Sildiarhiiv: intestines

üks juulikuu õhtu

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.

Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.

Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.

Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.

Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.

Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.

And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.

Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.

Enne kujutasin trepist  üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.

Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.

Ja jälle kopterid.

(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22

Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”

Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.

Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.

”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.

Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast  ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.

Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.

Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.

Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.

Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.

Seitsekümmend üks kuud

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)

loves me better

Sõitsin täna linna, tuul raputas autot ühest teeotsast teise, millalgi läks jälle põlema mootorituli, peas oli nii palju mõtteid ja hinges nii palju tundeid, et ma isegi ei laulnud Spotifyle kaasa.

Mõtlesin, kuidas mõnikord ei peaks üldse asjad nii minema, kuidas vahel sa justkui teed kõike “valesti”, või “vales järjekorras”, või “kiirustades”, kuidas vahel tundub, et kui mõistusega analüüsida, siis ei peakski miski hästi lõppema, aga ometi on nii kindel tunne, et kõik läheb hästi.

Siis mõtlesin sellele, et kui teha kõike õiges järjekorras, siis jääks nii palju toredaid tundeid tundmata. Kui pidevalt olla ettevaatlik, kui jätta hüppamata, sest varem oled sa peaaegu uppunud – siis sa ei saagi kunagi enam tunda, kuidas see jahe järvevesi sind sumedas suveöös endasse haarab ja kõik närvilõpmed ergama paneb; sa ei saa kunagi enam tunda seda erutussööstu rinnaku all just enne seda, kui sõrmeotsad veepinda puutuvad; sa ei saa enam kunagi kaotada hetkeks kõrvakuulmist, kui sa vee alla sukeldud.

Kõik see jääks olemata, sest ettevaatlik olla on soovituslik. On soovituslik, kui tahad end säästa ja kui tahad, et elu oleks etteaimatav ja turvaline. On soovituslik, kui tahad enam mitte kunagi olla varbaotsani armunud, sest kõik sinu senised kogemused ütlevad sulle, et armumine, see on maailma kõige suurem rumalus, sellest tuleb ainult lõpuks suur jama. Sa oled kildudeks ja see köögipõrand, see on liiga palju su pisaraid endasse imenud.

Aga teisalt – kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et sa saad haiget. Ja ah, asi see haigetsaamine siis ole. Ilma selleta niikuinii ei oleks elu, oleks võimatu kasvada. Sa oled ennegi ellu jäänud. Asi see haigetsaamine siis.

/

Hiljem istusin vaikselt haiglavoodiäärel ja vaatasin, kuidas tuul märatses Põhja-Tallinna kaskede latvades, kuidas taevast hakkas kukkuma lumepudemeid, kuulasin, kuidas koridorid olid täidetud venekeelse, natuke kärsitu kärkimisega, kuidas ukse taga sahisesid sussid ja ratastoolid ja klõpsusid kliinikuõdede mugavate kingade kontsad.

Istusin ja hoidsin pisaraid tagasi ja püüdsin mitte liigutada, sest pole üldse raske olla tugev – või liikumatu ja pisaratu – kui antud hetkel pole sina see, kellel on üht tugeva(ma)t inimest kõrvale vaja. Kas või niisama voodiäärele istuma. Vaatasin seda halli, natuke hirmutavat taevast, mõtlesin lihtsaid mõtteid. Et nüüd on nii. Nüüd ma istun siin. Nüüd ma olen tugev ja ei nuta. Ja ma astun siit edasi lifti ja seal ka ei nuta ja siis ma helistan A.-le ja siis ka ei nuta ja siis ma sõidan kaltsukasse ja ostan odava kleidi, sest hetkel on see kümnekas, mida võin kulutada ja siis ka ei nuta (kuigi Paavlikaltsukapisarad on täiesti juba trademark’itud tegevus). Siis ma istun autosse ja sõidan ja ei vaata põlevat mootorituld ja ei karda, sest ma ei pea kartma, kõik saab korda, ma tean, kellele helistada, kui ma tee äärde jään – aga ma ei jää – ja ma tean, et kõik saab korda, kõik saab korda, mul pole vaja karta, see saab mööda, kõik saab mööda ja jälle korda. Aga kuidas on võimalik, et ma tunnen kõiki neid tundeid, nii ääretud oma intensiivsuses, nii kõikehõlmavad, kas see peabki nii olema, või siis see on teistmooditegemise hind, ah kesteabkesteab ja samas see polegi oluline.

Oluline on minna, panna jalg jala ette, kuulata, mida ütleb Dave Grohl (“Saint Cecilia“) ja uskuda, et nii ongi – I know no matter what I say days will come and go /  no matter what I say / nothing’s set in stone / no matter what I say / days go by. Astu lihtsalt edasi ja elu tuleb kaasa, muretseda ei maksa, sa teed niigi kõik, mida sa teha saad.

Ja nii ma uskusin iseend ja Dave’i, aga tagasiteel ikkagi laulsin natuke Blunti kaasa, sest kui üldse keegi on mu hingeloom, siis paraku-paraku tuleb tõdeda, et see on siiski Blunt (Grohl on religioon, ärgem ajagem segamini).

Ja mõtlesin veel sajale muule asjale, aga kõik muu polegi oluline, kui vaid et ükskord oli selline talvepäev, olgu see annaalidesse talletatud.

33 going on 32

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.

bound for glory

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.

glitch in the system

Mõni päev on selline – nagu sõbranna just tabavalt ütles – mil on tunne, et there’s a glitch in the system. Does not compute. Et nagu kõik on nagu ikka, ja samas pole MISKI nagu ikka. Tavaline esmaspäev (või teisipäev või jaanuaripäev for that matter) ja sa kõnnid mööda tänavat või istud kontorilaua taga ja pea on nii sassis, sest kõik on nii teistmoodi ja kuidagi on vaja ära händlida ja täpselt ei saa aru, kust alustada.

“Ma olen juba peaaegu 33-aastane ja ikka veel on inimeseks olemine nii keeruline,” kurtsin enne A.-le telefonis. “Why isn’t there a manual for life? Kas oli mingi tähtis koosolek, kuhu mind unustati kutsuda ja seal jagati neid elumanuaale ja nüüd mul polegi ja peangi ilma edasi elama?”

The struggle. Is real.

Muidugi naersime me nagu pöörased, sest selliste süsteemierrorite peale saabki ainult naerda ja edasi elada. Ma saan nii hästi aru, et see on mu enda ülekõrvetatud aju, liiga palju emotsioone on olnud viimases paaris kuus, et ma ei suuda teha enam midagi muud kui tööd, sest siis ei pea ma kuulama, kuidas mu neuronid omavahel tulevahetust peavad ja misfire’ivad. Töö on hea, töö on turvaline, see ei lõppe kunagi otsa, seda on palju, ta võtab kogu tähelepanu ja teeb rõõmsaks. Mida me teeksime ilma tööta, ma ausõna aru ei mõista.

Selgitasin A.-le ka, et tegelt noh, see peamine error on hetkel selles, et kõik on nii hästi, et ma ei suuda seda ära händlida. Ma ei jõua hetkel üldse tundeid tunda, sest neid on nii palju ja minu ÜLDSE MITTE KATKINE SÜSTEEM otsustas ilmselt lihtsalt erroripäeva vahele visata, teha väikse restardi ja siis rahus edasi minna. Ühtemoodi on see ka haigelt põnev, et ma saan peaaegu kohe aru, milles asi. See ei aja mind kuidagi paanikasse, ma ei haara hõbedase lindi järele ega hakka mõtisklema antidepressantide üle, sest ma saan aru, et see on lihtsalt part of being human called me ja see läheb üle.

Ma hiljuti lugesin kuskilt (see oli vist see jaapanlaste õnnelik-olemise raamat, aga pead ei anna), et see olla idamaade üks õnnefilosoofia aluseid. Et lased tundel (või siis antud juhul tundetusel) lihtsalt olla. Annad talle nime, torkad korra näpuga tervituseks: “Oo, sina, vana sõber, tore, et läbi astusid, tunne end mõnusalt!”, ja siis lihtsalt… lased tal olla. Ma olen viimastel kuudel selle üsna hästi käppa saanud, sellele muidugi on eelnenud 10+ aastat parajalt karmi teekonda, millesse on olnud segatud erinevad spetsialistid ja medikamendid, aga peamiselt on see koosnenud MÄÄRATUST HULGAST eneseanalüüsist, millest mul on vahel olnud oksendamiseni kõrini, aga nüüd hakka või uskuma, et asjal on täitsa tõepõhi all.

Veits on raske ainult see, et mõnikord pean ma meelde tuletama, mis osa sellest, mida mu pea suudab toota mõtetevallas, on adekvaatne ja mis mitte. Näiteks esimene instinkt on mul jätkuvalt lähedastele teha nägu, et kõik on hästi, mitte tüüdata oma lemmikpoissi sellega, et mul on “brain pains today” ja lihtsalt power through nagu ma tavaliselt olen teinud. Fake it till you make it töötab peaaegu alati.

Aga siis pean ma endale jõuga meelde tuletama, et kurat, ei. Ma olen need inimesed oma ellu valinud põhjusega, ja nemad on minu valinud põhjusega, ja mul pole vaja mingeid mänge mängida ja üldsegi, mul on kuradi vedanud, et mul on need inimesed, kellele lihtsalt niisama öelda, et kuule, aju valutab täna, räägime natuke mitte millestki ja kõigest, sest juba pärast kaht lauset läheb olemine nii palju paremaks. No miks ma pean teesklema ja ennast piinama, kui fix is right there.

Nii see eluke veereb, kui sa magasid inimkonna tähtsa koosoleku maha ja sulle manuaali ei antud – muudkui aga leiutad siin ise mingit viisi, kuidas mäkaiveri teibiga katkine neuron ajju tagasi tõmmata. Ning siis loodad, et ei unusta tähtsal hetkel ära, mis see fix täpsemalt oli ja kust täpselt selle patchi bugise versiooni parandamiseks alla pidi laadima.

Te teate küll, kes te olete. Te mu bugifiksid.

Ikka armastusega.

Oh, näete, Ed-poiss tuli ka täpselt tänasesse päeva sobiva looga eile välja.

talismanidest, vist

Ma olen päris kõva traditsioonideinimene ja mul on mingid talismanid, mis saavad talismanideks nii, et ma isegi sellest aru ei saa. Näiteks kannan ma käe ümber juba üle aasta lihtsa punase niidi otsa kinnitatud öökulli, mille kinkis mulle A. aastavahetusel 2015/2016. See on vist pärit Maltalt ja A. ei omastanud sellele toona mingit erilist tähendust, ja üle aasta hiljem on see ikka veel mu käe ümber. Mul pole õrna aimugi, kas see on talisman või mitte, kas see toob õnne (A. muidugi naeraks selle peale ja ütleks, et ma võiks oma ohhoo-jutuga mõnele parakristallikursusele minna ja sinna elama jääda, peaasi, et ma tema kuuldes enam mingit samasugust jura suust välja ei ajaks) või on see niisama vidin, igal juhul ei ole mul olnud südant seda ära võtta.

Sel hooajal avastasin ma, et teen üht huvitavat asja. Niitvälja tee ristis on Paldiski maanteel üks kuusepuu, millele ikka tuled külge riputatakse. Ma möödun sellest päevas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkem. Ja ma ei märganudki, et ma seda teen, kuni Mila ükskord küsis: “Miks sa sellele kuusele lehvitad?”

Tegelikult ma ei lehvita, ma… annan au? St ei löö kulpi, aga tõstan kaks sõrme. Ma ei tea, miks. See kuusk on kuidagi kodune, kui ma seda näen, tean ma, et kümne minuti pärast olen ma kodus. Need tuled on kuidagi nii armsaks saanud, et nüüd, kui need lõpuks maha võeti, tundsin ma hinge korraks kokku tõmbavat.

See kett, mis mul pildi tegemise ajal käe ümber oli, on hullult vana. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, ilmselt keegi kinkis. Igal juhul on see vähemalt 15 aastat vana, nüüd kahjuks küll läks katki. Noh, ja tass, see on ka erilise tähendusega, see on mu teetass ja talvel, talvel juuakse meie majas palju teed. Ühtlasi avastasin alles mõni päev tagasi, et selle põhjas on ka paar märget ja kuupäev, naljakas, ma ei olnud seda varem märganud.

No igal juhul.

Mingid väikesed olulised asjad ja liigutused, millest saavad traditsioonid. Mulle meeldib, kui ma tajun ära hetke, mil uus traditsioon on sündinud või kui minuni jõuab mõni ese, või lugu, või film, või raamat, mis, ma tean, saab ja jääb alatiseks oluliseks. Nende hetkede tajumine on nagu… Nagu oleks elumängus hetkeks glitch ja sa näed seda koodi, sa saad korraks piiluda nende PHP-ridade vahele, millest elu on kirjutatud.

*

Ja siis veel olen ma neil aegadel märganud, et enne, kui läheb valgeks, läheb korraks hästi pimedaks. Ma saan aru, et see on tegelikult illusioon, aga kuna mu elus on palju hämariku ja aovalguse ajal sõitmist, siis see hetk, mil pimedusest saab valgus või vastupidi, see hetk ajab mu teinekord peast täiesti segi, mu reaalsustaju kaob ja mul on tunne, nagu kõnniksin unenäos, aga mitte iseenda omas. Kõige parem hetk seda märgata on autoroolis – kui ühel hetkel sa saad aru, et sa ei näe enam auto esitulede vihku maanteel ja tegelikult on väljas ikka veel nii pime, et silmad ei taha hästi seletada. Loomade jaoks on see lemmikaeg auto ette hüpata või teeperves piiluda, see hetk teeb mind alati natuke närviliseks ja lõpmata tähelepanelikuks, hiljem pean 10 minutit rõdul kaugusse vaatama, et silmalihastele märku anda: läbi on, valgus on käes.

Üks asi on veel mul mõttes viimasel ajal. See, kuidas elu ikka keerleb. Kuidas sa saad mingil hetkel aru, et vohh, mind on ette valmistatud just selleks hetkeks siin. Et kõik, mis ma varem olen teinud või tegemata jätnud, see ongi selle nimel. Et kõik juhtub just nii, nagu juhtuma peab. Ratsionaalne ajuosa ütleb, muidugi, selle peale, et jäta nüüd, elu on juhuslik kaos (mu ratsionaalne ajuosa räägib vahel A. või Naabrinaise häälega, ma olen seda vist ka maininud). Aga ma viimasel ajal olen nii heas kontaktis selle väikse tüdrukuga, kes mu sees elab, et see väike tüdruk teinekord läheb isegi Milaga vaidlema, sest teate, see minu sees elav väike tüdruk, tema… Tema usub maagiasse.

And she has a bonfire heart.

 

aasta 2016 küsimustes

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

aasta 2016 kokkuvõte

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?

Nii tõsiselt pole ikka vist kunagi mitmel rindel oma kehaga pidanud tegelema.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

 

Mulle üldiselt ei meeldi lubada, sest need lubadused, need kipuvad murduma. Aga ma olen pingutanud, ma tõesti olen. Pingutused ei kanna kõik veel vilja, aga ma üritan.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mallu lege-ropsisünnitus jääb vist igavesti meelde. Aga no peamine, et maailmas on juures üks LN!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

Stabiilset finantskülge.

6. Mis riike külastasid?

Itaalia! Soome! Rootsi probably ka, seal peab ikka korra aastas ära käima. Ja Berliin!

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei ole olnud mahti väga kuupäevadele vist tähelepanu pöörata.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma ei nutnud. Peaaegu üldse. Sõbrad, ma ei nuta enam pidevalt!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sahmerdamine, vist. Peaks rohkem süvenema, tegelema asjadega sügavuti. Rahaasjadega on ka ikka suht pekkis.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige vist veidi sai oldud ja trenni hakkasin tegema, siis tulid ka vanad vigastused meelde. Ja praegu köhin nagu vana mees.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kuldne Printsess.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

A. on lihtsalt imeline. K2 on üllatanud vist eelkõige iseennast, aga ka mind, positiivselt. Ja no Milale tahaks ju koguaeg plaksutada.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vägivallatsejate. Nende, kes vägivallatsejaid õigustavad.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Meie seiklused A.-ga on ikka olnud imetabased läbi terve aasta ja me ikka veel ei vihka üksteist. Ja siis oli nii mõnigi poiss, kes suutis korraks elevusse ajada, tuleb tunnistada.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?

Mumford & The Sons “There Will Be Time”, Andrew McMahon “Fire Escape”, Biffy Clyro “Re-arrange”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem!

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Trenni. Söönud paremini ja hoolsamalt.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Ma tahaks öelda, et alati võiks olla veits külmema peaga ja mitte vaimustuda nii kergelt, aga teate, see teeb elamise ikka imeliseks, kui on, millest vaimustuda.

20. Kas sa armusid aastal 2016?

Kui ma nüüd päris-päris aus olen, siis ei. Jah, on inimesi läbi aastate, kellesse ma olen ilmselt elu lõpuni natukene armunud ja mõni neist on kohe eriti mõnus ja hea, aga nagu seda pärisarmumise asja pole küll siinmail ammu kohatud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Panin Tinderi kinni (täna).

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Luke Cage”, “Dirk Gently”, üldse Netflix ja kõik need veidrad dokud ja sarjad, mis seal on, oodatuim oli ilmselt “Gilmore Girlsi” filmid.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Aziz Ansari “Modern Romance” on ikka väga-väga hea raamat.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Andrew McMachon. NOEP.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Veits paremat autot.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Issand, absoluutselt ei meenu ühtki filmi.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ühendasime Maarjaga väed, pidutsesime tõelises meestekarjas ja värvisime kõigil huuled punaseks. Oli hurmav.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

No ei taha seda finantsasja jälle üles võtta, aga nii paraku on.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, Marilt saadud maailma ägedaim mantel, löss-saapad.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kui ma midagi erakordselt lolli hakkan mõtlema, siis kangastub mulle A. hääl ja ta tavaliselt ütleb midagi sellist, et “Issand, sa oled ikka nii loll” ja siis kohe hakkab parem. Naabrinaise hääle kangastumisel on samasugune mõju.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Obama (ja tema bromance Joega).

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Trumpokalüpsis.

34. Keda igatsesid?

Milat.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Tööl on neid päris mitmeid. Eraeluliseltki tasuvad nii mõnedki inimesed eraldi esiletõstmist.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

Kuku klubis on ikka päris ohtlikud peod.