Ma olen avastanud, et ei viitsi enam lühikesi poste blogisse teha, vaid pigem kasutada seda platvormina pikemate mõtete ja teemade arutamiseks. St – pildid ja natuke juttu, seda viitsin küll, aga stiilis “Täna nägin elektriautot ja kukkusin aknast alla”, enam ei viitsi. Ja samas juhtub ikkagi VÄGA SAGELI seda, et ma kukun aknast alla. Seega tahaks vahepeal ikkagi paar lauset öelda ka laiemale publikule ja Twitter on ikkagi, noh, Twitter.
Seega, kuna kõikidel lahedatel lastel on ammu juba Facebookis blogile lehekülg tehtud, tegin ka. Pealegi kaotas Google riideri kaudu ägedate postide jagamise võimaluse, nii et see on ka hea koht, kus ma oma netileide jagama hakkan. Olete oodatud kõik liituma! Tule, räägime juttu, vahetame muljeid ja naerame elu jaburuse üle!
Tõenäoliselt hakkan FB külge uuendama tihedamini kui blogi, eriti neil aegadel, kui arvuti taha istuda pole väga aega ja nüüd on just need ajad tulemas, jälle, mõneks ajaks. Nagu ikka nädalavahetustel, kui järsku hakkab ELU juhtuma.
Muide, dakiblogi Facebooki leht on avalik, nii et sa ei pea tingimata omama Facebooki, et kogu sellest toredusest osa saada: http://www.facebook.com/dakiblog
Muide vol 2: ka seal võib rubriigi “Tere, Daki” jaoks küsimusi esitada!
Homme lähen üle pika aja jälle lugejatega kohtuma ja sel korral on mind külla kutsunud emadegrupp “Tegudeks”.
Räägin oma raamatutest, elust ja armastusest, meestest ja naistest, kirjutamisest ja muist asjust homme, 1. novembril kell 11-13 Põhja-Tallinnas. Üritus on eelregistreerimisega, kui keegi veel arvab, et saab/tahab tulla, siis kontakteeruda aadressil mariakristiina@gmail.com. NB! Tegu on äärmiselt titesõbraliku ettevõtmisega, seega on põnnid oodatud (minu oma vist küll jääb puhkusel isaga kvaliteetaega veetma).
Teate neid õudusfilme, kus tahaks tegelastele karjuda: “No MIDA te kurat ronite sinna majja üksinda ööseks?! Te ju NÄETE, et see ei saa hästi lõppeda! Idioodid…”
Mul oli laupäeval täpselt selline tunne. Järve pealt tuli pahaendeline udu, hakkas hämarduma ja tuul sahistas raagus okstes. Majahoidja avas krigisedes suure ukse ning juhatas meid tühja majja. “Siin te siis ööbitegi!”
“Kas me olemegi täiesti üksinda siin?”
“Jah!”
“Kas siin kummitab ka?” ei saanud ma jätta küsimata. Kummitused on ju mu erahobi.
“Kindlasti kummitab!” naeris majahoidja.
Ajasin pea kuklasse. Suur kivist hoone vaid vaikis.
This is how horror movies start.
Olime nimelt pannud endale kinni toa Mooste Viinavabrikus, mis alles hiljuti taastati. Praegu asub seal Fototurismi Keskus, aga nad pakuvad ka majutusteenust. Ja kuna meil vahepeal tulevad ideed, et läheks avastaks Eestimaad, siis tundus see sobilik. Järgmisel päeval plaanisime minna rabamatkale, öö aga pidi olema romantiline äraolemine. Nüüd hakkasin ma muidugi kummitusi ootama.
Viltu hakkas kiskuma asi siis, kui ma sain aru, et meil pole titte kuhugi magama panna. Oma rumalus täiesti – reisivoodit ei mõelnudki kaasa võtta, sest kodulehel oli kirjas, et lapsevoodi on tasuta. Ma küll mainisin, et meiega on ka titt, kui broneeringut tegin, aga ei täpsustanud üle, et voodi kuluks ära. Samuti ei osanud ma arvestada, et me olemegi selles majas ÜKSi, et puudub retseptsioon, kust saaks näiteks voodit või lisapatju küsida. Okei, küllap me hakkama saame, otsustasin. Ja siis mulle meenus, et kui ma magan, titt kaisus, ei saa ma ise magada, sest mul pole selleks lihtsalt ruumi, sest preili Laiutab-A-Lot vajab magamiseks kümmet ruutmeetrit.
Lõpuks saime hakkama nii, et lammutasime kaks voodit osadeks – titt magas “terves” voodis, mina sain ilma madratsita voodipõhja tema kõrval ja Abikaasa magas madratsil, “trepi” alumisel astmel.
Pärast pikka jamamist, et laps magama saada (ja ise samas toas olemist jätkata ilma teda üles äratamata) keerasime ise ka magama… ja kell pool 3 otsustas titt, et tema niimoodi magada ei saa, tänan väga, temal on külm ja ebamugav ja võõras koht ja ÜLEÜLDSE, miks ta peab olema omaette voodis, kui saab end emmele kaissu veeretada. Niimoodi ta siis potsatas aeg-ajalt mulle kaissu, jorises, jäi magama, panin ta uuesti oma asemele, ärkas, jorises, ronisin pooleldi tema voodisse, üritasin teda magama saada, ise samal ajal pingsalt ingoreerides kõiksuguseid potentsiaalseid kummitusi, sest ISSAND KUI ÕUDNE OLI.
Meie toast avanes aken suurde halli ja sealne avariivalgustus heitis tontlikke varje tuppa. Ma praktiliselt juba nägin, kuidas mingid varjud mu aknast mööduvad ja ma teadsin, et kui ma peaksin ükskõik mis heli majast kuulma, siis SEE ON KUMMITUS.
Kella neljaks olin ma ilgelt tige, et ma magada ei saa ja täiesti vihane, et ma nii hullult kardan. Kui Abikaasa lõpuks küsis, et äkki ta tuleb ise keskmisele astmele ja püüab last magamas hoida, oli minu ainus mõistlik vastus: “Jajah, ja mina pean minema sinna ukse poole magama, kust kummitused mulle ligi saavad! HEA PLAAN, MEES!”
Abikaasa vaikis, ma kujutan ette, et sellepärast, et ta sai aru, mis reaalsesse ohtu ta mind pannud oleks ja kahetses oma ettepanekut.
Laps uinus lõplikult kell viis, et kell pool kaheksa ärgata. Hiina piin on teate mis? See, kui sa oled JUST uinunud ja sind üles aetakse. Ja niimoodi kümneid kordi, päevi, nädalaid JÄRJEST.
Pühapäev oli rõõmsam, matkasime Valgesoos, sõitsime läbi sügisese Eestimaa ja kuigi laps tegi unestreiki ka autos, siis oli meil rõõm kohata õhtul üleväsimusest hullunud rõõmurulli, kes loopis maniakaalselt naerdes putru mööda elamist ringi, kisas rõõmust oma mänguasjade peale ja tagus jalgade-kätega kõike, mis ette juhtus, ise samal ajal kilgates.
Tegelikult oli viinavabrik ise muidugi ääretult uhke ja äge, väga palju ilusaid pilte oleks seal saanud teha, kui ma laip poleks olnud. Paistab, et mõneks ajaks on meie reisimised reisitud, kuni preilile saab selgeks tehtud, et iga võõras koht ei tähenda ohtu.
Nüüdseks on suurem osa uusi sarju linastunud ja mina nendega tutvust teinud. Kõiki ei viitsinud ja ka nendest, mille alguses tutvustuse peale välja valisin, lendasid mõned juba esimese osa vaatamise järel. Ka loobusin uuendatud “Two And A Half Men”-ist, sest Ashton Kutcher vedas tõeliselt alt. Ta oli kohmakas, ebahuvitav ja mittenaljakas. Küll aga leidsin paar uut lemmikut. Siin lühikokkuvõte, lemmikud eesotsas, igavad tagaotsas.
Terra Nova. (Panen treilerid linkidena, sest otse blogisse videote lisamine on paljudes arvutites tekitanud minu blogi lugemisel jamasid. Treiler.) “Terra Nova” on absoluutselt mu uus lemmiksari. Miks? SEST DINOSAURUSED! Ma ei teadnudki varem, aga mulle väga meeldivad dinosaurused. Sari keskendub uusasukatele, kes on saadetud 2149. aastast, kus Maa on totaalselt perses, 85 miljoni aasta tagusesse paralleelminevikku, kus on väiksele osale inimkonnast antud uus võimalus kõik õigesti teha. Ja see on ko-hu-ta-valt vaimustav! See on ulmekas, aga kuidagi meeliköitvam ulmekas kui need, mis keskenduvad näiteks teistele planeetidele. Idee sellest, et me võiks minna minevikku ja praeguste teadmistega otsast alata, on kuidagi eriti köitev. Mulle meenuvad Jane M. Aueli Maa laste sarja raamatud, mida ma keskkoolis tundidega neelasin, kuigi need parajad telliskivid olid. Eelajalugu on ikka alati mulle põnev olnud.
New Girl. (Treiler.) “New Girl” on teine mu uutest lemmikutest. Peaosas Emily “Bones” Dechaneli õde Zooey, kes on mitmekordselt andekas ja igatpidi unelmate tüdruk. Sarjas mängib ta kohmakat ja veidrat pliksi, kes kolib kokku kolme kutiga. Hollywoodile omaselt on “kohmakas ja veider” TEGELIKULT muidugi ülinunnu, aga olgu, see ei häirigi nii väga (umbes nagu Hollywoodile omaselt on paks 60kilone Bridget Jones). Sarja ülesehitus ja süžeeliinid pole midagi originaalset, aga Zooey übernummindus töötab nii hästi, et ma vaatan seda suure rõõmuga. Muide, Zooey on käima pannud ka naistele suunatud huumorisaidi HelloGiggles, mida ma igapäevaselt jälgin. Zooey on üldse awesome. Täiega.
Up All Night. (Treiler.) Mulle meeldib Christina Applegate. Mulle HULLULT meeldib Will Arnett. Mulle meeldivad tited. Ja suurepärane kombo ongi olemas. See on kolmas minu selle hooaja uutest lemmikutest. Noored peoloomad saavad lapse, mees jääb temaga koju ja naine üritab karjääri edasi teha. Kohati on see HILARIOUS, kohati lihtsalt mõnus. Probleemid on küll üsna stereotüüpsed, aga palju uusi probleeme sa sellise süžee puhul ikka suudad leiutada. Ja nad on nunnud. Hullult.
American Horror Story. (Treiler.) Konkurentsitult kõige kriipim asi sellel hooajal (samas, “Grimm” on veel tulemata). Päriselt, ma pole iial vist teleekraanil sellist kriipindust näinud. See kõik on nii fucked up, et ma ei saa üldse aru, mis on päriselt ja mis pole, ja kui pole päriselt, siis miks. Süžee peaks olema lihtne ja kõigi õudusfilmide klassika – pere kolib uude majja, et uuesti alustada ja siis hakkavadki veidrad asjad juhtuma. Aga “veider” pole päriselt siin õige sõna. Fucked up on tõesti parem väljend. Kaameratöö on üsna huvitav ja lisab kriipifaktorit. Ja kuna tegu on õudusSARJAGA, siis pole mul õrna aimugi, mis juhtuma hakkab ja see ongi tore. Sest ma olen üsna tüdinud sellest, et ma suudan sarja esimese viie minuti jooksul ära öelda, kes on mõrvar/mis minevikusaladus kellel on jne. “American Horror Story” on lisaks nii jube, et kui see mulle pimedas koridoris meelde tuli, jooksin ma ukseni, sest ma hakkasin kartma.
Person of Interest. (Treiler.) J.J. Abrams üldiselt alt ei vea ja vähemalt selle sarja puhul võin ma öelda, et kehtib ka praegu. Jim Caviezel mängib (nagu ikka) tumeda minevikuga sõdurit, kelle palkab veidrikust it-geenius päästma suvalisi inimesi, kelle isikukoode talle söödab ette masin, mille ta algselt ehitas terroriaktide ära hoidmiseks. Noh et masin annab isikukoodi, sest on suutnud välja arvutada, et midagi hakkab selle inimesega juhtuma, aga täpselt mida, see jääbki juba peategelaste hooleks välja selgitada. Jim Caviezel on küll õudselt nunnu, aga kogu see war angst hakkab veits ära tüütama. Aga vähemalt on tegu tõesti uudse süžeega ja tegelikult saab natuke nalja kah.
Homeland. (Treiler.) Damian Lewis. Claire Danes. Mandy Pantinkin. Need on nimed, mille pärast tasub iga sarja vaadata. (Mõnede jaoks on siin reas ka ilmselt “”24″ tegijad”, mulle “24” ei meeldinud.) Tegelikult ei ole “Homelandile” midagi ette heita. Toekas, hästi mängitud, vähemalt pilootosas on suudetud stereotüüpe peaaegu vältida ja klassikaline “tume minevik” on vähemalt Danesi tegelaskuju osas midagi uudsemat. Aga kui pilootosa läbi sai, langes nagu mingi raskus peale. Võibolla ma army wife’ina elan igasuguseid sõjateemadega seotud asju tugevamalt läbi, aga kui selle kõige peale MÕTLEMA hakata, siis hakkas õudne ja raske. Tähendab – vaatame edasi. Loomulikult. Damian Lewis ju!
Ja nüüd vähemlemmikumad…
Unforgettable. (Treiler.) Peaosas teistestki krimisarjadest tuntud Poppy Montgomery, kelle kõrval astub üles “Nip/Tuckist” pärit “see teine arst” Dylan Walsh. Vaatasime ühe osa. Eeh. Ma vaatan õudselt palju krimisarju ja kuigi sellega on natuke üritatud tuua uudsust, pole siin tegelikult midagi uut. Nojah, see naine ei suuda asju unustada – aga muidu on ikka kõik sama. Peategelane on tumeda minevikuga, vaevatud, aga briljantne. Ja loomulikult ei suuda ta joosta oma saatuse eest, milleks on kurjategijate tagaajamine. Aga oi, kui tume ja vaevatud ta on! Päh. Tähendab – tegelt on see üsna vaadatav, aga mul on juba mitu päris head krimisarja nimekirjas olemas ja see ei võlunud nii väga, et teda lisada.
Suburgatory. (Treiler.) Ma kohe üldse ei saa aru kogu sellest kultuurist, mis Ameerika eeslinnades valitseb. No ei saa. Pole mul ühtki pidepunkti, et leida sealt hetki, millega samastuda (või vastanduda). Kui keegi teeks Kopli lõpust sarja Suburgatory (Kopligatory?) (ja ma ei mõtle Randla kanti, ma mõtlen ikka liine), siis ma äkki suudaks sellest aru saada. Aga eeslinnad? Plastikust beibed? Pseudoprobleemid? Grillpidude olulisus sotsiaalsel redelil tõusmise mõttes? Naah. Ma vaatan seda praegu edasi, aga AINULT Alan Tudyku pärast, keda näidatakse häbiväärselt vähe. Õige Alan Tudyku laksu saab kätte muidugi “Fireflyst” või siis filmist “Death at a Funeral”.
Free Agents. (Treiler.) Mulle väga meeldib Hank Azaria, aga see sari kohe üldse ei tõmmanud. Peaosades kaks ebaõnnestunud keskealist, kellest üks elab läbi ränka lahkuminekut (Azaria) ja teine leinab oma kadunud meest. Ja siis nad leiavad teineteist ja ma saan aru, et siinkohal peaks olema and hilarity ensues, aga ei ole. On nagu naljakas ja pole kah. Kui mul oleks hullult aega üle, siis ma võibolla Azaria pärast vaataksin isegi. Aga ma ei imestaks, kui see peagi maha võetaks. Ja ma imestaks, kui see teise hooaja saab.
Prime Suspect. (Treiler.) Selle kohta pole mul eriti midagi öelda. Vaatasime piloodi ära, ei võlunud millegagi. On ennegi nähtud neid sarju, kus naine üritab läbi lüüa “meestemaailmas”, järjekordselt siis naisuurija “meestekeskses” New Yorki politseimaailmas. Sari ei ole nagu halb kah, seda kõike on lihtsalt juba sada korda nähtud.
How To Be A Gentleman. (Treiler.) Vaatasin Kevin Dilloni pärast, pettusin. Ehk on need mingid “meestenaljad”, aga minust läks täiega mööda.
//
Mina kasutan sarjadeks sellist lehekülge nagu TvTorrents.com, aga see nõuab kutset liitumiseks. Hea koht torrentite jaoks on veel Eztv.it ja online-striimimiseks oli kunagi selline sait nagu Sidereel.
…Sometimes postnatal depression doesn’t hit you like a bus – it just kind of creeps up on you.
You can take care of the baby, you’re affectionate and loving towards your baby, but you feel like your head’s in a cloud… and that cloud that you initially think is just the baby blues, just drags on and on and on… and before you know it, you have become someone very anxious, very easily irritable and very sleepy. You have become someone who doesn’t feel like you. Someone who’s constantly scared of something bad happening to your children. Someone who gets annoyed at the smallest of things. Someone who can be uncharacteristically unkind to those around you.
For those whom PND doesn’t hit like a bus, life can be a very frustrating fog for a long time, with many ups as well as downs, before the realisation comes that this is not normal. That this is not you. That this is not who you want to be for the rest of your life.
…mind ümbritsevad arvavad ikka, et see olengi mina. Mitte haigus. And I get no breaks.
Tegelikult tahtsin ma ainult viidata ja üldse mitte sel teemal hetkel rohkem peatuda. Kindlasti saab sellest kirjutatud, aga mitte praegu.
Kohe-kohe! Kohe hakkab pihta sügisene telehooaeg ja kuigi mul on nii hullult vähe aega sarju vaadata, ei suuda ma seda ära oodata. Või tegelikult… Mila on just praegu sellises heas vanuses, kus ta võib tundide kaupa üksinda tekil hängida ja ma ei pea teda mööda elamist pidevalt taga ajama, nii et äkki just on parim aeg sarjavaatamiseks?
Tärniga on tähistatud sarjad, millest ma ajapuudusel ehk loobun või siis hoian neid suvehooajaks, kui on nii mega igav, nagu praegu on olnud (show wise). Samas viskasin ma juba päris paljud sarjad ära, mis on end ammendanud. Uusi sarju tuleb sel hooajal 24, neid kõiki kindlasti tsekkima ei hakka, aga mõnega teen tutvust, äkki on äge.
Kirjas on kuupäev ja päev, mil esilinastub ülemere, meile jõuab siis päev hiljem.
19.09 How I Met Your Mother
19.09 Two and a Half Men (Sheeni asemel Ashton Kutcher, tõotab tulla põnev!)
19.09 Castle
19.09 Hawaii 5-0
26.09 Terra Nova* (UUS!)
3.10 House
Teisipäev
13.09 Ringer (UUS! Sarah Michelle Gellar tuleb tagasi!)
20.09 NCIS
20.09 New Girl (UUS!)
20.09 NCIS: LA
20.09 Unforgettable* (UUS!)
18.10 Man Up!*(UUS!)
Kolmapäev
21.09 The Middle*
21.09 Criminal Minds
21.09 The Modern Family
21.09 CSI*
21.09 Up All Night* (UUS!)
21.09 Free Agents (UUS!)
28.09 Happy Endings
28.09 Suburgatory (UUS! Alan Tudyk!)
5.10 American Horror Story (UUS!)
12.10 Psych
23.11 I Hate My Teenage Daughter* (UUS!)
Neljapäev
22.09 The Big Bang Theory
22.09 Parks and Recration
22.09 Grey’s Anatomy*
22.09 Person of Interest (UUS!)
22.09 Prime Suspect* (UUS!)
29.09 Private Practice*
29.09 How To Be A Gentleman* (UUS!)
3.11 Bones
25.09 The Simpsons
25.09 Family Guy
25.09 American Dad
25.09 The Good Wife
2.10 Homeland (UUS! Damian Lewis, jei!)
Midseason lisanduvad veel Cougar Town, Are You There Vodka… (UUS!), Alcatraz (UUS!), Awake (UUS!), Bent (UUS!), The Finder (UUS! Bonesi spin-off), Scandal (UUS!), Work it (UUS!)
Alguses ei tulnud minul kah toas ringi vaadates pähe, et mis need mu rõõmutoovad pisiASJAD on. Tass, muidugi, aga selle ahvisin Liisu järelt ju. Kuigi ma olen oma tassile juba kiidulaulu laulnud, see jõudis isegi blogiraamatusse ju. Ma praegu hakkasin mõtlema, et ta on mul ikka maru kaua püsinud, mis tähendab, et tõenäosus, et ta katki läheb, kasvab iga päevaga. Nüüd on sellest kohvijoomisele ja supisöömisele lisandunud ka jäätisesöömine. Ma olen hakanud nimelt jäätist sööma. Õudne.
Ja veel. Kõrvarõngad! Kui ma Tikri juures nägin seda ägedat pildiraami sisse pandud kangast, mille külge ta oma kõrvarõngad on riputanud, surin ma kadedusest ja otsustasin kah samasuguse teha. Kunagi. Millalgi. Kui mul meelest ei lähe. Praegu ripuvad mu kümned (sajad vist veel mitte, kuigi ma ei üllatuks) kõrvarõngad tasside ja kausside äärte küljes (POTENTIAL CHOKING HAZARD! Would someone please think of the children!!!) ja kuna ma meikida ei viitsi, siis tunduvad kõrvarõngad heaks meigiasenduseks. No et keegi ei vaata mu kulme, kui kõrvarõngas tähelepanu eemale viib. Või midagi. Pildil on Kassi tehtud pardikesed ja Silja tehtud “Karlova kassid”, ühed samasuguste kassidega kõrvakad on mul veel, need ostsin Lõunakast kunagi.
(Appi, kuidas ma ei viitsi linke otsida selle õudaeglase arvutiga!)
Esiplaanil on aga võtmehoidja-pardike, mille tõi Siki mulle Inglismaalt. Külje peal on sellel nupp, mida vajutades tuleb nokast valgus ja part hakkab meeleheitlikult prääksuma. Iga kord, kui ma võtmeid kasutan, tuleb mul naeratus näole. Või kui naeratus ei tulegi, siis vähemalt läheb süda soojaks. See prääks on toonud juba mitmeid piinlikke olukordi, sest taskusse võtmeid panna ei saa ja teinekord on ta ka kotis hakanud kriiskama. Kui ma selle võtmehoida sain, siis ma arvasin, et see on ILGELT hea leiutis, kui öösel täispeaga koju tulla. No et kui ei leia lukuauku, siis muudkui vajutad, valgus tuleb ja saad salaja sisse hiilida.
PRÄÄKSUMISE SAATEL.
“Honey, have you been drinking again? I thought I heard quacking…”
Võtmehoidja meeldib väga ka LMile ja ta on korra ka pardikese kiirelt ja osavalt võtmerõnga küljest eemaldanud. Ma loodan, et see peab vähemalt niikaua vastu, et ma saan ka oma last selle pardikesega lõbustada. See aeg tuleb vist varsti…
Ja Kessu järgi siis ka järjehoidja-kiisu. Mul on üks selline veel, hallikarvaline, aga seda hoian ma märkmiku vahel, sest see saadeti mulle Hiinast (!) 2007. aasta õudussuvel ja senimaani teeb see mu hingele pai, kui ma seda näen. Et on inimesi, kes hoolivad. Ka võhivõõraid. Muidugi, kui ma selle sain, siis polnud mul aimugi, mis imeleiutis see on ja ma arvasingi, et see on siuke plastist kiisu. No et äge kiisu, aga ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Seda, et tegu on järjehoidjaga, sain ma aru alles siis, kui selliseid Rahva Raamatus müügil nägin. Maalt ja hobusega…
Ning lõpetuseks – päikeseprillid. Mul oli neid vahepeal üheksa paari, praegu on pidevas kasutuses kaks, ülejäänud on neis kastides, mis siin juba pea aasta aega seisavad ja ootavad, et me elutuba valmis saaks. Ma kannan päikseprille aastaringselt ja kannaks vist ka 24/7, kui magada ebamugav ei oleks ja kui pidevast kandmisest nina ja meelekohad vastikuks ei läheks. Pealegi näen ma päikseprillidega oluliselt ilusam välja (vt ka meiki ei teegi, meiki ei teegi; kulmud!).
Abikaasale kingiti sünnipäevaks Jüri Pino raamat “Sakuska” ja mingil hetkel lugesin ma selle läbi. Jah, just, lugesin läbi! Kas kunagi varem on saanud retsepti(dega)raamatut lugeda? Ma ei tea, mina küll ei viitsi kokaraamatuid LUGEDA. Ma vaatan pilte ja koostisaineid, märgin ära põnevad retseptid, mida kunagi võiks teha ja nii ongi. Siis läheb raamat riiulisse oma aega ootama.
Muidugi, “Sakuska” pole ka retseptiraamat, kuigi see suures osas koosneb retseptidest. Või õigemini, need pole ju ka retseptid, tegelikult, vaid toidutegemisjuhised. No et umbes: “Kuidas sa pelmeene teed, Jüri?” ja siis Jüri räägib sulle. Et kuidas tema teeb.
Kogu raamatul on siuke mõnus fiiling juures, et nagu istukski Pinoga köögis, tema vaaritab ja samal ajal räägite elust-ilmast. Viinavõtust ja muudest asjadest. Ei, väga äge.
Tohutult inspireeriv raamat, tõesõna! Esiteks tuli muidugi õudne tahtmine viina võtta. No niimoodi kultuurselt ja mõnusalt, nagu Jüri seda propageerib. Teiseks tuli tahtmine süüa teha. Mõningaid retsepte proovisin juba enne kah, näiteks sain ma LÕPUKS ahjukartulite tegemise selgeks (kuigi mitte päris Pino juhatuse järgi, aga temalt julgustust saades). Ja eile komandeerisime tite Naabrinaise korterisse magama ja kutsusime sõbrad külla ja võtsimegi viina. Või noh, õlut ja veini ja mojitot, natuke viina kah. Peamiselt siiski oli minu jaoks suur rõõm sakuska-lauda teha. Pino raamatust proovisin siis frikadellisalatit (salat! frikadellidest!), paneeritud lillkapsast, täidetud mune. Julgelt soovitan kõike, kuigi munad nägid minu käes üsna õnnetud välja. Muidugi oli laual ka heeringas, see kujunes täielikuks hitiks. Huvitav, et ma varem eriti pole taibanud heeringat lauale panna…
Ühesõnaga, väga insipreeriv raamat. Ja, mis peamine, kõik asjad on lihtsalt ja muhedalt ära seletatud, nii et sobib ideaalselt toidutegemisega alustamiseks. No kui sa pole eriti varem midagi teinud ise ja nüüd tahaks proovida. Nojah, võiks norida ka – et kust mina tean, mida tema peab silmas sõnadega “kuum ahi”. Tegin kultuurikala ükspäev ja kuna ma küpsetamistes pole eriti osav, siis tükk aega põdesin, et kas see “kuum ahi” sai nüüd piisavalt kuum või ei. Kala sai küll valmis, AGA IKKAGI. Mul on vaja teada, kas 250 või 180!
Muidu on aga tegu täpselt õige kingitusega Abikaasale. Nüüd tuleb mul vaid suunata Abikaasa leebelt köögi suunas, anda talle “Sakuska” kätte ja öelda, et tehku omletti ja – voila! – veerand tundi hiljem ongi omlett laual. Imeline!
Kuues külalispostitus tuleb Rentsilt (ja kogemata avaldasin täna, mitte esmaspäeval). Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Rents sai kingituseks minu raamatud «Naistest, lihtsalt» ja “Meestest, lihtsalt”. Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org taas välja kaheteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Selle. (Meili mulle!)
***
Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes Pärdikute Päevaraamatus ei jäta iial rumaluse ja ebaõigluse vastu välja astumast ja teeb seda sageli nii, et lugeja saab laia häälega naerda. Ka on Rentsi blog THE koht, kus viia end kurssi prantsuse muusika ja filmidega.
***
(PRANTSUSE) MEESTEST, LIHTSALT
Autor: Rents
Teoreetiliselt peaks siin rääkima meestest või naistest või meestest ja naistest. Naistest ma rääkida ei taha, sest nad on liiga keerulised. Kuna ma ei saa, ei taha ja ei oska rääkida kõigist meestest, räägin ma seekord prantsuse meestest ja nendega seonduvatest stereotüüpidest.
Põhiliselt on neid vist kaks – esiteks räägitakse, et prantslased on kõik väga romantilised, suured armastajad, sõnaseadjad ja üldse ideaalsed playboy’d, kes truudusest eriti midagi kuulda ei taha. Teine variant, mida mina rohkem kuulnud olen, on see, et prantslased on väga pirtsakad ja ülbed ning peavad end üldiselt kõigist teistest paremaks, sest… Sest nad on prantslased. Ja seoses sellega on nad esikohal moes (nad pole kuulnud, mis viimastel aastakümnetel Milanos ja New Yorgis toimunud on), internetinduses (nad elavad ikka veel oma 80ndate tiigrihüppe peal), sõjanduses (mitte keegi teine peale nende endi ei saa isegi aru, kust see veendumus pärit on) ja muidugi armastuses (ei oska kommenteerida).
Esimese kohta võin öelda, et olen kolm suve järjest rohkem või vähem aega Prantsusmaa erinevates punktides veetnud ja olen selle aja jooksul kohanud kahte “võrgutajat”. Esimene neist oli rekkajuht (tuleb tunnistada, et väga seksikas rekkajuht) ja ei näidanud ei minu ega mu sõbranna vastu mitte mingit huvi üles, sest ilmselgelt me ta latti ei ületanud. Väidetavalt töötas ta tegelikult Võõrleegionis ja sealt vabal ajal sõitis autoga, sest see andis talle võimaluse oma kolme naist külastada, ilma et keegi armukadetseks – piltidelt, mida ta meile näitas, vaatasid vastu VÄGA ilusad naised ja kuigi hääletades olen ma väga palju valesid kuulnud, kipun ma tegelikult uskuma, et vähemalt sõjaväelane oli ta küll. Lisainfoks nii palju, et ta oli mustanahaline, nii et tegelikult ei ole ta ilmselt klassikalise definitsiooni järgi prantslane, sest klassikalise prantslase välimust ega mitme põlvkonna jagu juuri tal siin ei ole. Teisega töötan ma praegu koos ja tema on tõesti nö PÄRIS prantslane, aga ilmselgelt on päris Casanovasid siin üsna vähe – kuigi prantslannad on kurtnud, et Prantsuse mehed on ainult seksi peal väljas. Tahaks muidugi näha riiki, kus naised selle üle ei kurdaks.
Seda teist varianti, kes millegagi rahul ei ole ja pidevalt nina vingu tõmbab, olen ma siin veidi rohkem näinud. No tõesti on selliseid, kellel nina hullult püsti on, eriti nende hulgas, kes ainult prantsuse keelt räägivad. Monoliitne maailmavaade ja kolonisaatorite kasvatus loob illusiooni, et neil ongi alati õigus.
Aga ka sellised mehed on tegelikult vähemuses. Okei, kohati on põlisprantslased ise siin ilmselges vähemuses, aga enamus inimesi on siiski eelkõige, noh, inimesed. Sellised täiesti normaalsed, sõbralikud inimesed, kellega annab vajadusel normaalselt rääkida, mis siis, et nad sind vahel põsele musitada tahavad ja imelikke nalju teevad. Kes vahel on väsinud ja vigisevad, aga vahel on heas tujus ja mõistlikud. Nagu eestlasedki. Kas pole tore teadmine? Prantslased, aga ikkagi inimesed…
Mul on nii kohutavalt paha olla. Ma olen nii väsinud, ma ei saa hingata, on õhtu, Abikaasa pole veel koju jõudnud ja ma lihtsalt TUNNEN, et ma ei jaksa. Ma täna õhtul ei jaksa. Ei jaksa olla sõbra jaoks olemas, kui tal on nutta vaja, ei jaksa teda mitu tundi magama panna, ei jaksa. Midagi ei jaksa. Süda on paha, pea lõhub, ma võtan sõbra kaissu ja viskan tagatuppa pikali. Sõber sööb, vaatab poolmagavat mind natuke, teeb mõned vaaksatused, poeb siis kaissu ja jääb ka magama. Kui Abikaasa tuleb, leiab ta eest kaks magavat tüdrukut, üks vanem kui teine, tuleb heidab ka meie juurde ja läbi oma kohutava olemise ma tunnen, et ma olen ikkagi nii õnnelik. Peidan pea tütre kaissu, torkan nina vastu kõrva ja olen nii õnnelik.
*
Istume Naabrinaise ja Naabrimehega nende köögis (/magamistoas/kontoris/lastetoas) ja joome veini. Räägime ühest, teisest, kolmandast, tapame sääski ja ma toon enda juurest juba teise veini. Neil on seljataga maailma tšillim nädalavahetus, mida ei morjenda isegi see, et Naabrinaine Pärnu rannas ilge prõmakaga ninuli kukkus. “Otse kukkus, nagu puu jalalt,” kirjeldab Naabrimees.
Ühel hetkel näeme kaugel eemal Rocca Al Mare kohal välku löömas. Sätime end aknale, joome veini ja vaatame, kuidas äike läheneb. Võimsalt läheneb, on natuke õudne, aga on äge ka. Pärast tantsin natuke vihmas ja õnnelik on olla.
*
Jõuame Viljandisse ja ma astun sisse oma unistuste korterisse. See on täpselt korter, millest ma olen unistanud kaua mäletan – et oleks katusealune ja et oleks magamislavats, et oleks rõdu, et oleks punaste katuste vaade, et oleks hubane töönurgake. Ja see korter on kaheks päevaks meie päralt! Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Nii õnnelik, et ma saan korraks elada oma unistustekorteris, et on ees mõnus nädalavahetus koos kõige kallimatega. Et saab minna end tuulutama ja et saab minna ujuma ja et saab istuda rõdul ja lugeda raamatut ja et saab avastada uskumatult armast Viljandit. Ma ei tea, kuidas ma varem ei teadnud, et Viljandi on KOHUTAVALT suurepärane koht?! No ilmselt ei saagi linna tundma, kui trajektoor on ainult kas Viljandist läbi või siis folgitelkide vahel. Viljandi on nagu üks suur Karlova. Ma elaksin seal tõesti heameelega, kui oleks võimalus seal ka tööd teha…
Hiljem söön pestospagette kirsstomatite ja mozzarellaga, unistan oma kodust, armastan oma ema ja last ja meest ja lähen ja rokin. Imelise vaatega lossimägedes. Ja kui Bombillaz laulab, et päike paistab peale, me tantsime ja nii ongi, et päike paistab peale. Ka selle ühe peale. Ka sinule.
*
Ma istun koos M.-i, tema mehe ja kahe imearmsa põngerjaga Püssika välikohvikus. Ma pole M.-i näinud kolm aastat, ta on Eestis külas lõpuks, aga meil mõlemal on tunne, nagu see oleks olnud eile, kui me viimati kallistasime. On magusvalus – eriti pole aega, titt ootab ja edasi juba minek sünnipäevale, tahaks M.-iga rääkida kokku maad ja ilmad ja ma tunnen end süüdi, et olen hüljanud MSNi ja Skype’i, aga samas on kõik nii nagu vanasti, kui me olime lahutamatud. Ainult et nüüd ei räägi me poistest, vaid räägime lastest ja elust. Tuleb M.-i ema, kelle aina õnnelikumaks muutuva elu üle on mul suur hea meel. Nad joovad minu soovitusel Somersbyd, ma söön imehead kanasalatit ja vaatan M.-i lapsi, suutmata ära oodata, mil minu oma nii asjalikus eas on.
“Jah, nad arvasid vahepeal, et mu isa nimi on Ommik,” räägib M. “Selleasemel, et öelda vanaisa, ütlesid nad Ommik. No sellepärast, et alati kui ta Skype’i ilmus, teatas ta: “Ommik!””
Ma hirnun, kõht kõveras. “Nojah, ma saan su lastest täitsa aru. Ka mina arvaks lõpuks, et keegi, kes ALATI tuppa sisenedes peab vajalikuks teavitada, et ta on Ommik, järelikult on Ommik!”
*
Me istume Tannu emaga kuumal saunalaval. Ma just olen saanud palju häid uudiseid, ma just olen jõudnud paljude sõprade ja sõprade naistega (kes on ju ka tehniliselt sõbrad ja kes kindlasti oleksidki sõbrad, kui mul oleks võimalus nendega sõprust aretada, kui meie kontaktid ei piirduks vaid sünnipäevatamistega) vahetanud palju armsusi ja rämedusi ja nende üle hirnunud. Ma olen just söönud maailma parimat suppi, just näinud ilutulestikku, just jõudnud hakata mõtlema selle üle, kui imelik see on, et mu sõbrad saavad 30. Me räägime Tannu emaga maast ja ilmast ja ma saan aru, kui puudust olen ma temast tundnud ja kui kummaline see ikka on.
Ja samas, kui hea on, et inimesed su elust ikkagi ei kao. (Mõne erandiga küll, aga siiski.)
*
Me istume diivanil. Pussakas näeb mingit und, läbi une teeb hääli ja vahepeal aevastab naljakalt. Sõpsur magab teises toas, toas on meeldivalt jahe, Miuks ronib kaissu. Mul on arvuti süles, Abikaasa oma on laua peal. Me teeme omi asju, koos vaikides, akna taga kolistavad trammid, suve pole enam kaua jäänud, ma olen hirmväsinud, aga seljataga on üks ülimõnus nädalavahetus.
Ootamatult Abikaasa pöördub ja teeb mu põlvele musi.
Vaikides teeme omi asju edasi, ainult et minu suunurk tõuseb naerule.
Homme lähen üle pika aja jälle lugejatega kohtuma ja sel korral on mind külla kutsunud emadegrupp “
Abikaasale kingiti sünnipäevaks Jüri Pino raamat “Sakuska” ja mingil hetkel lugesin ma selle läbi. Jah, just, lugesin läbi! Kas kunagi varem on saanud retsepti(dega)raamatut lugeda? Ma ei tea, mina küll ei viitsi kokaraamatuid LUGEDA. Ma vaatan pilte ja koostisaineid, märgin ära põnevad retseptid, mida kunagi võiks teha ja nii ongi. Siis läheb raamat riiulisse oma aega ootama.
Rents on üks ägedamaid blogijaid, kes