Monthly Archives: detsember 2012

#14. Pomelo

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ma ei tea, kes tuli sellise geniaalse asja peale nagu seda on pomelo aretamine, aga ma tahaks talle saata tänukirja.

Mul on puuviljadega veider suhe. Üldiselt pean ma end sundima neid sööma, sest ma pole kuidagi millegi muu kui arbuusi söömist hästi ära õppinud. Kui kasuisa töötas puuviljalaos, oli meil kodu puuvilju täis, kõik kadestasid meid, kuid mina ei osanud rõõmu tunda muust kui arbuusidest.

Ja siis ükskord mõned aastad tagasi otsustasin ma proovida pomelot ja olen siiani armunud.

See on ideaalne vili. Parajalt hapu, mõnusalt suur, piisavalt nokitsemist, tõenäoliselt tervislikum kui kommikott. Hoiab ära õhtuse võileibade näkitsemise, täidab C-vitamiiniga ja isegi Mila on hakanud pomelot armastama. Seega on talle siin kalendris auväärne 14. koht garanteeritud.

#14. Pomelo

#15. Vaba päev

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Alguses tahtsin ma siia kirjutada “nädalavahetus”, aga siis mõtlesin ümber. Nädalavahetused on küll hirmus toredad, aga kaotavad vaikselt oma võlu, kui sa töötad: a) kodus, b) väikese lapse kõrvalt ja c) põhimõtteliselt kogu aeg.

Seega…

Minu jaoks on praeguses eluperioodis palju mõnusamad vabad päevad, mis juhtuvad ootamatult. Töö on tehtud, laps hoius ja arvel raha, et kohvikusse minna?

Andke ainult tuld.

#15. Vaba päev.

#16. Keel

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ma armastan keelt. Ükskõik mis keelega ka ei oleks tegu, ma armastan seda, sest see on keel.

Ma ei mäleta, millal oli esimene hetk, kui ma tundsin, et valdan inglise keelt nii hästi, et teha keeleväänamisnalja, kuid see on fantastiline tunne. Vallata võõrkeelt nii hästi, et saad seda väänates nalja teha.

Teadupoolest ei usu ma ei gravitatsiooni ega evolutsiooni (ei, ma pole ka kreatsionist), aga keele areng on ikkagi fantastiliselt hämmastav. Mulle meeldib sõnade üle mõelda, arutleda, neid käänata ja väänata ja vaadata, mis välja tuleb. Segada keelt mõne võõrkeelega, segada eesti keelt võõrkeelele omaselt.. See on oosõm.

#16. Keel

#17. Mojito

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ma mäletan, et kunagi kiitsin kuskil sotsiaalvõrgustikes mojitot ja (peaaegu) karske tuttav sai kurjaks ja vihjas, et vähem alkoholi oleks igatpidi kasulikum.

Noh, eks ta oleks muidugi, aga kas te olete saanud kunagi maailma parimat mojitot?

Mojito point on minu jaoks selles, et tegu on täiusliku kokteiliga. Täiuslik on ta ka  selles mõttes, et mojito ei pea sugugi olema valmistatud rummiga, et maitsta imeliselt.

Ma oskasin teha maailma parimat mojitot sel suvel, mis lõppes rasedusega. Täna? Mul on küll sügakülm mojitolille (=piparmünt) täis, aga mojitod ei tule ikka enam välja…

#17. Mojito

#18. Alasti öösel ujumine

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Üks mu lemmikumaid asju maailmas on bassein. Ma mäletan, kuidas käisime selles Annelinna vene koolis õhtuti ujumas, sest klassiõe ema töötas seal ja sai meid teinekord lasta täitsa üksinda baskasse, nii et me lasime tuled ära ja ujusime pimedas.

Olen hiljem sellist imet kogenud ainult Otepääl Bernhardis, kus mõned basseinid hämaras olid. Senini poeb kõhtu mõnus soe tunne, kui mõtlen pimedas ujumisele. Miks peavad ujulad alati nii võõrikvalged olema?

Oh, ja no muidugi ei tasu unustada kõiki neid armsaid Eestimaa mülkaid, kuhu saab suvel pea ees sukelduda, natuke hirmuseguselt mõelda Loch Nessile ja asjadele, mis võivad jalust kinni võtta, kuid siiski on see midagi mõnusat. Alasti öösel/pimedas ujumine rokin.

#18. Alasti öösel ujumine

#19. Lõunauinakud

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Liisile ei meeldi lõunauinakud. Kohe üldse mitte. JR on ka alati olnud uinakute vastaline, öeldes et need teevad teda kuidagi vatiseks ja uimaseks.

Mina olen alati, nii kaua kui ma end mäletan, nautinud lõunauinakute tegemist. Ja nüüd, kui lõpuks on kätte jõudnud aeg, mil Milagi lõpuks normaalselt päeval magab, naudin ma neid eriti.

Noh okei, enamikul päevadest olen ma sunnitud uinaku ajal tööd tegema, aga kui ma suudan oma asju piisavalt hästi sättida, siis saan ma koos Milaga lõunauinakut teha. Ja teate mis?

See on lihtsalt imeline.

#19. Lõunauinakud

#20. Punane tuli

hoomamatu 3 kommentaari

Blogiadvendikalender.

Mulle nii väga õudselt tohutult vägaväga meeldivad punased tuled.

Ma vihkan kiirustamist, kuigi minu koleerilise loomusega ja sündinud prokrastineerimisvajadusega elan ma peamiselt kiirustades. See ei tähenda, et ma teisiti valiks, kui võimalik.

Niisiis püüan ma teadlikult vähem kiirustada. Püüan alustada projekte kohe, kui neist juttu on, mitte viimasel minutil. Püüan minna kodust välja võimalikult suure ajavaruga, et valmis olla tite pirtsutusteks, auto lagunemiseks, printsi valgel hobusel saabumiseks, miljonivõiduks – kõigiks asjadeks, mis võivad minu teele sattuda ja viivitusi põhjustada.

Ja kõige mõnusamad hetked teel kuhugi on need hetked punase tule taga. Eriti tajub seda sellise ilmaga nagu täna – liiklus on pingeline, nähtavus sitt ja ainus hetk, kui sa päriselt RINGI VAATAD, on see hetk punase tule taga. Ja mitte ainult autoroolis. Ka kõndides hoiame sageli nina maas ja taipame enda ümber kiigata neil hetkil, mis punase fooritule taga veedame.

Punased tuled on minu maailmas alati teretulnud.

#21. Punane tuli

#21. Torm

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ekstreemsed ilmastikuolud on totally awesome. Oosõm siis mitte nii väga sel moel, et mulle meeldib kaos ja hävitustöö, aga see kerge ärevusega segatud tunne, mis tekib aknast võimsaid pikselööke jälgides või tonnide kaupa lund maha sadama nähes… See tunne, kus sa saad aru, et sa oled nii väike, sinu teod mõjutavad nii vähe ja et lõppeks Looduse ees oleme me kõik dust in the wind.

Ja tegelikult on ekstreemse ilma juures palju muudki lahedat. Kui tänavad uputavad ja saab paljajalu paduvihmas joosta. Kui hommikul saad end lumehangest läbi kaevata, et üldse liikuma saada – kas on paremat hommikust trenni? Kas on miski, mis paneb põsed rohkem õhetama kui lumelükkamine? Või siis need lämbed juulikuu päevad, kui õhk seisab, kuigi kõik aknad on lahti ja kuidas üks hetk sa avastad, et hinges on mingi tõeline zen-tüüpi rahu. Las minna…

#21. Torm

Üheksateist kuud

hoomamatu 2 kommentaari

Kallis Mila,

eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?

Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.

Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.

See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.

Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)

Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.

Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.

Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.

Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.

Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.

Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)

Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.

Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.

Armastades,

emme

#22. Advendiaeg

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Igal aastal näib advendiaeg kiiremini kätte jõudvat. Alles oli Red Hot Chili Peppersi kontsert, kas polnud? Alles mõtlesin ma, et küll on veel aega sel suvel ujuma minna… Alles käisin ma ju Marisel külas?

Nagu ajaga ikka, on see kurb ja rõõmustav samal ajal. Mida väiksema murdosa moodustab aasta sinu tervest elatud elust, seda lühemaks aasta kulg näib muutuvat. Nii on ka advendiaja ootamatu koputus uksele kurb ja rõõmus… Peamiselt siiski rõõmus.

Meie kodus oli kombeks esimesel advendipühal esimesed jõuluehted üles riputada. Igal pühapäeval riputasime üles veel ehteid, kuni lõpuks oligi aeg kuusk sisse tuua ja ehtida ning jõuluõhtu laua ümber veeta, põsed kergelt õhetamas.

Nii et kui ma leian üles oma jõuluehted, alustan ma oma koduski traditsiooni igal pühapäeval kodu ehtida. Vähemalt advendiajal.

#22. Advendiaeg.