Tag Archives: random

crash and burn

hoomamatu 7 Replies

No ikka on sattunud seda ebaõnne meile siiamaile. Kuna ma otsustasin, et kõige vähem õnnetu olen ma omade keskel Saaremaal, siis võtsin neljapäeval suuna sinna. Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal mõelnud, mida teha, kui juhtub liiklusõnnetus. Näiteks, kus ma peaksin telefoni hoidma? Kui sõita ilma mantlita, siis ei saa seda taskus hoida, aga kui pauk juhtub, siis võib ju telefon lennata kuskile jumal-teab-kuhu ja kuidas ma siis selle üles leian ja abi kutsun? Või siis kujutasin elavalt ette, kuidas miskist olukorrast võiks õnnetus sündida – umbes nagu Nirti kunagi rääkis, kuidas ta treppidest käies kujutab alati ette kindlat surma ja astmetel puruks kukkumist. No mul oli sama diil liiklusõnnetusega, kuidagi tundus, et my number is up, sest kaheksa aastat ilma õnnetuseta tundus kuidagi… ebatõenäoline.

No ja siis see tuligi.

Sain veel varasema praami peale (sest sõitsin valesse bronniritta, aga tüübid viskasid käega, et ah, sõida peale) ja olin igatpidi rahul, et ilm püsis ja üldse. No kui saarele ära jõudsin, siis hakkas alla sadama mingit haiget jäidet, mis tähendas, et liiklusõnnetusfoobia sai uue hoo – mul oli nägemiseks vaid väike auguke esiklaasis, sest pühkurid ega radikas ei saanud esiklaasiga enam hakkama ja vedelik oli muidugi otsas, lähim tankla Kuressaares. Vahepeal siis pidasin kinni ja nühkisin klaasi puhtaks, ise jummala kindel, et nüüd kohe! Nüüd hüppab mõni loom ette või kaotab auto juhitavuse.

Aga ei, jõudsin kenasti Auriga keskusesse, sain oma ostud tehtud ja vedeliku kah ära valatud. Jäi veel viimane ots tädi juurde. Ja siis ühel hetkel sõitis lihtsalt üks tädi mulle teele ette. Kiirus polnud õnneks suur ja ma nägin, et ta ei saa pidama, sõitis peateele välja. Pidurdasin mis ma pidurdasin ja olgugi, et head rehvid all, ei saanud lumesopas ja jää peal pidama. Naljakas hetk oli see, kui vaatad ja tead, et nüüd käib pauk ära. Keerata enam kuhugi polnud, autod tulid ju vastu ka ja. Ilmselt tõmbasin ma end võimalikult kerasse ja lihtsalt ootasin. Ilmselt oli see hetk umbes nõnda.

Mina: “Kurat ja sõitsiki teele ette!”
Teele ette sõitnud tädi: “Kurat!”
Mina: “Nojah, sõidame siis otsa.”

Ja sõitsingi otsa, mis mul muud üle jäi. Ühtlasi sain teada, kuidas ma sellistes situatsioonides käitun: ma muutun ülevoolavalt lõbusaks ja hakkan kõiges nägema huumorit.

“No selge, me JUST rääkisime, et uuest aastast enam autoga ei sõida, sest benssu ei jaksa osta ja nii  nüüd lähebki!” või “Oli meeldiv kohtuda! Ehk põrkume mõni teinegi kord!” või “You should see the other car.” (Viimast tahtsin saata Twitpici.)

(Ega ma ei öelnud, et see huumor nüüd kvaliteetne oli, eks.)

Ja kuna ma olen Loll Blondiin (TM), siis ei teadnud ma üldse, mida peaks õnnetuse korral tegema või kuhu helistama. Suure hädaga sai siis selgeks, et tuleb mingi paber täita, mida müüakse bensujaamades (no aga kes sinna sõidab?) ja et üldiselt pole mul miskit muud teha, kui katsuda omade jõududega kohale saada ja hakata kunagi kindlustusega asju ajama, sest noh, mina polnud ju süüdi.

Polnud süüdi jah, aga nõme tunne on ikka. Pealegi läheb Sinine Numpsu nüüd ilmselt mahakandmisele, sest selle parandus läheb maksma rohkem kui asi väärt on. Millest on sitaks kahju ja kuna ma keeldun tulevikus lapsevankrit trammidega ühendamast, siis ilmselt tähendab see… Ma ei teagi nüüd, mida.

Imekombel jäi mootor terveks, kuigi esistange, vasak tiib ja kapott on omadega suht õhtul ja vasakpoolne tuli põleb mööndustega, mis tähendab, et tagasi sõitsin ma nii, et tule asemel oli ette pandud läbipaistev vorstikarp (mu õemehe ja tädi geniaalne leiutis, mida nad patenteerida tahavad). Ja siis otsustas ikkagi see torm kah kohale jõuda, sadades täis kõik teed Saaremaal, nii et 1. jaanuaril sõitsin ma tagasi sellistes lumeoludes, mida mu silmad veel näinud polnud. Peateed olid sellised, mida ma eeldasin, et kõrvalteed võiks olla – ühtlane valge, ähmaselt nähtavad rattaread jooksmas. Kõrvalteed olid SUPER: 40 cm märga vastsadanud lund, milles jooksid ÜHED jäljed ees, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks pidanud üks autodest lendama õppima. Ega muidu aru ei saanudki, et tee on, postid ka ei paistnud. Mandril õnneks oli juba okei. Sellest õppisin, et… pühade aeg end tööle ei pane võimalusel? Et kohustunne on vanem kui meie ja tugevam kui raudbetoon? Sest tegelikult olid need teed ilmselt ametlikult läbimatud, aga kui Daki peab õhtul Tallinnas tööl olema, siis Daki ei ole mingi wussy, kes helistaks ja ütleks, et ei saa, sest teid pole. Peab saama!

Rääkimata sellest, et kuigi mootor viga ei saanud, hakkas jagaga jupsima ja ma olin täiesti kindel, et jään teele, sest kuigi ma tean, mida jagaja teeb ja miuke välja näeb, ei tähenda see, et ma oskaks midagi teha, kui ta otsustab oma funktsiooni mitte täita. Siis võibolla oleks tõesti pidanud oma lüüasaamist tunnistama ja ütlema, et tööle ei jõua, aga seda olukorda ei juhtunud.

Rääkimata lõhutud klaasidest, sellest, et tädi kukkus täpselt kell 12:01 oma otsaesise lõhki ja sellest, et KÕIK ON NÕME. Ma lausa hirmuga juba ootan, et mis siis järgmiseks. Sest üks asi on niisama vinguda nähtamatute ja seletamatute asjade peale, et on nõme ja depressioon ja värki, teine asi on see, kui Emake Elu hakkab trääsa näitama ja konkreetselt ütlema: “Või et sa arvasid, et sul on halvasti? MA POLE VEEL ALUSTANUDKI!”

Väike ebaõnnestumine igasse päeva.

Ja nüüd olen ma see autojuht, kes hakkab kilomeeter enne kõrvalteed pidurdama, sest äkki mõni tropp otsustab ette sõita (tavaliselt otsustabki). Aga vähemalt peaks sellega nüüd siis ühel pool olema, eks? Kui ainult see kaelavalu nüüd järele annaks…

in ja out 2010

hoomamatu 12 Replies

Ja natuke lõbusamatel toonidel. Asjad, mis sel aastal meele heaks või mõruks tegid. (Ei pruugi olla selle aasta leiutised tingimata.) Nimekiri võib täieneda!

Out 2010

  • Uggsid. Uh, kuidas ma ei salli Uggse!
  • Ja Crocksid. Uh, kuidas ma ei salli Crockse!
  • Inimesed, kes kannavad pidevalt kõrvaklappe – ka siis, kui nad kellegagi räägivad. See on ääretult ebaviisakas.
  • ID-pilet. Väidavad, et maksab 375, saad telefoniarve, tuleb välja, et maksab 445 (sest unustasid mainida käibemaksu või tegid seda sel kombel, et loll blondiin ei saanud aru, et lõpphinnas ei kajastugi lõpphind)
  • Bensiinihind. No kaua võib!
  • Autod, mis lagunevad kätte ära.
  • Et ma ei saa enam mojitosid juua.
  • Seksiseaduse eelnõu.
  • Minu juuksed (also known as tiidud). Iga kord, kui ma mõtlen, et enam ei saa mu juuksed hullemaks minna, siis nad üllatavad mind. Kiilakaks ajada end ei ähvarda, küll aga pixie cutiga (aga siis, kui hormoonid ei sega mõtlemist).
  • Palavus. Õnneks olin ma kõige suurema palava ajal Kanaaridel, kus oli inimlikum kui siin, AAFRIKAS OLI JAHEDAM KUI EESTIS, saate aru jah?
  • Kolimine.
  • Tropid naabrid.
  • Gmaili ja Chrome’i teemadevähesus. Kas ma pean selle pisiasja pärast tõesti Firefoxile tagasi pöörduma?!
  • Seadused ja fakt, et ma ei oska neid lugeda.
  • Parkimine ja fakt, et seda ei saa kusagil teha.
  • Seened ja fakt, et ma ei jõudnud seenele.

In 2010

  • Muusika nendelt: Owl City, Hurts, Train, Lily Allen, Disturbed, Biffy Clyro
  • Metro võikud!
  • Tartu lugematud kiirtoiduputkad, mis tulid nagu seened pärast vihma
  • Ookean ja kõik sellega seotu – soolasus, fakt, et ma sain seal ujuda, nunnud kalad
  • Mojitod. Oi kui head on mojitod – nüüd, kui ma lõpuks neid õigesti tegema õppisin!
  • Pasa-Petsi tagasitulek Tartusse. Sest muidu ma poleks iial teada saanud, et tegu on nii tupsununnu inimesega.
  • Pasa-Petsi hittlugu “Daki”
  • ajakiri Anne&Stiil. Ma ei tea, miks, aga A&S on tõusnud absoluutseks favoriidiks Eesti kuuajakirjade sääs
  • Lumi!
  • Piimakohv. Varem ma ei joonud piimakohvi (nii palju).
  • Elulised küsimused: kui mind vähendataks sõrmepikkuseks, kas ma siis hakkaksin asju valjemini kuulma? Kuidas tita kõhus ikkagi hingata saab? Miks inimesed kasutavad sisematerjale selleks, et ehitada välistreppe (ja siis imestavad, miks need talvel PÕRGULIKULT libedaks muutuvad)? Kas elektroonikaasjade sisselülitamisnuppudel olevate sümbolite 0 ja | taga on ka mingi loogika?
  • Loomad: Gaius, Siki uus must kuusu, Naabrinaise vutid jpm
  • Stand Up Comedy tulek Eestisse (mh ka paljude ilusate meeste Eestisse importimine)
  • Diskod ja nende tegemine.
  • Avantüristid ja nende tulek minu ellu (ja sellega seoses hästi paljude teiste toredate inimeste tulek ellu).
  • Mojitod. Kas ma juba ütlesin mojitod? Kurat, kuidas tahaks ühte mojitot!

endise superistuja päevikud

hoomamatu 10 Replies

Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud erinevad istumise stiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste**…

Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad KÕIK KOHAD VALUTAMA. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alla general areasse. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan ma esimesi samme tehes, et ÕUMAIGAAD MA EI SAA ENAM KÕNDIDA, sest nii valus on!

Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida (kah seal puusaliigeste general areas), seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin. Kusjuures need hädad on tulnud viimase… nädalaga vast. Okei, seda kõndimisebamugavust ja jalavalu tundsin juba Münchenis, aga seda, et ma istuda enam ei saaks, see tuli nüüd.

Ehk siis ajal, kui ma enam ei ole leidnud igapäevaseks joogaks ruumi või aega. Ma nimelt ei saa võimelda, kui keegi kodus on, mul on vaja selleks üksindust ja rahu. Veel vähem saan ma hiilida töö ajal kuhugi koosolekuruumi, et harjutusi teha – kuigi ma tean, et seda tehakse ja soovitatakse. Aga mina ei oska nii. Isegi, kui mu harjutusprogramm on vaid 30 minutit, on mul vaja vähemalt tundi, et end hästi ja lõõgastununa tunda. Ma tahan rahus kuulata muusikat, siis end sirutada-venitada-joogatada ja pärast rahus pesemas käia, teed juua, mõtiskleda.

Kohe kindlasti ei saa ma “omaette olla”, kui köögis käib kappide paigaldus ja härrased abikaasad ja äiad arutlevad, kas kõige rohkem saavad inimesed surma siiski tööõnnetuste või hooletuste tõttu.

Elu juba on üks Padaorg, eks ole…

Mul on tunne, et ma pean hakkama jõuga endale õhtuti tunnikest vaba aega võtma, et joogaga end natuke paika panna, aga no kuidas sa ütled teisele inimesele, et õu, ära tule pärast tööd otse koju? Kui keegi MULLE nii ütleks, siis algaks ilmselt kolmas maailmasõda. Ja mul pole endal kah eriti kuhugi minna. Ma tean, et peaksin end kokku võtma ja mõne spordiklubi välja valima, aga üksi esimest korda võõrasse spordiklubisse minna on FUCKING TERRIFYING. Kusjuures ma ei saa aru, miks see nii on – alati, kui ma olen selle esimese korra üle elanud, siis ma saan aru, et polnudki nii õudne, aga enne olen ma hirmust kangestunud.

Oeh. Nüüd pean ma aga toolilt püsti tõusma, sest mu ass valutab ja tegema ühe tiiru koridori peal.

*Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse…

**Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab…

drive me

hoomamatu 5 Replies

Ma olin varem Tallinnas autoga sõitnud küll. Ükskord 2007. aasta maikuus võtsin ma rendiauto, et Tartusse pulma sõita ja siis sain ma Tallinnas sõita küll. Olümpia juurest linnast välja ja pärast tagasi.

Ja paar korda olin ma ka Narva mnt-lt sisse tulnud ja siis Ülemiste parklas Abikaasaga kokku saanud ja tema järel Mustamäele sõitnud – või siis juhiistme talle loovutanud.

Aga see abitus ei saanud jätkuda, oh ei! Esimest korda visati mind olude sunnil pea ees lumetormi kolimispäeval, kui ma üksi Tartust kahe kisava ja nutva kuusuga tulin ja esimest korda üksinda siia kasti poole orienteeruma hakkasin, olles siin vaid enne kaks-kolm korda käinud (ühe korra trammiga, ühe korra sama teed ja ühe korra hoopis teist teed kaudu).

Õnneks on see hea, et kui juba Kopli tänava otsa üles leiad, siis edasi on lihtne. Aga no et seda otsa üles leida ja õigest kohast üle trammitee sõita, see tuleb õigel hetkel ära tabada. Ja egas ma siis ju tabanud. Avastasin, et auto libiseb päris hästi vastsadanud lumel, kuigi rehvid on meil sel aastal ikka väga head. Õnneks teisi autosid polnud.

No vot. Ega ma siin Tallinnas sõitmise juures muud väga ei kardagi, kui ära eksida. Et kuna ma ei tea, kuhu ma lähen, siis ei tea ma õigel hetkel reastuda ja ongi pekkis – egas siin ju keegi vahele lase ja trügida ma (väga) ka ei oska.

Esimene mõte oli osta geps, teine mõte oli “Raha ju pole!”, kolmas mõte oli – sitta kah, trammid on ju.

Aga teate, kui ma ikka päevas sõidan tund aega trammiga (pool tööle, pool tagasi), siis ei kisu enam miski väega nädalavahetusel trammi peale. Kunagi mulle tõesti meeldisid trammid hullult – siis, kui ma nendega vaid mõned peatused sõitma pidin ja ei pidanud läbi elama seda GUILT TRIP TRAVEL reisibüroode eripakkumist, kus iga memm ja taat on võtnud oma kohuseks su peale karjuda, kui istekohti pole või siis äärmiselt passiivagressiivselt su kõrval seista, niheleda (!) ja valusalt ohata.

Et kahe peatuse pärast maha minna.

ENIHUU. Nüüd ma siis ikka vaikselt olen sõitnud. No kui ikka vaja on, siis tuleb ju sõita. Ja õnneks ma juba umbes tean, millal kuhu reastuma peab, kui ma tahan Selverisse, Kristiinesse või Mustamäele.

Kesklinn on veel vallutamata.

Ja ma ei tea, kas see on see lumi ja tõsiasi, et keegi NIIKUINII ei näe, kust rajad jooksevad, siis polegi reastumistega väga hullu olnud. Muidugi olen ma paar korda avastanud, kui lumekorra alt teemärge vilksatab, et oih, sõidan kahes reas korraga, aga samas kõik teevad seda, sest sahad, noh, lumi ja muu taoline, teadagi.

Ega SÕITA polegi hull, kui tead, kuhu lähed. Parkimine on see… kuidas nüüd öeldagi… hallitanud vaarikas. Sa võid ju teada, kuhu sul vaja saada on, aga kui seal, kuhu sul vaja saada on, pole kuhugi parkida, siis on kellad. Tartus ikka teadsin mõnd nurgatagust või miskit, aga siin ei tea ma midagi. Ja kui ma tahakski tasuda parkimise eest, siis sedagi ei saa, sest kohad on ikka täis. Nii et suht Jackson Bollocks on sellega.

Mul oli muidu mingi point ka, aga ma olen juba unustanud… Vist see, et mulle ei meeldi see korraldus, kus ma olen sõltuv ühistranspordist või kahest katkisest autost, mis kordamööda otsustavad seisma jääda. Mulle meeldiks vabadus jalutada kõikidesse vajalikesse kohtadesse, kuigi, no olgem ausad, ega ma seda Tartus nüüd just ka ei teinud, aga vähemalt oli mul see VÕIMALUS.

Lisaks sellele seisab mul ees nüüd see õudne taak leida endale siin sobivas läheduses perearst, kelle juurde saaks vajadusel vankriga jalutada. Sest no ausõna, vankrid ja trammid ei käi kokku. Ma kummardan nende emade ees, kes neid kahte igapäevaselt sobitada suudavad.

Ja nüüd pean ma jälle auto välja ajama, millel on muideks piduriklots läbi, et poodi saia järele minna, mille ma enne ära unustasin. Jalutuskauguses on tegelikult küll üks pood, aga see on see koht, kuhu ma õhtupimedas üksinda ausalt öeldes ei kipu.

(Kartusest kirjutan mõni teine kord.)

random

hoomamatu 11 Replies

Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.

Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.

Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.

Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.

No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.

Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et  – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.

OEH.

Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.

Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.

Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”

**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)

before the big bang

hoomamatu 9 Replies

Alati, kui ma reisilt tagasi hakkan pöörduma ja lennujaamas esimesi eestlasi kohtan, kes minuga samale lennule tulevad, tunnen ma nende suhtes ääretut vastumeelsust. Ma ei tea, miks see nii on, ma ju tegelikult armastan eestlasi (ja teisi rahvuseid ka!), aga kuidagi alati see hetk, kui ma esimest korda üle pika aja kuulen võõraid kaasmaalasi omas keeles lennujaamas rääkimas, kihvatab miski mu sees.

Võib-olla on see fakt, et ma saan jälle aru, mis mu ümber räägitakse. Või siis on põhjuseks tõsiasi, et välismaal olles käituvad 65,3 protsenti inimestest nagu täielikud imbetsillid. Näiteks tagasiteel pidin ma terve tee kuulama (läbi mootorimüra ja põhja keeratud klappidest tuleva muusika!), kuidas mu selja taga istus üks eriti vastik proua ja seletas pikalt ja laialt oma elufilosoofiat. Noh, muidugi, ta alustas sellest, kuidas teha Nikolai salatit (“Ja ta pani sinna veel pähkleid! Kui kreeka pähkleid ei olnud, siis kõlbasid ka salatipähklid (sic).”) ja see õpetus kestis umbes pool tundi, aga lõpetas sellega, kuidas pagulased ja võõrtöölised ei peaks üldse inimväärset elu või palgatööd eeldamagi, sest “keegi ei saagi neid ju tööle võtta, see firma läheks kohe põhja, neid ei saa ju inimeste ette viia!”.

Igal juhul, kuna mul ei olnud julgust midagi lennu ajal öelda (vt ka konfrontatsioonihirm, valehäbi, passiivagressiivsus), siis tea, proua istmelt 11F, kes sa lendasid laupäeval Münchenist Tallinnasse, sa oled maailma kõige tüütum reisikaaslane. Ja mitte ainult selle inimese jaoks, kes istub su kõrval, vaid ka kõigi nende viie rea jaoks, kes istusid su ümber ja olid sunnitud su kaagutamist kuulama.

Ja ometi kaob kogu see vastumeelsus, kui ma olen lennutsoonist väljas ja astun tavaellu sisse. Mulle meeldib taas poes oma keeles rääkida (Tallinnas on see muidugi alati 50-50 šanss, kas õnnestub omas keeles rääkida), mulle meeldib, et ma ei pea söögikorra eest maksma terve nädala palka, mulle meeldib see külm ja märg õhk ja asfaltilt vastu peegelduvad tänavalaternad ja see, et ma tean, kuhu minna, kui ma tahan saada head kohvi või kiirelt näksimist.

/

Aga nii aktiivset puhkust polegi meil vist veel olnud. Isegi kõik suusapuhkused on tähendanud less walky and more drinky süsteemi, mitte sellist tatsa-tundide-kaupa-mööda-linna-või-muuseume-rütmi, mis pani mu jalad igal õhtul konkreetselt VALUTAMA, nii et isegi hommikul voodist tõustes oli tunne nagu sel muinasjutukangelasel, kes pidi varbad ära lõikama, et need kingadesse mahuks.

Nüüd naudin ma iga persetamishetke ja seda, et õhtuks ei ole jalad paisunud üleinimlikesse mõõtmetesse.

Persetamishetki muidugi väga palju pole. Peab pakkima-pakkima-pakkima, õhtuti õde tema diplosaurusega aitama, pea igapäevaselt arsti juures käima, teha veel üks artikkel vahelduseks, siis tuleks käia pensioniametis ja lõpuks ometi anda vahetusse oma dokumendid. Ma nii tahaks, et saaks kõik asjad lükata riiulisse “homme teen”, aga see riiul on juba ammu asju täis, nii et kõike tuleb teha täna ja kohe ja ma hullun vaikselt ja

ja ma tahaks juba jõuluootust

/

Muide! Kui ma olen lõpuks ära kolinud ja uude kohta ka interneti saanud, siis tuleb mul teile, lugejatele, üks jõuluhõnguline üllatus! Jääge ootele:)

internet lessons

hoomamatu 3 Replies

Also, keep texting shortcuts confined to your cell phone. Everybody understands when you use “2” instead of “too” because you were typing with your thumbs on a number pad. But you cannot let that habit sneak into your work or school emails or even message boards. And there’s no reason for it, you have all the time in the world to construct and proofread your message. If you are so pressed for time that you can’t spend the extra quarter of a second to type out the full word, you need to get up right away and finish your responsibilities. Don’t even worry about closing the window – that would take almost a full second.

Oh, and if you use “lol” in every sentence you type (and I’ve seen people who use it multiple times, ie, “lol I like dolphins because they’re cute lol”) I’m picturing you as this cackling moron. If you’re really laughing out loud that much you need to be on some kind of medication.

Cracked

Sama kehtib ka eesti keeles ja smailide puhul. Kui sa kasutad ühes lauses kolm korda koolon-deed, siis, noh, you need to be on some kind of medication. Ja kui sul on nii kiire, et sa kirjutad “nkn” “niikuinii” asemel või “xma” “kordama” asemel, siis you need to get up right away and finish your responsibilities.

eurodest

hoomamatu 16 Replies

Abikaasa viis eile münte ära.

Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis.

Ja noh, kuigi tegelikult pole mul põhimõtteliselt eurode vastu midagi, siis mul on väga selle vastu midagi, et ma ei oska arvutada ja eurodega läheb olukord ainult hullemaks.

(Tikker kirjutas ka euroteemast, aga kuna Bloggeris puudub otsing – no kuidas te saate öelda, et Blogger on parem kui WP?! Ei saa ju!:) – siis ma ei leia seda posti üles enam.)

Tähendab, ma ei oska arvutada. Eriti ei oska ma arvutada numbritega 6, 7 ja 8. VÕIMATU. Ja noh, kui ma praeguseni olen veel kuidagi hakkama saanud, sest kõik summad lõppevad poes üldiselt nullidega ja nullidega ma oskan arvutada, siis edaspidi ilmselt hakkangi ma käima, kalkulaator pihus, sest näiteks ma ei oska peast öelda, kui mul on asjad summades 2.17, 5.98 ja 1.12, siis kas mul tuleb 10 eurost välja või mitte. See nõuaks ikka väga palju ajugümnastikat minult.

Muidugi ma saan ju tegelt aru, et eurod ei ole süüdi selles, et ma arvutada ei oska, aga kuna alati peab keegi teine asjades süüdi olema, siis me võime teha praegusel juhul näo, et ikkagi on eurod süüdi. SEST KEEGI PEAB SÜÜDI OLEMA! *raputab pahaendeliselt kõmiseva taeva taustal rusikaid*

ENIHUU. Mulle meeldib, et ma ei pea enam väljamaale minnes poodides käima nagu pimekana, kõike vaagides ja pikalt mõelde, et mis see nüüd eesti rahas teeb küll. Ja mulle meeldib, et sekeldamist on vähem. Aga mulle ei meeldi, et kurss on täiesti jabur! Kindlasti oleksid tähtsad ninad saanud teha nii, et kurss oleks näiteks 10. Või hädapärast 15. Aga suure tõenäosusega nad lihtsalt ei viitsinud.

Ja mulle ei meeldi sendid ja summad nagu 4.98 ja 1.12 või 6.57.

Või siis pigem mulle meeldiks osata arvutada… Ei, siiski, mulle ei meeldi sellised summad. Nad ei meeldiks mulle isegi siis, kui ma arvutada oskaksin.

Aga pohhuist nagu ma olen, siis ei viitsi ma end vaevata asjadega, mida ma muuta ei saa. Tuleb, siis tuleb. Ja Euroliidule ütlesin ma ju jah, nii et mis siin enam vinguda.

PS: Eurokalkulaator on tõeliselt kole. Mis värk sellega on, et ei saa teha asju, mis oleks ühekorraga funktsionaalsed ja samas ka ilusad? Umbes nagu ma käisin Klickis ükspäev väliseid kõvakettaid vaatamas.

“Kas teil midagi ilusa välimusega ka on?”
“Ei. Me rõhume kvaliteedile.”
“Et kui on kole, siis on kvaliteetne automaatselt?”

Pole vaja öelda, et tagasi ma sinna poodi ei lähe.

rändom

hoomamatu 15 Replies

Tegelikult ma peaksin kirjutama üht neljast asjast, mis ma pean valmis saama, enne kui nädal läbi saab, aga blogida on ju ka vaja!

Käisin eile rasedate naiste infopäeval. Oma suureks üllatuseks avastasin ma end ruumist, mis oli täis rasedaid naisi. Suurem osa neist juba selles astmes, et sai ikka aru küll, et on rase*. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Miks rasedad naised alati paarides käivad? Ja KUST nad endale rasedaid sõbrannasid leiavad? Kas selleks on mingi tutvumislehekülg, kuhu sa riputad üles kuulutuse: “Jäin rasedaks, on 10. nädal. Otsin sõbrannat, soovitavalt 15. nädal või hilisem.” Perekool ehk?

Enihuu, ma istusin seal nagu valge vares ja tundsin, et ei sobi sinna kuidagi. Ma kohe ei suutnud tunda mitte mingit hingesugulust kõigi nende naistega, kellest mõned tõesti olid sellised… kiirgavad näost. Ja siis märkasin ka paari stereotüüpset rasedat, kelle iga jutt algas sõnadega: “Jajah, ma tean, kuidas sellega on, kui ma esimene kord sõbranna sünnituse juures tugiisik olin, siis ei kasutatud seda masinat üldse…” (“Seda masinat” – seal peaks olema muidugi tegelik masina ja protseduuri nimi, aga söögu mind susi, sellised asja ei jää mulle meelde.)

Ja mulle tundus, et ainult mina haigutasin hambad laiali, sest olin praktiliselt magama jäämas. No mis nad alustavad siis nii ebainimlikult vara! Mu aju ei hakka enne 13 tööle!

Mähkimisvõistlused olid LOOMULIKULT ka. Vaatasin kaugelt, krimpsutasin nina ja läksin saali “What Would Audrey Do?” lugema. Ma olen päris kindel, et Audrey ei võtnud elus sellisest üritusest osa ja vaevalt ta oleks ka vabatahtlikult mähkimisvõistlusel osalenud.

Natuke targemaks sain ka, nägin ära, milline on nabanöör (jälk) ja milline värskelt piima andnud nibu (veel jälgim, nibu keskel oli KRAATER, piima täis).

/

Aga see postitus kannab ka harimise eesmärki. Lugesin taas Crackedi, seal oli selline põnev artikkel juhtumitest, mida koomiksid on kõhedal kombel ette kuulutanud. Ja sellega seoses mulle meenus, et jajaa, ka mina olen joonistustes asju ette ennustanud!

Kunagi ma joonistasin meie talvist aeda ja pilti, mis avanes lastetoa aknast. Mingil põhjusel otsustasin ma ühe õunapuuoksa külge joonistada ka linnumaja, sest ilma tundus pilt kuidagi eriti mage. Ja paari päeva pärast ilmus täpselt sama oksa külge päris linnumaja! Ja ei-ei, seda ei pannud sinna keegi, kes oli mul pilti näinud ja mõelnud, et ohhoo, küll see linnumaja siin Daki joonistusel on tore, annab kohe sellise aktsendi lumisele aiale! Maja riputasid üles naabrid (joodiknaabrid veel kusjuures, mis oli veel veidram), kes muidugi mu pildist midagi ei teadnud.

Ja viiendas klassis (1995) pidime me joonistama pilti tuleviku koolimajast. Ma pildi sisu eriti ei mäleta, ju seal olid strato-jetid, Twitter ja Facebook, aga seal oli ka raamaturiiul, kus reas õpikud. Ühe kaanele oli kirjutatud “Tšetšeenia sõda 1994-1996”. Nojah, võib ju mõelda, et äkki oli 11aastane Daki nii poliitikatundlik ja suutis ennustada antud õhkkonna põhjal, et ju saab sõda järgmisel aastal läbi. Võibolla oligi nii, ma olin väiksena üsna terane (unlike now, mil mul on suuri probleeme lihtsatest ülesannetest aru saamisega).

Muidugi ei ole neid pilte kuskil alles, nii et ma ei saa teile kuidagi tõestada, et minus on peidus hämmastavad ennustajavõimed! Aga all-in-all ei ole mul sugugi raske uskuda, et joonistades võib kogemata tulevikku ennustada.

Ja selles vaimus võiksin ma siia joonistada nüüd pildi, kus ma istun arvuti taga kuni esmaspäeva varahommikuni ja vuhin tööd teha.

//

*Eile kodus.

“Sul on juba näha küll kõhtu!”
“Ei, musi, see on mu tavaline rasv.”
“Su tavaline rasv on teise kujuga!”

Muuhulgas nägin täna unes, et tuleb tütar.

snippets

hoomamatu 5 Replies

Kell 7 helises telefon. Automaatselt vajutasin hääletuks ja võpatasin, kui see uuesti helises. Nii, midagi peab lahti olema, Siki ei helista sellisel kellaajal, kui midagi lahti pole!

Võtsin vastu ja mind klõpsati ootele. Siis ootelt maha, jõudsin kuulda, et ta sõidab autoga, siis jälle ootele. Ja nii kohe mitu-mitu korda järjest. Katkestasin, helistasin tagasi: kinnine toon. Helistab uuesti. Nii see trall jätkus, lõpuks sain mahti saata sõnum, et mis lahti.

Puutetundlik ekraan. Muud polnudki lahti!

Aga mul oli uni juba läinud. Jajah, seesama uni, mida ma kell 1 öösel ootasin, kui lage vahtisin.

Mul on nii kõriauguni sellest, et ma ei saa oma keha usaldada! Just see uneosa, see on alati olnud kahtlane ja nüüd see kahtlane värk jätkub. Ühel õhtul vajun kell 21 magama ja pole mingit probleemi. Teisel ööl loen veel kell 4 lambaid, ise vihast nuttes, sest kohe peab ju üles ärkama. Ükskõik, mis ma teen või ei tee, see, kas mul uni tuleb või mitte, sõltub mingitest täiesti müstilistest asjadest, mille üle mul pole võimu. Ja see on nii kuradi frustreeriv, et ajab lihtsalt marru noh!

Nüüd ei saa ma mõõdutundetult ka tablette sisse laksata, kuigi olgem ausad – kui uni on otsustanud mitte tulla, ei ole kunagi lugenud, kas ma olen rohtu võtnud või mitte. Masendav. Miks see peab nii olema?

/

Ja ongi viimane nädal. Ma ei suudagi seda täpsemalt veel uskuda. Järgmisel nädalal samal ajal olen juba Münchenis. Ülejärgmisel nädalal samal ajal olen pakkimishulluses ja jätan Tartuga hüvasti. Ja üleülejärgmisel nädalal samal ajal vaatame kassidega õnnetult võõras ja uues korteris ringi, nuusutame kõiki neid kaste ja oleme kergendunud, et see kõik on möödas. (Miuks võib olla pugenud radika vahele ja mitte tulla sealt mõne päeva jooksul välja.)

Kuidagi nii lõplik tunne on, et ei oskagi kohe seisukohta võtta.

Kas esimene advent on tõesti juba 28. novembril? Jei!

PS: Panin lõpuks üles Tenerife pildid, parem hilja kui mitte kunagi. Neid näevad ka need, kes pole Facebookis.