Tag Archives: naisendus

kuidas daki vabanes kollahambasusest

hoomamatu 6 Replies

Foto: Kalev Lilleorg, Naisteleht

Mul on eluaeg olnud tumedad hambad. Isegi enne seda, kui kohvi, sigarettide ja veiniga tutvusin, olid mu hambad tumedad. Ja muidugi tegi see mind väga õnnetuks. Esimest korda tahtsin hambaid kliinikus valgendada enne oma (esimesi) pulmi, kuid siis oli lihtsalt nii hullumeelne aeg, et ei jõudnudki. Hiljem polnud enam raha.

Ja kuna mulle meeldib kõik oma elus ajakirjanduslikku vormi keerata, siis otsustasin ma, et katsetan neljal eri viisil kodus, kuidas on kõige parem käepäraste vahenditega hambaid valgendada. Kirjutasin katsetuse tulemused üles ja nüüd on ka Nipiraamat lettidele ilmunud, kust te saate minu hambasaagast lugeda.

Kuna aga ei mahtunud ära mu lisakast loo juurde, avaldan selle siin. Ja soovitan seejuures soojalt sama murega inimestel külastada veebilehte Julge naeratada! Just sealt saad endale tellida kuulsaid Cresti valgendusribasid, mis tõesti kõigi koduste vahendite juures kõige parema tulemuse andsid. Pealegi olid mu teised meetodid küsitavad at best, sisaldades lisaks sidrunile näiteks ka sütt pliita alt. Ma proovisin selleks, et teie ei peaks:)

Aga tulemuseks on mul siiski valgemad hambad! Aitäh Gert Kristjanile ettevõtlikuse eest Cresti maale tooma hakata!

Niisiis, millega veel saab kodus hambaid valgendada?

Maasikad. Huffington Post kirjutab, et maasikad sisaldavad teatud ensüümi, mida kasutatakse ka mõnedes valgendavates hambapastades. Nad soovitavad maasikad purustada ning saadud plöga minut-kaks hammastel hoida, siis veega loputada. (Mina muidugi sööks maasikad lihtsalt pärast ära.)

Õunad, seller, porgandid. Dr Jeffrey Gross selgitab, et need köögiviljad on looduslikud plekieemaldid. Nimelt suurendavad nad ila teket, mis toimibki puhastavalt. Lisaks räägitakse, et porganditega hammaste hõõrumine teeb need valgemaks. Lisaks sisaldavad nimetet viljad palju C-vitamiini, mis ennetab igemehaigusi ja tapab halba haisu tekitavad bakterid.

Jogurt, juust, piim. Piimatooted sisaldavad laktooshapet, mis ennetab igemehaigusi ja aitab kaasa hammaste üldisele tervisele. Abiks on isegi piimaga kohvi joomine, et kohvi hambaid tumestavat mõju leevendada. Lisaks hambaemaili tugevdamisele ja puhastamisele on kõvad juustud (näiteks cheddar) head hambavalgendajad, kuna puhastavad neid ka füüsiliselt teistest toiduosakestest. Ning muidugi on suur roll hammaste heaolu jaoks piimatooteis sisalduv kaltsium.

Kõrs. Joo vedelikke, mis on teada-tuntud hambatumendajad, kõrrega! Kohvi on läbi kõrre ilmselt üsna veider imeda, kuid viinamarjamahla, karastusjooke ja punast veini on täitsa asjalik kõrrega varustada. Pealegi on kõrrest joomine ju ka lihtsalt nii lahe!

Vesinikperoksiid. Tegu on sama ainega, mis sisaldub hambaarsti juurest saadavas valgendussegus. Lahjenda vesinikperoksiidi veega (1:1) ja loputa sellega paar korda kuus suud. Hoia segu suus umbes minut, sülga siis see välja ja lase veel üks minutijagu mõjuda, enne kui suu korralikult ära loputad. Tegu on antiseptikuga, mis mitte ei tapa bakterite teket, vaid ennetab seda. Samuti ennetab see erinevaid infektsioone.

Valgenduspulk. Eesti apteegid on hambavalgendusvahendite koha pealt üsna vaesed, lisaks tavalistele poelettidelgi leituvatele pastadele jääb silma vaid valgenduspulk Yotuel (29 eurot), mis sisaldab ksülitooli, fluoriidi ja kaaliumi. Apteeker, kelle käest pulga kohta küsisin, ütles aga kindlalt, et pulk on üsna kasutu ja tema soovitab ikkagi vesinikperoksiidipõhist valgendust tohtri juures.

***

Valgendamine hambakliinikus:

*Soodapesu 55 eurot
*Valgenduskomplekt kodus valgendamiseks 164 eurot
*Hammaste valgendamine ühel lõualuul 64 eurot
*Hambasisene valgendus 45 eurot

Allikas: Viru Hambakliinik

 

and the air is pure menthol

hoomamatu Leave a reply

Installisin endale lõpüks telefoni äpi, mille kaudu blogida. Püüan siis vähemalt mingeid lühiposte teha, kui muu jaoks jõudu ja aega ei ole. Nii halb tunne on teid ju alt vedada.

Selles postis on pilt ja lugu. Pilt on minu uhkest uuest sõrmusest, mille kinkis ämm ja uhkest kleidist, mille sain Mallult. Küünelakk selle suve lemmiktoonis – piparmünt. (Ja, issand, ma näen välja nagu ülessoojendatud surm. Sorry about that.)

Ja lugu… Noh, lugu on tripp tagasi minevikku. Aga nii kuradi hea lugu on ju ka.

Menthol

Esimene projektinädal ehk alguses saab vedama, keskel jääb pidama.

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, nädal aega tagasi alustasin ma suure hurraaga projekti “Sober September” ja “Viiekas”, seades endale kõiksuguseid huvitavaid eesmärke, mida kuu ajaga saavutada. Lausa foorumi tegin selleks puhuks siia blogisse, et saaks kaasakannatajatele kurta, kui tüütu see kõik on.

(Foorum viskab jätkuvalt mingeid veateateid ja ma tõstan selle teisele mootorile üle tänase päeva jooksul ja siis loodan, et asi saab õige hoo sisse.)

AGA. Peamine on see, et mul oli eelmisel nädalal kaks proovitööd, millest ühte ma tegin vist mingi 12 tundi, hommikul kella viieni suisa. Kuni lõpuks oli asi, mida ma otsustasin teha TÄIUSLIKULT, lõpuks kvaliteediga, millega ei julgeks isegi kunagisele Anne täikale müüma minna. Ja muidugi vürtsitas kõiki mu tegevusi absoluutselt mitteambitsioonikas plaan mõlemad tööd endale ka kindlustada (üks neist osakoormusega küll). Üldse mitte ebareaalne siht üheks ööpäevaks.

See kõik sattus ühele päevale (ööle) ajaga, kui kõik rohud keeldusid töötamast ja ajukeemia, mille tuules ma olin viimased paar nädalat purjetanud, otsustas kah tagasi tõmmata ja kõigest unetuse kingituseks jätta, siis jäigi üks öö magamise osas vahele. Selle asemel töötamist see muidugi ei takistanud. Hommikuks olin küll 1,5 kilo kergem, aga nii juhtmes, et õhtul päästis vaid kaks klaasi veini üleväsimuse põhjustatud wired ja hyper olekust. (Rohtudega ei hakanud enam igaks juhuks proovima, kogemus näitab, et kui ei tööta, siis ei töötagi, pole mõtet end medikamente täis toppida ja tuleb leppida, et kuidagi lihtsalt vahepeal mu keha otsustab minu eest, et üks kurnatuseni viiv ööpäev tuleb ette võtta.

Why?

Because fuck you, that’s why.)

Ja nii läksin ma mitu õhtut järjest lapsega koos magama ja ülejäänud aja värvisin erinevaid asju elamises erinevate värvidega. Ikka pärast seda, kui kõik proovitööd olid viimse võimaluseni (loe: hulluseni) lihvitud ja aju otsustas väikese puhkuse võtta, sest muidu ma lihtsalt põdesin PIDEVALT, et mis neist nüüd saab.

Ehk siis kokkuvõte: jõudsin ma JEE end veenda, et tuleks veel mingeid muid eesmärke täita. Üle poole nädalast olin üksikema kah, nii et ei ole mul siin ka uhkeid trennisaavutusi ette näidata.

Aga miinus kilo ja lotsov und imelikel aegadel – Sober September is back on track. Ja noh, seda tuleb küll tunnistada, et olen hakanud Milaga koos sööma, mis teoorias tähendab, et vähe, aga sagedamini.

Mph, ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis reedel “tähistasin” ühte õnnestunud proovitööd nende megaheade vahvlitega, mis minu meelest otse põrgu eeskojas valmivad, sest nii häid asju ei tohiks olemas olla… So… yeah. There’s that.

Ühesõnaga: algus oli tore ja hoogne, siis võttis hullus ja unetus ja muu elu üle. Õnneks ikka päris ebaõnnestunuks nädalat lugeda ei saa.

Nüüd luban, et tegelen selle foorumiasjaga ka ja et kõik hakkab kohe-kohe funkama.

Kuidas sul nädal möödus?

Ahjaa! Üks neist proovitöödest sai ka juba positiivse lahenduse – tänasest hakkan ma vedama ka Kingakaubamaja blogi. Tule ja vaata üle:)

happy sober september!

hoomamatu 15 Replies

Kunagi juulikuus otsustasime Malluga, et võtame kah sel aastal osa “Septembris ei joo!” kampaaniast ja teeme kuuks ajaks pausi (lubasime endale siiski ühe mõõduka peonädalavahetuse, mina “võtan välja” selle Siki sünnipäeval). Esimene päev läks väga edukalt, tänan väga.

Et aga oleks miskit, millele mõelda, lisasin endale ühe eesmärgi veel: kuu lõpuks miinus viis kilo. Ja et end distsiplineerida, siis sunnin end edu- ja tagurpidisammudest blogis kirjutama vähemalt korra nädalas. Märgistan need postid eraldi, nii et kui ei huvita, saate vabalt vahele jätta. Sest isegi mind ei huvita see väga, kogu see “miinus x kilo” on terve mu täiskasvanuelu olnud mingi taustaheli, nii et mul pole mingit illusiooni, et ma sel korral midagi revolutsioonilist korda saadan.

Küll aga on see viimane emapalgakuu, mis tähendab, et ma pean hakkama ka täislitakaga tööle, et oktoobris midagigi pangaarvele saabuks. Nii et kui päevad lähevad töö-trenn-dieet-remont rütmis, siis on päris kindel, et ma ei märkagi, mil september jälle läbi on saanud.

Täna valmistasin maailma kõige parema pikkpoisi, mida ma elus olen kuskil iial maitsnud, saati siis enda käe alt. Nii et kui eile me jätsime pidulikult hüvast rummi ja punase veiniga, siis täna jätan ma pidulikult hüvasti mõttevaba söömisega ning edaspidi panen kõik piinlik-täpselt kuskile kirja ja luristan vett või söön õuna, kui mõte pikkpoisile läheb.

(Ma igaks juhuks diskleimin, et ma olen täiesti kursis teadliku toitumisega ja toidugruppide ja muu sellisega, ma ei kavatse mingeid asju täiesti maha kanda, eks, vaid lihtsalt teadlikult võtta. Samas jätan endale õiguse kogu selle dieeditamise üle aeg-ajalt draamatseda ja ülepingutatult põlvili langeda, käsi taeva poole ringutada ja karjatada: “Would SOMEONE please think of the children!!!”)

Õnneks on mul käes üle pika aja kõrgperiood (mis, mulle tundub järjekordselt, on midagi, mida normaalsed inimesed “tavaperioodiks” nimetaksid), mis tähendab, et ma olen viimase paari päeva jooksul kodus igasuguseid pisiasju korraldanud. Värvimiseni pole veel jõudnud, sest raha saab koguaeg otsa, enne kui ma sinna va värvipoodi jõuan, aga drelliga olen ma viimased päevad kokku laulatatud ja päris äge on tunne juba.

Täna vestsin näiteks kuusepuukest.

Oh, see mu glamuurne elu. Nii fäänsi ja fabuloosne, et ei julgegi kohe kirjutada, ei taha asjatult kadedust tekitada…

Igaljuhul, kui keegi tahab minuga “Miinus Viieka” projektis osaleda, andke teada! Võin pakkuda oma blogi duelli jäädvustamiseks ja edastamiseks. Someone? Anyone?

“Miinus Viieka” projektis on veel üks lisaklausel: kuu lõpuks pean ma suutma ka viieka joosta. Sest mis kuradi mutt ma olen, kui olen suvi otsa jooksnud ja kolmekast edasi pole viitsinud pingutada. Eriti arvestades, et Naabrinaine saabus ükspäev mulle ukse taha pärast KÜMNE kiltsa jooksmist. Oli kergelt niiske laubalt.

Nii et viiekas? Olgu olla! Nõuan!

augusti stiil

hoomamatu 2 Replies

Tundub, et see suvi on kleitidesuvi olnud. Mallu tõi mulle selle KappAhli kleidi, mis talle Paavli kaltsus silma käi. Mis mul muud üle, kui visata truu must pintsak üll ja minek! Ausalt, ma pole veel leidnud kleiti, mille bleiser või pintsak downgrade’iks. Pigem ikka vastupidi – pintsak kipub kõikjale sobima!

See suur plastikust kollase lillega sõrmus on leid Tartu kaltsust, maksis vist 2 eurot, ja on NII megamõnus, aga ma alati kipun ta korteri peal ära kaotama. Kust ta praegu on, ei oska ma näiteks öelda.

Kingad on umbes kümme aastat vanad, ei mäleta, kust või mis ajenditel need ostetud said, aga senini nad käravad. Tunduvad väga ebamugavad, kuid tegelikult ühed mugavaimad “kontsad”, mis mul on. (Mul on üldse umbes viis paari kingi, nii et…)

Täna skoorisin Telliskivi tänava mööbeldajast kahe euroga neli paberist “lambikuplit” ja kolme euroga seinalambi, mille ka kohe ära installisin ja LÕPUKS saan ma jälle voodis lugeda! Mm… pure bliss. Oot, ja peamine: 1.60 euroga sain sealt täiega cooli käekoti! Mööbeldaja on üldse üks ässamaid poode, mida ma tean. Ma tulen sealt alati tagasi seljatäie mööbli ja junkiga, sest no muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Tagasi pildi juurde tulles… No see roosa sein on lihtsalt imeline. Ma tahaks alustada blogisarja, kus peategelaseks on see roosa sein. Ja mina teen seal ees erinevaid asju. Siin näiteks tšekin, kas mu jalad on alles.

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

Nnnaine

hoomamatu 4 Replies

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.

kuidas daki magistrisse astuda püüdis

hoomamatu 2 Replies

Kuna mul on käimas see projekt, millest ma veel rääkida ei tohi, aga ega mul olekski aega sellest rääkida. Midagi muud suurt polegi aega teha, seega risaiklin mõningaid vanu postitusi, mis enam avalikult kättesaadavad pole. See lugu on pärit 11. juulist 2005 ja kummalisel kombel olen ma selles osas täpselt sama inimene kes seitse aastat tagasi. Võib-olla sellepärast polegi magistrisse veel (tasuta kohale) sisse saanud? Et ma nii äbarik, ei oska isegi riietuda?

daki says: ah, tead, ma olen ikka loll kah
daki says: eile
daki says: näiteks
daki says: oli nii kiire, jäin bussist maha ja tormlesin linna, jube palav jne
daki says: jõudsin kooli juurde tüpselt kell 11, kui pidanuks juba sees olema, kursaõed olid kooli ees
daki says: ma mingi sabistasin, et õuh, ma pean sisse minema jne. need naerust jumala kõveras
daki says: saadaru
daki says: mul oli pluus valesti nööbitud!
daki says: üks kuradi pool oli põlvini umbes
daki says: tra, oleks jah sisse läind nii
daki says: lauristini ette
daki. says: raisk, õpi enne magistrit pluusi nööpima
daki says: saatnud algkooli tagasi

päikeseprillimaniakk

hoomamatu 2 Replies

Ma olen meeletu päikeseprillimaniakk. Mõnel naisel on kingad, mõnel kotid, mõnel pesu – minul on prillid (ja käekotid). Proovisin nad kõik kokku koguda ühele pildile, aga mõned paarid on ikka kadunud kuskil. Kahed on autos, jooksuprillid on ka kuskil…

Aga siin siis osa mu kollektsioonist:

Prillid #1 sain ma kunagi isa käest, kes need vist kuskilt maast leidis. Ma ei kandnud neid mitu aastat nende ebardliku kuju pärast, aga sellel suvel on nad mu lemmik-hipsteriprilliks kujunenud.

Prillid #2 on minu jätkuv katse leida endale sobivad lenduriprille. Need sellekevadine ost, vist Lindexist.

Prillid #3 on ka vist kuskilt leitud, igal juhul on need mu lemmikud, kui tahan kehastuda ufoks. (Seda tuleb sagedamini ette, kui arvata võiks.)

Prillid #4 on tõenäoliselt pärid Camdeni turult. Selline raamikuju on minu kantpea puhul kindla peale minek. Ainult et ära on tüüdanud need lõputud rodud kandilisi raame…

Prillid #5 on hetkel mu vähimlemmikud. Sai need kunagi häda pärast ostetud R-Kioskist, mis Õhtulehe toimetusega samas majas asus, sest olin oma päiksekad mingil põhjusel koju unustanud. Ja ma käin ju igal võimalusel päiksekatega.

Prillid #6 on ka sellekevadine ost, vist Selverist, aga umbes kuu ajaga lagunesid nad ära ja ei taha enam hästi ees püsida. Pluss jälle see ebaõnnestunud katse leida sobivaid lendurikaid.

Tahaks uusi päikseprille…

juuli stiil

hoomamatu 5 Replies

Tartusse võtsin kaasa hunniku riideid, millest lõpuks kandsin vist kaht eri komplekti (ja 80 protsenti ajast oli selleks koduriiete komplekt).

Aga lähikonda olid tekkinud sekkarid, umbes nagu seenekesed pärast vihma. Ning lõpuks, kui emme tagasi jõudis oma reisilt, võtsin ma tema ja Mila käe otsa ja läksime tegime väikse tuhnimistiiru.

Fun fact: ma kunagi JÄLESTASIN second hande. Sest mingil ajal, kui see polnud veel popp ja hipster, oli see meie pere jaoks vaat et ainus riidepood, mida saime endale lubada. Ja 90ndate lapsed ei olnud eriti armulised nende teiste laste vastu, kes käisid kaks aastat koolis samade jalanõudega või kandsid riideid, mis olid ilmselgelt kaltsukast ostetud.

Igal juhul.

Kahes poes jõudsime käia, sest Tartu kaltsukad on OOSSÕÕÕM! Päriselt noh. Kui ükskord Kats ütles, et davai, teeme Tallinnas kaltsukatuuri, et ta näitab mulle kõige lahedamaid poode, siis… No olid lahedad poed küll, aga ei midagi erilist. Ilusaid ja ägedaid hilpe pidi ikka tuhnima ja leidsid pigem hea õnne peale.

Aga Tartu kaltsukates on KÕIK asjad ilusad ja ägedad! Leia ainult õiges suuruses ilus ja äge asi!

Pluss! Hüüumärk! Ühes neist oli laste mängunurk! Okei, Mila ei püsinud seal eriti ja käis mööda poodi tänitades ringi: “Emme! Emme! Emme. Emme. Em-me. Emme. Emme!”, mis häiris vist mind rohkem kui teisi, aga ikkagi.

Nii juhtuski, et soetasin endale juba teise kleidi sel suvel. Oh, mul pole vist eluski ilusamat kleiti olnud. Ma ei hakka isegi siia hüüumärki panema, te ilmselt mõistate.

Ja õnneks on suvi mõnusalt jahe, nii et saan oma lapsekandmisbiitsepsid kenasti bleiseri alla peita, mis muuhulgas jätab mulje, et ma olen pärisnaise-kujuga. Ja muidugi retuusid. Neid ma polegi veel kiitnud – ostsin Kaubamajast, maksid rohkem kui ma iial tahaks ühegi riietuseseme eest maksta, mis isegi tervet keha ära ei kata, aga nad on end tõesti õigustanud. DEN miljon, isegi mingi nahkaplikatsioon on ääres. Coolio.

Ning et oma uut hot summer outfiti aktsentueerida, laenasin emme käest nõukaaegseid plastpärleid, millest hiljem ta needsama türkiissinised endale lubas võtta.

Fun fact #2: vihkasin üsna hiljutise ajani türkiissinist värvi. Ja nüüd ostsin isegi küünelaki, millele oli peale kirjutatud “Urban Turquoise”.

(Jeesus, ma olen ise ka üllatunud, et mul riietuse teemadel NII palju rääkida on…)

Uueks lemmikuks sai ka kapist peidust leitud vanaema ridikül. Mul pole õrna aimugi, kust mu kallis kadunud vanaema selle omal ajal sai, aga kuulge, kutid! Osati ikka vanasti asju teha! Sadasin põlvili ja koti sang tuli küljest. Naks-naks, sang tagasi, kott korras! Lisaks on see kõvast materjalist, no ikka tõeline RIDIKÜL, nii et loodetavasti jääb mu e-luger nüüd kolmandat korda natuke pikemaks ajaks terveks…

Ning muidugi plätad. Ma üldiselt pole suurem asi suvesõber, aga seda ootan ma küll igal aastal pikisilmi, et saaks ükskord välja minna nii, et torkad midagi jala otsa… mitte ei küüruta palavas mingeid paelu siduda. Pärast seda, kui ma Tenerifel KÕIK plätad ära lõhkusin, mis mulle jalgu jäid, tegin väljamineku ja ostsin 5euroste plätade asemel Eestisse jõudes 15eurosed plättkingad. Ehk normaalse talla ja natuke peenema kujundusega plätad. Või nagu kingad, aga sellised, mis toimivad varbavahedena.

Igal juhul, kaks aastat juba mu lemmikud.

Niisiis, august, ootan sind pikisilmi! Saab lõpuks ehk ka salle kanda!

(Ahjaa, ja soeng kasvab jätkuvalt välja, sest juuksuri jaoks raha pole. Lasin Mallul mulleti maha lõigata ja teesklen, et mul peabki olema peas bob. Ühtlasi lähen iga päevaga aina rohkem juudi vanamehe nägu. Oo need vallatud kõrvalokikesed…!)