Author Archives: daki
#1
Äääääh. See on ALATI nii. Lugesin hiljaaegu oma vanu postitusi (jälle) ja imestasin, kui haige ma 2007. aasta sügisel olin. Ja mõtlesin: nii tore, ma pole väga pikka aega haige olnud!
Muidugi on neil juhtudel nii, et kui ära sõnad, siis sõnadki.
Eile hakkas kammaijaa pihta, kõigepealt nuusklesin ma terve koosoleku ja õhtul kodus hakkas nii paha… Palavik, ofkoors.
Nüüd ootangi kannatamatult tööpäeva lõppu, et saaks tagasi voodisse ja loodan järgmised päevad seal veeta. Mul on meenunud, kui ilgelt rõve tunne on haige olla ja mul on senini hea meel, et ma pole pikka aega pidanud seda tundma – ning suur lootus, et see on mõne päeva pärast möödas.
Ja ilmselgelt oleks mul uusi jalanõusid vaja, sest mul on ainult sügissaapad ja kõik kingad on suve omad, nii käingi ma senini paljaste varvastega. Kuigi ma arvan, et külma sain ma hoopis laupäeval Vara motikaklubi juures, kui pool Nyrok Cityt sinna esinema viisin. Vara tsikliklubi asub ju KESET PÕLDU ja seal oli mingi megatuul, mis arvatavasti kurjajuur oligi, kuigi E. mulle lahkelt oma jopet laenas.
Tegelikult polegi sel postil muud otstarvet, kui et märkida tuleviku tarbeks ära, et näe-näe! Ma olin kah 2010. aastal ühe korra haige!
siku-siku
Sügis teeb mind tegelikult hästi õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et kui ma igal hommikul tööle tulen ja iga päevaga aina punasemaks tõmbuvaid puid imetlen ja teeäärtesse kogunenud lehepuru loetlen, käivad mul külmavärinad üle, sest ma lihtsalt olen. Nii. Õnnelik.
Sama tunne on siis, kui tuleb maha esimene lumi ja siis, kui kased tõmbuvad hiirekõrvu. Suvel sellist tunnet pole. Suvi on alati õnnelikum mälestustes, millegipärast. Siis tunduvad need valged pikad õhtud kuidagi eriti pannkoogimaitselised, kuidagi eriti mõnusad ja nostalgilised. Ja juba on meelest läinud see tunne, et tegid kaks sammu väljas ja tilkusid higist ja juba on läinud meelest see, et ei saanud magada, sest õhk lihtsalt ei liikunud.
Muidugi ei tähenda kogu see sügise-õnnelikkus, et auke ette ei tuleks. Viimane suurem depressioon oli just aasta tagasi ja ka eelmisel nädalal läks mitu päeva täiesti luhta, sest lihtsalt oli nii. Ja see sügise-õnnelikkus ei tähenda, et ma ei võiks end seaks vihastada, kui sunnin end trenni (sest nii ilus päiksepaisteline ilm on, et kui ma ei läheks, siis ma kahetseks!) ja kohale jõudes jään paduka kätte… Ning koju tagasi jõudes tuleb päike jälle välja. Selles suhtes üks ei välista teist, eks, ei saa olla ALATI õnnelik, kui ikka emake elu trääsa näitab ja lihtsalt asjad viltu veavad ja nõmedad on, alustades kodulehe andmebaasist lõpetades inkassofirmadega ja nendega peetavate lõputute vaidlustega.
Ja siis ongi nii, et nutad pool päeva kontoris ja loodad, et keegi sisse ei astu, sest lihtsalt. Nii. Valesti. On. Kõik. Aga siis tulevad kallid ja teevad pai ja saabki kõik jälle natuke rohkem korda.
//
Tegelikult olen ma tahtnud pikemat aega juba rääkida oma lemmikkoerast praeguses universumis: Gaius Aurelius Maximus, keda kutsutakse lihtsalt Gaiuseks. Ta on maailma kõige tupsum tups ÜLDSE. Okei, ta vahepeal teeb kurja häält, kui joodikud tahavad liiga meie (ehk siis K. ja minu) privaattsooni tungida (ja kui ta häält teha ei saa, sest tal on nt korv peas, siis ta teeb vaikse, aga surmava peerurünnaku), aga kõige rohkem on ta siiski tupsu.
Alati, kui ma K.-le külla lähen, läheb Gaius rõõmust peast segi ja kes siis sellise vastuvõtu peale saaks kivisüdameks jääda. Tema lemmikmäng on siku-siku, milleks ta toob mulle läbinätsutatud mänguasja, millest ma siis kinni pean hoidma, et ta saaks teisest otsast seda sikutada.
Aga kõige ägedam on siiski Gaiusega metsas seenel käia, sest ta kaitseb meid kõiksuguste salapäraste ohtude eest (nagu näiteks metskitsed ja mutid) ning hoiab meil silma peal. Gaiuse töömeetod on lihtne: ta lihtsalt jookseb minu ja K. vahel edasi-tagasi, et ikka perimeeter kontrolli all oleks, korjates vahepeal üles pisemat sorti murdunud puid ja üritades mind veenda, et ka kuusekesega saab siku-sikut mängida.
Gaius on absoluutselt kõige lahedam koer, keda ma tean, temaga suudavad võistelda veel ehk tädide koerad, kes on ka übertupsud. Ja kui ma kunagi kuskil metsas elan ja saan endale koera võtta, siis võiks ta olla sama lahe kui Gaius. Kuigi ta võiks peerurünnakute arvelt kokku hoida.
NPH fännidele
Ma polegi seda vist kunagi jaganud. Hea kvaliteediga video on YT-st kadunud, aga noh, kõlbab see ka. Kes “Gleed” ei vaata, see ilmselt ei teagi, et Neil Patrick “Barney” Harris seal üles astus ja minu meelest väga ägeda esituse tegi.
Laul on ka super.
(Aga üldiselt on tunne, et Suur Auk on lähedal, kõnnin serva peal… Päev pärast saiki juures käimist, eks ole, kus ma veel eile sain hõisata, et nii õnnelik on olla…)
herneid tahan
Kuidas veenda end trenni minema, kui KOHE KUIDAGI ei viitsi noh? Uni on nii tohutu suur (nagu ta mul on viimasel ajal KOGU AEG) ja ei viitsi ja no ei viitsi noh.
Siis tuleb:
- helistada vanaemale ja saada üks positiivsuslaks
- veenda end kaks tundi, et kohe varsti lähen
- lugeda paar lehekülge Vildet
- mitte vaadata lõpuni Lie To Me finaalosa, sest muidu ei innustaks miski pärast enam koju tulema (appi, nädal veel sarjahooaegade alguseni, ma ENAM EI SUUDA)
- panna kohe aegsasti trenniriided selga
- veenda end, et pärast on ilgelt hea olla ja sa oled endaga rahul
- sundida, sundida, sundida
No sundisingi siis, sest no miski kohe ei innusta enam trenni tegema. Suvega on ikka säärane laiskus peale tulnud, et anna või otsad. Pealegi pole ühtegi lahedat rühmatrenni ka enam, kus ma saaks käia, nii et tulebki võtta ette see igavene kõnd/jooks, mis on kohati nii igav, et ajab peast hulluks.
Aga ma loodan, et mida rohkem ma end sunnin, seda rohkem tuleb rütm sisse jälle tagasi.
Tegelikult ma tahtsin hoopis öelda, kuivõrd lahe asi on Lõunakeskuse avaturg. See avati üsna hiljuti, mingi paar nädalat tagasi või nii. Ja erinevalt tavaturust on see normaalsetel kellaaegadel lahti, ehk siis sealt saab osta asju ka muul kellajal kui laupäeva hommikul kell 8.
Ja kuna pärast trenni tabas mind metsik õunaisu – ja PÄRIS õunte isu, mitte mingite poola jamade – siis suundusingi Lõunakasse, et osta paar kilo hääd eestimaist HAPUT sügisõuna. Hapu peab olema, hapu on hea.
Võtsin kilo ploomi kah juba, kui asja juures olin.
Aga sel suvel ei saanud ma kordagi herneid, mõte sellest toob pisarad silma. Oma viga kah muidugi. Ühe korra ostsime suure kotitäie. Mina muidugi tahtsin seda õhtuks hoida – no et kui poen voodisse, siis krõmpsutan. Vaatasin, et inimene käis kuidagi eriti tihti köögi vahet… Ja muidugi, kui ma siis lõpuks läksin, et oma hernekott võtta ja MÕNULEMA asuda, oli see tühjaks söödud. Ebaõiglus. EBAÕIGLUS! Kus on mu herned, ma küsin?!
Mõtteid pärast “Minu Horvaatiat”
Mõne “Minu…”-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.
“Horvaatiat” asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.
Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.
Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.
Aga raamatust.
“Minu…”-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.
Aga “Horvaatiaga” oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle “Londonit”, just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on “Minu Horvaatia” väga hea sissejuhatus.
Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.
Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).
Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid “Minu…”-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale “Horvaatia” kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta “Tupsu!” karjub.
Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas “peale lõunat”, mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla “pärast lõunat”…*
“Horvaatia” oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)
/
Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale “Minu Horvaatia” ja Dagmar Raudami “Minu Gruusia” ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.
—
*Jap, ma tean küll, et kirjutan “koguaeg” ja “kasvõi” kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.
esmaspäevane
Visiitabielu juures on hea see, et…
Midagi pole head!
Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.
Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.
Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.
Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?
Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.
Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.
PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?
Tšu-tšu-frei!
varastamisest
Aunt Beckyga juhtus just asi, mida ma pole kuulnud, et Eestis oleks blogijate hulgas juhtunud – tema tekst varastati ja esitati ühes blogis enda oma pähe. Tähendab, ma olen kindel, et vargusi on ette tulnud, aga ma ei taha hästi uskuda, et meie keelekeskkonnas jääks püsima blogi, mis oleks üleni varastatud tekste täis. See naine (eeldusel, et varas oli naine) pidas lausa kaht blogi, kus ta varastatud tekste enda omadena presenteeris ja eriti veider oli asja juures see, et ühes blogis oli tal väidetavalt seitse last, teises kolm. Ja kõik lapsed olid erinevad.
Nii et ilmselt oli see blog üleni varastatud asju täis.
Ma arvan, et varastatud tekstidest koosnev blogi Eestis kaua ei püsiks, meie blogikogukond on siiski üsna väike ning kehtib olukord, kus keegi tunneb alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb ja teab, kust tekst pärit.
Mul oli just äsja endal huvitav kokkupuude vargusega. Jüri Pino just ütles: “Inimene ei tohiks kunagi nii edev olla, et oma nime internetiotsingusse toksib. Urr teab, kuhu võid sattuda.” Ma muidugi väldin juba pikemat aega oma nime guugeldamist, sest sealt tuleb ainult halba ja õudust ja närvivapustusi. Ma elan pigem oma naiivses roosas maailmas edasi.
Küll aga guugeldasin ma “Ööd kollases autos”, et näha, kas kuskil on seda veel arvustatud peale ajakirja Naiste (see arvustus oli väga äge, muuseas). Ja leidsin täitsa huvitava asja: keegi reidikasutaja, piltide järgi paistis üsna noor plika olevat, oli kopinud “Ööde…” esimese peatüki oma reidiblogisse ja väitis, et see on tema oma. Noh, muidugi, tema enda tekst oli täis kirjavigasid ja harilikku tiinekateksti, mida tänapäeval grammatika pähe esitatakse, ja mõned üksikud, kes “tema” sissekannet kommenteerisid, olid ka ära märkinud, et autoriõigused on olemas ja et vargus on inetu.
Kuna mul endal reidikontot ei ole, siis ei saanud ma muud teha, kui adminnidele kirjutada ja muret kurta. Ning üllatus-üllatus, täna saingi teate, et tekst on maha võetud. Suurepärane. Ma muidugi tahaks selle tüdrukuga kohtuda ja talle otsa vaadata, aga samas: me kõik teeme tatina lolle asju, kas pole? Ja mõnes mõttes on see isegi natuke meelitav, et talle meeldis mu tekst nii väga, et oleks tahtnud ise samasugust kirjutada. Noh, meelitav niimoodi veidi kummastavas mõttes.
On mul endalgi ette tulnud, et ma pole korralikult allikale viidanud, seega ei saa öelda, et ma oleks patust puhas, kindlasti pole. Aga ometi ei tuleks ma selle peale, et oma blogisse kellegi teise blogija tekste varastada. Muidugi saan ma väga palju mõjutusi kõigest, mida ma loen – need kohatised suurtähed mu tekstis on näiteks täiesti konkreetselt Dooce’ilt üle võetud komme, samuti kipun ma üle võtma inimeste lauserütme, kelle tekste ma armastan. Aga seda ma ei pea varguseks, on ju võimatu lasta end MITTE mõjutada. On ju selge, et miski siin maailmas pole enam originaalne, kõik on millegi mõjutus, enamasti mitme mõjutuse koostöö.
Kuid ikkagi oli üsna jahmatav, et sellised asjad toimuvad, ja nii nahhaalselt veel. Mul ei ole suurt usku Google’i süsteemi, mis halvast blogist teatamistega tegeleb (reports siis), tahaks kohe näha, kas see olukord laheneb või jääbki varastatud tekstidega blogi edasi üles rippuma.
Ohjah, sellised lood täna siis.
see ei ole meem*
Maali jagas täna Gugl Riideris huvitavat artiklit ja kuna ma ikka aeg-ajalt armastan oma käekotisisu revideerida ja seda blogis üles loetleda (neid poste peaks aja jooksul ikka päris mitu kogunenud olema), siis mõtlesin, et seekord teen teistmoodi. Saanud artiklist innustust, ladusin kõik oma käekotis leiduva (v.a arvut ja, loomulikult, fotokas) tugitoolile ja tegin pilti.
Palun väga, siin on minu käekotisisu:
Kummalisel kombel on mul KAHEKSA erinevat huuleläiget-pulka, kuigi ma neid üldse ei kasuta, vahepeal vaid näpuga pealemääritavat huulepalsamit (sest minu meelest on see protsess üliseksikas). Ja muidugi väike nunnu hiina poest saadud taskupeegel ja näokreem, sest kunagi ei tea, millal näokuivus ootamatult rünnata võib.
Nagu näha, olen ma päikseprillipede. Kodus on mul neid veel umbes neli-viis paari, kõige rohkem on mul kahju, et oma kõige ägedamad prillid bioenergeetiku juurde kevadel unustasin. Kaks erinevat lõhna on kah, ühe kinkis ema jõuludeks.
Ja siis on ilmselge, et mul on värk kollaste pardikestega või siis üldse loomakujuliste võtmehoidjatega. Kirjastusevõtmed on need, kus on hiireke, auto- ja koduvõtmetel on pardikesed, neist üks Evu kingitud. Kust ma teise sain, ei mäleta hetkel.
Kahekroonised on lahtiselt kotis, sest me nimelt kogume kahekrooniseid. Ja et neid mitte ära kulutada, võtan nad heaga enne rahakotist välja. Kahekrooniste kogumine selle aastaga muidugi lõppeb, eks siis näeb, palju oleme aastatega jõudnud kokku kraapida. (Note: Abikaasa pole eriti osav kogumises, ma pean talle seda pidevalt meelde tuletama.)
Lisaks märkmikule ja paberipahnale on veel nätsu ja kingapuhastuskomplekt, mille vist Abikaasa mu kotti torkas. Must have on taskunuga, kus küljes veinipudeliavaja (sest kunagi ei tea, millal sind hea veiniga rünnatakse).
See moklemispildiga asjandus on pulmadeks tehtud märk, mida soovitas pulmaisa. Eh, eks ta üks kitš ole ja APPI KES KASUTAB COMIC SANSI?!, aga samas armas mälestus.
*See ei ole meem jah, aga te võite ka kõik teha seda, täitsa huviga vaataks.
queen of passive agressive
Ma arvan, et ma olen passiivagressiivsuse kuninganna. Ma kardan kohutavalt konfrontatsioone, aga sellegipoolest vihkan ma päris paljusid inimesi (või õigemini, nende käitumist, mis ajab mind närvi), nii et kuna ma kellelegi näkku midagi öelda ei julge, siis jätan ma igale poole kurje kirjakesi. (Selles mõttes sooviks ma väga, et ma oleks samasugune nagu Dad from Shit My Dad Says raamatust, kes on kõige vähem passiivagressiivne inimene MAAILMAS. Hea raamat on, soovitan lugeda, enne kui sellest tehtav sari kõik ilusa ära rikub, sest sarjas mängib peaosa William Shatner ja kuigi Shatner on AWESOME, on sarja treiler kohutavalt jura.)
Ükspäev näiteks läksime turule ja nagu alati oli parkimisega hullumaja. See on muidugi omaette teema, miks Tartu avaturu juures pole korralikku parkimissüsteemi, AGA.
No ja siis mingi vend oli parkinud end ristseliti üle tee, umbes meeter äärekivist. Ja mida mina tegin? Jätsin talle passiivagressiivsusest nõretava kirjakese kojameeste vahele, sõnadega: “Hästi pargitud, tropp.” Ja mõned viited liikluseeskirjale. Ma muidugi saan aru, et ma olen eriti vastik inimene seda tehes, aga kui ma seda ei teeks, siis läheks ma vist peast lolliks ja saaks sada breakdown of the närvi.
Samal ajal jätkub alumiste naabrite terror, kes kisavad ja lõugavad üksteise peale hommikust õhtuni. Joovad vist kah vahelduva eduga, aga see pole enamasti mandatoorne. Kisada võib niisama kah, ja kisavadki. Teisipäeva hommik algas minu jaoks kell kaheksa, kui mutt allkorrusel laste peale lõugas. Ja õhtused helid on ALATI mehe ja naise ja laste kooskisamine, umbes nagu ühislaulmine, kui ühislaulmine toimuks põrgus.
Kuna politsei kutsumisest pole abi olnud, siis viskas mul kopsu üle maksa ja mõtlesin, et mis muu aitaks, kui üks tugevalt sõnastatud kiri nende postkastis! Ma olin muidugi üliviisakas, alustasin kirja sõnadega “Head naabrid!” ja lõpetasin “Mõistvale suhtumisele lootes”. THAT SHOULD SHOW THEM, RIGHT?!
Ohjah. Ei aidanud see midagi, ikka käib kisa edasi hommikust õhtuni, ilmselt vaikides vaid ajal, kui lapsed ja mees koolis-tööl on.
Vot, oleks mees, siis saadaks mehe ukse taha neil korda looma, aga meest ju pole, kuradi visiitabielu maivõi. Ja päevasel ajal vist politseid kutsuda ei saa?
Nii et jätkuvalt kannatan alumiste naabrite terrori all ja lähen vaikselt peast hulluks. Mis muidugi teeb mõne kuu pärast toimuva kolimise igati lihtsamaks. Oh, kuidas ma igatsen elada oma majas, kus oleks pisike aiake ja MITTE ÜHTEGI JOODIKTERRORNAABRIT.
Huvitav jah, et kõik kohad, kus ma rohkem kui aasta olen elanud, on tulnud koos terrornaabritega. Kui Pargis sai vähemalt kasuisa ahjuroobiga alumiste ukse taha saata, siis nüüd pole midagi teha. (Pole ju ahjuroopigi.)
Nüüd aga istun ma lootoseasendis lauale ja hakkan zeni esile manama.
HILJEM: Hahahahaaa, sain just reklaamkirja, saatjaks “Naaber”, subject “Aeg on vahetuseks soodne!” Tõesti on, hea meelega vahetaks naabreid.
/
Et natuke postitust nunnumaks muuta, siis räägin vahelduseks karvastest asjandustest ka. Pussakas on ära õppinud triki. Nimelt tõuseb ta tagumistele käppadele ja hakkab pai otsima, kui ma koju tulen. Ta püsib niimoodi päris kaua, nii et ma juba mõtlen välja plaani, kuidas seda ära kasutada, et ta püsti seisab. Näiteks õpetan teda ise endale krõbuskeid valama, sest nüüd ta ju ulatab kapini, mille peal ma neid hoian.
Ja Miuks, noh, Miuks on ikka Miuks. Ronib nii võimatult sülle kogu aeg, pressib end kohtadesse, kuhu ta ilmselgelt ei mahu ja alati solvub, kui hommikusel paituurile Pussakas ka tuleb. Ja vahepeal mängib pööraselt nähtamatute mänguasjadega.