Blogiadvendikalender.

Ma pole viimasel ajal palju oma tõusudest ja mõõnadest kirjutanud. See on mingil määral teadlik valik, sest mul on nii palju muid asju ja suhteid ja… noh, asju, mida analüüsida, mille kallal obsessida, mille eest peituda, mida oma peas nämmutada ja nämmutada… Et kõik muu on kusagil tagaplaanil, kaasa arvatud mu enda kaine mõistus.

Aga sel päeval, kui ma EMOs absoluutselt iga inimesega, kes mulle teele jäi, vestlustesse langesin, elulugusid teada sain ja nalja viskasin – sel päeval adusin ma lõpuks ilmselget. Üle pika aja on taas mul laineharjal sõit käes ja see on faking fantastiline!

Laineharjal sõitmine on on oosõm ka mittemetafoorilises mõttes. See tunne, kui sa esimest korda saad püsti purje ning ei käigi kohe pikali. See tunne, kui sa hetkeks tajud, kui väga mõnus oleks täie auruga kihutada mööda laineharju, kalipso tihedalt ümber keha, silmad soolasest veest kipitamas…

Laineharjade juures on ainult üks mitteoosõm asi. Harjale järgneb pea alati langus… Aga kas oskaksime me ilma languseta harja hinnata? Ega vist…

#6. Laineharjal sõitmine

Blogiadvendikalender.

Dakil on mingi seksi paradigma, ütles kunagi üks mu kursavend. Mul vist on jah. Ma ise olen aastate jooksul jõudnud järeldusele, et seks ei ole lihtsalt mulle nii oluline kui ta võiks olla. See kõlab segaselt ja ei väljenda täpselt päris seda, mis ma mõtlen… Aga las ta olla praegu.

Seks on muidugi ka üks ääretult oosõm asi, aga temale ma eraldi punkti ei pühenda, sest seksist kui aktist palju mõnusam ja tähtsam on minu jaoks suudlus. Eriti esimesed suudlused… Mõrkjasmagusad, erutavad, täis lubadusi, võimalusi, tulevikku. Püüad suudluse põhjal ennustada, kas suhtel on tulevikku. Püüad ennustada, aru saada, kas see on ainult ajukeemiakokteil või on see midagi tõelist. Ja siis püüad mikrosekundi jooksul lahti mõtestada, mis on “tõeline”…

Ja siis unustad hingata.

#7. Suudlused

Blogiadvendikalender.

Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju.

JR ikka ütleb, et kodutus on minu peas. See on ilmselt mingil määral tõsi. Paljud asjad on ainult minu peas – kodutus, depressioon, paranoiad, üksildus. Ja samas nad pole ainult minu peas. Aga mitte sellest…

Aasta aega tagasi jõudsin ma lõpuks koju. Päev enne aasta viimast päeva seisime me tühjas jahedas korteris ja ma mäletan end mõtlevat: “Mis siis kui…” Mis siis kui kodutunnet ei tulegi? Mis siis kui me oleme teinud suure vea? Mis siis, kui…

Aga nii ei läinud. Kodutunne süveneb iga sekundiga, mis ma siin olen, suureneb iga sekundiga, mis ma siin ei ole. Korter on peamiselt kaos, miljon poolikut tööd, aga see pole oluline. Küll jõuab. Küllap ma jõuan.

Sest ma olen kodus.

#8. Koju jõudmine

Blogiadvendikalender.

Üks mu elu kirkamaid elamusi on Foo Fightersi kontsert eelmisel aastal Helsingis. Ma püüdsin tookord sõnadesse panna, kui võimas ja hinge raputav see kogemus oli, kuid ei suutnud.

Mõtlesin sellele sel aastal, kui ootasime kerges vihmas Red Hot Chili Peppersi lavale tulekut. Et lemmikbändide laivkontserdid on natuke nagu narkootikum. Kõhus keerab ja sügeleb, liblikad plaksutavad tiibu, pea käib ringi, kõrvus sumiseb. Ja see hetk, kui käib avaakord, kui sa näed neid nii tuttavaid kujusid, keda sa kunagi varem tegelikult kohanud pole, lavale tulemas. Sa unustad hingata. Liblikad peatuvad ja plahvatavad siis soojaks tulekeraks, värinaks selgrool, peapöörituseks, südamepöörituseks. Kõik on pahupidi.

See kestab vaid sekundi, kaks. Edasi on lihtsalt kõik nauditav. Aga mitte enam selline löök nagu avaakord.

Vaimustav.

#9. Lemmikbändi kontsert

Blogiadvendikalender.

Ma olen hakanud palju tantsima. Seejuures on mul ikka veel lahti lasta tundest, et ma ei oska seda hästi ja et ma näen välja naeruväärne. Miks ma seda ei suuda? Kui mind vaatab ainult Mila ja kuigi ilmselt tema jaoks on kogu maailm üsna naeruväärne (et saada sooja tuleb tuppa teha lõke? No vabandage väga!), näen ma tema silmist, et ma olen hoopis vahva. Sest ta hakkab minuga koos tantsima, seda samuti oskamata, samamoodi vahva ja naeruväärne välja nähes.

Vahel ta tuleb ja võtab mul käest ja veab keset põrandat: noh, tantsi nüüd! Ja me tantsime, tema kergelt põlvi nõkutades, vahel moshime koos peadega kuni hakkame tuikuma ja naerdes pikali viskame.

Ma armastan meie spontaanseid tantsupidusid üle kõige maailmas.

#10. Spontaansed tantsupeod

Blogiadvendikalender.

Mulle meeldib numbrimaagia. Näiteks kui ostsime Nõmme korteri avastasin ma, et jagame samu maja- ja korterinumbreid Naabrinaise Nõmme korteriga.

Ma olen alati oma õnnenumbriks pidanud number 11. See on minu ja Siki sünnikuupäev. 1+1=2, mis on ühtlasi veebruar. 11 on kuidagi harmooniline, see number on ILUS.

Ja ausalt öeldes ei oska ma isegi põhjendada seda kõike rohkem. Lihtsalt… Number 11-l on minu elus eriline koht.

#11. Number 11

Blogiadvendikalender.

Kunagi meeldis mulle end iseloomustada lausejupiga “see tšikk, kes koguaeg naerab”. Ma mäletan aegu, kui me Birxu ja Tannuga olime lahutamatud. Kui me istusime enne Birxi tööd “peata naise” pubis, sõime kalasuppi, jõime lattet ja hirnusime nagu segased.

Ma igatsen neid aeg vahepeal, samas on see kõik kuidagi väga kaugel. Jessas, kümme aastat tagasi, vaat et.

Aga senini meeldib mulle end ümbritseda inimestega, kellega suudan ma tundide kaupa naerda rõkata. Näiteks nagu tol korral Naabrimehe sünnipäeval…

On raske ette kujutada, et paljude inimeste jaoks pole naer üldse midagi igapäevast. Heh, isegi mulle ju pole. Ja ikka meeldib mulle end pidada pigem rõõmsaks inimeseks. Hoolimata sellest, et poole ajast võitlen ma pideva tahtmisega lihtsalt nutta.

Sõbrad, naergem!

#12. Naer.

Blogiadvendikalender.

Teadupoolest kutsun ma oma juukseid tiitudeks, sest mulle tundub, et neil on mingi oma ühiskond, oma valitsus ja riigikogu, kus peamiselt võetakse vastu otsuseid välja näha nõmedad. Võibolla on see osa mingist suuremast plaanist, ma ei tea.

Igal juhul oskan ma tänulikult hinnata neid päevi, mil on heade juuste päev. Eriti selgelt on seda näha sirvides fotosid. Kuidas ma suudan kahel järjestikusel päeval välja näha absoluutselt erinev. Ühelt pildilt vaatab vastu täitsa asjalik naisterahvas (iu kui rõve sõna), teisel aga silla alt välja roomanud crack whore ja isegi mitte see lahedat tüüpi crack whore (vt ka Helena Bonham Carter), vaid pigem selline õnnetu, kellele tahaks pakkuda sooja suppi ja raha juuksuri jaoks.

Praeguseks on mu juuksed saavutanud järjekordselt seisundi, kus nendega on võimatu midagi lahedat teha. Oli üks või kaks päeva, mil nad olid täpselt õiges pikkuses.

Ohjah.

Hakka või mõtlema, et kasvtakski välja jälle…

#13. Heade juuste päev