Autoriarhiiv: daki

Head ööd, Miuks

Täna ärkasin ma üles, Pussakas magas mul peas, Sussu oli toonud voodisse taas mingid oma mänguasjad, aga Miuksu polnud.

See pole iseenesest imelik, sest kuigi ta magab alati minuga, on tal siiski ka oma elu ja ta vahel armastab magada vannitoas soojal põrandal või diivanil või kuskil.

Ma veel meelisiklesin voodis päris pikka aega, enne kui end vetsu ajasin, ja siis ma kuulsin seda. Imelik kähisev hingamine. Otsisin: vanni all polnud, küll aga nuuskisid nii Sussu kui Pussakas pesumasina ümber. Tõmbasin masina eemale ja nägingi – Miuks oli end mingil imeväel pressinud seina ja pesumasina vahele. Miks? Läks ta sinna mänguhoos? Nad ikka Sussuga vahel panevad koos päris hullu. Või ehmatas teda miski ja ta püüdis minna peitu? Miks üldse peaks üks kass minema kuskile, kust ta kindlalt enam välja ei saa? Samas, pärast kolimisi on Miuks ikka end ära peitnud… Aga praegu ju polnud elus midagi traumeerivat.

Igal juhul oli ta end sinna vahele pressinud. Sain masina kuidagi eest, ronisin kassile järele. Vaeseke oli täiesti ära end ajanud, püüdes välja kaapida. Vist? Ma ei tea. Igal juhul ta hingeldas, vigastusi ei paistnud olevat, aga šokis kohe kindlasti. Mässisin rätikusse, tilgutasin vett, lootsin, et peagi toibub.

Miks ma arvasin, et ta toibub, ma ei tea. Ju oma olin ise ka šokis. Rätikus ta veetis mõne aja, hoidsin veel ta jalgu kinni, sest esikäppadega ta muudkui püüdis jätkuvalt nagu kaapida… või sõtkuda, ma ei tea. Ei ühtegi kräunu, ei ühtegi nurru, lihtsalt hingeldamine, korisev hingeldamine.

Nüüd muidugi ma mõtlen, et oli ilmselge, et misiganes juhtus – ta oli selleks hetkeks juba minekul, kui ma ta leidsin. Ning jah, ma olen läbinud kõik endasüüdistamise ringid, kuulanud üle kõik uneäpi öised lindistused, et aru saada, millal teda viimati kuulda oli. Äpist on kuulda tema samme (muidugi eristan ma kõrvaga oma kasside samme) hommikul poole kuue ajal. Hommikul üheksa ajal käis ilge traalivaali, köögis asjad lendasid, aga polnud kuulda nende tavapärast kräunutamist, mis ikka juhtub, kui nad omavahel mängivad ja Miuks vahel närvi läheb.

Ehk et… ma ei tea. Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Ja ma ei saa kunagi teada.

Niisiis, rahunes ta mul rätiku sees. Hoidsin vahel rinnal, hoidsin jalgadest kinni, et ta ei sõtkuks. Ma siiralt arvasin, et lõpuks ta rahuneb, jääb magama ja ärkab ja kõik on endine.

Helistasin kliinikusse. Sest, muidugi. Sain aru, et tilka vajaks ta niikuinii. Jumal teab, mitu tundi ta seal vahel kinni oli, paanikas, šokis. Kindlalt dehüdreerunud ja olgem ausad, ikkagi vana kass. 16 aastat, see pole naljaasi.

Helistasin kliinikusse ja midagi puterdasin, et noh, teate, ma olen kuulnud, et kassid vahel, kui nad on vanad… “See ei tähenda, et nad on vanad, et peaks nad abist ilma jätma,” märkis kliinikutöötaja. Jaa, muidugi, ma seda ei mõelnudki. Lihtsalt, et.. kas on variant, et ta puges sinna.. surema? Aga miks ta siis ikkagi nii meeleheitlikult välja justkui püüdis saada?

Otsustasime, et ma ikkagi sõidan kliinikusse. Mässisin ta teise rätikusse, tõin puuri – ta hakkas natuke justkui vastu. Justkui lõpuks oli elu ta silmis. Musitasin, kallistasin, rahustasin. “Kõik on korras, tilka vajad, lähme kliinikusse.”

Panin ta kasti – see oli keerukas, aga sain hakkama – ta vaesed käpad ikka veel käisid, kaapides mingit nähtamatut takistust.

Astun korterist välja, näen hoovile ja meenub – issand, muidugi, auto jäi ju eile rongijaama, sest tagasi tulin taksoga. Õnneks oli naaber kodus, viskas mu jaama ära. Autos rääkisime midagi taliujumisest ja millestki veel; ma ei mäleta, ma mõtlesin vaid, et on 23. mai, siis alati juhtuvad meie peres märgilised sündmused.

“Appi, ta silmad on klaasistunud,” ütlesin, kui kastiga kassi hakkasin enda autosse tõstma. “Aitäh, et mu ära viskasid!”
“Mis sa nüüd, oluline, et te kiirelt arstile saaksite.”

Panin puuri autosse, kinnitasin turvavööga ja…

Sain aru, et ta on läinud.

Võtsin puuri lahti, silitasin, paitasin, liigutasin, püüdsin leida südamelööke. Ei midagi. Käpad enam ei kaapinud. Aga need silmad – need vaatasid mind.

Helistasin kliinikusse.

“Teate, ma pidin tulema, aga ma arvan, et ta suri juba ära. Kas… kas ma üldse hakkan?”
“Tulge ikka. Ehk kaotas lihtsalt teadvuse.”

Aga ma teadsin. Ta ei kaotanud teadvust.

Ju ta südameke enam ei elanud üle enam ka seda šokki, et viisin ta autosse, palav… Või oleks ta niikuinii läinud, kui oleksingi ta jätnud diivanile rätikusse. Ma tõesti ei tea. Mul on nii palju küsimusi, aga ma pean leppima sellega, et ma ei tea.

Autos helistasin sõbrale. “Tead, mul pole labidat, palun tule appi.”
Helistasin õele. “Tead, ta vaatab mind, aga ta on juba läinud…”

Ja kuigi ta vaatas mind terve aja – vahel ma silitasin teda – kujutlesin siiski, et haaran ta keha sülle ja viin kliinikusse ja seal äkki tõesti öeldakse, et teadvusekaotus… Või ükskõik, mida. Kasvõi, et jah, te matate tõepoolest surnud kassi. Mul oli juba ka seda vaja teada.

Panin mängima Spotify – see tundus liiga vali. Keerasin heli maha, keerasin juurde, miski ei tundunud õige. Siis märkasin, mis lugu mängis. Snow Patroly plaat “Eyes Open”, lugu “Open Your Eyes”. See tundus sobiv ja irooniline samal ajal, sest ta silmad olid lahti. Ma püüdsin neid sulgeda, aga nad ei läinud enam. Jäid ikka lahti.

Kusjuures ma pole Snow Patroli aastaid kuulanud. Panin lihtsalt mingi Spotify “Made for you” playlisti, et poleks vastik raadio ja oleks midagi, mis viiks mu tähelepanu vähemalt hetkeks eemale sellelt, et ma sõidan linna ja mu kõrvalistmelt vaatab mind mu surnud kass.

Ma ei unusta kunagi vist seda lõhna. Seda imelikku magusatkirbet lõhna, mis jäi rätikusse, mis temast hoovas, kui olin ta sealt seina vahelt päästnud. Ma arvan, et nii lõhnab stress, paanika, nii lõhnab lähenev surm.

Nutsin. Siis hakkas keerama. Magu krambitas, meenus, et polnud midagi söönud. Püüdsin reaalsust hoomata, aga see pole praegu võimalik.

Kui kliiniku juurde jõudsin ja kõrvalistuja ukse avasin ja sõber – silmnähtavalt endast väljas – minuni jõudis, sain aru, et ma enam ei haara teda oma sülle. Koolnukangestus oli jõudnud.

Täna sain ma teada, et koolnukangestus jõuab 20-30 minutiga. Rohkem polegi vaja.

Edasi läks juba… ah, ma ei teagi. Kakkusin kasti lahti, sest sülle ma enam teda võtta ei suutnud. Ta oli juba läinud. Viimased musid tegin talle diivanil enne kasti panemist. Vastik, et ta suri kastis, mida ta nii väga kartis ja vihkas. Aga ma tõesti arvasin, et ma teen õigesti. Ma ju ei teadnud, ma ei saanud ju teada.

Aga ta suri ikkagi paremini. “On palju-palju hullemaid viise, kuidas surra,” ütles kliinikutöötaja, kui nad olid surma kinnitanud ja me olime kokku leppinud, et lasen ta tuhastada. Sest nii saab ka Mila temaga hüvasti jätta.

Mõtlen, et ühest küljest on hea, et Milat täna kodus polnud, teisalt aga… Ikka need sada küsimust. Mila ärkab varem kui mina, äkki tema oleks kohe öelnud, kui mingi jama on? Äkki poleks seda jama juhtunud? Kas see oli üldse õnnetus? Või ta läkski sinna ikka tõesti peitu, et rahus surra? Kuivõrd see üldse rahulik koht üldse on – mingi kitsas pragu…

Ma ei tea.

Aga Miuks – pika nimega Pisike Beib-Mees MiuMiu – on olnud selle blogi osa selle algusest, septembrist 2004. Ja ta on kohanud nii palju inimesi, sadu. Kas just neid ka mõjutanud, aga tahaks arvata, et oma kassielu kohta elas ta hea kassielu.

Nagu ema ütles: “Mõtle – tal oli üsna pikk ja raske elu. Kui palju ta pidi kolima! Kui paks ta oli! Kui raske tal oli!” Hakkasin naerma – sest naer on ikka viis, kuidas ma raskes olukorras hinge kaitsen – ja tõdesin, et jajah, mu enda nekroloog oleks umbes samasugune: “Ta pidi palju kolima, tal oli raske ja ta oli üsna paks.”

Aga Miuks oli ikkagi minu kass. Pussakas on iseenda kass, ta pole kellegi oma. Sussu – no tema, temast peab (Mila palvel) veel pikemalt kunagi kirjutama, aga tema on murdja, samas on ta siiski Mila kass. Miuks – tema oli minu kass. Ta oli mu peal alati olemas. Veel eile magasime kaisus, veel öösel, kui jõudsin, oli ta olemas mu peal ja siis need sammud kõndisid pool 6 mu voodist eemale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Ma olin valmis ta surmaks juba mitu aastat, aga pigem arvasin ma, et see tuleb pikk kuhtumine, haigused, põduramaks jäämine… Siis sel talvel võttis ta palju alla, aga Sussu tulekuga tuli tal nagu uus elu sisse. Kuniks… jah. Olgu see siis õnnetus või olgu see siis paratamatus, aga nii läks. Vähemalt olin ma kodus ja ta sai olla mu süles ja me saame võtta ta tuha ja minna millalgi kuskile ja teha sellega midagi – ei tea veel, mida, eks Mila ka saab otsustada, mis on parim.

Labidat ei läinudki vaja, sest õnneks olid eile tulnud üle laenutushüvitised. Mis on tõesti väga hea, sest ma ei suutnud välja mõelda, mida temaga teha.

Head ööd, Miuks. Ma pole iial ühtki kassi nii väga ja nii pikalt armastanud kui sind.

kummitustest

Tegin oma arhiveeritud blogis otsingu ja avastasin, et ma rääkisin esimest korda kummitustest juba aastal 2004, ehk siis, kui ma blogima hakkasin. Mis tõestab seda, mida ma ise olen muidugi koguaeg teadnud, et ma olen napakalt fastsineeritud kõiksugustest paranormaalsetest nähtustest ja näinud kummitusi seal, kus neid võibolla pole, aga igal juhul olen alati olnud häälestunud sellele, et äkki nad ikkagi on ja ISSAND KUI PÕNEV.

See isolatsioon (mille alguses olin veendunud, et naasen blogimise juurde, aga võta näpust) mõjus mulle hoopis nii, et pidin leidma viise, kuidas oma aega sisustada ja tähelepanu maailmas toimuvalt õuduselt eemale saada. Proovisin kõike klassikalist – küpsetamist (viitsisin umbes nädala), TikTokki (viitsisin umbes nädala), ei proovinud klassikalist trenni või muud tervislikku (viitsisin 6 nädalat, siis ikka hakkasin liigutama). Kuid asi, mis mind täiega haaras, oli projekt, mille üle mõtisklesin juba aasta algusest, umbes. See tähendab, mitte eriti kaua, aga lõpuks ometi oli mul tekkinud idee, mida teha oma napaka kummitustearmastusega.

Mõned ehk teavad, et teen teist aastat järjest Andres Anveltiga podcasti “Eesti roimad”, aga see on hästi mahukas projekt, palju erinevaid aspekte, mis kõik peavad omavahel sobima. Me peame leidma aja, mis sobib kolmele väga hõivatud inimesele samaaegselt, siis veel kulub oma aeg taustatöö tegemisele ja ühesõnaga, on nii palju, mis ei sõltu minust. See on ka põhjus, miks me teeme seda kaheksa-osaliste hooaegade kaupa.

Aga mu huvi pole ju ainult true crime, vaid ikka va need kummitused (ja ajalugu ja folkloor ja vanad majad ja vanad ajalehed ja kõik see).

Ning lõpuks tuli aeg ja võimalus see uueks podcastiks vormida. Õnneks on Heidi minuga sama võnke hull ning oli kohe valmis kaasa lööma. Millal veel oleks selleks parim moment kui mitte nüüd – sest praegu saime me lindistada õhtuti oma kodudest, kui läheb juba pimedaks, kui fiil on õige ja kui on aega, et arhiivisesse kaevuda, lugusid koguda ja neid üksteisele jutustada.

Ja “Külmavärinad” oli sündinud.

Eile lõpuks võtsime linti viienda ja kuuenda osa Elu24 uues podcastistuudios, millest olen unistanud viimased kolm aastat. Et oleks PÄRIS OMA stuudio, oma tuba oma luba. Ja kuna ma töötan koos fantastiliste inimestega, kes on veidi vist tüdinud mu mangumisest, siis kerge ohkega ja arusaaja naeratusega tuldi mulle vastu ja ma olen lihtsalt nii õnnelik noh.

Ühesõnaga, eile kohtusime esimest korda üle mitme-mitme nädala hilisõhtul tühjas ja muidugi kõhedas toimetuses, vaatasime üle mikrite teineteisele otsa ja võtsime linti kaks osa järjest, millest üks oli kuulajakirjade episood. Sest kuidagi juhtus nii, et juba viiendaks saateks olime saanud piisavalt kirju, et neid ette lugeda ja see kõik on nii imeline, et ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Ilmselgelt pole me ainsad kaks maailmas, kes sellest teemast vaimustunud on, neid inimesi on veel. Mis muidugi pole teab mis uudis, sest maailmas on juba mitmendat aastat true crime’i trend, sarnaseid podcaste tuleb ingliskeelses maailmas kui seeni pärast vihma, kuid nagu Eestile kombeks, jõutakse siin hiljem kõikide asjadeni ning otseseid konkurente, kes räägiksid Eesti krimi- ja kummituslugusid, meil põhimõtteliselt polegi. (Jah, tean, et on üks sarnane podcast, kuid nagu aru saan, siis kajastavad nad välismaiseid teemasid, mida meiesugused fanatid juba ammu teavad.) Aga ometi on Eesti folkloor pungil paranormaalsest ja kui alguses mõtlesime, et äkki teeme vaid eriolukorra lõpuni või hooaja kaupa, siis praegu tundub, et materjali on nii palju ja kuniks me saame jätkuvalt vooditest õhtuti lindistada, siis ei näe põhjust, miks lõpetama peaks.

Aga tulles tagasi postituse alguse juurde, siis… Ma olen küll oma kummituslugusid oma blogis maininud, kuid peaaegu alati kirjutasin ma juurde, et “ma ei taha sellest rohkem rääkida” ja praegune Daki on päris pahane, sest ma ju enam ei mäleta detaile! Oleksin pidanud ikka kõik korralikult kirja panema…

Ühesõnaga, kuulake “Külmavärinaid” (ja “Eesti roimasid” ja “Naistejutte” ka) (oleme kõigis podcastirakendustes ja Spotifys ka ja lisaks leiab meid muidugi mu teisest veebikodust), kui teile vähegi need teemad meeldivad ja põhiline õppetund, mida Dakilt siit praegu võtta, on see, et PANGE OMA LOOD KIRJA, sest pärast ei pruugi te neid mäletada! Ja saatke need lood meile 🙂 aadressil kylmavarinad@gmail.com.

Tallinna vanalinnas hiilivad kummitusmungad, kes võivad kiuslikult varbast näpistada

Tänases kõhedatele (päriselu)juttudele pühendatud taskuhäälingus «Külmavärinad» räägime kummituslikest munkadest Tallinna vanalinnas ning verisest mõrvast, mis leidis aset nunnakloostris, kus praegu asub Gustav Adolfi gümnaasium.Toome artiklis välja mõned lood, millest juttu tuleb, aga et kuulda kõiki lugusid, tuleb ikkagi teil saadet kuulata. Näiteks räägib Heidi kõhedatest kohtumistest ühes Tallinna hotellis ning ühest eriti rõlgest nunna mõrvast, lõbusamal noodil aga arutame naljakate ebauskude üle, mida Petserimaa kloostrites 1930ndatel järgiti (märksõnadeks on kõhu kivile litsumine ja hõõrutamine!).

koroonaunenägude level

Koroonaaja unenäod jõudsid täna minu jaoks uuele levelile, paistab, et mu igatsus kaaslaste ja inimeste järele on läbi reaalsusekardina öösse imendunud.

Algas kõik täna öösel sellega, et avastasin, et mul on samaaegselt kaks austajat tekkinud. Üks oli üsna noor ja heledapäine; teine natuke vanem, aga ka heledapäine. Probleem tekkis siis, kui see Heledapäine noorem kogemata välja ilmus ajal, kui mul oli kokku lepitud deit selle vanemaga. Nimelt pidime minema Take Thati kontserdile (mõelda, suurüritused! Rahvas koos! Imeline!), ja see noor oli otsustanud, et ostab ka pileti – kuigi järgmisel päeval Rostockis toimuvale, aga “küll me sinna odavlennuga kohale saame, peaasi, et oleme koos”. Jätsin ta mingisse majutuskohta maha ja läksin Heledapäine vanemaga ja mingi seltskonnaga samal õhtul toimuvale kontserdile.

Siis hakkas mu süda ikka valutama ja mõtlesin, et nii ei saa. Rääkisin asja Heledapäise vanemaga läbi, ta oli üllatavalt chill ja arvas, et no las ta siis tuleb ka. Kahjuks ei näinud ma edasi, mis sai kahest mehest, kellega olin samaaegselt deidil, sest ühtäkki olin ma hoopis mingis vanalinnas (mis oli segu Tartu, Tallinna ja Horvaatia ühe linnakese omast). Me valmistasime ette koos kallimaga – kelleks nüüd oli tumedavereline Kreeka päritolu mees – maagiaetendust. Ainult et see polnud niisama maagia, vaid ikka päris võlukunst. Minu ülesandeks oli olla assistent.

Mehe maagiapood asus selle kohviku kõrval, kus suur show toimuma pidi. Sättisin viimaseid asju paika, rahvas oli kogunenud, läksin veel korraks majast välja, et vaadata, kas poe uksed said lukku, aga lukustasin end kogemata välja. Mõtlesin minna läbi poe uuesti sisse, aga kui uksenuppu katsusin, sain sellise elektrilöögi, et lendasin meetri kaugusele. Olgu, mõtlesin ma. Tundub, et ta on poele kaitse peale pannud, lähen maja taha, seal on aknad, saan lehvitada ja nad lasevad mu sisse tagasi.

Ja algas mu reis maja taha. See poleks pidanud olema keeruline, kuid niipea kui nurga taha pöörasin, olin mingil sellisel tänaval, mida ma ei tundnud. Ja ma teadsin, et ma olen niimoodi (maagiliselt?) olnud ka varem eksinud. Aeg muudkui läks, ma aina ekslesin… Teadsin, et mind oodatakse; süda valutas – kuidas ma seda seletan? Kuidas ma seletan, et pidin olema talle abiks, ikkagi suur etendus, ja nüüd lihtsalt astusin uksest välja ja eksisin ära?

Lõpuks, pärast tund aega ekslemist jõudsin tagasi, olin täiesti läbi, mul oli häbi ja kurb. Õnneks oli kallim mõistev, kuid teatas, et vahepeal on asjad muutunud. Kõigile on öeldud, et pilgud tuleb taevasse heita, sest kohe midagi juhtub.

Läksime raekojaplatsile ja ma vaatasin taevasse. Oli nii palju langevaid tähti, et taevas nägi välja rohkem kriipsuline kui täpiline. Ja siis me nägime seda. Päikese lõppu. Esiteks muutus see lillakaks, siis paisus, siis plahvatas… ja siis kadus. Oli täiesti vaikne. “Mul on vaja minna Mila juurde,” ütlesin. “Ära muretse, las ta veel magab. On öö, hommikul räägime temaga,” vastas mu kallim.

Maailm oli mattunud kunsttulede valgusesse, taevas oli kustunud.

“Mis me nüüd teeme?” küsisin nõutult, sest olin valmis pannud, et koos Päikese kustumisega lõppeb koheselt ka meie elu, kuid see nii ei olnud. Ilmselt hakkab kõik vähehaaval, kuid kiirelt kaose poole vajuma.

“Mis me ikka teeme. Sina oled ju alati tahtnud veini teha, mäletad, arooniatest? Nii et lähme ja teeme veini ja lihtsalt oleme koos,” naeratas mu müstiline kallim ja nõnda ma üles ärkasingi, mõeldes, et kuidas kurat need arooniad ilma päikeseta küll valmima peaksid.

Päike oli alles.

kriisiaegadest

Me elame ühes huvitavas ajas, kas pole?

Ma täna rikkusin oma 20päevast isolatsiooni, et käia korraks linnas – vajasin kontorist üht arvutijublakat, ja ühtlasi palus Louis, et tema podcastist läbi astuksin. Ma tundsin end kohutavalt süüdi ja silmakirjalikuna, kuigi ma nägin reaalselt kolme inimest – kaht töökoha parklas, kellele kaugelt hõikasin tere (tööl mõned inimesed on, sest kanal peab eetrisse minema) ja muidugi siis ka Louist, kuigi hoidsime vahet ja ma desinfitseerisin kõike, mida nägin.

Ühtlasin pean tõdema, et tund aega bufi taga teha saadet – prillid udused, muudkui hingamas oma süsihappegaasi – pole just kõige meeldivam.

(Au kõigile medtöötajatele, kelle jaoks see on igapäev.)

//

See kriis toob ka välja inimeste huvitavad küljed. Ma pidin täna oma tiimiga üle saama tõsiasjast, et meilgi kärbitakse palku. Ma tunnen, et oleksin saanud olla nii palju paremini neile toeks – aga on, nagu on. Ja meil pole nii hull, kui võiks olla. Meil on nii palju lugejaid, et me ei suuda neid nö ära teenindada, probleem on lihtsalt selles, et raha ei tule peale, sest reklaami ei osteta. Ja seda on jube raske seletada – nõudlust on hästi palju, kuidas see siis ometi rahaks ei konverteeru! Rääkimata neist miljonitest, kes usuvad, et ajakirjandus peaks olema tasuta…

//

Aga neist huvitavatest külgedest… Ma olen seda juba neil nädalatel teadlikult jälginud. Enda puhul – jah, muidugi, ma olen liiga närviline ja järsk. Koduõpe sööb mu kannatuse, päevad on kõik üks hall mass, mil veini läheb liiga palju ja tööd samuti liiga palju ja vaba aega… Misasi see vaba aeg on? Magamine?

Aga ka muud asjad toovad inimeste moraalse kompassi välja. Kes on need, kes antud hetkel löövad selja sirgu ja annavad endast parima. Kes on need, kes teevad need videokõned kallitele. Kes on need, kes teadlikult tegelevad enese paremaks muutmisega – või vähemalt mitte teadlikult enese halvemaks muutmisega. Ja siis on need inimesed, kelle puhul sa üldse ei saa aru, millega nad tegelevad. Mis juhib nende kompassi? Millest lähtuvad nende küsimused?

Ausalt öeldes olen ma olnud niiiiii lähedal, et hakata oma eksidele helistama ja arutama, mis nad meie suhtest arvavad. Ja see on mõnes mõttes hea guideline meile kõigile. Et ärgem, eks. Ärgem hellakem eksidele, ärgem võtkem suhetega seoses suuri otsuseid vastu.

Aga samas vaadakem endale ka ausalt otsa ja mõelgem, miks meie kriisikäitumine on just selline nagu ta on. Miks? Miks oled sa see inimene, kes internetis teiste peale karjub? Miks oled sa see inimene, kes tunneb, et sulle on liiga tehtud – sulle, isiklikult? Miks oled sa see inimene, kes… No, teate küll.

Olge terved, kallad. (Jah, kallad, sest vihkan, et Twitter selle kalla-sõna nõmesõnaks teinud. Kalla on superhea sõna.)

(Ükspäev panen ka ciabatta retsepti siiski, nagu lubasin.)

(Jah, olen kaks kilo küpsetamisega selle 20 päeva jooksul juurde võtnud.)

tänasest

Ma võtsin täna linti kaks podcasti. Ehk siis ma suhtlesin kokku nelja täiskasvanud inimesega, neist kaks olid meest ja kaks olid naised.

Ma tegin kaks saadet, ma rääkisin nendega kokku kaks tundi.

Ja ma istun siin, südaööle on lähenemas kell, ja ma tunnen, et ma ikka olen hulluks minemas.

Olen jõudnud ilmselgelt mingisse sellisesse faasi, kus on vaja hakata blogima, sest üksildus on nii sügav, et kriibib silmamunasid.

Ja samas mul on hullult plaane ja ettevõtmisi. Ma näen seda kui ideaalset viisi iseendaga tegeleda, areneda, õppida. Issand, kus mulle meeldib õppida! Ma kaevusin täna Tüüfuse-Mary elulukku like it’s no one’s business ja nautisin iga hetke sellest.

Aga ometi on midagi väga puudu. See õrn võrgustik, mille olen loonud viimase viie aasta jooksul, kus ma käin tööl ja suhtlen inimestega, kes pidevalt mind kasvatavad ja arendavad ja muudavad mind paremaks inimeseks – nüüd ma pean ise endale see inimene olema. Ja see on hullult põnev väljakutse. Mul on palju raamatuid, mida lugeda; mul on mõned trennieesmärgid, kuhu jõuda; aga peamiselt on mul oma sisemus, mis lahti sõlmida.

Ma juba tean, et ma ei tule siit karantiinist välja sama inimesena.

Näiteks kaalun ma tiktoki tegemist.

Aga peamiselt ma tean, et nii paljud asjad, harjumused – jah, vist ka inimesed – jäävad maha. Ma olen viimastel päevadel (mul on karantiinipäev 15) nii sügavale oma tunnetesse kaevunud, et see pole isegi naljakas enam.

Päris hirmutav – ja ilus – on näha, kes sealt mulle vastu vaatab.

Boonusena saavad vist blogifännid natuke jälle daki kannatusi näha:)

Ma loodan, et püsite toas. Ja kui käite õues, siis ei puutu kellegagi kokku.

Muah!

PS. Kui te veel ei tea, siis meil on kolmas kass, ta nimi on Sussu ja ta on napakas. Ta peamised harrastused on jõu- ja ilunumbrid, jalgade hammustamine ja süles/õlal nurrumine like there’s no tomorrow. Ühesõnaga, ta on superb.

kotlettidest, vist

Mul on siin kriisiolukorras elades välja löönud vana häda – kipun küpsetama. Mis iseenesest polnud väga traagiline, kui ma tegin seda rasedana vabatahtlikus isolatsioonis istudes (oli märts, aga hoopis teistsugune märts – väljas olid jääväljad ja suure kõhuga oli võimatu liikuda, lisaks kõik valutas ja nii ma istusingi nädalate kaupa kodus ja kellegagi ei suhelnud, sest mul polnud Tallinnas veel väga palju sõpru ja vist väga ei tahtnud/viitsinud ka).

Aga nüüd ma teen seda jälle ja see võib lõppeda kurvemini, kui ma KOHE PRAEGU ei hakka seda küpsetamishullust jooga ja meeletu liikumisega tasakaalustama. Ometi on nii lihtne ju endale öelda, et üleüldse peame me kõik praegu toas istuma (kuigi ma olen käinud üle päeva jalutamas ja siin küla vahel kokku puutunud null inimesega) (ok, poemüüja on siiski ka, aga deso, distants jne) ja jooga võib natuke oodata ja nii edasi.

Igal juhul, tegin eile kaneelilõõtsa ja siis tegin veel mingit veekooki, mis pidi olema MAAILMA KÕIGE LIHTSAM ja ma ütlen teile kohe ära, et jepp, seda tainast teha oli imeline, sest ma surasin sinna sisse kõike, ühe pruuniks tõmbunud banaani veel lisaks, aga… sunnik ei hakanud ÜLDSE kerkima, nii et nüüd mul on mingid lapikud nätsakad, mis maitsevad peaaegu okeilt (tainas maitses paremini) ja mida ma saaks ehk päästa koorekreemi või šokolaadiga, but we shall see.

Kaneelilõõts oli, nagu ikka, mõnus.

No ja siis veel kotlette ja kartuliputru tegin ka. Ja täna küüslaugu… saia?

Keegi aga Instas kommenteeris, et kotleti sisse ikkagi muna ei käi – pidavat tegema kõvaks. Mõtlesin kotlettidele nende kommentaaride valguses palju (ükskõik mida, et ei peaks mõtlema COVID-19 peale). Minu arust teeb maailma parimaid kotlette muidugi mu ema, tema meelest ei oska ta kunagi neid nii hästi teha, kui tegi minu vanaema, tema ema.

Ma mäletan vanaema kotlette. Need olid tavaliselt pisikesed ja hästi pruunid, ujusid rasvast ja maitsesid imeliselt. Nüüd selle muna-jutu valguses hakkan ma mõtlema, et olid vist jah “kõvad”, aga mina pidasin seda koguaeg… kuidas nüüd öelda… krõmpsuseks? Noh, igal juhul, mu arust peavadki õiged kodused kotletid sellised krõbedad olema!

Kotletid vist üldse ongi sellised asjad, mida iga perenaine omamoodi teeb. Igaühe jaoks on kuskil see “õige” kotlett ja tavaliselt tegi seda tema ema või vanaema. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juttu sellest, kuidas ma kunagi umbes 12-aastasena isa juures Saaremaal olin? Igal juhul isa kiitis mind, et oi näed, sa juba nii suur tubli tüdruk, kindlasti oskad ju süüa ka teha? Ma valetasin rõõmsalt, et muidugi!

“Palun, siin on kartulid ja hakkliha, me lähme Sikiga objektile, sa tee süüa seni,” teatas isa sama rõõmsalt ja läinud nad olidki.

Ma ei mäleta, kaua ma seal õnnetult istusin, aga vanaemale ma õige pea helistasin ja pika telefonikõne käigus juhendas ta mind täpselt, mida teha tuleb. Kotletid said ausad ja ma ei tea, kaua isa uskus, et ma tegelikult ka süüa teha juba oskasin. (Või ehk seda võibki juba oskamiseks nimetada, niimoodi käigult õppides, aga siiski?)

*

(vanaema surmast sai kuu aega tagasi aasta ja ta number on ikka veel mu telefonis ja vahel ma haaran ja hakkan talle helistama ja see on kõige veidram tunne üldse, kui sa saad aru, et enam ei saa)

*

On hämmastav, kui meditatiivne ja rahustav söögitegu ikka on. Mul tegelikult oleks kodus teha küll – ka asju, mille jaoks on vaja käsi ja mis toodavad silmaga nähtavat tulemust. Pliidipuhastamine on ikka veel pooleli, sama saab öelda esikukapi ukse kohta. Raamatuid lugeda on ka kõvasti, no ja siis jooga ju ootab, alati saab ümber tõsta Mila tuba ning kui päriselt häda käes, siis võib ju ka midagi koristada. Aga noh, sel nädalal (isolatsioonipäev 14) paistab olevat reaalsusest põgenemise tegevuseks küpsetamine. Olgu siis nõnda. Võib vaid loota, et millalgi tuleb peale ka vastupandamatu tung trenni teha.

Vastupandamatu tung raamatut kirjutada, see juba tuli peale laupäeva õhtul. Miskipärast lükkasin edasi ja noh, esmaspäev kandis selle eest hoolt, et ma oleksin kõik oma tähemärgid juba mujale välja valanud ning raamatukirjutamise isu kadus õhtuks ära.

Aga märts pole veel läbigi ja eriolukord jätkub. Aega on veel kõigeks, eriti aga koduõppest ja eraldatusest ja füüsilisest puudutuse puudusest ja sõprade kallistamise igatsemisest hulluks minna.

aastakokkuvõte 2019

Nii hilja peale pole mul küll ühelgi aastal vist kokkuvõtted jäänud, aga – kolleegidega on klaasid kokku löödud ning aastale tagasi vaadatud, surnuaial on käidud, munad on täidetud, liha on ahjus ja hetkel on moment, kui ma tõesti saan lõpuks võtta hetke ja tõmmata hinge. Aastalõputaktis.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (201120122013201420152017, 2018)

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Ma nägin polaarpäeva. Ma olin varem näinud polaarööd, aga -päeva – mitte.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

No kas ma jõudsin Pariisi? Võite sada korda arvata. Aga suhte osas – ma pidasin kinni sellest lubadusest, et ma enam ei tee allahindlusi. Ja ma arvan, et ma tõesti pole teinud. See pole olnud alati kerge – ikka on valus, kui pead endale tunnistama, et inimene ei tunne sama, mida sina tunned – aga lõppeks ma olen suutnud uskuda, et edasi liikumine on olnud õige. Sest vähemalt hetkel olen ma küll väga rahul, et ma olen jõudnud siia, kus ma olen.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hmm, ma arvan, et vist mitte. Samas – kõik need aastad kuidagi sulanduvad juba üheks…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Veebruari lõpus suri mu vanama. Ma ei ole sellest vist tänaseni aru saanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Aega võiks olla rohkem. Aga ma tean küll, et seda ma pean ise endale võtma, sest aega on meil kõigil täpselt sama palju.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal vist ma väga ei reisinudki… Rootsis käisin paar korda. Valgevenes. Riias. Põhja-Norras. Ida-Virus! Hmm, paistab, et ma sel aastal välismaal ei käinudki. Ühe korra – esimest korda elus! – jäin lennukist ka maha ja üks reis jäi seetõttu ära. Mul on senimaani kohutavalt piinlik sellepärast.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

28. veebruar – siis lahkus vanama. Oluliseks sai ka 17. november, aga kui oluliseks, seda näitab aeg.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma tahaks uskuda, et selle aasta suurimad kordaminekud on seotud minu inimestega. Et ma olen suutnud olla neile toeks, kes on seda vajanud; jaganud õnne nendega, kes on tahtnud oma õnne minuga jagada; et olen armastanud neid, kes on lubanud end armastada ja teinud seda kogu hingega.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

…ja on inimesi, keda ma pole õigel hetkel tähele pannud. Pole tähele pannud, et neil on olnud raske ja et ma oleks saanud teha asja paremaks. Ja olen sellest kohati liiga hilja aru saanud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin aasta lõpus nii mega haige, et seda on senini tunda, kuidas mu põskkoopad valutavad. Ja gripisüstile ka reageerisin nii hullult… Ehk siis, jah, tervis annab märku, et ma pean hoo maha võtma.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost: auto!!!! Ma täitsin oma uue aasta soovi ja mul on lõpuks töötav auto! Kingitus: Spirit Box. Ma isegi ei hakka rääkima, mida see minusugusele ghost hunter hullule tähendab.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Neid inimesi on ka sel aastal kahjuks väga palju. Ma isegi ei hakka rääkima poliitikutest, ma näen kahjuks silmakirjalikkust ja väiklust liiga palju. Solvumist, kriiskamist, rusikatega vehkimist pärast kaklust, ebamõistlikke nõudmisi ja vingumist… Seda on nii palju.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoostu. Diivani ostsin ka!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Mu roima-podcast koos Andres Anveltiga! Ma viisin täide oma unistuse ja tegin Eesti esimese roima-podcasti!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

James Blunt “Cold”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem?  Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Ma ei ole kõhnem, aga ma paindun kindlasti paremini, kuna ma olen alates kevadest joogat teinud ja näib, et ma ei peatu.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud aega.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Jah!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Rick&Morty, Grace&Frankie, hästi palju elumuutvaid dokumentaale. Curiosity Streami investeerimist ei kahetse.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Eia Uusi “Tüdrukune” – selle tahaks suruda igale mehele näkku. Esther Pereli “Armastus ja petmine” on imeline sisevaade suhete hingeellu. Ja Anais Nini “Henry&June” ajas mind kohati närvi, aga on siiski fantasiline lugemine. Sisuliselt on võimalik lugeda saja aasta vanust blogi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Dolly Parton!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Auto!!!! Jeesus, mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga mu elukvaliteet on tõusnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas ma üldse olen sel aastl filme näinud?! Ma just käisin kinos prantsuse filmi “Tõde” vaatamas, aga see ei olnud ilmselt parim film… Ma tahaks öelda, et “Christmas Carol”, see BBC uusversioon, aga see polnud päris film…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

35 tuli Triinude Toiduministeeriumis, mida ma absoluutselt soovitan kõigile. Olid kohal kõik kallid, isegi mõned sugulased! Ja hiljem vedas Andra mind mööda traditsioonilisi kohti ja me saime aru, et me oleme selleks kõigeks juba liiga vanad.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Mõned lisatunnid päevas ja mõned rohkemad päevad nädalas, kui ei peaks tõusma äratuskella peale.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid ja Gerry Weber to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Jooga.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

James Blunt.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit. (Vastus sama eelmisest aastast)

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli palju! Meie tiimi tuli nii palju uusi ägedaid inimesi ja ka eraeluliselt oli mul palju toredaid deite. Neist üks muidugi kujunes mõnusamaks kui kõik teised…

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Pane inimesi tähele. Julge süda lahti teha.

kuusesaaga

Kui te juhuslikult olete kursis sellega, kuidas ma käin viimastel aastatel metsast kuuske toomas, siis kindlasti teate, et peaaegu iga kord ma saen endale kätte. St mul on selline saag, mille tera ei püsi hästi käepidemes ja kipub liikuma ja nii väga sageli juhtubki, et kogemata avastan: jälle käed verised.

Milale on see muidugi korraliku trauma tekitanud ja ta annab mulle pidevalt kuuma sellega. Maigaad noh, ÜHE KORRA saed elus kätte ja pead seda nüüd iga aasta kuulama!

Ok, võibolla oli seda rohkem kui üks kord.

Igal juhul, selgi aastal hakkasin Milat varakult ette valmistama, et nüüd õige pea lähme kuusele järele.

“Nojah, vaata et sa siis jälle kätte ei sae,” oli tema üsna stoiline vastus.

Jeesusnoh.

Lõpuks jõudis kätte kuusepäev, mis muidugi oli jälle muude tõmblemiste vahele ära pressitud. Olin just haigevoodist (I mean, ma olin ikka MEGAhaige, ma pole mitu aastat nii haige olnud, käisin kohutava algava haigusega veel Kohtla-Nõmmel laivi tegemas, järgmised päevad reaalselt SURIN, aga kuna tööl ka hästi kiire aeg, siis ega ma kaua saanud rivist väljas olla) end välja ajanud. Aga teate ju küll, kuidas sellega on, kui pole end korralikult veel terveks ravinud – treppidest kõndimine on VALULIK, hingata ei jaksa… Aga paraku oli see ainus pärastlõuna, mil õnnestus valgel ajal tunnike röövida, et metsa jõuda, seega nii me ühel neljapäeval selle tralli ette võtsime.

Mila autosse, saag juba oli autos, RMK-le kuuse eest ammu makstud, minek.

Sobiva kuuse leidsime kiirelt ja kuna sel korral oli mul piisavalt oidu töökindad kätte panna, siis ma EI SAAGINUDKI kätte. St ainult minimaalselt – verd välja ei saanud, natuke ainult marraskil.

Kuusk autosse, tagaaken lahti, kuuselatv aknast välja, koju.

Jõudsime üsna õnnelikult kuusega tuppa, otsisin välja kuusejala ja siis mul meenus – kurat. Möödunud aastal nimelt pidin ostma uue kuusejala, sest vana – vanaisa tehtud – oli keldris ja keldrivõtmed sel hetkel parasjagu kadunud. Uus kuusejalg oli aga selline, mis ilmselgelt tehtud ülekaaluliste kuuskede jaoks, sest need kruvid lihtsalt ei lähe piisavalt kokku, vaid jätavad umbes kena 15sentimeetrise diameetriga augu. Minu kuuseke aga oli umbes 7sentimeetrise läbimõõduga.

Istusin siis heitunult maha ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen. Proovisin korraks papiga polsterdada – tean küll, et papp vettib läbi, aga me nii vähe kodus oleme Milaga sel detsembril, et oluline oli kuusk vaid mõneks päevakski püsti saada. Ei õnnestunud see papinali. Eelmisel aastal, muide, peaaegu õnnestus. Siis sidusime veel vist niidiga kuuse kuidagi paika, et ta viltu ei vajuks.

Ainus, kes kogu seda segadust nautis, oli Sussu.

OK, aga sel aastal mu ju on keldrivõtmed. Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja käisin keldris. Kuusejalg aga oli kahest aastast keldris vedelemisest täiesti kinni roostetanud.

Mul oli ausalt nutt kurgus. No mida ma teen noh! Istusin oma kahe lollaka kuusejalaga elutoas, jõulumuss üürgamas ja tundsin, et ei saa kohe mitte millegagi enam siin maailmas hakkama. Kõik kohad valutasid, jaks oli täiesti läinud, kuusk seisis nukralt vastu seina toetatult…

Õnneks suutsin enda uhkuse alla suruda ja sõbrale helistada – no lihtsalt, et kurta. Sõbral õnneks aga oli suisa kaks kuusejalga üle ja oli lahkesti valmis laenama, nii et meie kuusepoiss sai lõpuks üles ja ehitud ja jõulumussi asemel saatis seda kõike James Blunt (Mila nõudmisel) (ausalt noh!) ja päeva lõpuks suutsin ma isegi fitlappida ja veel mõned asjad ära teha. Greit saksess.

Ainult et terveks pole ma senini saanud, kuid mis sest ikka, lõpuks ju ikka saan. Eks?

me peame rääkima kassidest

Kui sa oled olnud mu blogi lugeja, siis sa tead, et mul on kassid. Õigemini, ma alustasin oma blogiga aastal 2014 ja sama aasta sügisel leidsin ma maast musta känkra, kellest sai Miuks. Mõned aastad hiljem otsustasin ma lisada perre veel ühe puntra, temast sai Pussakas.

Aastaid on mööda läinud, kõvasti. Miuks oleks tähistanud just 15. sünnipäeva, kui ma oleks selline inimene, kes kasside sünnipäevasid tähistab. Igal juhul, ta on vana, ta on paks ja ta on ikka veel minu pere väga hinnatud liige.

Aga ta on vana. Ja kuigi ma kasvasin üles kassidega, ei elanud keegi neist vanaks. Minu jaoks on elu vana kassiga midagi täiesti uut. Pussakas, muidugi, on ka vana – 13, kui täpne olla. Aga Pussakas on alati olnud kõbusam ja temal nagu need kortsud ei paista nii väga välja. Mu arust on ta koguaeg selline olnud – pretensioonikas, häälekas, vahel megatüütu, iseloomuga ja elav.

Miuks aga on vana.

Ma märkasin vist esimest korda seda päriselt eelmisel suvel. Siis, kui meil oli see kohutavalt palav (jeesus, kas ma olen kunagi juba maininud, kui väga ma vihkan palavust ja suve? Öäk!). Temale mõjus see ka halvasti. Ta oli täitsa lõpnud. Ei liigutanud rohkem kui hädapärast vaja ning mulle tundus, et tema kognitiivsed võimed hakkasid minema kiirelt allamäge (ps. Miks allamäge on halb asi? Allamäge minek on ju lihtne ja mõnus, ülesmäge on ilgelt tüütu ja rõve – miks ülesmäge seostatakse eduga?).

Igal juhul, ma olin mures. Arvasin, et ega talle üle aasta enam jäänud ole. Aga siis läks jahedaks ja ta arendas endas uue veidra harjumuse. Nimelt ta nüüd sprindib.

Jah, vana paks Miuks sprindib. Tavaliselt siis, kui ta tuleb vetsust. (Põgeneb haisu eest?)

Siis ta võib teda täiesti rekordkiirusi ja ma pole kunagi aru saanud, mis kuradi asi see on. See on kohutavalt naljakas – kõht vänderdab siia-sinna, väiksed minikäpad klabistavad mööda põrandat, ise väga keskendunud ilmega… Sprindib ta tavaliselt diivanile või tugitoolile, aga siiski. Sprindib! Sõbrad, ta sprindib! Miks ta seda teeb, ma ei tea. Mingit mängu sellest ei arene. Mingi aplombiga see ei lõppe. Lihtsalt… Padin ja kõik.

No ja siis see ka, et kuigi ta nimi on Miuks ja see on alati teda hästi iseloomustanud – sest miumiu suudab ta suurepäraselt teha – on ta muutunud KOHUTAVALT häälekaks. Ta kräunub KOGU kuradi AEG. Okok, see kõlab, nagu mul oleks kodus mingi kassipiinurmasin, aga see pole päris see ka. Ta on rahul ja õnnelik, aga ta lihtsalt kräunub maru tihti. Ma lõpuks isegi guugeldasin, miks kassid kräunuvad ja sain mingi vastuse. No umbes nagu beebidega, et nad nutavad, kui on nälg, külm, ebamugav jne. Ja kui kõik vajadused näivad rahuldatud ja nad ikka nutavad (kräunuvad), siis o ilmselt asi stressis.

Kasside kohta oli seal kirjas, et mõned kassid on nagu neeed inimesed, kes käivad ringi ja muudkui vannuvad omaette: “Kuradi vana perse, fakk maivõi…” Noh, otsustasin, et Miuks on ilmselt see. Et ta lihtsalt käib ja vannub.

Ja muudel juhtudel ka. Talle näiteks meeldib väga magada vannitoa põrandal, sest see on hea soe. Ja iga kord, kui vetsu minna, ta igaks juhuks kräunub. JAH MIUKS NAGU MA EI NÄEKS SU HIIGELSUURT KOGU KESET PÕRANDAT TÄNKS ET TEADA ANDSID ET SIIN OLED

Muidugi kõige häälekamalt ta karjub toidukausi juures, just nagu teda hoitaks pidevalt näljas. Ma vahel ikka lähen selle õnge ja panen terve paki märga toitu ette – et pärast siis käia ja püüda oksesse mitte sisse astuda. Sest, vaadake, tal on söömishäire. Tal on mu arust see koguaeg olnud ja ma seostan seda selle tänavaeluga, mis tal oli. Tal ei saa kunagi kõht täis. Oksendab ära ja on võimeline jälle sööma. Mistõttu ma muidugi väga piiran seda, kuidas ja mida ta sööb – ja, noh, elan siis selle kräunumisega.

Süüa võib ta üldse kõike. Ma olen tabanud teda söömas suppi, salatit, kala, vorsti, kana, lilli, kas ma ütlesin juba, et suppi ja ennist just tulin tuppa ja nägin, kuidas ta oli peadpidi äädikakrõpsude pakis.

Aga muidugi on nad mõlemad kohutavalt armsad. Kui see okse- ja kräunumisevärk välja jätta. Samas, mul on olnud kunagi beebi ja ma olen pihkudesse sitta püüdnud, nii et ses mõttes on elu ikka puhta lill, aga vahel ma mõtlen sellele, et inimesed, kellel pole loomi (või lapsi), ei tea ikka üldse midagi sellest, mis on päriselu. Või, noh, saate aru küll. Päriselu-šmäriselu, ma pean silmas seda, et läheb ikka väga palju vaja, et panna mind kulmu kergitama või rõvedusest oigama, sest elu vana kassi, väikse beebi või vanainimesega – need kõik on iseloomult üsna sarnased asjad. Sest ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, kuidas seedekulglaga on vanaduses probleeme nii loomadel kui inimestel jne.

Ühesõnaga, mul pointi polegi. Või, noh, okei, on küll. Ma saan aru, et Miuks on vana. Ma olen valmistunud tema lahkumiseks juba mitu aastat. Ma pole veel ostnud labidat, aga ma *mõtlen* sellele üsna tihti. Et ühel päeval tuleb see hetk, kui ma tulen koju ja… Ning ma koguaeg kalkuleerin mõttes. Mul on koguaeg mingi plaan, et mida siis teha. Suviti on lihtsam, siis piisabki labidast, eks. Aga talvel? Mida ma teeksin, kellele helistaksin? Mis teenused meil surnud lemmikloomade jaoks on? Ma ei tea. Ma peaksin seda uurima, aga ma ei julge ja ei taha. Kuigi tean, et peaks.

ahjaa, ja siis millalgi hakkas ta tegema seda veidrat asja, et lamab niimoodi, käpad ristis. nagu mingi preili, maivõi.

Suvel rääkisin ühe sõbraga sellest, et millal on õige hetk panna vana loom magama. Minu seisukoht oli selge – siis, kui tal on valus. Kui on selge, et tal on liiga valus. Kui ta neerud enam ei tööta, kui ta enam ei söö ega joo. Ma ei tea, kas peaks siis jääma ootama.

Tema jällegi arvas – kogemuse põhjalt – et seda ei tasuks teha. St ta on teinud nii üht- kui teistpidi ja magamapanek oli kohutavam. Ta tegigi läbi selle, et ta hooldas oma kuhtuvat lemmikut nagu hooldaks kuhtuvat pereliiget. Kõige selle sita koristamise ja dementsete veidrustega. Aga et vähemalt ta oli seal, lõpuni välja. Täie hinge ja südamega.

See variant, kusjuures, polnud mulle pähegi tulnud. Sest minu elus on kassid kõik kas kadunud, jäänud auto alla või on nad magama pandud. Aga et keegi ka nö sureb vanadusse…

Eks ma siis nüüd näen, ma usun. See mõte on südantmurdev ja eluliselt pragmaatiline samaaegselt.

Aga, muidugi, olen ma kuulnud ka kassidest – ka paksudest – kes elavad forever. Nii et we shall see.