Tag Archives: random

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

Nnnaine

hoomamatu 4 Replies

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.

kuidas daki magistrisse astuda püüdis

hoomamatu 2 Replies

Kuna mul on käimas see projekt, millest ma veel rääkida ei tohi, aga ega mul olekski aega sellest rääkida. Midagi muud suurt polegi aega teha, seega risaiklin mõningaid vanu postitusi, mis enam avalikult kättesaadavad pole. See lugu on pärit 11. juulist 2005 ja kummalisel kombel olen ma selles osas täpselt sama inimene kes seitse aastat tagasi. Võib-olla sellepärast polegi magistrisse veel (tasuta kohale) sisse saanud? Et ma nii äbarik, ei oska isegi riietuda?

daki says: ah, tead, ma olen ikka loll kah
daki says: eile
daki says: näiteks
daki says: oli nii kiire, jäin bussist maha ja tormlesin linna, jube palav jne
daki says: jõudsin kooli juurde tüpselt kell 11, kui pidanuks juba sees olema, kursaõed olid kooli ees
daki says: ma mingi sabistasin, et õuh, ma pean sisse minema jne. need naerust jumala kõveras
daki says: saadaru
daki says: mul oli pluus valesti nööbitud!
daki says: üks kuradi pool oli põlvini umbes
daki says: tra, oleks jah sisse läind nii
daki says: lauristini ette
daki. says: raisk, õpi enne magistrit pluusi nööpima
daki says: saatnud algkooli tagasi

i got gypsied

hoomamatu 3 Replies

Kuna mulle sadas ootamatult pähe ja kukkus sealt sülle (ja ilmselt lõpuks ka varba peale) üks projekt, mis neelab kogu mu aja ja ülejäänud aeg kulub kõigi nende teiste tööde peale, mida ma ka olen lubanud teha, siis risaiklin oma blogi ja avaldan postitusi sellest blogi osast, mis praegu enam avalikult üleval pole. See postitus on pärit 10. septembrist 2007 ja mustlasedki on hiljaaegu jälle teemaks olnud, seega tundus sobiv.

No seda olen ma juba miljon korda rääkinud, kuidas minu geneetilises koodis ei ole sisse kirjutatud oskust öelda ei. Ja et ma olen ilmselt kaugele näha maailma kõige kergemeelsem ja naiivsem tütarlaps.

Täna siis, eks, istusin pingile, et jalgu puhata punastest kingadest ja sms või paar saata, kui istub minu kõrvale mustlane. Istub, vahib otsa. Mina olen vait, tegelen hoogsalt oma telefoniga.

Mustlane: ”Tahad, ma räägin sulle? Ma tean juba, mis sind ees ootab.”
Daki: (segane mımin)
Mustlane: ”Vaata mulle otsa korra… Olgu, ära vaata. Aga ma räägin sulle, et üks naine on su peale väga kade.”
Daki: (segane mımin ja püüab jätkata don’t-look-monkey-in-the -eye-monkey-will-attack-liini) (olles ühtlasi üllatunud, et neid naisi ainult üks on)
Mustlane: ”Anna mulle üks münt. Ma annan sulle su õnne tagasi.”
jne jne, kuni
Mustlane: ”Tead, see mees, kellega sa varsti koos hakkad olema – ta teeb su väga õnnelikuks. Kıik läheb hästi. Jah, tõsi, suvi oli küll väga raske ja nüüd on sul see naine, kes su peale kade on, aga usu mind, see mees teeb su väga ınnelikuks. Ja toob rikkuse ka majja…”

Kust me jıudsime sujuvalt edasi teemani ”anna mulle 300 krooni” ja teemani ”kas sul siis arve peal raha pole”.

Lahkusin tõrksusest hoolimata 50 krooni vaesemana, aga! See-eest on mul nüüd superhüperultramoodne rituaal, mida harrastada, et ma oma õnne tagasi saaks ja selle kadeda naise peale pandud musta pilve endalt ära saaks raputada.

Ma muidugi kavatsen seda teha ka, sest no kurat, viiekümneka eest võiks midagi saada ju rohkem kukuninganna Elisabethi pildiga mündi, mis pidavat õnne kindlustama.

Aga üldiselt oli väga jube, sest ma lõpuks hakkasin kartma, et hoolimata sellest, et mul kõik superhästi läheb ja õnn muudkui sõuab õnnele ka miski salapärase mehe näol, pannakse mulle äkki needus peale, kui ma kohe talle raha ei anna.

Kõige nõmedam oli see, et kohe alguses käis peast läbi: kurat, eksperimendikorras oleks ju päris pınev vaadata, kuidas see olukord nüüd siis lahti hargnema hakkab… Millal ma lõpetan iseenda peal inimkatsed, ah!?

Ja ärge pange mulle needusi peale, mul on hirmus rahakriis praegu ja ma ei jaksaks maksta enam, et needus maha võetaks.

esmamulje see esmasem

hoomamatu 1 Reply

Ma ei tea, mida teie teete, kui te öösiti magada ei saa, aga mina istun internetis ja suhtlen võõraste inimestega.

Õigemini, täpsem oleks öelda, et ma saadan välja mingeid tekste, mida võib teatud laboritingimustes pidada suhtluseks, aga mis mind ennast hommikul alati üllatavad. No PRINTSIIBIS olen ma tõesti inimene, kes enne ütleb kui mõtleb ja arvab, et kui sa ei suuda occasional roppusi ja lambikohtadel hirnumist taluda, siis ei peaks sa minuga hängima.

Aga reaalis on mul ikka hommikuti facepalm, kui ma loen, kuidas mu öösel insomniakastmest läbi käinud ütlused hommikuti kõlavad.

Okk. (Sõna alltekstid siin ära seletet.)

See on mul mingi omapärane level, kus ma viibin, kui ma internetis asju kirjutan. See nagu pole päriselt unes, aga see pole päriselt ka. Esiteks ma muidugi eeldan, et kõik tabavad mu huumorit samamoodi või et kõik teavad, mida ma teatud sõnadega mõtlen. Nii õnnestus mul näiteks (ilmselt esimese inimesena Eestis) Mihkel Rauda solvata.

Nimelt lugesin seda artiklit, kus oli lause:

…linn kihab uuest infost, mis kinnitab veelgi noorte sõbratasandist sootuks lähedasemat suhet…

See lause ajas mind kohutavalt naerma, sest just enne seda oli ära toodud Liina (24) ja Mihkli (43) vanused. Mille peale ma koheselt plärtastasin Twitterisse:

[blackbirdpie url=”https://twitter.com/dagmarlamp/status/219945295977521154″]

Ja niipea, kui ma olin selle välja öelnud, sain ma aru, KUIDAS see kõlab. Mingil hetkel saatis ka M.R. ise mulle direct message’i, mis tundus natuke… haavunud, aga kurat seda teab, ma ei hakka siinkohal spekuleerima. Peamine on see, et ma ju MÕTLESIN tegelikult mitte seda, et 43 oleks vana, vaid et sõna “noor” selles lauses asesõnana on fucking hilarious.

Et mitte noor omadus-, vaid noor asesõnana siis ajas mind naerma.

Noh, aga senini elan teadmisega, et jätsin endast suvalise plähmitsa mulje.

Või siis üks teine juhus, kus ma ühe inimese Instagrami pildi all (kus oli juhuslikult ahvike) täiesti lambist kirjutasin:

“Sellega seoses lampi meenus mulle, et otsiisin eile netist topist. No et tahaks. A ei olnud.”

Ja see kõik täiesti tühja koha pealt inimesega, keda mina küll juba aastaid tean, aga kes minust ilmselt varem kuulnudki polnud, saati siis mu topisenalju suudaks jälgida. (Mille peale inimene küsis ettevaatlikult: “Nagu… ahvitopist?”) Õnneks suutsin mingi hetk aduda, et see kommentaar tundus saiko ja viitasin selgituseks kiirelt The Bloggessi raamatule, sest ausalt, kui te loete seda raamatut, siis te MÕISTATE.

Enihuu, mu point on see, et… ma olen vist naeruväärsusest teinud omamoodi kunstivormi.

Naabrinaine kinnitab seda, Naabrimees tõmbab ühe akordi saateks ja mina lähen ära magama.

Parem hilja kui…

päikeseprillimaniakk

hoomamatu 2 Replies

Ma olen meeletu päikeseprillimaniakk. Mõnel naisel on kingad, mõnel kotid, mõnel pesu – minul on prillid (ja käekotid). Proovisin nad kõik kokku koguda ühele pildile, aga mõned paarid on ikka kadunud kuskil. Kahed on autos, jooksuprillid on ka kuskil…

Aga siin siis osa mu kollektsioonist:

Prillid #1 sain ma kunagi isa käest, kes need vist kuskilt maast leidis. Ma ei kandnud neid mitu aastat nende ebardliku kuju pärast, aga sellel suvel on nad mu lemmik-hipsteriprilliks kujunenud.

Prillid #2 on minu jätkuv katse leida endale sobivad lenduriprille. Need sellekevadine ost, vist Lindexist.

Prillid #3 on ka vist kuskilt leitud, igal juhul on need mu lemmikud, kui tahan kehastuda ufoks. (Seda tuleb sagedamini ette, kui arvata võiks.)

Prillid #4 on tõenäoliselt pärid Camdeni turult. Selline raamikuju on minu kantpea puhul kindla peale minek. Ainult et ära on tüüdanud need lõputud rodud kandilisi raame…

Prillid #5 on hetkel mu vähimlemmikud. Sai need kunagi häda pärast ostetud R-Kioskist, mis Õhtulehe toimetusega samas majas asus, sest olin oma päiksekad mingil põhjusel koju unustanud. Ja ma käin ju igal võimalusel päiksekatega.

Prillid #6 on ka sellekevadine ost, vist Selverist, aga umbes kuu ajaga lagunesid nad ära ja ei taha enam hästi ees püsida. Pluss jälle see ebaõnnestunud katse leida sobivaid lendurikaid.

Tahaks uusi päikseprille…

laenuorjusest

hoomamatu 17 Replies

JR-ile meeldib ikka öelda: “No lepime kokku, et meist kahest pole kohe kindlasti sina see finantsgeenius.”

Nojah, ma pole kunagi endale mingit finantsgeeniuse auhinda tahtnudki. Ainus, mis ma tahaks, on mõistlikult ära elada. No et ei pea iga pastapaki juures kaaluma, et kas saab võtta täisterapastat või peab leppima mingi säästuversiooniga. (Nende hindade juures muidugi tuleb niikuinii kaaluda aina rohkem.) Aga rahalises osas pole ma tõesti suurem asi planeerija, seda tuleb tunnistada.

Kui ma 2006. aastal Tallinna kolisin ja “kõrgepalgaliseks ajakirjanikuks” hakkasin, mässisin ma end õige kähku võlakeerisesse, mille tagajärgi helbin ma tänaseni. (Kõrgepalgaline oli tollal õige määratlus, sest sain palka rohkem, kui elus korraga raha olin oma arvel näinud. Nüüd elab sama summaga vaevu-vaevu ära…) Kõigepealt võtsin Tallinna kolimiseks väikelaenu, et katta kolimiskulud + esimese kuu üür + tagatisraha + maakleritasu. Kolimiskulud olid sellest väikseimad, see sisaldas üht K. sõpra ja tema kaubikut ning K.-ga kahekesi Kaupmehe tänava hoovis istumist, palavusse suremist ning teokiirusel kastide üles vedamist.

Igal juhul, laen sai võetud ja esialgu polnud selle tagasimaksmisega erilisi probleeme. Jagasin korterit Andrisega ning kõik oli enam-vähem kontrolli all. Problemaatiliseks läks asi siis, kui mu tulevane eks-abikaasa (keda ma blogis ikka Rüblikuks nimetasin) ka Tallinna kolis. Andris kolis välja ning esimest korda elus elasin ma mehega koos. Uau.

Rüblikul ei olnud töö leidmisega alguses suuremat probleemi, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas meile kalli kesklinna korteri pidamine üle jõu käima. Ja enne, kui ma arugi sain, olin end mässinud sellisesse võrku.

Tuli palgapäev. Maksin ära üüri (5500 krooni) ja kommunaalid. Nädala või kahe pärast oli ülejäänud rahagi otsas. See oli aeg, kui turule tulid sms-laenud ja tõepoolest, oligi nii! Piiks-piiks ja raha muudkui tuli! Ehk siis – kui kuu keskel raha otsas, võtsin sms-laenu, et palgapäevani vastu pidada. Palgapäeval maksin ära sms-laenu, korteriüüri, kommunaalid ja… nüüd enam polnud raha mitte kahe, vaid ühe nädala pärast otsas. Võtsin jälle sms-laenu, mille intressidega kuu alguses tagasi maksin… Ja nii edasi.

Lisaks hakkasime korraldama pulmi, milleks kulus veel kalli intressiga raha ja kui kõik vastu taevast lendas, avastasin ma end viis aastat tagasi hunniku pulmakingituste otsas istumas, kaelas tohutud võlad ja rinnus tuhandeks killuks purunenud süda.

Oli suurepärane aeg olla mina.

Siis püüdsin ma end sellest sitast kuidagi välja tõmmata. Andsin ära korteri, kolisin tagasi Tartusse, püüdsin mitte iga kord, kui raha otsa sai, uut laenu peale võtta. Lõppeks õnnestus see kõik, kui ema juurde tagasi kolisin. Aga siis ütlesid üles tervis ja närvid ning ma veetsin jõlepika aja (kuu? poolteist?) haiguslehel, mille keskel õnnestus mul elus esimest ja viimast korda kogeda seda, et ma mitte ainult ei saa välja helistada maksmata arve tõttu, vaid et mulle ei saanud ka SISSE helistada…

Oli suurepärane aeg olla mina.

Aga asjad hakkasid ülespoole liikuma. Leidsin uue töö ajakirjas, mida tänaseks enam pole ja esimesed minu tehtud lood said hiilgava vastuvõtu. Leidsime JR-iga laheda üürikorteri Tartu kesklinnas ja olime just kolimas, kui restoran, kellega oli mul kokku lepitud ajakirja põhjalik toidulugu, hüppas viimasel hetkel alt. (Hiljem tuli välja, et läks pankrotti.) Tegu oli ainsa selleteemalise restoraniga Eestis tol hetkel ning hetke ajel otsustasin ma, et lugu peab sündima, kurat, teen siis ise! Võtsin JÄLLE kiirlaenu, et kõik kallid komponendid roogade jaoks osta, tegin need nagu hull valmis, pildistasime üles ja nädalavahetusel läks kolimiseks.

Istusin kastide otsas oma uue laheda üürikorteri kontorinurgas, kui helistas ülivihane peatoimetaja ja mu pikema jututa lahti lasi.

Vot see oli… elamus.

Tõde oli, et mõlemad mu lood olid ühel või teisel põhjusel mitte väga suurepärased, aga kas just nii kehvad, et lahti lasta…? Igal juhul, lahti mind lasti ja ma istusin masu uksepakul, taas mingis üürikas, ilma igasuguste tööväljavaadeteta. Töötuks jäin ma vist umbes aastaks, maitstes kibedat vabakutseliseleiba ning käies töötukassas aeg-ajalt seletamas, miks ma ei taha minna mõnda väljaandesse vestlusele, kui nad otsivad reklaamimüüjat.

“No aga on ju meedia!”
“No aga ma pole ju reklaamimüüja!”

Nii jäi see viimane kiirlaen venima, mingiks hetkeks olin ära maksnud terve summa + algsed intressid, kuid selle aja peale oli juba asi inkassos ja oi, kuidas ma vaidlesin! Vaidlesin nagu hullumeelne kõikide nende lisasummade vastu ning lõpuks veetsin tõhusa õhtupooliku kohtulahendite registris ja otsisin lahendeid, kus oleks nõutud võlgnikult tagasi suurem summa kui algne võlg x 2. Ja see oli mul tasutud.

Lõpuks ütlesin, et palun väga, minge kohtusse, kui te loodate mult rohkem saada, ükski lahend seda ei lubanud. Kohtusse ma ei jõudnud, lõpuks leppisime kiirlaenufirmaga ära, mulle jäigi õigus, ja nüüdseks ei meenuta kõike seda muu kui märge maksehäireregistris, mille kohta teinekord finantsasutused mult informatsiooni tahavad saada.

Ja kogu sellest toredast eluperioodist on mul veel järgmise aasta lõpuni maksta tagasi pangale laenu, kuhu said kokku tõstetud kõik mu teised pisilaenud – krediitkaardid, kasutuskrediidid, pulmadeks võetud väikelaen jne. Intress on mõrvarlik, muidugi, aga maksan omaenda koolirahasid. Ja suuremat ei vingu, sest aasta veel ja siis saabki läbi.

Kogu selle jutu point on see, et… kurat, on tõesti fantastiline, et me saame tänapäeval nii kergesti laenu võtta. Kes on kunagi ootamatult kolima pidanud, teab ilmselt väga hästi, mis tunne on ühekorraga 1000 eurot välja köhida. Või kui juhtub mõni muu ettenägematu väljaminek. Aga, sõbrad, laenake ometi mõistlikult!

 Selle postituse avaldamist toetas kiirlaenude võrdlusportaal ParimIntress.ee

sünnitasin hülge

hoomamatu 1 Reply

Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”

Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)

Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.

OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.

Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”

Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…

Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.

Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”

Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.

Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.

Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”

//

Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”

 

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.