Seda postitust olen ma oma peas kirjutanud alates 10. märtsist, kui oli Lisette sünnipäev. Nimelt olen ma viimastel aegadel väga palju sõpruse üle mõelnud ja Lisette on väga oluline tükk selles suures pusles, mis mu peas praegu otsib neid klõpsatusi ja klikke, mis pusle kokkupanekuga kaasnevad. (Ma eeldan, sest ma ise ei ole pusleinimene, aga kui ma vaatan neid pilte, kuidas Liis ja Tikker puslesid kokku panevad, siis mu peas käivad koguaeg ülimalt rahuldust tekitavad klõpsakad.)
Mulle tundub, et ma olen jõudnud kuidagi oma elus hetkel sinna, kus sõprused ongi kõige tähtsamad. Sest mu sõprussuhted on nii sügavad ja nii imelised ja nii igast küljest minu vajadusi katvad, et mul ei olegi tegelikult mitte midagi juurde vaja. On täiesti hämmastav, kuidas mu elus on inimesed, kes mind nii tingimusteta armastavad ja kes võtavad mu kiikse ja veidrusi omaks sellise soojuse ja leebusega – ja üldse mitte nii, et “ah okei, laseme tal olla, ta vahel on veits uhhuu, aga kannatame ära”. Isegi tööl olen ma jõudnud olukorda, kus ma saan olla kõige autentsem mina ise – ja seda võetakse vastu täielikult. Muidugi, ma olen ka pea kõikides eelmistes ametites olnud suhteliselt autentne, aga see on ikkagi alati käinud ühte jalga selle “okei, no las ta teeb neid asju ja vahepeal siis võitleme Dakiga, sest meile ei sobi, mida ta teeb”.
Lisette ütles mulle ükskord ka, et minu vältiv kiindumusstiil on ravinud tema ärevat kiindumusstiili ja ma olen selle lause üle ka väga palju mõelnud. Sest, jah, ma tean ju, et mul on vältiv kiindumusstiil, aga miskipärast on tundunud, et sõprussuhetes ei peaks sellele väga keskenduma. Ei peaks nagu väga analüüsima, sest “ju nad ikka on mul olemas”. Hakkame analüüsima alles siis, kui tekib suhe – aru saamata, et sõprussuhe on samamoodi suhe.
Mulle tundub, et me oleme teineteist tervendanud oma teekonna käigus. Ma näiteks üldiselt pean end selliseks sõbraks, kes on niikuinii alati olemas, isegi kui ma pole olemas. St ma võin istuda siin Kloksis oma mullis ja see ei tähenda üldse, et ma oma sõpru ei armastaks või neid ei igatseks või neile ei mõtleks. Aga ma ei istu neil koguaeg seljas. Sel lausel on muidugi negatiivne kaal kohe – Lisettega saadame me üksteisele koguaeg mingeid ülipikke voiss-podcaste ja ma ei võta IIAL seda nii, et “ta elaks mul seljas”. (Sellepärast mulle muide väga häälsõnumid ka meeldivad. Need on ehedad ja autentsed ja need ei sõida mu päeva sisse ja ma kuulan neid siis, kui ma saan ja vastan siis, kui ma saan ja nii ongi okei.)
Aga ma saan ka aru, kuidas see minu nn eemalolek võib tunduda – külm, kauge, “ah, teda ei huvita”. Ja selle balansi loomine sõprussuhtes, nii et sa päriselt tead, mis selle inimesega toimub ka siis, kui on vaikus eetris, see on üks suur kunst. Enamasti see kunst lihtsalt kukub oma inimestega välja. Alles nüüd. ma olen hakanud teadvustama kõike seda ja ma olen selle eest supertänulik.
Siit jõuame selleni, et kogu see deitimise asi. Kuidagi nii järsult jõudis mulle kohale, et ma ei peaks ÜLDSE deitima nende inimestega, kellega tekivad liblikad ja “SEE TUNNE OMG”. Et tegelikult ma peaks looma sõprussuhteid. Tinderis mulle vanasti ikka meeldis öelda küsimusele “Mida sa siit otsid?” vastuseks “Sõpru on mul küllalt, nii et sõpru ei otsi”. Nüüd saan aru, et tegelikult just sõpru ma peaksingi otsima. Sest et minu sõbrad on faking fantastilised. Mitte ükski mu partner minevikust pole olnud mulle nii hea sõber nagu mu sõbrad läbi aegade mulle olnud on. Ja kui ma suudan neid suhteid luua, kui need inimesed on olemas, kes suudavad mind nii armastada, siis siin peakski mu latt olema.
Ja see ei tähenda, et ma otsin nõela heinakuhjast, sest mul on päris mitu sellist sõpra. On olnud minevikus, on olevikus, on tulevikus. Järelikult ma olen väärtuslik nii nagu ma olen ja annan juba inimeste ellu päris palju juurde.
Muidugi aitas sellele arusaamisele kaasa ka tõsiasi, et ma olen aru saanud – väga suurele osale meestest lihtsalt ei meeldigi naised. Eile Sikiga rääkisime pikalt ühest ja teisest asjast ja mustritest, mida enda ümber näeme ja absoluutselt see veenis taas mind – on mehi, kellele absoluutselt naised ei meeldi. Jah, nad on naistega koos, aga neile ei MEELDI naised. Ja siis on see suur hulk mehi, kelle jaoks kõik, mis on seotud naiselikkusega, on halb, õudne, väkk, rõve, iuuuu. Nagu see tiktok, mida just nägin. “Ah et nad ei olegi vihanud geisid? Vaid nad on vihanud kõike seda, mis on naiselik ja feminiinne ja kuna geid…” jne.
Ma tean, et mu kuulajad teavad hästi, et ma olen see piff, kelle jaoks on podcastides juba eraldi kõllid hetkedeks, kui ma ütlen PATRIARHAAT või TOKSILINE MASKULIINSUS (mulle meeldib, et Genka on selleks juba oma viisijupigi loonud saates “Mis värk sellega on?”) – aga päris tõsiselt minu vaade maailmale ongi selline. Aastal 2014, kui ma läksin magistrisse, ja Barbi Pilvre loengus ühtäkki aru sain, misasi päriselt feminism ja patriarhaat on – mul ei ole võimalik enam kõike seda mitte näha. Mul on võimatu sulgeda silmi selle ees, kui ma näen õpitud abitust, toksilist maskuliinsust, kontrollifriiklust, misogüüniat. Ma pean päris palju igapäevaselt keelde hammustama, sest me kõik teeme oma valikud ise ja jumal ise teab, et ma olen kolistanud neid ämbreid nagu need soomlased, kellele pakutakse supermarketi avamisel tasuta ämbreid.
Aga oot, sõprusest siis…
Olen küll kirjutanud seda postitust oma peas pikalt, aga ega ma enam ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist selleni, et esiteks ei saa kunagi ühelt inimeselt nõuda ja eeldada, et ta mõistab kõike sinus. Ja ei saa nõuda ja eeldada, et ta rahuldab kõik vajadused. Aga kui sõprusest alustada, siis see vundament peaks olema ikka juba palju-palju stabiilsem kui kõik muud vundamendid, mida ma elus senini rajanud olen.
Eks me näe.
Ma näen unes koguaeg armastust. Viimased paar kuud juba. Mu süda on olnud nii kinni ja ma ütlesin endale, et see on nüüd südame avamise aasta, aga võibolla see algabki unenägudest. Või jääb sinna. Igaljuhul – ööd on alati ilusad ja põnevad.
Ärgata ei tahagi.
Täna nägin sellist und.