Autoriarhiiv: daki

London Bridge Is Down

Üks esimesi mälestusi, mis on mu mällu sööbinud, on augustist 1997, kui hukkus printsess Diana. Mul on senimaani väga hästi meeles mälupilt, kuidas ma kõndisin Tartu maaliinide bussijaamas – ma ei mäleta, miks, aga meeles on need putkad ja rasvapirukalõhn – ja mõtlesin, pisarad silmis, kui uskumatu on Diana surm. Ma olin 13.

Täna hüüdsin Milale, kes haigena oli pugenud minu voodisse: “Kuninganna ongi surnud!” – “Issand?! Kas tõesti?! Ma arvasin, et ta ikka paar päeva peab veel vastu…”

Ja siis vaatasime me, kaisus, kuidas leinavärvides BBC mälestas 96-aastase monarhi surma. Jah, see polnud nii ootamatu ja šokeeriv, kui oli Diana lahkumine, aga on tõenäoline, et see jääb suure ajaloolise, esimese monumentaalse hetkena meelde mu lapsele.

Kui suri prints Philip, ennustasin ma, et üle poole aasta kuninganna ei püsi. Mu ennustus oli puhtalt mu enda kogemuse pealt – kui lahkub südame üks pool, siis peagi läheb südame teine pool järele. Muidugi on see üleromantiseeritud pealtvaataja hinnang ja arvamus, aga nii mulle tundus. Noh, läks nii, et päev jäi puudu, et tuleks aasta ja täpselt viis kuud. Alahindasin vastutuskoorma raskust, alahindasin kuninganna sitkust.

Aga mis on ka minu asi kellegi surma ette ennustada.

Ma olen olnud kuningliku pere fänn sisuliselt terve elu. Ma vaatasin Williami ja Kate’i pulma, kui ma olin sünnitusvaludes – ja läksin pärast seda Milat sünnitama. Ma käisin Harry ja Meghani pulmas. Ma olen kirjutanud neist kümneid artikleid. Mu külmkapil on Diana ja töölaual on Diana. Ma võin une pealt öelda suure osa Euroopa kuninglike perede sugulussuhteid ja jutustada veidraid lugusid just Briti kuningapere ajaloost. Nad on olnud mulle väga hingelähedased.

Oli kuidagi südantsoojendav näha vikerkaart Buckinghami palee kohal, kus lipp oli langetatud poolde masti. Ja mul on külmavärinad, kui ma vaatan palee ette kogunenud rahvast. Mõtlen nendele kordadele, kui ma ise olen olnud seal. Mõtlen, kuidas mõistan hästi seda tungi minna ja olla teistega koos, tajuda seda ajaloolist hetke, elada seda läbi üheskoos.

Vaatasin ka viimaseid kuninganna pilte – on selgelt näha, et tal on olnud juba kanüülid, käepealne on siniroheline. Tean sedagi hästi, sest viimastel aegadel ei saa õed enam kätte mu veene, võetakse enamasti vereproove liblikaga just käeselja pealt. Ja alati jääb järele kohutav sinikas. Ja ma olen temast 60 aastat noorem! Kuidagi kõhe on seda fotot vaadata… aga nii vist on alati viimaste fotodega.

Ega see blogipostitus polegi muud kui teadvusvool enne seda, kui lapsele taas meelde tuletan, et oleks vaja minna hambaid pesema. Ma ei tea, mida ma öelda tahan. Iseendale vaid selle hetke jäädvustada.

Et me jõudsime nüüd sellesse maailma, kus kuningannat enam pole.

Mis nüüd edasi? Ma olen oma ajakirjanikuelu jooksul palju sellest kirjutanud. Spekuleeritud on mitmeti – ehk annab Charles kohe krooni pojale edasi? Samas, arvestades seda, kui ebastabiilne on maailm hetkel, on ainult loogiline, et ta seda ei tee. Rahvas ja riik/riigid vajavad stabiilsus, ei ole vaja praegu paati raputada. Ja Charles III kuningana on kindlasti väga aktiivne, kaastundlik, keskkonnateadlik ja, lubage öelda, isegi hipilik kuningas. Mul on tema vastu viimastel aastatel tekkinud suur sümpaatia. William saab olema temast kindlasti väga erinev kuningas.

Aga praegu on Firmale kindlasti tähtis hoida stabiilsust. Hoida tasakaalu.

Nagu meile kõigile. Natuke stabiilsust ja tasakaalu kuluks ära. Aga – me näeme praegu seni meile nii tuttava maailma surma. Kuninganna on kindlasti väga märgiline lahkumine sellest kõigest. Meile jääb maha midagi muud, ja siit kasvab midagi muud ja midagi uut. See pole ainult UK, see on ka sõda, see on ka USA… Me elame kahtlemata huvitavatel aegadel.

Aga, nagu öeldakse, olla soov “Elagu sa huvitavatel aegadel!” pigem needus…

Head ööd, Pussakas 💔

Täna kummardusin ma tema kohale, ta pea vajus mu kätele. Ma vaatasin talle silma ja õige pea kustus silmades see valgus, mis seal 15 aastat olnud oli. Pisarad tilkusid talle peale, tilkusid plõks ja plõks plastiklauale, tõnks ja tõnks nahktagi käisele. Aga ma pean uskuma, et see oli õige otsus.

//

Pussakas tuli mu juurde 2007. aastal. Ma mäletan, et üks fotograaf vist saatis toimetuse listi pildid kassipoegadest, kes olid sündinud Põrsaku küla ühe talu laudas. Ühe tuttavaga sõitsime kassidele järele, tema võttis ka endale ühe, kuid kui ma õigesti mäletan, siis pidi ta kassi ikkagi tagasi viima. Mina enda oma muidugi mingil juhul kuhugi tagasi ei viinud, Pussakas oli saabunud, et jääda.

See 15 aastat on ikka marupikk aeg. Ta on kolinud kaasa minuga Tallinnast Kaupmehe tänavalt Tartusse Alevi tänavasse, sealt Pargi tänavasse, sealt Riia tänavasse, sealt Ropka tänavasse, sealt uuesti Tallinnasse Koplisse, edasi Nõmmele (oi, seal talle meeldis, sai õues käia ja naabrimuti peenraid kaapida!), ja siis juba Kloogale, oma forever home paika. Ja mitte ainult Eesti sees ei rännanud me temaga – õige, ükskord põgenesin ühe eksi eest kassidega ka Saaremaale ajutiseks, et saaksin turvatunde tagasi – kunagi 2008 või 2009 käisime me Pussakaga ka Lätis fotosessioonil, sest ta oli Sheba modell. Modell! Mu kass oli modell!

Pussakas Sheba modellina ühes nimetus Läti mõisas

Uhke oli ta tõesti – natuke nagu maine coon, suur ja tippuskõrvaline. Karv pikk ja kohev, saba lai ja külluslik. Aga pärast seda, kui Miuks 2020 kevadel läks, hakkas vaikselt kuhtuma ka Pussakas. Ikka päev-päevalt aina kehvemaks, kuniks lõpuks oli temast järel vaid hiilgeaegade varjuke.

Üleeile, kui lõpuks oli selge, et vanahärra, kes tegelikult juba aastakese on asju pakkinud, on jõudnud viimasele teeotsale. Ma teadsin ammu, et pean ilmselt selle otsuse tegema. Viimased aasta aega ehmatasin iga kord, kui ta mulle uksele vastu ei tulnud – äkki on end kuhugi vahele pressinud ja hinge heitnud? Äkki on kaotanud liikumisvõime, saanud insuldi? Aga ta tuli, ikka veel ta tuli. Aina aeglasemalt, aga tuli.

Tema karv hakkas kaduma. Kõigepealt, tegelikult, läks vist üks hammas. See oli esimene päris suur ehmatus, kui see kihv välja end pressis suust ja seejärel ära kukkus. Ja siis, jah, hakkas minema karv. Kõhu pealt ennekõike, aga ka mujale jäid nahalaigud, kui olin pusad ära lõiganud. Enam pusade asemele midagi ei kasvanud.

Pusasid aga tekkis aina rohkem, ta ei suutnud enda eest enam hoolt kanda. Ma püüdsin aidata, palju sain. Aga ega ta viimasel ajal eriti ei tahtnud, et teda katsutaks. Oli ilmselge, et tegelikult oli tal juba raske ja ilmselt ka valus. Aga häält tegi ta ainult siis, kui Sussu temaga mängida püüdis või kui ma mõnda pusa jälle ära tahtsin lõigata. Ei, ärge palun kiusake mind, laske mul olla!

Kevadel hakkas ta magama põrandal. Sain aru, et ta kõhus on midagi, mis paneb ta kuumama ja hõõguma, ja ta tahab end vastu jahedat põrandat suruda. Lasin tal seda teha, sest, noh… Minagi valmistusin. Ma teadsin, et siin ei ole enam midagi teha, ehk vaid mitte liiga kaugele lükata seda kõige tähtsamat otsust. Vaid armastada ja hoida, kuniks on antud. Ilmselt oleks saanud meditsiiniliselt ta elu natuke pikendada, valu leevendada, aga… mulle tundus see tema kiusamisena. Nii et lõppeks juhtuks Pussakaga see, mida kartsin, et juhtub Miuksuga – ta hakkas kuhtuma ja kuhtuma, aeglaselt ja vaevaliselt…

Nii me siis olime. Elasime, valmistusime. Märkasin, et tal olid mingid segadushetked. Vahel unustas ta ära, kuidas käia liivakastis. Niisiis panin ma talle pissilappe, millel tal oli lihtsam käia. Korjasin põrandatelt kõik vaibad, sest vahel unustas ta end ka nendele pissile. Panin haagid ette riidekappidele ja vannitoale, et ta enam sinna pissile ei saaks (sest mingil põhjusel otsis ta vahel neid pehmeid kohti, või siis lihtsalt pidas iga pehmet kohta maas pissikohaks. Mitte meelsuse näitamiseks, nagu ta tegi noore kassina, kui ta mu eksi sussidesse või kuskile vahel pissis. Nüüd oli see nagu… dementsus? Sest vahel tundus, et ta unustas ära, kes ma olen, või et üldse, mida peaks tegema. Aga siis tuli ta jälle kohe tagasi. Suurema osa ajast tundus endine, kuigi aeglasem – ronis ikka vahel sülle, magama minnes tuli mu kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks, et siis põrandale jahedasse magama minna. Veel panin tähele, et enam ei tulnud ta Teamsi koosolekute ajal mu taha diivaniseljatoele, kus talle ikka oli meeldinud ekraanikoosolekute ajal olla. Ma ei tea, miks. Kas ehk oli tal raske sinna ronida? Selle asemel oli ta minu puusa kõrval.

Kuniks paar päeva tagasi ma märkasin, et Pussakal on raske hingata. Mitte just ülemäära, aga siiski piisavalt, et märkaksin – ta ärkas raskemast unest õhku ahmides, ning puhkeolekus oli näha, et õhku jääb puudu. Kas see ongi õige hetk, küsisin endalt ja temalt, pisarad voolamas? Äkki ikka veel ei ole? Äkki ikka ta tahab natuke veel olla meiega?

“Hingamisest saad kohe aru,” ütles medõde-õde. “Inimese puhul ju samamoodi saaksid kohe aru, et tal ei ole hea olla.”

Kõige raskem oli see öö enne lõpliku otsuse tegemist. Ta vist juba midagi aimas, sest enam ei maganud ta põrandal, vaid magas mu külje all, mu patjadel, mu peatsis. Eile jäime magama nii, et ta puges mu kaenlaauku – asi, mida ta polnud teinud väga kaua. Hommikul ärkasin, ta oli mu patjadel. Kõige raskem oli see hetk enne arstile helistamist. Kartsin ka. Kartsin hukkamõistu – miks sa ei olnud tulnud varem? Miks sa ei olnud teda ravinud? Ja samamoodi kartsin, et minuga nõustutakse. Et jah, vahepeal on õigem see otsus ära teha. Kui paljud inimesed igatsevad, et saaksid elu lõpus ise selle otsuse teha! Lihtsalt vaikselt jääda magama…

Ja siis läks kuidagi kergeks, kui olin arstiga ära rääkinud, aja kokku leppinud. Meil oli veel üks päevake, meil oli üks ööke. Rääkisin temaga pikalt tähtsaid kassijutte, nägu vastu tema nägu surudes, pisaraid karva peites. Aitäh, et oled olnud kõige parem kass. Aitäh, et lubasid mind enda ellu. Aitäh, et alati mu kõrval olid. Anna andeks, anna andeks, anna andeks…

Ma rääkisin Milaga – et nüüd on hüvastijättude aeg. Me nutsime mitu peatäit. “Ma ei taha, et ta läheb,” ütles ta pisarais. Jah, mina ka ei taha, et ta läheb. Aga veel vähem tahan ma, et tal oleks aina ja aina raskem ja valusam.

//

Täna hommikul tuli ta rahulikult kandepuuri. Terve tee linna lõi ta nurru, vaatas küll vahepeal mulle natuke segaduses suurte silmadega otsa, aga siis – nagu midagi mõistes – lebas taas kõhule ja hakkas nurru lööma. Ma ei tea, mida ta arvas või mõtles, aga Miuksuga sõitsin ma seda sõitu hoopis teistmoodi. Siis vaatasid mulle juba otsa need silmad, millest oli elusäde lahkunud. Siis ei antud mulle aega valmistuda, siis ei antud Miuksule võimalust rahulikult surra… Tema suri omamoodi.

Aga Pussakas oli rahulik ja nurrus. Mina ainult nutsin terve tee, pisarad lihtsalt hääletult voolamas. Täitsin väriseva käega paberid, andsin kassi puuriga käest ja läksin ootama. Pisarad pressisid hooga end välja, surusin kätt suule ja silmadele, püüdsin hingata, püüdsin õele sõnumit saata, aga kõik oli udune ja fookusest väljas. Seest keeras – jah, polnud ma veel midagi söönud. Kuidas ma suutsingi. Pisarad kadusid, ootasin veel, kuskilt kostus kellegi kräunatus. Muidu oli vaikne, ainult kliiniku valvelauas helises vahetpidamata telefon. Nutt nööris kurku. Ma pean olema tugev, natuke veel, kohe on kõik, kohe on tal hea…

Lõpuks tuli arst, Pussakas oli ka pärast kanüülistamist väga rahulik. Võtsime ta puurist välja, surusin end ta vastu. Ta lasi rahulikult seda teha… Ma tänasin teda kõige eest, mis ta on mulle andnud, surusin huuled vastu ta pehmet pead ja aina sosistasin. Ma loodan, et sul oli hea kassielu. Ma palun vabandust kõigi kordade eest, kui ma ei olnud sulle hea kaaslane. Sa olid parim kass. Ma rääkisin, et kohe jääd sa magama ja kohe kaob valu ja kohe läheb hästi kergeks, kergemaks kui kunagi varem. Kohe oled sa vaevast lahti, kohe pääsed sa lendama…

Siis vajuski ta pea minu kätele. Pisarad aina tilkusid, arst rääkis rahulikult ja vaikselt, et nüüd teeb järgmise süsti. Vaatasin tema silmadesse – “Nad ei panegi silmi kinni, kunagi,” rahustas arst, aga mul oli see ka eelmisest korrast meeles – ja ma sain täpselt aru, mis hetkel see säde läks. Arst küll veel kuulas südant, aga ta oli juba läinud…

Arst võttis ta elutu keha, silitasin teda veel viimast korda ja tänasin arsti läbi pisarate. “Mõnikord inimesed lükkavad seda otsust liiga kaua edasi,” ütles ta. “Aga see ei ole looma pärast, see on isekalt inimese enda pärast… ja loomale hoopis halb.” Noogutasin.

Maksin arve ja jooksin autosse, hingest pressimas selline nutumöire, mis ei ole vist ammu mu seest välja tulnud. Mu kõrvale oli parkinud mingi kaubik, käis mingi tassimine, aga see mind enam ei huvitanud. Röökisin nutta, nii et lõpuks hakkas häälepaeltel valus. Ootasin, lootsin, et kui ma piisavalt kaua nutan, siis läheb see valu leebemaks, aga ma olen seda postitust kirjutanud mitu tundi ja valu on koguaeg alles, isegi siis, kui ma vahepeal nutmas käin, ja siis edasi püüan kirjutada.

Nägu lapiline sõitsin kontorisse, terve tee palvetades, et ometi see nutmine lõpeks. Nutt isegi lõppes, aga pisarad ei lõppenud. Kuidas ma saan nii, ma pean täna asju tegema, ma pean veel mingitele asjadele keskenduma, mingi hange oli, koristuspäev, midagi veel, mingi arve…? Õnneks peatusid pisarad täpselt piisavaks ajaks, aga kui see hetk jõudis, et enam ei saa pisarateta olla, siis pidin sisuliselt minema jooksma. Ja me aina nutame ja nutame, vahel natuke teeme muid asju, ja siis tuleb jälle nii suure hooga peale see arusaamine.

“Pussakas läks päriselt ära,” ütles Mila Sussule. Sussu, jah, ta saab aru, et midagi on teistmoodi…

Varsti tuleb Pussakas veel viimast korda koju, või õigemini, mitte enam tema, aga tema tuhk. Me saame panna tema karbikese Miuksu karbikese kõrvale ja me ei unusta neid mitte kunagi. Ning kuidagi lohutab mind teadmine, et ta on kass, kelle elu on puudutanud palju rohkemate inimeste elusid kui vaid meie pere inimeste elu. Läbi mu kirjutamiste, läbi mu saadete ja piltide on ta rännanud mööda ilma ringi, loodetavasti teinud inimesi rõõmsaks.

Nüüd rändab ta muudel radadel. Ja tema juba teab, mis meid seal teisel pool ootab…

Head ööd, Pussakas. Sa oled olnud kõige kassim kass, keda on mul au olnud tunda ja ma olen igavesti tänulik, et sa võtsid mind valvata.

siit tuleb kas katastroof või midagi ägedat

Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):

  1. Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
  2. remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.

Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.

Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)

Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.

Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.

Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….

Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja

Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?

Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.

Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.

Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”

Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!

Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.

Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:

not as rich vol 2 ehk 9 trikki, kuidas ma (teoreetiliselt) raha kokku hoian

Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.

Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).

Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.

Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).

Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!

Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.

Preili Mulle-See-Konserv-Ei-Kõlba-Täna-Kuigi-Eile-Kõlbas

Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!

Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.

Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.

Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…

Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀

Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.

Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?

Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.

Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.

Epu Linnuteede-laul

Ma hakkasin Epp Petrone uut romaani “Linnutee koodid” lugema täpselt sel ajal, kui Neptuun ja Jupiter taevas oma ühenduse tegid ja kõik oli nii unenäoline ilma selletagi, et ma oleksin oma unenäolisele olekule lisanud veel… seda konkreetset muinasjuttu. Aga ma läksin sellesse nii kiirelt sisse ja kuigi pidin võtma vist mõned õhtud ka pausi – kogu see apokalüptiline kerimine, see oli nii oskuslikult reaalselt ja hirmutavaltki kirja pandud, et väsitas korraks, tekitades ahastuse – siis raamatu teises pooles ma lendlesin juba palju mõnusamalt selles Epu loodud maailmas.

Peaks vist kohe täpsustama, et kui ma ütlen muinasjutt, siis ma ei mõtle seda kindlasti kuidagi pisendavalt, aga mitte ka kuidagi maagiliselt. Pigem oli mul tunne, et minu kätte on sattunud teos paralleeluniversumist, kus kõik need asjad ongi juhtunud. Ja kui ma lugesin Epu esseed loomest ja loomisest, siis klõpsas mulle paika, et ilmselt nii see lugu Epu juurde tuligi. Kuskilt sealt teisest maailmast, sellest, mis eksisteerib meie omaga paralleelselt, õhukese kardina taga. Ja kus on asjad läinud täpselt nii, nagu kirja sai pandud. Multiversumi teooria, teate ju küll.

Apokalüpsist oskuslikult kirjeldada ei ole tänasel päeval, aastas 2022 muidugi teab mis ootamatu oskus. Me oleme kõik selles apokalüptilisi võnkeid täis maailmas elanud viimased 2,5 aastat. Meie maailmad ongi lõppenud. Me ei ela enam selles maailmas, mida teadsime. Ja alati, kui me mõtleme, et enam ju hullemaks minna ei saa, juhtub midagi, mis meie arvamuse ümber lükkab. Saab küll.

Aga tegelikult paelus mind “Linnutee koodide” juures miski muu – miski peale pealkirja, muidugi, sest oh, Linnutee, muidugi! Kõige rohkem paelus mind tõesti see raamatu teine pool. Kui esimeses pooles elasime me kaasa reklaamiagentuuris töötava Eeva (minagi ju töötan nüüd agentuuris!) andumisele kummalise sektijuhi Diego mõjuvõimule, siis oli see kohati isegi natuke piinlik ja pani nina kirtsutama. Ma nimelt olen muidugi suur krimiajaloo fänn, nagu mõned ehk teavad, ja ma olen väga palju uurinud erinevaid sekte, usuliidreid ja maailmalõpukuulutajaid. Muidugi ma saan aru, et kui sind parasjagu ajupestakse, siis ongi raske aru saada, kui sõge see väljast vaadates tundub, aga siiski oli algus natuke konarlik. Aga see raamat aina võttis tuure üles. Ja lõpuks, siis kui oli käes suur maailmalõpukonverents, suutis Epp niii oskuslikult klipp klipi haaval mind kaasa tõmmata, et ma ei saanud ise ka enam aru, kas ma usun seda kõike nagu peategelane, või olen ma veel kõrvaltvaataja.

Ja kui ma sain üle südantlõhestavast apokalüpsisest (ma ei taha täpsustada, miks see mu südame purustas, aga ütleme nii, et emana oli seda kohutav lugeda ja ette kujutada), ning me jõudsime raamatu teise poolde, siis oli mul tunne, et ma jõudsin kuhugi tuttavasse kohta välja. Ma nägin nii selgelt seda maailma, mida lehekülgedel mulle kirjeldati. Ma isegi tundsin seda värske hommiku lõhna, mis koopasuust sisse hoovas. Ja kuigi ma pole kunagi teinud ayahuascat, suutsin ma isegi nendes nägemustes kaasa lennata. Ilmselt seetõttu, et ma mediteerin päris palju (või mis on palju?) ja nägemustes (või “nägemustes”) rändamine pole mulle midagi erakorralist. Vahe on ainult selles, et mina saan silmi avades kiiresti samale planeedile tagasi.

“Linnutee koodid” on raamat, mida ma olen juba nii palju soovitanud, aga ma ütlen ausalt, et ma soovitan seda ainult teatud tüüpi inimestele. Nendele, kes valutavad maailma pärast südant. Nendele, kes vaatavad elu spiritualistliku vaatenurga kaudu. Nendele, kes näevad mustrite taga suuremaid mustreid. Nendele, ma usun, on see raamat eriti lootust andev. Pealegi, lõppude hulgast saad ise valida sobiva, kuigi minu arust on sel raamatul ainult üks õige lõpp.

Üks asi veel. Epp on selgelt teinud raamatuks väga palju uurimistööd ja need viited on kindlasti kasulik hüppelaud, kui tahta erinevatesse jäneseurgudesse pugeda. Aga miks ka mitte. Sest kui üldse midagi, siis on viimased paar aastat pannud mind ja ilmselt teisigi küsima: milleks see kõik? Ja kui juba, siis sel peab ju olema mingi… suurem põhjus? Ei?

Võibolla ei olegi. Võibolla ongi maailm ainult see, mida me käega katsuda ja silmaga näha saame. Ja “Linnutee koodid” on vaid üks… täiskasvanute muinasjutt. Ebamugav ja hirmutav muinasjutt, aga siiski ei rohkemat.

Aga mis siis, kui seal siiski on midagi…?

Ja veel – üks tegelane olla olnud minust inspireeritud. Ma olin jõudnud selle lugedes ära unustada, aga üks oli tõesti seal erakordselt äge inimene 😀

rip Taylor

Tänane päev langes mulle peale kui suur hall vihm. On täiesti hoomamatu aru saada, kui keegi neist inimestest, keda oled aastaid jumaldanud, enam järsku seda maailma ja reaalsust ja elu ei jaga. Taylor Hawkins oli vaid 50-aastane, see pole ju mingi vanus. Kuid jah, muidugi, eks tema ellu mahtus rohkem elusid kui paljudel teistel.

Ma olen päev otsa kuulanud Foo Fightersit ja märganud teravalt, kui palju on nende lauludes sõnu, mis räägivad surmast. No one’s getting out of this alive. Käisin sõitmas, auto rappus tormituule käes, mina röökisin kaasa laulda ja lihtsalt nutsin ja nutsin. Ma lihtsalt… ma ei suuda seda hoomata.

Avaldan Taylorile mõeldes oma postituse, mille kirjutasin juunis 2017 pärast legendaarset Göterburi kontserti, mil Dave oma jalaluu murdis ja hiljem lahtise jalaluuga kontserdi lõpule viis. Taylor oli see, kelle õlgadel see üritus püsis. See ja paljud teised, kindlasti.

Head teed sulle minna. Sa muutsid maailma.

Thank you Gothenburg, that was amazing

Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.

Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.

Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.

Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.

Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”

Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.

Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.

Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!

Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…

Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.

Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”

Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.

Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.

Thank you Gothenburg. That was amazing. pic.twitter.com/BXvuxIfVEv

— Foo Fighters (@foofighters) June 12, 2015

dakiblogi 18

Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”

Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.

Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.

Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?

Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.

Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.

*

Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.

Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?

Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.

kodudest

Veeresin just Instagramis ringi, kui Lisette postitus ette jäi ja see puudutas minus midagi. Midagi, mis sundis kohe haarama arvutit ja avama seda minu kõige külastatavamat lehekülge, blogilehte.

Ma hakkasin mõtlema oma kodude energiate peale. Ma jätan praegu Tartu neist heietustest välja, sest esiteks olen ma Tartust varem väga palju bloginud, aga peamiselt… on mul Tartuga nüüdseks väga raske suhestuda. Kõik need mälestused on muutunud mingiks imelikuks uduseks filmiks, kus peaosas oli mingi kummaline, võõras tütarlaps, kelle mõttemaailmaga ma enam suurt ühendust ei tunne. Ja ausalt öeldes – ka mälu on väga kehv. Ma ei mäleta oma 20ndatest peaaegu eriti mitte midagi.

Aga Tallinna-kodud… Jah, kui ma 2010 Põhja-Tallinnasse kolisin, jälestasin seda korterit hingest. Ma pole kunagi elanud üheski kortermajas, kus oleks olnud nii palju peretülisid, nii palju hooletusse jäetud lapsi ja nii palju kurbust ja viha, kui seda oli kaitseväe kortermajas. Ja ma isegi olin seal väga-väga õnnetu. Aga ma olin seal ka kõige õnnelikum üldse. Mäletan senini selgelt seda hetke, kui istusin diivanil, sabakont ikka veel sünnitraumast kohutavalt valutamas, rinnad paistes, pea segi magamatusest, hormoonidest ja kurnatusest, laps põlvedel. Ja seda esimest naeratust, poolikut, nii ebalevat, et ma kahtlesin, kas see üldse on nö päris, teadlik naeratus. Aga oli!

Ma kibelesin sealt korterist ära, kuid nüüd mõtlen tagasi, et tegelikult oli selle asukoht mõnus ja meri oli sealsamas, ja kogu see piirkond oma hooletuses tegelikult sobis mulle. Ma lihtsalt ise olin kohutavalt õnnetu, üksik ja eraldatud, kaugel oma lähedastest, hirmust poolsegi, sest ma pidin hakkama saama millegi nii vastutusrikkaga kui seda on väikese inimese elus hoidmine. Ma kibelesin sealt ära ja kui me leidsime Nõmme korteri, kus polnud sees isegi tualetti, vannitoast rääkimata, veensin ma oma toonast partnerit ülikaua, et me selle korteri ostaksime. Aed, sirelid, tillukesed majad ja ahiküte… Oh, see tundus puhas idüll.

Muidugi oli see kaugel idüllist. Sellest sai korter, kus ma kogesin kõige jõledamaid kohtumisi iseenda ja teiste inimeste deemonitega. Palju unetuid öid, palju liialdamisi, palju põgenemisi, palju iseenda passiivset hävitamist. Nendesse seintesse jäid kinni ka mõned sellised mälestused, mida ma tänaseni pole mäletada julgenud või osanud, see kõik lihtsalt oli nii kohutavalt traumaatiline. Ma ei tea, kas on õige öelda, et tulin sealt välja PTSD sümptomitega, aga võib-olla. Mul on isegi võimatu öelda, paljuga ma sellest olen praeguseks diilinud ja palju lihtsalt alla surunud, sest seda kõike on… palju. Ja mõtlen vahel, kas neid kõige õudsemaid mälestusi üldse peakski mäletama, äkki on parem, kui ei mäleta?

Ja kuigi ma ei tahtnud sealt tegelikult vist ära kolida – ja kohe eriti ei tahtnud ma kolida linnast nii kaugele, veelgi suuremasse eraldatusse – siis tänaseks olen ma muidugi superõnnelik, et elu nii läks. Mulle meeldis selle korteri energia kohe, see oli puhas ja rikkumata, siin olid elanud õnnelikud inimesed. Aga mina tõin siia kaasa oma õnnetusehunniku, kogu enda kogunenud traumad ja valud ja haigetsaamised ja nõrkused. Läks tükk aega, kui aegamisi see tume pilv mu ümber hajuma hakkas ja ma surusin, hambad ristis, veri ninast väljas, iseseisva tuleviku suunas.

Olen vaadanud tagasi, mis olid need summad, millega ma alguses hakkama saama pidin. See korter on kallis, st kommunaalid on kallid. Talvel 500-600 eurot kindlasti kokkku. Õnneks polnud üür siin kallis ja hiljem, kui korteri ära ostsin, pole olnud ka laenu tagasimakse kallis. Aga opereerisin ma umbes samade summadega, toiduraha jäi mõnikord 20-30 eurot nädala kohta. Püsivale tööle sain siis, kui olin siin juba üksi aasta aega toimetanud, siis läks mõnevõrra kergemaks. Või noh, ma ei tea… See on vist siin elamise kõige suurem raskus. On füüsiliselt koormav linna vahet sügada, kuigi nüüdseks on mul raske ette kujutada, et ma seda ei tee. Aga see on juba teine jutt…

Ühesõnaga, selle korteri energia siin on olnud ääretult toetav ja armastav. Jah, nii nagu igas jumala kohas elades (vanad lugejad kindlasti mäletavad, et olen sellest rääkinud) kummitab ka siin, aga siin pole kunagi olnud halvaendelist tunnet. Luupainajaid siiski olen kogenud, viimati nii hiljuti kui eelmisel nädalal, aga mulle tundub, et need pole korteriga seoses ja et need seinad siin teevad endast kõik, et meid nelja hinge siin vahel hoida ja kaitsta. Ning oma ahjualune on siin ka, sest mul on jätkuvalt keeruline ette kujutada, et ma elaksin kohas, kus pole vähemalt üht kohta, kus saab teha elavat tuld.

Ma olen siin õppinud, et ma saan üksi ja ise hakkama peaaegu kõigega. Tõesti, peaaegu kõigega. Kui ma jõuan köögiremondini ja sellegi seljatan, siis võin üsna kindlalt öelda, et ma ei jää millegagi hätta. Ma olen siin õppinud, et saan ainsana loota iseendale ja et see on okei, sest ma olen ise enda kõige suurem sõber ja toetaja. Ma olen õppinud, kuidas ennast rohkem ja paremini armastada, seda hoolimata kõigist valusatest vigadest, mida olen varem oma elus teinud ja eksimustest, mida olen teinud enda ja teiste suhtes. Ma olen aru saanud, et üksi on täiesti okei. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on kõigepealt anda armastust endale, alles siis suudad sa seda endast välja anda.

Ja nüüd, pärast kõige pikemat kallima-vaba perioodi, mis mul vist iialgi olnud on, olen ma lõpuks siin suures üksinduses ja üksilduses elades aru saanud, et ma ei pea kõike üksi tegema.

Ma oskan ja suudan ja saan hakkama ja ei ole sellepärast õnnetu, kui ma teen üksi.

Aga et tegelikult ma ei pea. Et tegelikult on inimeseks olemise kogemus midagi, mida on ilusam jagada. Et hüperiseisvus võib olla samamood kahjulik, nagu seda on sõltuvus. Et ma olen läinud natuke skaala liiga teise osa ja on täiesti okei leida endas see julgus lasta kedagi lähemale, lasta kedagi sisse, öelda kellelegi, et “Ma ei taha üksi, saad sa aidata?”.

Tähendab, muidugi ei ole ma veel selle päriselt välja ütlemiseni või müüride enda ümber lammutamiseni jõudnud, aga vähemalt olen ma aru saanud, et see on mu järgmine suur õppetund. Muidugi pole mul ka õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks, aga ma arvan, et see on miski, mida ma üksi ei saagi teada.

Kuidas ja mis kujul, seda näitab aeg. Aga see kodu siin on mulle kindlasti ka selles toeks.

aasta küsimustes 2021

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010201120122013201420152016, 2017, 2018, 2020)

kõige-kõigemad 2021

2015, 20172018, 2020

On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.

Kolm kõige paremat hetke 2021

Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”

“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.

“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.

“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”

Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.

Jaanipäev Vahemerel

See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.

Hetk kui saatus muutus

Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.

Kolm kõige sitemat hetke 2021

Šokis

Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.

Kustutatud

Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.

Hingetu

Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2022

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Jätka

Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.

Õpi

Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.

Kasutatud talverehve enam ei osta.

Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta superkangelane: Mila

Aasta õde: Siki

Aasta ellujääja: minu ema

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Karus(s)ell.