Pildi autor oskay.

Ühel mu sõbrataril on sünnipäevadepressioon ja ma mõtlesin siin kodus ringi tuterdades, et miks see nii on ja kuidas ma saaks tal olemise paremaks teha. Mõtlesin alguses, et prooviks kirjutada nimekirja à la “Miks on 25aastane tore olla”, aga ma ei suutnud ühtegi legitiimset põhjendust välja mõelda. Vanus – see on ju ainult number. Palju lihtsam oleks kirjutada nimekiri “Miks on hea elada 2009. aastal Eestis sellises vanuses nagu me oleme” või “Asjad, mida teha, enne kui sa ära sured”. Aga ma kahtlustan, et see ei teeks tal tuju paremaks.

Jäin siis mõttesse, et ka mind vaevab juba aastaid sünnipäevadepressioon. See hiilis ligi kuidagi täiesti märkamatult – ma ei mäleta, et ma oleks väga põdenud, kui sain 18 või 16. Pigem peibutas siis väljavaade, et nüüd olen täisealine/veel pole täisealine ning muud noorusele omased rõõmud. Kuid jah, mida aeg edasi, seda rohkem sa tajud, kui kiiresti aeg mööda lippab ning millegipärast just sünnipäevade paiku istud maha ja mõtled, et kurat, aega on läinud sittakanti, aga paremat inimest pole must ikka saanud. Ja midagi korda pole ma samuti saatnud. Ja sealt see depr tulebki.

Ning ma ei tea universaalset vahendit, kuidas sellest üle saada. Ainus, mis ma tean – sünnipäevadepressioon läheb mööda koos sünnipäevaga. Aga samas, on veel sada muud depressiooni – kevadväsimus, suveväsimus, talveväsimus, sügisväsimus, aastaajalised depressioonid, tööturu depressioonid, rahapuudusdepressioonid, võladepressioonid, depressioonid, et mehel pole sinu jaoks aega (või et meest üldse polegi) ja nii edasi. Ma olen terve oma täiskasvanuelu depressiooniga võidelnud ja ma ei tea senimaani, mis aitaks, kui et lihtsalt end kookonisse kerida ja natuke nutta tihkuda ja rumalaid asju kirja panna. Või siis sõbrad kokku koguda ja end oimetuks pidutseda, kuni sa tunned jälle, et oled surematu.

Mõtlesin, et guugeldan siis, vaatan, kui levinud see asi on. Sain üle nelja miljoni vastuse. eHow’s on isegi õpetus, kuidas sünnipäevadepressiooniga hakkama saada. Ühe hea nõuande noppisin sealt küll üles – ära looda liiga palju. Ebarealistlikud ootused on üks põhjusi, miks mul alati sünnipäevade paiku tuju alla kisub. Alati loodan ma, et sajad inimesed peavad Minu Tähtsat Päeva meeles, et kõik tulevad mu sünnipäevale ja et noh, mind ei unustata ära. Ise ootan ja loodan, absoluutselt tähele panemata, et ma ise pean teiste sünnipäevasid harva meeles ning et minu sünnipäev on tõesti vaid minu päev. Ma ei tohiks seda teistele peale suruda ja oodata paraade ja ülemaailmseid pidustusi.

Tuleb aga tunnistada, et selleaastane sünnipäev tegi heaks mitmete eelmiste ebaõnnestumise. Kohal olid täpselt need inimesed, keda ma seal näha tahtsin (paari erandiga, kellest üks hakkas mu õemehega hüppama), kingitus(ed) ületasid kõiki ootusi ja üle kogu kere oli nii hea ja kerge olla. Sai natuke ulakust tehtud, sai palju tantsitud ning baaritöötajate väitel sai lõhutud rohkem klaase kui ühegi teise ürituse käigus kokku. See osa nõuab veel järeluurimist, sest ma ise ei mäleta ühegi klaasi purunemist ja kohe kindlasti ma ise ühtki ära ei lõhkunud.

Ma arvan, et sünnipäevadepressioonis on süüdi mitme õnnetu faktori kokkulangemine. Esiteks lööb ette uus ja endisest suurem number. Teiseks on sul endal või su lähikondlastel ootused, mida sa seks vanuseks juba oleksid pidanud saavutama ja harilikult sa ei ole neid ootuseid protsendivõrragi täitnud. Kolmandaks stressad sa peo toimumise/mittetoimumise pärast, muretsed, kas ikka inimesed tulevad kohale ja kas neil on lõbus ja kas sul on lõbus. Pluss peo organiseerimise ajukepp. Neljandaks lööb peo pidamine eelarvesse toreda augu. Viiendaks unustab kindlasti keegi sulle olulistest inimestest su sünnipäeva ära. Ja kuuendaks avastad sa, et sul on juba seitse aastat load olnud, mis tähendab, et FRIGGIN SEITSE AASTAT oled sa olnud täiskasvanu ja katsu sa selle mõttega mõnele 17aastasele kuumale bändikutile kelmikalt otsa vaadata. Ei. Ei.

Aga üldiselt usun ma siiski, et naised lähevad aastatega paremaks nagu hea vein. Me muutume enesekindlamaks, kompleksivabamaks, me oskame end maitsekamalt riietada ja meikida kui me oskasime seda 16aastaselt. Me oleme targemad. Me ei põe enam nii väga oma kõhupunu või laiade puusade pärast, sest heck, elu on näidanud, et meid armastatakse ikkagi, nii et miks mitte isegi end armastada. Noh, muidugi on alati asju, mis võiks olla paremini või teistmoodi, aga all in all – tegelikult on meil ju väga vedanud, et meil on sellised sõbrad, sellised armastatud ja pereliikmed, ja noh, selline elu.

Ainult et sünnipäevadepressioonis vaevlevale inimesele on seda väga raske selgeks teha…