ma polnud ikka tükk aega midagi nii maitsvat saanud, kui meie pühadelauas sooja koduküpsetatud leiba.

Siis ma loen Mika blogi ja vaatan tema videosid, kus ta räägib uuest muusikast ning ma pean ütlema, et ma ei suuda uut albumit ära oodata. See on nii vahva, kuidas ta oma muusikategemist nii suure lusti ja rõõmuga võtab. Lihtsalt ülinummi. Ja album tõotab tulla samamoodi väga muinasjutuline, multifilmine ja jäätisene nagu ta esimene albumgi.

Ja selle blogivea, et IE-s ei näita, teen ka korda. On läinud koguaeg meelest.

Ning ma luban, et kirjutan ühe suhteteema ka lähiajal. Ainult et täna on sarjapäev + ma pean tööd tegema, nii et natukese aja pärast.

Kallid-musid!

hea algatus

hoomamatu 1 Reply

Läbi blogilinkide jõudis minuni teade heast algatusest. Nimelt plaanitakse Tartu pärmivabrikus avada tasuta asjade pood Primitiiv, kust saad kaupa, kui midagi  vastu viid. Väga kift mõte, olen kindlasti sinna poodi minemas.

Rohkem saad lugeda siit.

*

Ahjaa, lugesin, et avati juba 4. aprillil. Kas keegi on seal juba käinud? Jagage kogemusi-muljeid!

Toiduklubi: Piret Järvise/Maru kevadine virsikukook

Määratlemata 3 Replies

Valmistasin munadepüha perelõunaks virsikukoogi, mille retsepti leidsin Nipiraamatust, kus seda valmistas Piret Järvis. Kuid juures oli öeldud, et originaalretsept on pärit hoopis Maru raamatust (mida mul kahjuks pole, hullult tahaks). Maitsnud veel pole, aga välja näeb küll nämma.

virsikukook-002Kevadine virsikukook

Vaja läheb: 1 dl suhkrut, 4 dl jahu, 1 muna, 100 g võid, purk virsikuid siirupis, 100 g martsipanimassi (meil oli mandlimaitseline, sest poes tavalist polnud)

Valmistamine: sega taigna jaoks kõik ained kokku – või, suhkur, jahu, muna. Sõtku korralikult mõnusaks massiks. Seejärel pane tainas koogivormi ning lao peale virsikupoolikud (ma lõikasin veeranditeks, kattis paremini). Kõige peale viiluta martsipani. Pane 170 kraadi juurde ahju ja 30 minuti pärast ongi kook valmis.