Kunagi meeldis mulle end iseloomustada lausejupiga “see tšikk, kes koguaeg naerab”. Ma mäletan aegu, kui me Birxu ja Tannuga olime lahutamatud. Kui me istusime enne Birxi tööd “peata naise” pubis, sõime kalasuppi, jõime lattet ja hirnusime nagu segased.
Ma igatsen neid aeg vahepeal, samas on see kõik kuidagi väga kaugel. Jessas, kümme aastat tagasi, vaat et.
Aga senini meeldib mulle end ümbritseda inimestega, kellega suudan ma tundide kaupa naerda rõkata. Näiteks nagu tol korral Naabrimehe sünnipäeval…
On raske ette kujutada, et paljude inimeste jaoks pole naer üldse midagi igapäevast. Heh, isegi mulle ju pole. Ja ikka meeldib mulle end pidada pigem rõõmsaks inimeseks. Hoolimata sellest, et poole ajast võitlen ma pideva tahtmisega lihtsalt nutta.
Sõbrad, naergem!
#12. Naer.