Autoriarhiiv: daki

me peame rääkima kassidest

Kui sa oled olnud mu blogi lugeja, siis sa tead, et mul on kassid. Õigemini, ma alustasin oma blogiga aastal 2014 ja sama aasta sügisel leidsin ma maast musta känkra, kellest sai Miuks. Mõned aastad hiljem otsustasin ma lisada perre veel ühe puntra, temast sai Pussakas.

Aastaid on mööda läinud, kõvasti. Miuks oleks tähistanud just 15. sünnipäeva, kui ma oleks selline inimene, kes kasside sünnipäevasid tähistab. Igal juhul, ta on vana, ta on paks ja ta on ikka veel minu pere väga hinnatud liige.

Aga ta on vana. Ja kuigi ma kasvasin üles kassidega, ei elanud keegi neist vanaks. Minu jaoks on elu vana kassiga midagi täiesti uut. Pussakas, muidugi, on ka vana – 13, kui täpne olla. Aga Pussakas on alati olnud kõbusam ja temal nagu need kortsud ei paista nii väga välja. Mu arust on ta koguaeg selline olnud – pretensioonikas, häälekas, vahel megatüütu, iseloomuga ja elav.

Miuks aga on vana.

Ma märkasin vist esimest korda seda päriselt eelmisel suvel. Siis, kui meil oli see kohutavalt palav (jeesus, kas ma olen kunagi juba maininud, kui väga ma vihkan palavust ja suve? Öäk!). Temale mõjus see ka halvasti. Ta oli täitsa lõpnud. Ei liigutanud rohkem kui hädapärast vaja ning mulle tundus, et tema kognitiivsed võimed hakkasid minema kiirelt allamäge (ps. Miks allamäge on halb asi? Allamäge minek on ju lihtne ja mõnus, ülesmäge on ilgelt tüütu ja rõve – miks ülesmäge seostatakse eduga?).

Igal juhul, ma olin mures. Arvasin, et ega talle üle aasta enam jäänud ole. Aga siis läks jahedaks ja ta arendas endas uue veidra harjumuse. Nimelt ta nüüd sprindib.

Jah, vana paks Miuks sprindib. Tavaliselt siis, kui ta tuleb vetsust. (Põgeneb haisu eest?)

Siis ta võib teda täiesti rekordkiirusi ja ma pole kunagi aru saanud, mis kuradi asi see on. See on kohutavalt naljakas – kõht vänderdab siia-sinna, väiksed minikäpad klabistavad mööda põrandat, ise väga keskendunud ilmega… Sprindib ta tavaliselt diivanile või tugitoolile, aga siiski. Sprindib! Sõbrad, ta sprindib! Miks ta seda teeb, ma ei tea. Mingit mängu sellest ei arene. Mingi aplombiga see ei lõppe. Lihtsalt… Padin ja kõik.

No ja siis see ka, et kuigi ta nimi on Miuks ja see on alati teda hästi iseloomustanud – sest miumiu suudab ta suurepäraselt teha – on ta muutunud KOHUTAVALT häälekaks. Ta kräunub KOGU kuradi AEG. Okok, see kõlab, nagu mul oleks kodus mingi kassipiinurmasin, aga see pole päris see ka. Ta on rahul ja õnnelik, aga ta lihtsalt kräunub maru tihti. Ma lõpuks isegi guugeldasin, miks kassid kräunuvad ja sain mingi vastuse. No umbes nagu beebidega, et nad nutavad, kui on nälg, külm, ebamugav jne. Ja kui kõik vajadused näivad rahuldatud ja nad ikka nutavad (kräunuvad), siis o ilmselt asi stressis.

Kasside kohta oli seal kirjas, et mõned kassid on nagu neeed inimesed, kes käivad ringi ja muudkui vannuvad omaette: “Kuradi vana perse, fakk maivõi…” Noh, otsustasin, et Miuks on ilmselt see. Et ta lihtsalt käib ja vannub.

Ja muudel juhtudel ka. Talle näiteks meeldib väga magada vannitoa põrandal, sest see on hea soe. Ja iga kord, kui vetsu minna, ta igaks juhuks kräunub. JAH MIUKS NAGU MA EI NÄEKS SU HIIGELSUURT KOGU KESET PÕRANDAT TÄNKS ET TEADA ANDSID ET SIIN OLED

Muidugi kõige häälekamalt ta karjub toidukausi juures, just nagu teda hoitaks pidevalt näljas. Ma vahel ikka lähen selle õnge ja panen terve paki märga toitu ette – et pärast siis käia ja püüda oksesse mitte sisse astuda. Sest, vaadake, tal on söömishäire. Tal on mu arust see koguaeg olnud ja ma seostan seda selle tänavaeluga, mis tal oli. Tal ei saa kunagi kõht täis. Oksendab ära ja on võimeline jälle sööma. Mistõttu ma muidugi väga piiran seda, kuidas ja mida ta sööb – ja, noh, elan siis selle kräunumisega.

Süüa võib ta üldse kõike. Ma olen tabanud teda söömas suppi, salatit, kala, vorsti, kana, lilli, kas ma ütlesin juba, et suppi ja ennist just tulin tuppa ja nägin, kuidas ta oli peadpidi äädikakrõpsude pakis.

Aga muidugi on nad mõlemad kohutavalt armsad. Kui see okse- ja kräunumisevärk välja jätta. Samas, mul on olnud kunagi beebi ja ma olen pihkudesse sitta püüdnud, nii et ses mõttes on elu ikka puhta lill, aga vahel ma mõtlen sellele, et inimesed, kellel pole loomi (või lapsi), ei tea ikka üldse midagi sellest, mis on päriselu. Või, noh, saate aru küll. Päriselu-šmäriselu, ma pean silmas seda, et läheb ikka väga palju vaja, et panna mind kulmu kergitama või rõvedusest oigama, sest elu vana kassi, väikse beebi või vanainimesega – need kõik on iseloomult üsna sarnased asjad. Sest ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, kuidas seedekulglaga on vanaduses probleeme nii loomadel kui inimestel jne.

Ühesõnaga, mul pointi polegi. Või, noh, okei, on küll. Ma saan aru, et Miuks on vana. Ma olen valmistunud tema lahkumiseks juba mitu aastat. Ma pole veel ostnud labidat, aga ma *mõtlen* sellele üsna tihti. Et ühel päeval tuleb see hetk, kui ma tulen koju ja… Ning ma koguaeg kalkuleerin mõttes. Mul on koguaeg mingi plaan, et mida siis teha. Suviti on lihtsam, siis piisabki labidast, eks. Aga talvel? Mida ma teeksin, kellele helistaksin? Mis teenused meil surnud lemmikloomade jaoks on? Ma ei tea. Ma peaksin seda uurima, aga ma ei julge ja ei taha. Kuigi tean, et peaks.

ahjaa, ja siis millalgi hakkas ta tegema seda veidrat asja, et lamab niimoodi, käpad ristis. nagu mingi preili, maivõi.

Suvel rääkisin ühe sõbraga sellest, et millal on õige hetk panna vana loom magama. Minu seisukoht oli selge – siis, kui tal on valus. Kui on selge, et tal on liiga valus. Kui ta neerud enam ei tööta, kui ta enam ei söö ega joo. Ma ei tea, kas peaks siis jääma ootama.

Tema jällegi arvas – kogemuse põhjalt – et seda ei tasuks teha. St ta on teinud nii üht- kui teistpidi ja magamapanek oli kohutavam. Ta tegigi läbi selle, et ta hooldas oma kuhtuvat lemmikut nagu hooldaks kuhtuvat pereliiget. Kõige selle sita koristamise ja dementsete veidrustega. Aga et vähemalt ta oli seal, lõpuni välja. Täie hinge ja südamega.

See variant, kusjuures, polnud mulle pähegi tulnud. Sest minu elus on kassid kõik kas kadunud, jäänud auto alla või on nad magama pandud. Aga et keegi ka nö sureb vanadusse…

Eks ma siis nüüd näen, ma usun. See mõte on südantmurdev ja eluliselt pragmaatiline samaaegselt.

Aga, muidugi, olen ma kuulnud ka kassidest – ka paksudest – kes elavad forever. Nii et we shall see.

külmast ja käepigistustest

Meil hakati kütma. See on igal sügisel selline magusvalus hetk, kui lõpuks kütma hakatakse. See tähendab, et umbes kuu aega on veel sellist aega, kui saab kodus käia bodidega ja poolalasti, ei pea sees hoidma radikat – aga juba peab neid määratuid küttearveid maksma.

Aga siiski, imeliselt mõnus kuu aega. Valgust veel jagub ja on piisavalt soe.

Täna ärkasin ma ometi üsna jahedasse. Nimelt suutsin ma kuskilt eile mingi külma külge haarata. Või no, okei, ma saan aru et see külm polnud eile (kui ma ütlen külm, siis ma mõtlen viirus, ma tean küll, et külm kui selline inimest haigeks ei tee), vaid mõni päev tagasi. Igal juhul see eile laekus. Ja ma olin märkimisväärselt õnnetu ja valutas siit-sealt. Pesumasin oli mõni päev varem katki läinud ja nii kerge tundus vajuda sellesse vanasse halasse, et ohhh, kus mul nüüd alles on kehv elu.

Ja siis keegi ütles, et talle tundub, et ma olen väga tasakaalukas inimene.

Ma hakkasin laialt ikka naerma kõigepealt, sest first of all härra tinder, tundub et te tõesti pole minuga veel kohtunud. Aga ta küsis edasi ja ma jäingi mõttesse, et issake. Kas ma tõesti olen… tasakaalukas? Mina? HAVE YOU MET ME?! Ma leban regulaarelt kontoripõrandal, sest mul on raske vahel hakkama saada asjadega, millest ma tunnen et on neid vajalik inimestele kirjutada.

//

Läksin täna tööle ja küsisin, kas mu tiimikaaslased tõesti näevad mind tasakaalukana. Ja tuleb välja, et – tõepoolest.

Tõe-imede-poolest.

Millal see juhtus? Millal juhtus see, et ma pole enam melanhoorast dakistan? Millal juhtus see, et ma olen täiskasvanud tasakaalukas inimene? Kes, jah, vahel heidab põrandatele pikali, aga siiski.

Millalgi see juhtus. Ja ma arvan, et see on enamikus järjepideva töö tulemus. Kui mul enam ei jäänud muud üle ja ma pidin päriselt tööle hakkama endaga. Kui mul polnud enam ühtki vabandust. Kui minust sõltus veel ühe inimese elu.

Ja ma pidin seda kõike tegema, kulmude peal välja roomama – võibolla ehk tõesti mitte jõudes sinna, mis ühiskonna mõttes on tore koht, kuhu jõuda, sest mu õhtud on ikkagi mehevabad, naisevabad ka – aga tegin selle ära ja siin ma olen. Ma olen suhteliselt õnnelik, mul pole millestki väga puudus, ma tunnen end ja oma reaktsioone suhteliselt hästi. Ma saan aru, kui hakkab viltu vedama ja ma reageerin.

Ja ma tantsin õhtuti köögis lapsega (ja vahel talle külla sattunud sõbrannadega, naerdes sisemas, kui imeliselt piinlik ja tore tal selle pärast on, et ma nii tantsin ja laulan), me räägime õhtuti oma salaasju, me ütleme palju “ma armastan sind miljon ja rohkem”, ma teen oma kuradi faking lollakat joogat ja see teeb mind vahel kuradi õnnelikuks ja vahel ajab faking närvi; ma maksan iga kuu viimasel päeval arveid ja ülejäänud kuu olen ülipiinlikult täpne oma väljaminekute osas. Ma kannan liiga palju kleite ja pean endale meelde tuletama, et isegi kui inimesed mulle meeldivad, on edasi liikumine okei.

Ja ma…

…olen vist tõesti tasakaalus.

Kuidas see juhtus?

///

Ning siis, jah, tegelikult, meenub, et tahtsin rääkida kätepigistustest. Mul on olnud hullumeelne värbamisnädal seljataga. Sellest, kuidas inimesed tööintervjuudel võivad olla nii omamoodi, sellest peaks mõni teine kord, aga kui õige inimene ma ikka olen sellest rääkima? Ma pole ühtki tööd tänu intervjuule saanud.

Aga ma tahtsin öelda seda, et… Käepigistus on hullult oluline. Ma olen märganud, et kandidaadid, keda ma niigi juba hiljem kipun eelistama – nende käepigistus on tugev. Ma olen alati rõhku pannud sellele, et mu enda käepigistus oleks tugev ja mu jaoks on alati hämmastav, kui inimesed panevad mu pihku oma lõdva ja vedela pihu. Kas… kas sa ei mõtle sellele? Kas see pole su jaoks oluline? Kas me elame erinevates ühiskondades?

///

Ja hetke lemmiklugu ka. Mul pole üldse piinlik, et see on see lugu. Iga kord, kui ma hakkan kuhugi minema (“Ma nüüd lähen vanni, aga enne…” või “Ma hakkan kohe süüa tegema, aga enne…”), panen ma selle loo korra peale ja iga jumala kord haarab Mila peast ja oigab dramaatiliselt: “Issand jumal, kas jälle?!” Ometi on ta juba teisel real minuga kaasa laulmas ja kui ma täna naljatlemisi unelaulu asemel seda laulu hakkasin laulma, oli ta rõngas ja itsitas ja nõudis “Veel, veel, veel!”, nii et mida ma öelda tahan, on see, et kaheksa-aastaste maitse on IMELINE ja ärge palun kuulake, mida nende ratsionaal rääkida püüab vahepeal.

xxx

On üks podcast, mida ma armastan kuulata. Noh, neid on muidugi mitu(kümmend), aga üks neist on Disgraceland. Ja täna ma sattusin kuulama osa räppar XXXtentacionest (kuulake, see on väga hea!).

Ja siis läksin ma sinna internetiauku. Teate võibolla seda auku, see jäneseurg, kuhu sukelduda, uurida ja kuulata ja lugeda ja vaadata ja sattuda aina rohkem segadusse, kuniks umbes sa oledki veendunud, et 2Pac on veel elus.

St, ma ei usu, et X on elus, ja see pole üldse see, millest ma tahtsin.

Kuulasin XXXtentacione lugusid ja… need nii meeldisid mulle. Ja siis jälle kuulasin ja lugesin kõikide nende õudsete asjade kohta, mida ta tegi, ja ma… Ühesõnaga, ma ei tea. Ma kirjutasin just raamatu lähisuhtevägivallast ja nüüd ma kuulan – ja mulle meeldib!!! – lugusid, mille on kirjutanud mees, kes tegi oma naistega kohutavaid, sõnulseletamatuid asju. Ma ei oska siinkohal üldse seisukohta võtta, õigemini, ma tean ju ka, et ma natuke kuulan ja siis läheb üle, aga see hirmus rebestumine hinges ju jääb.

Mulle ei peaks meeldima selle inimese looming, kes ei suutnud olla inimene.

Jeesus, ma veetsin oma elust POOL TUNDI, et vaadata järjest, kuidas ta KAKLES. Sest, jah, sellest on internetis compliationid.

Ja mingil hetkel, ma avastasin, et vaatasin neid kaklusvideoid juba selle pilguga, et okei, ahah, siin ta tõmbab selle kaitse ja – kurat, misasja?!

Aga usutavalt see kõik pole mingi uus probleem või leiutis. Ajalugu on täis mehi, kes on teinud toredaid asju, loonud kauneid asju – ja olnud täielikud tõprapead.

Teisipäeviti ilmub Sõbrannas nn ajaloonaine ja vahel küsitakse mult, et aa ok, aga MIKS TE MEESTEST EI KIRJUTA? For reals, mul oli eelmisel aastal mingi tinderivend, kes päris siiralt küsis seda – selle peale, kui ma olin täie vaimustusega rääkinud talle ühe ägeda naise loo.

“Aa, nojaa, aga miks see lugu naisest oli? Miks TE MEESTEST EI KIRJUTA?!”

Ee… Sest terve ajalugu on meestest? Mehed on kirjutanud kõik? Ja äkki oleks aeg kirjutada naistest?

Ühesõnaga, tagasi teemasse.

Või noh, jah, see kõik on üks ja seesama teema. Asi, millega koguaeg on raske hakkama saada. Et maailm on täis, lühidalt, kohutavaid inimesi. Ja kuidas siis elada või olla.

Aga XXXi valguses jäin ma enim mõtlema vist sellele, et iga intekas, mis ma lugesin, iga video, iga snap, iga periskoop, iga live mida ma vaatasin – see karjus mulle näkku. TA ON NARTSISSIST!!! Ta on katkise ajuga, lapsepõlves vanemate ära rikutud nartsissist, kes ei suuda ega oska kunagi luua ühtki lähisuhet.

Kamoon, loos “Changes” ta ütleb sõnaselgelt

Baby I don’t understand this
You’re changing I can’t stand it
My heart can’t take this damage
And the way I feel can’t stand it

I mean, kui see pole puhas nartsu-ülestunnistus, siis mis see on. Muidugi ei talu ükski nartsissist seda, et inimesed nende ümber muutuvad, kasvavad, arenevad… Sest iga muutus ja kasv ja areng on isiklik solvang nende endi jaoks, sest see seab ohtu nende autoriteedi. Ning jah, nad ei mõistagi seda, et inimesed peavadki muutuma ja arenema ja kasvama.

Ma tundsin üht inimest, kes teatas suure uhkusega: “Ma ei kavatse MITTE KUNAGI muutuda!!!” Ta oli nii kindel endas, nii veendunud… Ja mul oli temast lihtsalt nii-nii kahju, sest mõelda kui õudne oleks see, kui me kunagi ei muutuks? Aga tulles nartsissistide juurde tagasi, siis…

…Mõtlesin, et sellest on mul kõige rohkem kahju. Et ma ei pannud raamatusse seda üht sõna sisse. Nartsissist. Äkki see oleks olnud võti kellelegi nagu see oli mulle.

Nimelt olen ma viimasel ajal – eriti just viimastel nädalatel, täitsa juhuslikult – jälle nii palju nartsude kohta lugenud ja mulle meenus üks kord, kui ma intervjueerisin üht inimest. See intekas kunagi looks ei saanudki – tehnilised viperused – ja pärast otsustasime, et nii ongi parem. Aga ma mäletan, et ta ütles mulle selle võtmesõna. Nartsissist.

See võti oli mul veel puudu, et teatud asjad lahti muukida. Et aru saada, miks ma teatud vigu korduvalt justkui teen.

Ja ma ei pidanud üldse palju XXXtentacionest teadma, et aru saada. Just see ta on. JEESUS KRISTUS ta ema ütles talle, et naisi võib lüüa, kui “olla selles osas džentelmen”, st enne tuleb naisele öelda, et kui sa kohe ära ei lõpeta, siis ma löön sind. SEST MA OLEN DŽENTELMEN.

Nartsud tulevad just sellistest peredest, kus armastus aetakse segi valuga, ja nad lõpuks ei oskagi paremini. Nende aju on harjunud teistmoodi, õppinud teistmoodi, nende aju saab oma serotoniinid ja endorfiinid draamast, vahel ka teistele valu põhjustamisest, nad ei oskagi kuidagi kellegagi päriselt haavatavad olla. Aga nad on nii head selle teesklemises!

Nii et kui ma seda lugu kuulan, siis see meeldib mulle omamoodi küll, aga samas ikka ronib mööda kukalt see rõve teadmine, nagu ma justkui näeks selle mehe sisse, kes selle loo kirjutas. Ja ma oskaks talle kohe vastata, et ohhhh, ah et mida ma kardan? Nartsissiste kardan. Vägivalda kardan. Viha kardan. See, mu sõber, pole armastus, millest sa räägid.

PS. See teadmine, mis mul nüüd on. See, et ma tunnen nartsu kaugelt ära (loodetavasti!). SEE EI TEE ELAMIST TÄNASES POLIITILISES KLIIMAS JUST KERGEMAKS, nõnda palju ma ütlen teile küll.

Aga seda, kas XXXtentacionet kuulata või mitte, sellele ma ei oskagi vastust anda. Mu moraalne kompass on katki. Ma olen ometi nautinud Bukowskit ja Thompsonit ja kindlasti sadu loojate loomingut, kes on olnud täielikud tõprad, vägivaldurid ja joodikud. Kust see piir peaks minema?

sellest õudusest on väljapääs

Viimased nädalad, võibolla isegi kuud, olen ma veetnud mingis imelikus sünnitusjärgses hämus. Seda tunnet on vaat et võimatu kirjeldada, aga just sellise sünnitusjärgse ärevuse, ehmatuse, valu ja põnevusega see sarnaneb.

Kui sa hakkad kirjutama raamatut, on peaaegu võimatu ette kujutada, et see saab kunagi valmis. Isegi, kui lugu su peas on juba valmis, on ikkagi väga raske ette kujutada, et ühel hetkel sa hoiadki teda lõpuks oma käte vahel. Muide, ma pole praegu veel oma beebit käte vahel hoidnud, sellepärast on ka tunne selline eriliselt veider – nagu on sünnitatud ja nagu pole kah.

Igal juhul, raamatut “Ü nagu üksikema” hakkasin ma kirjutama 2013. aastal. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, selle ajaga olen ma rääkinud paljude naistega, kes on olnud vägivaldses suhtes. Ma olen rääkinud paljude terapeutidega, psühholoogidega, psühhiaatritega, ekspertidega, ohvriabi inimestega, vägivalla vastu võitlevate inimestega, isegi toonase justiitsministri Andres Anveltiga rääkisin sellest. (Nüüd, muide, kui te veel ei tea, teen ma Andresega koos Eesti esimest roimapodcasti – otsi oma podcasti äpist “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”!)

Aga kui ma seda lugu kirjutasin ja üles hakkasin ehitama, olin ma alguses üksi. Kuid siis neid kihte lisandus. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees korduvalt vägistas. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees ähvardas ära tappa, kes pidevalt sõitma hakates kontrollis igaks juhuks pidureid, sest äkki sel korral need enam ei tööta.

Lisandus selle naise lugu, kes ei julgenud hingatagi, sest iga vale pilk või hingetõmme vallandas tõelise sõja. Ning lisandusid kõikide nende ellujääjate lood, kes lõpuks olid otsustanud end vabaks murda.

Need samad lood, mis põimusid kõigi jaoks üheks suureks terrorihõnguliseks segapudruks, sest sa võid ju otsustada, et sa lõpetad selle suhte ära, aga… kui ta lihtsalt ei lase? Kui ta helistab, kui ta pommitab sind kirjadega, kui ta sajab sul korteriuksest sisse? Kui ta räägib sulle, et nüüd ta muutub, kui ta lubab sulle kokku maad ja ilmad ja sa muutudki pehmeks, sest – sa oled ju seda meest armastanud. Sa oled teda armastanud kogu oma hingest, äkki ta lõpuks nüüd tõesti mõistab, et sul on tõsi taga? Äkki ta nüüd lõpuks saab aru, et ta peab muutuma? Äkki ta lõpuks tunnistabki, et ta on käitunud valesti?

…ja see kõik hakkab jälle otsast peale.

Sellest on “Ü nagu üksikema”. See on nii paljude naiste, nii paljude (luhtunud?) lahkuminekute lugu. Ja seda oli sitaks valus kirja panna. Ma isegi ei tahtnud korrektuuri lugeda, sest ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada, aga kui ikkagi seda tegema hakkasin – lubasin endale, et vaid diagonaalis! -, avastasin, et mõned lõigud haaravad endasse, ma ei saa end lahti rebida… Ma ei tea, kas see näitab, et sai hästi kirja pandud, või siis näitab see midagi muud.

Kuigi ma pole veel oma beebit käes hoidnud, siis olen juba saanud mitmeid lugejakirju. Need puudutavad mind sügavalt iga kord, aga ma ei oskagi kuidagi reageerida. Mulle kirjutas üks naine, kes on hetkel täpselt selles olukorras, et peaks lahti rebima, kõik on läinud nii valesti, rusikad on välkunud, sõrmed on kõri pigistanud… Aga ma ei oska teda aidata muudmoodi, kui vaid lihtsalt suunata ressursside poole.

Meil on ohvriabi telefon 116 006 ja meil on abiliin 1492. Palun helista, kui sul on vaja abi. Helista isegi siis, kui sa arvad, et sa ei vaja abi, aga sa tahaks natuke rääkida. Sest sa oled hakanud oma kaines mõistuses ja reaalsuses kahtlema, kuna su elus on keegi, kes veenab sind, et tõed, mida sa tead, ei ole tõesed. Keegi, kes ütleb sulle, et kui sa vaid ise hoiaksid suu kinni, ei peaks ta sind lööma, ei peaks ta sind vägistama. Keegi, kes ütleb, et sa ise oledki süüdi. Keegi, kes ütleb, et sa ei väärigi paremat, sest vaata, milline sa oled – kole ja paks, kes sind ikka tahab, ja pealegi, sa ei saaks ju üksi hakkama, sa oled nõme, loll ja abitu. Kui su elus on keegi, kes sulle seda räägib, siis – ta ei peaks seal olema. Sest ükski neist asjadest pole tõsi. Sa oled ilus, hinnatud ja väärt parimat. Sa oled tugevam kui sa arvad. SA PÄÄSED SELLEST VÄLJA. Aga sa pead tegema ise selle otsuse ja selle esimese sammu. On inimesi, kes saavad sind aidata. Aga sa pead laskma end aidata.

Ja ma tean, et see võib olla väga, väga raske. Võib tunduda suisa võimatu.

Aga see pole võimatu. See on võimalik. Ja ühel hetkel oled sa ükskord jälle õnnelik.

kingade* lugu (peaaegu)

Binžin Netflixist sarja nimega Easy ja ühes osas astus üks tegelastest tuppa ja ma märkasin ta jalas kingi.

Need kingad polnud üldse nii väga sarnased ühtedele kingadele, mis mul kunagi olid, aga ometi mul tulid need kingad kohe meelde. Need olid üsna lihtsad rihmikud, kahe nö paelaga, õigemini olid need vist slip on, mis need eesti keeles ongi, libikud? (Jah, ise töötan naisteajakirjanikuna, ja ei tea.)

No igal juhul olid need sellised lihtsalt varba otsa lükatavad, umbes 5-sentimeetrise kontsaga kahe rihmaga kingad. Mustad. Rihma peal oli vist ka pannal. Ma mäletan, et ma sain need endale vist kümnendas klassis aastal 2000 ja mul on tunne, et ma lõpuks viskasin nad ära pärast Mila sündimist.

Mul nimelt on (vaese inimese harjumused!) komme hoida alles kõiksugust kraami ja kuna ma kraami eriti väga juurde ei osta, siis tundubki, et miks ma peaks ära viskama kingi, kuigi nad on kümme aastat vanad, aga siiski ju üsna käravad.

Ainult et nad olid kohutavalt ebamugavad.

Igal kevadel, kui algas kingahooaeg ja ma sain need kingad jalga panna, tähendas see, et esimesed kolm nädalat ma piinlesin. Sest need hõõrusid ko-hu-ta-valt.

Järgmised nädal-paar kulusid haavade paranemisele ja siis juba oli üsna fain see eluke. Kuni oligi sügis käes ja sai kingad järgmise hooajani ära pakkida. Vahel üritasin neid kanda ka talvisel hooajal, aga kuna nad olid libikud (tõsiselt, kutid, on see sõna? hakkan aina enam kahtlema), siis sukkadega ei kõlvanud nad üldse, pidevalt libisesid jalast ära.

Kõrvalepõikena – mul on töö juures nö töökotadeks ühed kotad, mille ostsin – issand, mäletan nii hästi! – aastal 2007 Helsinkist, kui olin seal Eurovisioonil töölähetusel. Oli kohutavalt palav ja mul polnud õigeid jalanõusid ja nii ma need ostsin.

Ok, kui ma praegu hakkan mõtlema piltidele, mis sealt tehti, siis ilmselt polnud palav, vaid ma lihtsalt sattusin umbes H&M poodi ja nägin asja, mis maksis alla 10 euro (mis raha meil toona oligi?) ja ostsin ära.

Igal juhul, need töökotad on kah sellised. Et jalas ei püsi hästi sokkide või sukkadega, eriti kui tahta treppidest alla kõndida. Üles on fain, alla not so much. Mis on toonud kaasa päris palju kauneid seletamishetki Maakri maja treppidel, kus ma pean õigustama, miks ma kramplikult käsipuu külge klammerdun, selmet kõndida nagu normaalne inimene. Päris hirmus on, kui kott jalast vajub ja.. Noh, igal juhul, ma olen 35, mul juba on tunnetus, mis on ohtlik ja mis mitte. Trepid on OHTLIKUD FO SHO.

Aga tagasi kingade juurde. Ehk on asi ka maikuus ja akna all lõhnavalt kisavates sirelites, aga sel ajal aastast on Tartu-igatsus kõige suurem. Ja need kingad, oh! Oh, kus me kõndisime läbi Tartu üheskoos. Üleüldse on läbi linna kõndimises mingi eriline maagia. Ma saan seda kogeda viimastel aastatel nii vähe, et vahepeal tuleb nutt peale. Jah, okei, ma saan minna Klooga peale kõndima, aga see pole iialgi päris see. Tallinnas tänavaid võtta, see oleks juba teine tera, aga olgem ausad, kui palju mul seda ikka ette tuleb. Ma olen küll 35, aga iga sellise tuju jaoks endale hotellituba panna, et öösiti linnas jalutada – no kuulge. (Vaadake märkust selle kohta, kus ma niigi tunnistan, et endale midagi eriti ei luba ega osta.) (Ok, just ostsin “Sõna on vaba” pusa, aga SEE ON TEINE ASI.)

Igal juhul, uskumatu, kuidas mälu töötab. Näed mingit täiesti suvalist asja ja juba oled tagasi aastas 2006, kaks päeva armunud oma tulevasse esimesse abikaasasse, kummitab The Suni “Tüdrukune” ja elu on… Elu on alles algamas – aga siis ma seda ei teadnud.

/

Rääkisin täna pikalt kalliga, rääkisime natuke ka uutest algustest, kuigi peamiselt sellest, kuidas mõned asjad on nii kohutavad, ja sa oled nende sees ja sa ei saa ära ja ainus asi, mis sa saad teha, on oodata. Ma pole hetkel oma eluga küll selles kohas, aga vahel ikka ma tunnen seda lolli tunnet, et ma ootan midagi – aga ma olen 35 ja ma tean, et see on üks kõige ennasthävitavamaid tundeid üldse.

Siin pole midagi oodata, kõik on praegu ja just kohe.

Aga ma ikka ei tea, kuidas seda tunnet välja lülitada. Kuidas lülitada välja seda tunnet, seda igikestvat melanhooratunnet, mida ma kultiveerisin nii agaralt blogi-Dakina, kui ma olin 20ndates – ja ma juba SIIS ehitasin oma identiteedi üles sellele, et ma alati ootasin midagi.

Et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu? Tartu ei oota mind juba ammu…

Ah, teate, tegelikult on see ainult jutt sellest, et mul oleks vaja normaalseid kingi. Eriti selle palavaga, kui niikuinii funktsioneerimine on taandunud laiali valgunud lögaks olemisele.

Parem, kui oleks juba norm kingad.

Ja äkki siis on need sellised, mis säilivad kah mul 12 aastat ja millele 50-aastaseks saades mõeldes järgmise blogiposti kirjutan. Oleks see vast asi, ah?

*Kingadest pole ühtki pilti, kontrollisin. V.a üks, aga see tehti matustel ja kamoon, eks.

96 kuud / 2 kuud

Kallis vanaema,

on esimene emadepäev, kui sa pole enam meiega. Sellest on möödas 73 päeva, kuid tunne on vahepeal, nagu oleks möödunud aastad.

Ja siis võtan pahaaimamatult telefoni, et kellelegi helistada ja näen su numbrit ja kõhtu lööb nii sügav ja ootamatu valu, sest ma saan järsku aru, et ma ei saa sulle enam mitte kunagi helistada. Et sind päris-päriselt ka enam ei ole.

Kirjutan sulle emadepäeval, 10 päeva pärast Milakese kaheksandat sünnipäeva. Kas sa mäletad, mil mina kaheksaseks sain? Kas see võis ehk olla see aasta, kui sa mulle ükskord sünnipäevaks lumikellukesi kinkisid? Oli küll südatalv, aga oli olnud vist piisavalt soe talv, et sul räästa all juba lumikellukesed olid ninad välja pistnud.

Mäletan seda kimbukest hästi.

Üldse on mälestustega huvitav. Näiteks vahepeal meenub mulle hästi teravalt, millne oli su lõhn, ma justkui isegi tunneksin seda õhus – või siis jagame me niivõrd palju siiski ühiseid geene, et ma tunnen sinu lõhna enda pealt. Kes teab, ma ei oska seda seletada.

Või siis püüame õega meeleheitlikult meenutada kellegi nime, kellega me suviti koos sinu juures maal olles mängisime ja ei suuda; meenub aga hoopis, kuivõrd selged olid sul kõik nimed, kuidas sa viitasid kõigile kui Perenimi-Emanimi-tütar. “Jajah, see oli tema tütar, tean küll,” arutlesid sa sageli.

Veel ütlesid sa mulle hästi palju, kui me helistasime ja sa küsisid, kuidas mul läheb, kuidas töö on, ega me ometi haiged pole: “Ma ikka üldse ei saa aru, kuidas sa jaksad. Tänapäevane maailm on nii nõudlik, nii keeruline, kuidas sa küll hakkama saad… Aga peaasi, et olete ikka terved!”

Jah, vanaemake, ega ma alati ei saagi hakkama. Päris tihti on nii, et ma jaksan olla ainult pikali, sest kõik on olnud nii pikk ja väsitav ja nõudlik. Tean, et peaksin tegema trenni või kokkama midagi tervislikku, aga siis teen nachosid, võtan klaasi veini ja vaatan Netflixist Hitleri-dokke, selmet teha midagi muud.

Ja siis vahepeal me polegi terved. Sel talvel on Milake nii palju haige olnud, et süda on suisa raske selle pärast. Mina ise aga tegin sel aastal esimest korda gripisüsti ning tead, mis? Ma pole kordagi päriselt haigeks jäänud. Kõik mu haigeksjäämised on olnud paar päeva, kui olukord on kahtlane või korraks paha, aga siis jälle läheb üle ning tuleb jälle elukest edasi rabada. Ma isegi vahepeal lootsin, et ma jään päriselt haigeks, siis saaks vähemalt puhata… Aga ma tean tegelikult ise ka, et haigena ei puhka keegi ja ikka maru paha on haige olla. Ning et targem oleks nende mõtete mõtisklemise asemel äkki hoopis puhkus võtta…

Muidu on Milake aga imeline ja tubli. Õnneks sa seda tead, on küll kahju, et sa ei näe, kui toredaks inimeseks ta sirgub, aga mulle meeldib mõelda, et omal viisil sa siiski näed ka. Sa ju tead, kui tubli ja imeline ta on, eks ole? Ta on kohati nii täiskasvanulik ja mõistlik, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Sel aastal näiteks oli ta oma sünnipäevanädalal väga haige. Ööl vastu sünnipäeva oli raske, palavik tõusis, me olime öösel palju üleval – tead ju küll, kuidas murelik ema öösel palavikus heitleva lapsega tegeleb, teda põetab…

Igal juhul, ärkasime üles, sättisin end tööle valmis, kallistasin, ütlesin, et armastan teda ja läksin südamerahus tööle…

…et endale koosolekute vahepeal vastu otsaesist lüüa. Mis ema see selline on?! Ema, kes unustab ära oma lapse sünnipäeva?! Unustab ära, sest… sest mis? Oli nii palju tööasju, millele mõelda? Oli nii väsinud, et üldse ei jaksanud mõelda? Vabandused! Mõttetud vabandused!

Aga kui Milale helistasin, ette ja taha vabandades, nutt peaaegu kurgus, ütles ta lohutavalt: “Emme, sellest ei ole midagi, ausalt!”

Tegelikult on sellest nii palju. See on mu enda silmis täiesti andestamatu asi. Kuidas ma sain olla nii eemal, et unustasin ära selle olulise päeva?

Ma ei tea, vanama, kas sul ka seda kunagi juhtus; või kui hull oleks sinu silmis see eksimus olnud. Aga ma olen tundnud end kohutava emana viimased kümme päeva. Ma ei tea, kuidas seda heaks teha ja ma ei tea, kui väga ma pekki keerasin. Võibolla polegi sellest midagi, võibolla ta unustab selle peagi. Aga võibolla on see midagi, mida ta räägib aastaid hiljem terapeudile, leides, et see oli üks algpõhjuseid, miks asjad hakkasid viltu minema…

…ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis see vastutusekoorem on nii suur, et lämmatab hinge. Nii et jah, ma olen olnud mingis imelikus emandus-limbos, ma tahaks sinuga nii väga sellest rääkida, aga see on ainus viis, kuidas saan.

Aga ma loodan, et kus iganes sa ka poleks, on sul hea ja oled leidnud lõpuks rahu. Et enam ei pea töötama, et enam ei pea rabelema, et enam ei pea muretsema. Et see koht, kus sa oled, on ainult puhas armastus.

Ma armastan sind väga-väga.

Sinu

Dagi

udustest nädalatest

Veebruarikuu viimasel päeval lahkus minu vanaema. Või õigemini – vanama. Ta oli ainuke, kes oli veel jäänud, kuid minekul oli ta omamoodi juba pikka aega.

Alles jõulude ajal veel me rääkisime pikalt, kuigi jah, enam ei saanud temaga rääkida sellest, mis juhtus täna või eile, küll aga mäletas ta hästi nooruspõlve. Sellest sai rääkida.

Minu sünnipäeva paiku viidi ta hooldushaiglasse, mõned nädalad hiljem jõudsime käia teda veel kallistamas, kuigi lõpuni ma aru ei saanudki, kas ta üldse aru sai, et ma seal olin.

Ja siis algas ootus. Õudne, vastik ootus. Ja ometi paratamatu. Ma tõstsin ringi Mila toa, ma sügavpuhastasin köögi, põlvili maas, nühkides iga põrandalauda eraldi, kuni lõpuks ei mäletanudki, mida endas alla surun.

Ootama ei pidanud kaua.

Siis algas järgmine ootus. Ärasaatmine on homme.

Kõik need nädalad on olnud nagu unes ja ma ei saa aru, millal see uni algas, veel vähem saan ma aru, millal see lõppeb. Mul on tunne, et ma räägin kohatut juttu, olen tööl ebaprofessionaalne, kodus aga liiga suletud, lähedastega e jaga seda, mida peaks – kolleegidega aga jagan liiga palju. Kõik on nii sassis, ma ei tea, mida mis järjekorras teha, ma ei tea, millele keskenduda ja pealegi, keskenduda ei suuda niikuinii.

Ma peaksin kohe tellima takso ja minema tegema “Naistejuttude” laivi. Muidugi ma lähen ja teen selle ära ja tõenäoliselt ma naeran ja mul ongi selles hetkes lõbus, ma unustan ära. Aga siis tulen ma siia, kus ma ööbin täna öösel – tühjas kontorihoones, mis teeb imelikke hääli (ei, mitte enda kontoris) – ja ma ei tea, kuidas ma selle veeallolemise tundega edasi hakkama saan.

Ma loodan, et homme, kui ma saan päriselt, lõplikult hüvasti jätta, hakkab see udu kuidagi hajuma. Sest praegu on nii, et kui jääd mõttesse, siis avastad end kummalisi seoseid loomast. Hommikul ärkad, vaatad voodipesu: jah, laupäeval vahetan. See saab olema see voodipesu, millel ma magasin, kui vanaema oli veel elus ja siis ära suri.

Või kui valisin täna tund aega kapi ees matuserõivaid.

Sest sellest saavad riided, millega käisin vanaema matustel.

Või siis need kastanid, mis hooldushaigla kõrvalt taskusse korjasin. Või see lugu, mis esimesena hakkas mängima, kui haiglast hakkasime ära sõitma ja ma Spotify käima panin. Kõik need esimesed ja viimased, nad muudkui kuhjuvad, sest nüüd edasi on ju nii palju hetki, mida tema enam ei näe või ei tea või mis juhtuvad, noh… pärast. Pärast seda, kui tema läks.

Ma ilmselt kirjutan vanamast veel, praegu pean takso tellima, inimesed ootavad.

Muide, koos olin kolleegidega, kui isa sõnumi saatis, et vanaema ei ole enam. See kõik on mu praegusele eluperioodile kuidagi nii iseloomulik – et oma tähtsaimad hetked nii rõõmus kui kurbuses ikka kuidagi saavad jagatud kolleegidega.

Ma pean seda heaks asjaks, vähemalt seni olen pidanud. Aga täna saabus selline sügav ja valus eksistentsiaalne segadus (ei tahaks öelda kriis, ilmselt normaalne leina osa) ka, sain aru, et me kõik sureme üksi ja sain aru, et tegelikult olen juba praegu üksi ja kõik see kammis korralikult ära.

Ma kohe siiralt ootan, et näha, kui suurepärane mu ümberkehastumisvõime on täna:)

on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 101* saab

*Selle postituse avaldasin algselt eelmisel aastal, aga kuna see on mu lemmiklugu meie vabaks võitlemisest, siis kohane uuesti avaldada. PS. Täna saab ka Dakiblogi 15-aastaseks:)

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I meancome on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

lumedest

Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.

Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.

“Kas labidaid on veel?”
“Ei, see on mu isiklik.”
“Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.”
“No vahi!”

Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.

“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.”
“Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.”
“Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”

Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.

Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.

“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.”
“Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.”
“Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”

Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.

Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.

“Ei tea, kas nii võib?”
“No autod sõidavad ju selle sirgeks!”

Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?

“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”

Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.

“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.”
“Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!”
“No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”

Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!

Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.

“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”

Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.

“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”

Nõustusin. Nii on.

Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.

Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.

See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.

Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.

Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).

Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!


*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.

võtmesaaga

Mul on koguaeg mingi jama keldrivõtmetega. Ühed jäidki kadunuks, nii et kasuisa pidi Kloksi sõitma ning vana luku läbi saagima (tegelt ma ei tea, mis ta täpselt tegi, aga vandus küll pikalt). Pani uue luku, andis hunniku varuvõtmeid ja luges sõnad peale.

Mõnda aega saime rahulikult elatud. Hoidsin võtmeid oma teiste varuvõtmetega samas pundis, millel pikk sinine pael – kindlalt alati näha ja ei lähe kaduma.

Tuli rehvivahetuse aeg – muidugi olin ma sõitnud pikalt ringi, vana rehv pagassis. Jah, just, üks rehv, sest suvekad läksid vahetusse, aga ühte ei saanud töökoda lahti, sest vargakindel polt oli täitsa ära kulunud. Lõpuks siiski teises töökojas keevitati või midagi nad seal tegid, no ühesõnaga, nõnda see rehv mulle pagassi sai ja jäi.

Novembris vedasin lõpuks keldrisse, et suvekatele ruumi teha. Tellisin uued talvekad, sõitsin kenasti kohale, rehvid vahetati ära ja samal õhtul sõitsin veel linna saatesalvestusele. Rehvid pagassis, aga küll koju jõudes saab keldrisse viia.

Mõeldud – tehtud. Mitu nädalat hiljem. Siis, kui hakkasime kuuske tooma.

Haarasin sinise paelaga võtmed, kuusesõnum saabus telefoni, sättisime kiirelt minekule, et enne pimedat ära käia ja… mida polnud, need olid muidugi keldrivõtmed! Müstika! Vandusin tulist kurja, keldris oli ju ka lisaks kuusejalg.

Okei, kuuske ei saanud ka toomata jätta, seega sõitsime Keilasse, ostsin kuusejala, sõitsime metsa, võtsime kuuse maha, saagisin kätte (natuke), toppisime kuuse tahaistmele, rehvid ikka pagassis, sõitsime koju.

Siis hakkas see võtmesaaga. Kus kurat on võtmed? Miks nad pole paela küljes? Kas ma tõesti ise võtsin nad ära? Miks? Otsisin läbi koti, milles varukimp oli, et noh, äkki Carrie-stiilis on koti voodris auk ja minu Carrie-kaelakee ehk võtmed on sinna pugenud. Ei, kõik korras ja terve, mida aga pole, on võtmed.

Lucky bastard…

Ragistasin ajusid. Mäletan, et hiljaaegu veel võtmeriiuli ees mõtlesin sellele, kuidas raudselt varsti otsin taas keldrivõtmeid taga. Miks ma seda mõtlesin? Kas mineviku-Daki keeras tuleviku-Dakile käkki ja leidis võtmetele uue, superhea koha? Otsisin läbi kõik riiulid ja sahtlid. Kõik jopetaskud, Kõik kapitagused.

Mida pole, olid võtmed.

Nii ma siis olen ringi sõitnud, rehvid pagassis, kõik muu jama istmetel, sest pagassi midagi panna ei saa.

Kuni siis täna! Testin üht autot hetkel – või pigem võiks isegi öelda, et kosmoselaeva, see on nii-ii suur! – käisime sõitmas. Ilm ilus, auto ülimõnus… Jõuame koju, jään välisukse juurde kohmitsema, naabrid parasjagu väljuvad ja järsku märkan. Välisseina äärele on keegi pannud… minu võtmed! Natuke roostes, aga täiesti minu keldrivõtmed. (Jah, koos keldrivaruvõtmetega, sest ega ma ju oma vigadest ei õpi.)

“Oi, need on ammu siin ju juba!” märgib naabrinna, kes mu hämmastus tunnistab. Nojah, aga alati kui ma lähen või tulen on maru pime ja ma olen õhtuti tavaliselt koju jõudes nii väsinud, et aega või jaksu ringi vaadata selge pilguga eriti nagu pole…

Aga, mis peaasi, ma leidsin üles oma võtmed! Mis siis, et mul on nüüd kaks kuusejalga, aga vähemalt saan rehvid keldrisse viia.

Varuvõtmed muidugi võtsin aga kohe küljest ja panin teise kohta. Fool me once, fool me twice jne.