Author Archives: daki

TV-boyfriends

hoomamatu 4 Replies

Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.

Shawn Spencer

Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.

Rick Castle

Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…

Derek Morgan

Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…

Gregory House

House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.

Bernard Black

Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!

Berg

Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!

Vince Noir

Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…


Honorable mentions

Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)

võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

Määratlemata 8 Replies

OgAAAM42PCl3HJyb9WPElPgIiWi8ImjFtVr_85-_vQpFySuqhxDQ1aEQubur5eZ7fvCdw4atA73_IlboSXu2ACBUCJEAm1T1UK5oYRTmBdkhHumf2nkXxZn1lThTVahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!

start every day with a…

Määratlemata Leave a reply

50sfunny21 Hommikul magasin rämedalt sisse. Nägin unes, kuidas ma kasvatasin kasutütart nimega Lux (vaatasin enne magamajäämist eile “Life Unexpected” sarja) ning kuidas me viiest erinevast üliohtlikust bobikelgurajast alla sõitsime, puude vahel kihutasime ja…

…ja siis tuli Härra ja toimus mingi põgenemine…

…ja siis ma lõin silmad lahti, lükkasin kassikarja enda pealt ära ja hakkasin paaniliselt telefoni otsima, taibates, et kui ma veel ei ole tööle hiljaks jäänud, siis kohe jään.

Tööle jõudsin, vihastasin kohe. Muidu on superluks asukoht meil (Londoni hotelli kõrval, Undergroundi vastas), aga täpselt selle tänava ääres, kus on kõige kallim parkimine. Mis, kusjuures, on veider, sest isegi Raeka taga on mingi B-tsoon vist. Igaljuhul on seal odavam.

Vihastasin naabrite peale, nagu igal hommikul, sest mulle on jäänud täiesti müstikaks, miks nad umbes kahe auto jagu ruumi hoovis blokeerivad, nii, et ma hädavaevu ära mahun ja/või ei mahu üldse. Täna ei mahtunud muidugi üldse. Jätsin siis jälle sõbraliku kirja kojameeste vahele ning hiljem sain tädidelt teada, et sellel asjal on põhjus ka, pole ainult kiusu pärast – lumelahmakad katusel. Vot oleks võinud ise selle peale tulla, aga igal hommikul vihastades lihtsalt on silme eest mustaks tõmmanud ja ühtki loogilist seletust pole pähe tulnud. Blondiin, raisk.

Hakkasin esimest korda kevadet ootama. Eile ootasin eriti kõvasti, kui Siki autot külmas lörtsitormis lükkasime. Ja öösel ootasin eriti kõvasti, kui külmast värisedes pleedi peale kakkusin (ja kahtlustasin palavikku; õnneks vist siiski polnud).

Isegi, jah, minu jaoks on see tali natuke liiga pikaks veninud.

Toiduklubi: Maroko-pärane lambaliha

Määratlemata Leave a reply

Eilsel vabariigi aastapäeval tuli tuju ja asjaolude kokkulangemise tõttu valmistada hoopis lambaliha – tädi tõi jälle liha, puhast, eestimaist ökoliha ning laual ootas ammu juba üks Vahemeremaade kokaraamatust pärit retsept valmistamist.

Maroko-pärane lambaliha

marokopärane lihaVaja läheb: 500 g kondita lambaliha, 4 lusikatäit poolitatud mandleid, oliiviõli, 1 keskmine sibul, 3 küüslauguküünt, 400 g purustatud või ploomtomateid, 4 lusikatäit rosinaid, 1 teelusikatäis suhkrut, näpuotsatäis purustatud nelki, näpuotsatäis jahvatatud kaneeli, 100 grammi šampinjone või muid seeni, soola-pipart

Valmistamine: Lõigu liha tükkideks, haki sibul. Viska poolitatud mandlid kuumale kuivale pannile ning rösti. Aseta nad kõrvale, pane pannile oliiviõli ja pruunista liha. Maitsesta soola-pipraga, lisa sibul ja purustatud küüslauk. Prae kolm-neli minutit.

Seejärel lisa tomatid, mandlid, rosinad, suhkur, kaneel ja nelk, maitsesta. Lase lihal keskmisel kuumusel 35 minutit valmida, seda aeg-ajalt segades (mul õnnestuski natuke põhja kõrvetada). Viis minutit enne lõplikku valmimist lisa ka viilutatud seened. Serveeri koos basmati riisiga.

Pildil on toit pasta-taldrikus, sest sain selle komplekti sünnipäevaks ja tahtsin edvistada.

Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist

Määratlemata 6 Replies

Eile nägin unes Bikashi. Me istusime katusel (ma eeldan, et see oli Megi lastekodu katus, sest paistsid mäed ja äike, suur-suur äike) ja rääkisime väljamõeldud keeles Kaiast. Ma mäletan, et ma natuke kartsin, et nüüd tuleb Kaia-Kaire ja näeb meid rääkimas, ja ma natuke kartsin, et äike jõuab meieni ja me peame alla minema.

Siis hakkasid kassid kaklema ja ma ärkasin üles, väljas tuiskas sadada ja äikest ei paistnud kusagilt…

Neljapäeval oli meil esimene vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – me hakkame neid kord kuus tegema, näiteks aprillis tudengipäevadel vestleme Avantüristidega. Aga sel korral oli avaüritus ja kohal oli Kaia-Kaire Hunt – “Minu Nepaali” autor ja üks soojemaid ja armsamaid inimesi, kellega mul on olnud au viimasel ajal tutvuda.

Ma olen teda küll ainult paar korda kohanud, aga tal on mingi imeline aura.

Ja “Minu Nepaal” on üks äärmiselt soe raamat. Lugesin kuskilt arvustusest, et tekstiliselt on Nepaali-raamat ehk kõige nõrgem “Minu…”-sarja raamatutest ja see võib olla tõsi, tundub, et toimetajatöö on olnud nõrk. Aga see laeng, mis raamat annab, see on üks võimsamaid!

“Minu…” raamatutega on üldse nii, et iga raamat mõjub erinevalt. On torkiv Mongoolia-laeng, on rahulik ja pehme Soome-laeng, on koleeriline Ameerika-laeng, on kohmetu-humoorikas Eesti-laeng, on asjalik Moldova-laeng, on segane Hispaania-laeng, on terav Itaalia-laeng. Nepaali-laeng oli kõikehõlmav, nii kõikehõlmav, et seda on raske kirjeldada.

Kui ma lugema hakkasin, ei osanud ma arvata, et see kõik nii hinge läheb. Sisututvustus on ausalt öeldes üsna igav – jälle seesama “ei tahtnud ettemääratud elu orjaks jääda”-jutt, mis on mind kohati ära tüüdanud. Ja märksõnadelt on “Minu Nepaal” sarnane “Minu Argentinaga” – kurbade saatustega lapsed, vabatahtlikutöö,  aga see ei mõjunud nii tugevalt. Kuid nüüd, kui ma istusin Lutsu raamatukogu saalis ja kuulasin Kaiat rääkimas, vaatasin pilte seinal – nüüd ma tundsin seda, et miski on paratamatult minu sisse end söönud. Vaatasin Megi laste pilte ja pisarad tulid silma: ma oleksin tahtnud neid kallistada kõvasti-kõvasti…

Ma tahtsin kõigest sellest pikemalt kirjutada, aga nüüd tunnen, et ei oska… Lihtsalt et… Kaia-Kaire on uskumatu inimene, tema lugu ei ole ehk uskumatu – tänapäeval on minek nii tavaline – aga see on uskumatult suur, soe ja võimas.

Meil tuleb veel üks vestlusõhtu, märtsi alguses Tallinnas – ning ma ei jõua seda ära oodata. Nagu oleks narkomaan – et saaks veel ühe Nepaali-laksu!

Ahjaa. Siin on selle MTÜ andmed, mis Eestist Megi lapsi aitab. Kui soovid aidata, siis:

MTÜ Terve Maailm

a/a 221041342043

märksõna annetuste puhul on: Nepaali lapsed

Kaia-Kaire, aitäh! Sa oled liigutanud südameid.

Kuidas teile “Minu Nepaal” meeldis?

daki.tahvel.info 6aastane

Määratlemata 2 Replies

Nüüd olen ma siis kuueaastane. Kuueaastane blogija polegi vist enam nii noor, blogimaailmas tähendab see hilist puberteeti. Võib öelda küll, et on igasugused etapid läbi elatud: mäslev ja vihane beebiaeg, üles-alla kõikuv kõurikuaeg, eneseleidmisaeg, ning nüüd – vaikne mõtisklemisaeg, suureks kasvamise aeg?

Ma mõtisklen siin üht- ja teistpidi, mida oma blogiga edasi teha. Vahepeal ikka tulevad need mõtted. Esiteks on kavas uus ja custom kujundus lõpuks teha, kaua ma siin ikka WordPressi teemasid kasutan, eksole. Ja mõtlen ikka, et võiks hakata kuidagi regulaarsemalt kirjutada, aga kuna ma täpselt ei tea, mida ma peaksin kirjutama ja mida mitte, siis ongi kuidagi soiku jäänud.

Igasuguseid toredaid aegu on tänu blogile olnud. Ma ei suuda ära kiita, kui palju armsaid inimesi on tänu blogile mu elusse tulnud. Samas on raske ka kirjeldada, mis õudusi on tänu blogile läbi elatud… Seda on ikka väga, väga raske teinekord inimestele seletada.

Ja muidugi on koos blogiga muutunud ka minaise, või siis vastupidi – koos minaisega on muutunud ka blog. Ma olen tervem, kui ma olin kuus aastat tagasi, ma olen kõvasti tervem. Aukukukkumiste aeg on vähenenud kahelt korralt kuus korrani poole aasta jooksul ja see on tohutu edasiminek. Aga natuke tuimemaks olen ka jäänud – enam ei ole ergud maailmale nii paljastatud nagu nad olid varem. Stabiilsus kaitseb.

Ilusat vabariigi aastapäeva teile, tupsud! Kas selle puhul Maroko-pärast lambaliha valmistada oleks ebapatriootlik?

Õhtulehe parim pildiallkiri EVER

Määratlemata 2 Replies

pildikas

Kõik on vist küll seda juba näinud, aga panen ikka siia ka, sest kogu aeg, kui ma seda pildiallkirja loen, puhken ma täie häälega naerma. Lihtsalt super. Super. (via leheneeger). Autor on Mr. Awesome – Ott Järvela. Ja lugu ise on siin.

surrounded by bears

Määratlemata 3 Replies

Lugesin eile Wikipediast sõna pet peeve tähendust ja hakkasin naerma, kui seal kirjeldati pet peeve’ina autojuhte, kes lisavad kiirust, kui keegi tahab rida vahetada. Ma olen vahepeal täpselt üks neist autojuhtidest – mind ajab nimelt kohutavalt närvi, et osad autojuhid “petavad” – võtavad sõitmiseks rea, mis on tühjem (sest see mingi hetk muutub pööramisreaks) ja loodavad siis niimoodi liikluses ette jõuda: kihutades tühjal real, kuni enam ei saa, ja siis trügivad vahele. Selle asemel, et normaalsete autojuhtide kombel kohe algusest peale sõita õiges reas.

Eriti häirib mind see tegevus Riia ja Soinaste ristil, kus, minu arust, kõik autojuhid teavad, et vasakpoolne rida muutub lõpuks vasakule keeramise reaks. Ning kuna otse sõitmise rida on sageli autosid täis, siis kimavad nad ette ja üritavad vahele trügida.

Okei, ma saan aru, et on ka autojuhte, kes ei tea, et rida saab varsti otsa, aga ma arvan, et neid on umbes kümnest üks. Ja siis on muidugi juhid, kes ümber mõtlevad, ka kümnest üks. Aga ülejäänud teavad väga hästi, et rida saab läbi ja loodavad vahele trügides biitida autoderivis sõitmist.

Nii et ma olen sageli see autojuht, kes teiste autojuhtide peale vaheletrügimise pärast vihastab. No ma ei kannata vahele trügimist! Õigemini, ma ei kannata vahele trügimist, kui ma ise pean ootama. Sest ootamist vihkan ma umbes sama palju kui vahele trügimist.

Nii isekas ja ülbe olengi.

Aa, ja siis vihkan ma veel neid autojuhte, kes, nähes, et kollane hakkab vilkuma näiteks sel hetkel, kui ma keset ristmikku olen, mulle ikka järgi sõidavad, lõpuks siis ristmiku sulapunasega ületavad. No kurat, mis sa trügid! Nii ohustad sa ju ennast ja teisi ja no kas tõesti ei kannata seda minutit valgusfoori all seista?

Aga jällegi, täna ma lõikasin ise kollaseid, sest benss on nii otsas kui otsas ja mu blondiinipeas töötas mõte “sõida kiiresti, enne kui benss otsa saab!” Umbes nagu öeldakse: koo kiiresti, et enne, kui lõng otsa saab, salli valmis saaks.

Ja muidugi on kõik asjad otsas, lisaks bensule. Otsas on enda ja kassisöök, otsas on isegi varuks kogutud kuivained ja alati kapis leiduvad purustatud tomatid. Otsas on küüslauk ja sibul. Otsas on isegi šampoon, nii et ma pean homme vist Birxi käest šampooni laenama minema. Ja pole vist vaja öeldagi, et raha on ammust aega juba otsas. Nüüd tuleb ainult loota tuludeklaratsioonile, mis saabub… hmm, heal juhul veebruari lõpuks? Otsas on ka kõnelimiit ja arvuti elu. Viimane tähendab seda, et praktiliselt midagi pole võimalik temaga enam teha, puhasta-paranda teda palju tahad.

Nii et üks ving vingu otsa. Kuigi tegelikult, kui välja jätta otsa lõppevad asjad ja pidevad üksikud õhtud, on asjad üsna head. Vähemalt märtsist lubab, et hakkab juba paremini minema.

Ainult et sõrmedes on imelik ärasuremise tunne. Ei tea, kas see võib külmast olla? Jube vastik.

Ja kõht on ka tühi.

Aga need on pisiasjad, Sherlock.