Author Archives: daki

kõhujutte

hoomamatu 2 Replies

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

mul on päriselt pealkirjaprobleem

hoomamatu 5 Replies

Kõigepealt tänase päeva (ja võimalik, et nädala) kõige ägedam pilt:

Pikalt oodatud comic relief tänase päeva lõppu. Ma kohe NAERSIN. Ja iga kord, kui ma seda kutsi uuesti vaatan, siis hakkan ma jälle naerma.

Tegelikult ma tahtsin kirjutada tööteema jätkuks veel seda, et mu lemmiktänav Tallinnas on alati olnud Maakri tänav. Kui ma Kaupmehes veel elasin, sai sealt päris sageli käidud ja ma nautisin iga korda (isegi neid väga tuuliseid). See on mõnus, kuidas seal kohtuvad uus ja vana, pisikesed miniatuursed majad kõrgete hoonete kõrval ja vahel. Nii nummi, nii kompaktne, selline tunne, nagu oleks astunud nukumajja. Ja kuigi ma olen ühe korra elus seal tänaval asuvas asutuses põgusalt töötanud, töötan ma seekord sel tänaval PÄRISELT ehk saan iga päev mööda seda tööle ja koju käia ja see on hullult mõnus. Isegi, kui tuul tahab aluspüksid jalast viia, aga samas on Tallinna tuul alati selline olnud, nõuab…

jäin jälle pilti vaatama ja hirnuma, sry…

…nõuab harjumist. Kogemus on näidanud, et Tallinna tuulega harjub nibin-nabin kuue kuuga. Mõned ei harju muidugi kunagi.

Ostsime eile põrandalambi, panin kokku ära ja siis jäi üks tükk üle. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga on. Ideid, mille jaoks see jupp olla võiks?

propeller*

hoomamatu 3 Replies

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

—

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

100 days to go

hoomamatu 15 Replies

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

ülbe pingu

hoomamatu 5 Replies

Pärast seda, kui ma hommikul kell 3 ärkasin, sest oli:

  • pissihäda
  • metsik janu
  • valu seal general areas, mida ma ei oska muudmoodi selgitada, kui, noh, VAAGEN, mis valutab nii, nagu üritaks miski teda ülaltpoolt laiemaks suruda ja see läheb iga päevaga aina hullemaks, täna lõid lausa pisarad silmi
  • selg valutas
  • mees ei võtnud kaissu
  • ja lõpuks hakkasid kassid mängima

Ühesõnaga, pärast seda ma istusin veel umbes seitsmeni üleval, sest und ei tulnud, sest valutas ja paha oli ja janu ja VALUTAS noh. Sellele äratusele (no poolteist tundi sain veel suikuda) järgnes päev, kus inimeste põhisõna mulle on: “Ei, te ei saa muga lugu teha.” Ja minu närvide peamine sõna on breakdown ja ma olen kindel, et kui ma järgmise nädala üle elan, siis ma elan kõik üle, aga point ongi selles, et ma ilmselt ei ela järgmist nädalat üle…

No siuke päev on olnud, et kohe nutma ajab. Valu ajab nutma ja see, et ma pean bussiga homme Tartu ja tagasi sõitma ja see mõte ajab juba nutma, kui valus mul seal pingi peal esimese kahekümne minutiga hakkab – no kõik ajab nutma noh. Ilgelt nõme on see elu ja ma olen kaotanud igasuguse omapoolse huvi seda paremaks kuidagigi muuta, sest niikuinii kõik koguaeg valutab ja on nõme.

No ja pärast sellist päeva näen ma SEDA pilti ja enam ei ajagi nutma. PINGU RAISK!

if you want it you can’t have it

hoomamatu 8 Replies

Noh, ühesõnaga, auto lähebki varuosadeks (ühtlasi, kui keegi peaks tahtma 96. aasta Primerat varuosadeks, siis võtke palun ühendust), mis on sitt mitmel põhjusel, aga ma isegi ei viitsi enam selle üle vinguma hakata. Mul on veel neli ja pool nädalat tööl käia ja siis kavatsen ma elada õndsas mullis ja minna majast välja ainult joogasse (loodetavasti lennates, mille ma selleks ajaks kindlasti ära õpin) ja sünnitama.

Ja siis sattusin ma taas totaalsesse vaimustusse Indrek Harglast. Tema apteeker Melchiori Rataskaevu tänava lugu pani mind vaat et (vanasse) Tallinnasse armuma. Nüüd ei jõua ma ära oodata mõnd vabamat päeva, et saaks minna vanalinna luusima ja vaatama neid maju ja tänavaid SELLE pilguga. Muidugi tabas mind kinnisidee saada KOHE ka Melchiori-lugude esimene osa. Ma lausa ei suutnud paigalgi istuda ja ükski teine raamat ei tundunud enam piisavalt hea, sest ma tahtsin Melchiori ja ma tahtsin seda KOHE! See vist on mingi rasedus-craving, ainult et äädikakrõpsude või hapukurgi asemel on mul siis nüüd Hargla.

Kiire otsing andis tulemuseks, et njeetu! (Mis tuletas mulle meelde, et 2010. aasta parimaks tsitaadiks peaks kuulutama selle “No davaite! Järgmise riigihanke teeme hobusele!”, kesiganes seda ütleski, kui Savisaare miljoniauto üle vinguma hakati.)

Ühesõnaga, pole! Ainus koht, kus on – Rocca al Mare Rahva Raamat. Ja sinna, noh, ma ei tea, kuidas saada ja ma olin laisk ka ja vihane, et auto ära lagunes (umbisikuliselt) ja jonnisin ja ÜLEÜLDSE eks. Õnneks väideti raamatut olevat ka Virukas ja kui ma pühapäeval sinna jõudsin, siis haarasin esimesel müüjal seelikust ja nõudsin jonnakalt: “Tahan! Kus on?!” Imetlusväärselt korraldati kohe laiaulatuslikud otsingud, et veenduda: pole! Läbi müüdud!

Siis Varrak. Kah läbi müüdud. Rahva Raamatu netipoest oleks saanud, aga see ei töötanud selle va eurojama pärast (ma kuulsin, et täna või eile olid inimesed saanud sealt eurohindadega, aga kroonide eest raamatuid osta või kuidagi nii). Raamatukoi teatas mulle rõõmsalt, et saab küll, milles probleem! Istuge ainult viis päeva kodus, kui kuller suvatseb tulla. No okei, ma tegelt ikka lootsin, et kuller helistab ja et saab midagi orgunnida, nii maksin raha ära ja jäin rõõmsalt ootele.

Ja täna siis kirjutavad, et njetu! Pole! Õnneks oli RR pood tööle hakanud ja tellisin sealt imekähku ära, kuigi ma olen kindel, et saan homme sarnase kirja: pole! Läbi müüdud!

Mis viib mind kõik selleni, et tuleb ikka see väljaminek teha ja e-luger endale ära osta. Kõik oleks märksa lihtsam ju siis! E-raamatud ei saa ju iialgi otsa, on ju? Pluss vähendaks see ka kaasakolitavate kastide hulka ilmselt kõvasti, sest loodetavasti lõppeks mu raamatuostmine kõik sellega, et hakkan päriselt ostma neid raamatuid, mida on väärt riiulitel aastaid hoida (as opposed to ma ostan kokku kõik huvipakkuvad raamatud ja kingin neid siis aegamööda järjest edasi). Ainult et ma ei ole üldse kindel, kas need e-lugerid a) peavad nii kallid olema ja b) kohe paugust paremaks ja odavamaks ei lähe, kui tõeline buum hakkab. Võib muidugi ka vastupidi juhtuda, et lähevad kallimaks ja paremaks, aga noh. Aga no 2000 krooni on ikkagi 128 eurot! (Ma tean, et neid on odavamaid ka, tegin põhjaliku uuringu, aga vt ka punkt selle kohta, et äkki saab varsti sama raha eest kvaliteetsema asja.)

Ja kõige tagatipuks ostsin ma täna bataadi asemel pastinaaki, sest mul ei olnud meeles, mis kuramuse aat või aak see oligi, mida retseptis küsiti. Kumbagi pole ju varem ostnud ega söönud, eks siis täna saab pastinaagiga katsetada, et kuidas on. Väideti, et terav on. Hea teada.

Üleüldse tahan ma minna reega sõitma või kelgukoeramatkale! Miks ma pean siin kivilinnas istuma?! Ma tunnen end nagu kätetu-jalutu printsess herneteral oma autotusega. Uskumatu, kui palju ikka üks neljarattaline inimesele vabadust ja võimalusi annab. Enne ei panegi tähele, et oled juba sõltuvusest spontaansetest trippidest kaugemasse kaubanduskeskusesse (kust saab äädikakrõpsu) või metsa või Saaremaale, kui sult see võimalus ära võetakse.

Ma ükskord kirjutan midagi sisukamat ka. Olgu see mu uusaastalubadus.

crash and burn

hoomamatu 7 Replies

No ikka on sattunud seda ebaõnne meile siiamaile. Kuna ma otsustasin, et kõige vähem õnnetu olen ma omade keskel Saaremaal, siis võtsin neljapäeval suuna sinna. Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal mõelnud, mida teha, kui juhtub liiklusõnnetus. Näiteks, kus ma peaksin telefoni hoidma? Kui sõita ilma mantlita, siis ei saa seda taskus hoida, aga kui pauk juhtub, siis võib ju telefon lennata kuskile jumal-teab-kuhu ja kuidas ma siis selle üles leian ja abi kutsun? Või siis kujutasin elavalt ette, kuidas miskist olukorrast võiks õnnetus sündida – umbes nagu Nirti kunagi rääkis, kuidas ta treppidest käies kujutab alati ette kindlat surma ja astmetel puruks kukkumist. No mul oli sama diil liiklusõnnetusega, kuidagi tundus, et my number is up, sest kaheksa aastat ilma õnnetuseta tundus kuidagi… ebatõenäoline.

No ja siis see tuligi.

Sain veel varasema praami peale (sest sõitsin valesse bronniritta, aga tüübid viskasid käega, et ah, sõida peale) ja olin igatpidi rahul, et ilm püsis ja üldse. No kui saarele ära jõudsin, siis hakkas alla sadama mingit haiget jäidet, mis tähendas, et liiklusõnnetusfoobia sai uue hoo – mul oli nägemiseks vaid väike auguke esiklaasis, sest pühkurid ega radikas ei saanud esiklaasiga enam hakkama ja vedelik oli muidugi otsas, lähim tankla Kuressaares. Vahepeal siis pidasin kinni ja nühkisin klaasi puhtaks, ise jummala kindel, et nüüd kohe! Nüüd hüppab mõni loom ette või kaotab auto juhitavuse.

Aga ei, jõudsin kenasti Auriga keskusesse, sain oma ostud tehtud ja vedeliku kah ära valatud. Jäi veel viimane ots tädi juurde. Ja siis ühel hetkel sõitis lihtsalt üks tädi mulle teele ette. Kiirus polnud õnneks suur ja ma nägin, et ta ei saa pidama, sõitis peateele välja. Pidurdasin mis ma pidurdasin ja olgugi, et head rehvid all, ei saanud lumesopas ja jää peal pidama. Naljakas hetk oli see, kui vaatad ja tead, et nüüd käib pauk ära. Keerata enam kuhugi polnud, autod tulid ju vastu ka ja. Ilmselt tõmbasin ma end võimalikult kerasse ja lihtsalt ootasin. Ilmselt oli see hetk umbes nõnda.

Mina: “Kurat ja sõitsiki teele ette!”
Teele ette sõitnud tädi: “Kurat!”
Mina: “Nojah, sõidame siis otsa.”

Ja sõitsingi otsa, mis mul muud üle jäi. Ühtlasi sain teada, kuidas ma sellistes situatsioonides käitun: ma muutun ülevoolavalt lõbusaks ja hakkan kõiges nägema huumorit.

“No selge, me JUST rääkisime, et uuest aastast enam autoga ei sõida, sest benssu ei jaksa osta ja nii  nüüd lähebki!” või “Oli meeldiv kohtuda! Ehk põrkume mõni teinegi kord!” või “You should see the other car.” (Viimast tahtsin saata Twitpici.)

(Ega ma ei öelnud, et see huumor nüüd kvaliteetne oli, eks.)

Ja kuna ma olen Loll Blondiin (TM), siis ei teadnud ma üldse, mida peaks õnnetuse korral tegema või kuhu helistama. Suure hädaga sai siis selgeks, et tuleb mingi paber täita, mida müüakse bensujaamades (no aga kes sinna sõidab?) ja et üldiselt pole mul miskit muud teha, kui katsuda omade jõududega kohale saada ja hakata kunagi kindlustusega asju ajama, sest noh, mina polnud ju süüdi.

Polnud süüdi jah, aga nõme tunne on ikka. Pealegi läheb Sinine Numpsu nüüd ilmselt mahakandmisele, sest selle parandus läheb maksma rohkem kui asi väärt on. Millest on sitaks kahju ja kuna ma keeldun tulevikus lapsevankrit trammidega ühendamast, siis ilmselt tähendab see… Ma ei teagi nüüd, mida.

Imekombel jäi mootor terveks, kuigi esistange, vasak tiib ja kapott on omadega suht õhtul ja vasakpoolne tuli põleb mööndustega, mis tähendab, et tagasi sõitsin ma nii, et tule asemel oli ette pandud läbipaistev vorstikarp (mu õemehe ja tädi geniaalne leiutis, mida nad patenteerida tahavad). Ja siis otsustas ikkagi see torm kah kohale jõuda, sadades täis kõik teed Saaremaal, nii et 1. jaanuaril sõitsin ma tagasi sellistes lumeoludes, mida mu silmad veel näinud polnud. Peateed olid sellised, mida ma eeldasin, et kõrvalteed võiks olla – ühtlane valge, ähmaselt nähtavad rattaread jooksmas. Kõrvalteed olid SUPER: 40 cm märga vastsadanud lund, milles jooksid ÜHED jäljed ees, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks pidanud üks autodest lendama õppima. Ega muidu aru ei saanudki, et tee on, postid ka ei paistnud. Mandril õnneks oli juba okei. Sellest õppisin, et… pühade aeg end tööle ei pane võimalusel? Et kohustunne on vanem kui meie ja tugevam kui raudbetoon? Sest tegelikult olid need teed ilmselt ametlikult läbimatud, aga kui Daki peab õhtul Tallinnas tööl olema, siis Daki ei ole mingi wussy, kes helistaks ja ütleks, et ei saa, sest teid pole. Peab saama!

Rääkimata sellest, et kuigi mootor viga ei saanud, hakkas jagaga jupsima ja ma olin täiesti kindel, et jään teele, sest kuigi ma tean, mida jagaja teeb ja miuke välja näeb, ei tähenda see, et ma oskaks midagi teha, kui ta otsustab oma funktsiooni mitte täita. Siis võibolla oleks tõesti pidanud oma lüüasaamist tunnistama ja ütlema, et tööle ei jõua, aga seda olukorda ei juhtunud.

Rääkimata lõhutud klaasidest, sellest, et tädi kukkus täpselt kell 12:01 oma otsaesise lõhki ja sellest, et KÕIK ON NÕME. Ma lausa hirmuga juba ootan, et mis siis järgmiseks. Sest üks asi on niisama vinguda nähtamatute ja seletamatute asjade peale, et on nõme ja depressioon ja värki, teine asi on see, kui Emake Elu hakkab trääsa näitama ja konkreetselt ütlema: “Või et sa arvasid, et sul on halvasti? MA POLE VEEL ALUSTANUDKI!”

Väike ebaõnnestumine igasse päeva.

Ja nüüd olen ma see autojuht, kes hakkab kilomeeter enne kõrvalteed pidurdama, sest äkki mõni tropp otsustab ette sõita (tavaliselt otsustabki). Aga vähemalt peaks sellega nüüd siis ühel pool olema, eks? Kui ainult see kaelavalu nüüd järele annaks…

aasta 2010 küsimustes

hoomamatu 4 Replies

Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.

Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.

/

Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?

Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?

Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?

Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?

Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?

Ja mitu unustasid?

(2008, 2009)

minu viis asendamatut tehnikavidinat

hoomamatu 14 Replies

Kuna järgmises Digis ilmub viimane “Naistekas”, mis on minu toimetatud (keegi kommentaarides küsis – detsembris ei olnud jah, pühadevärk), siis mõtlesin, et reastan ka oma viis asendamatut tehnikavidinat, mida ma olen Digis palunud tuntud naistel teha. Natuke kahju on ka, olen ju Digi “Naistekat” vist mingi kolm aastat teinud, mõnus igakuine rutiin oli see, et käid ja uurid uusi põnevaid ja ilusaid asju, õhkad ja ohkad, et tahaks ka… Aga igal juhul, viis asendamatut siis.

1. Monster iCar Play. Selle ostsin kuulsa kolumnisti ja muuhulgas ka kursaõe Susan Luitsalu käest, kes seda vidinat oma nimekirjas mainis ja pärast mu pärimise peale, et kust saaks, pakkus, et müüb mulle enda oma, mis tal üle. Kohtusime südasuvises Jõgeva linnas (hah, sellepärast oligi alguses Jõgevas, et “sügiseseS JõgevaS”, ei saa ju öelda “sügisesel Jõgeval” või sügiseses Jõgeval”!), kus ma pikka aega õiget kohta taga otsisin, ja väikse tehingu tulemusel saingi juba edasi sõita, autos muusika mängimas. Mõnus asi on see – paned iPodi taha ja ongi muusika olemas! Lisaks ta veel laeb ka iPodi, mida ei tee näiteks see kassettadapter, mida enne kasutasin, nii et iPod elabki nüüd autos ja nii ongi. Seda pole veel juhtunud, et ristmikul kellegi teise muusika vahele hakkaks peksma, kes sama raadiosagedust kasutab, aga ootan põnevusega! Tüütu on see, et meie auto sigaretisüütaja on vist katki või midagi, igal juhul kipub see Monster sealt tagant vastupuutumise peale ära tulema ja Abikaasa pikad koivad ja meeste vist üleüldine harjumus jalad harki istuda tähendab, et ta käib pidevalt sinna roolis olles vastu ja siis tuleb koguaeg uuesti musa käima panna. Mul endal roolis olles seda ei juhtu.

2. Mobiiltelefon Nokia E63. Erinevalt Epust, kellel on sama telefon, meeldib mulle mu Nokia väga. Tal on QWERTY klahvistik, mis teeb opereerimise ja messimise ülimugavaks, mõnusalt suur ekraan ja kõik lisavidinad, mida ma tahta oskan. Inimesed võiksid rohkem messida, arvan ma. Või noh, ma ei viitsi üsna sageli inimestega RÄÄKIDA, seega saadan info sõnumiga. Aga enamik sõpru mul ei viitsi jälle trükkida ja nii nad parem helistavad (tavaliselt siis, kui ma ei viitsi rääkida). Nii et sellega on nokk kinni, saba lahti, aga saab hakkama. Ovi poest leiab ka piisavalt erinevaid ägedaid teemasid, mu lemmikud on õe nimekaimud Siki-teemad. Näiteks Siki Chakra Journey. Kiisud noh! Ainult häirib, et kaameral ei saa välku maha võtta – st seda saab teha ainult ühe pildistamiskorra ajaks, järgmine kord pead jälle välgu käsitsi maha võtma. Mulle ei meeldi ÜLDSE välguga pildistada, tavafotokaga ka mitte. Ja pildistamisheli ei saa ka maha keerata, mis on ülim rumalus. Ei tea, kuidas spioonid peaksid saama salaja pildistada!? Millest ma aga aru ei saa, on see, miks on ära kadunud see korpustevahetamisvõimalus, mis kunagi popp oli? Ma tüdinen asjade välimusest kiirelt ja sageli ja nii äge oleks, kui saaks telefonile korpusevahetusega kiirelt uue ilme anda. Üleskutse Nokiale: tooge korpusevahetamisvõimalused tagasi!

3. Braun Silk-Épil Comfort. Ma olen vist elus ainult ühe korra jalgu raseerinud ja tänu sellele on mu karvakasv üsna hõre. Küll aga tuleb neidki kaht karva aeg-ajalt eemaldada ja selleks kasutan epileerijat. (Noh okei, rasedusega on hakanud mingi mets vohama, aga see on pigem erand, MA LOODAN.) Umbes kord kolme kuu tagant, käib küll. Alguses oli harjumatu, noh valus natuke ja nii, aga tegelt on ikka väga mugav. Tõmbad korra üle ja on vähemalt kuu aega mureta. See masin on kestnud mul umbes kümme aastat, sain selle kunagi teismelisena jõuludeks ja ei kahetse!

4. Samsung N150 Notebook. Minu punane nunnu! Kohutavalt aeglane, vahepeal teeb rumalusi ja ma ei saa aru, MIS MÕTTES ei saa ma desktop photot muuta selle va 7 Starteriga, aga ikkagi. Asendamatu reisi- ja ajaviitekaaslane. Ja kirjutada on sellega ka ikka ülimõnus. Rääkimata sellest, et ta on PUNANE. Ja nunnu.

5. Fotokas Canon miski. Pole käepärast ja ei oska öelda, mis ta mul on, mingi Powershot seebikas. Tegelikult ihkab hing ammu juba korralikku peegelkaamerat, aga rahakott ei jõua hingeihkamisele kuidagi järele. Õnneks saab suurema osa asju Canoniga aetud, kuigi ma tunnen iga kord pilti tehes, et olen sellest masinast üle kasvanud. Ma tahaks, et saaks muuta ka säriaega lisaks ISOle ja välgutugevusele, aga sellega ei saa. Seega tulevadki pildid sellised, nagu nad tulevad (vt ülalt ka minu välguvastumeelsust). Õnneks saab ilusa valge ilmaga ikkagi väga häid pilte. Hämaras ja toas on probleeme. Ja ma olen endale lubanud, et kui kunagi saan hea kaamera, siis panustan ka blogi pildinduspoole parendamisse… Kunagi. Ausalt.

Millised on teie asendamatud tehnikavidinad?