Tag Archives: mujal

vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

daki 27. jaan. 2012 hoomamatu 8 Replies

Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:

Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.

Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.

Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”

Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.

Tänavsuu ütleb ka, et armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.

Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.

Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.

Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.

Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.

Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.

pildike abielust

daki 25. jaan. 2012 hoomamatu 18 Replies

Sõidame Abikaasaga Saaremaale. Räägime igast asjadest, nagu roadtrippidel ikka, aga hetkeks on tulnud vestlusse paus. Ühtäkki…

Daki: “Miks on tellised just nii suured, nagu nad on?”
Abikaasa: “See oli omal ajal tohutu edasiminek ehituses. Erinevalt suurtest kividest või palkidest sai nüüd üks mees müüriladumisega hakkama, ei pidanud enam mitu töölist olema.”

Mõtlik vaikus.

Daki: “See on ikka täiega veider, et sul see vastus kohe varrukast võtta oli.”
Abikaasa: “See on ikka täiega veider, et sul üldse selline küsimus pähe tuli.”

Ja siis tulid tee äärde põdrad. Looduse awkward-faasis teismelised, kes ei oska oma pikki jäsemeid kuhugi panna ja liiguvad nagu oma tegevuses ebakindel liigendnuga.

lahkuminekutest

daki 18. jaan. 2012 hoomamatu 8 Replies

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.

Mangi horoskoop – mis läks täppi, mis mitte?

daki 9. jaan. 2012 hoomamatu Leave a reply

Nagu te teate (või kui ei tea, siis kohe saate teada) olen ma andunud horoskoopide lugeja. Ma isegi ei ole kunagi eriti juurelnud selle üle, kas ma neid usun või mitte, aga mulle meeldib neid lugeda. Eriti meeldib mulle lugeda Sõnni horoskoope. Sest on ju high-larious lugeda, et Sõnn peaks “pingutama rohkem tulemuste nimel” (ja vaadata, kuidas samal ajal Mila keerata üritab) või on Sõnnil “tulemas kodused päevad, naudid lähedust ja sõnadeta armastust”. Lää!

Igal juhul, vaadelgem siis, kuidas härra Mang möödunud aastaga täppi pani. (Kursiivis Maalehest pärit Mangi horoskoop Veevalajale 2011. aastaks (kärbitud versioon), tavalises kirjas minu kommentaar.)

Tuleb põnev aasta. Veevalajatest saavad arvamusliidrid. Neil on maailmas toimuva kohta oma arvamus kogu aeg, kuid mitte alati pole nad valmis seda demonstratiivselt esitama. Sel aastal tekib neil tahtmine välja öelda kõik, mida arvavad, ja neid kuulatakse. Siiski ei tohiks muutuda psühhohuligaaniks ja endale vastumeelseid inimesi sarkastiliselt rünnata. Õnneks esineb sellist kalduvust vaid vähearenenud Veevalajatel. Maailm püsib ja on huvitav tänu oma mitmekesisusele – ka erisuguste arvamuste poolest.

Psühhohuligaan olen ma ainult kodus ja teki all. Ja sarkastiline? Kes? Moi? Tundub, et ma olen vähearenenud Veevalaja.

Märtsis püüab ta lõpetada aasta algul alustatud projekte, kirjutab hulga kommentaare, ajalehtedele artikleid. Loeb kodus üle oma rahatagavara ja kuu lõpul sõidab Pariisi koos uue sõbra või sõbratariga. Need, kes juba aastaid välismaal elanud ja töötanud, tulevad koju tagasi.

Pariisist näen ma jätkuvalt aastaid juba vaid und. Märtsis ma tõepoolest kirjutasin palju, et enne sünnitust kõikide asjadega ühele poole saada, aga reisil – hah, ma palun.

Kuhu Veevalaja ka ei sõidaks, ikka satub ta seltskonna keskpunkti. Tema arvamustest ollakse huvitatud, tuleb ka pakkumisi astuda kõikvõimalikesse organisatsioonidesse. Uraani hea mõju tõttu võib see tähendada astumist looduskaitseorganisatsiooni, mõnel ka roheliste parteisse.

Mitte keegi ei kutsunud mind kuhugi! Päh!

Mais on Veevalaja kodusem ja perekesksem. Ta arutab suve ühiselt veetmise võimalusi, tegeleb korteri või maja sisustamisega, ostab senikuulmatuid asju: kelli Loitsukellerist heade vaimude ligimeelitamiseks, lõhnaküünlaid, esoteerilist kirjandust, püüab perekonda või kogu suguvõsa ökoloogilisele rajale pöörata. Üldse viib ta mais läbi suuri muutusi eraelus.

Nojah, eks ta ole, elu muutus tõesti kardinaalselt. (Kas sellepärast ei tulnudki aprillis ära, et Mang ütles, et mais muutub alles elu?! Mang, kurat!) Ekstravagantsetest ostudest – rinnapump, näiteks. VÄGA ESOTEERILINE. Vaimudest ei hakka rääkimagi!

Juunis muutub Veevalaja sotsiaalselt aktiivsemaks – võib-olla üleliiagi. Ta püüab väga emotsionaalselt tõestada, et tema mõtted, mis teistele tunduvad utoopilised, on õiged. Mais sündinud mõtteid püüab ta juunis viia ühiskondlikule tasandile, kuid veendub õige pea, et enamiku inimeste alalhoidlikkus ja mõttelaiskus takistavad asju lõpule viimast. Jaanipäevast alates väheneb tema eksalteeritud olek veidi ja ta tunneb rahuldust ka kitsamast seltskonnaringist.

Jaa, ma mäletan küll, et juunis reisisime me palju ja see vist oli ühtlasi ka aeg, kui ma ainult titest rääkisin…

Septembris on ta emotsionaalselt üles kruvitud, täis sarkasmi ja võtab ümbritseva terava kriitika alla. Nüüd saavad tema käest kõik: ülemused, alluvad ja sugulased. Tema üle eriti ei pahandata, sest paljuski paistab tal õigus olevat.

MINA tean küll, et mul on õigus, aga ei ütleks küll, et teised väga mõistvad mu tänitamise osas oleksid. Peagi võetakse mind ilmselt tüütuna arvele ja hakatakse tüütuabiraha maksma, sest ma lihtsalt õiendan kogu aeg.

Oktoober näitabki tema populaarsuse uut kasvu, eriti nooremate inimeste seas.

Mila hakkas mind tõepoolest kuidagi rohkem hindama. Näiteks hakkas paremini magama ja ise kaissu tulema ja minuga koos naerma. Jajaa, oma lapse hulgas olen ma väga populaarne!

November lisab siiski pingeid, sest oktoobris kätte võidetud töökoht on toonud ka palju kohustusi, ning inimesed, kes teda aidanud, ootavad nüüd vastutasu ja töötulemusi. See aga takerdub isiklike ja ühiste huvide sobimatuse taha.

Ehk siis peaks tööd tegema, aga ma ei oska ja aju on surnud ja tunde ööpäevas on liiga vähe. Nii on, nii on…

Detsembris tuleb need vastuolud ära lahendada. On näha palju paberitööd ja kokkulepete dokumenteerimist, ohtu võib tekitada liigne kiirustamine asjaajamisel. Aasta lõpp paistab silma meeleolu tõusu ja sisemise rahunemisega.

Nojah, saime oma ohud, kui korteriasjaajamisega kiirustasime… (ei hakka sellesse laskuma hetkel) Aga paberitööd ja dokumenteerimist oli ILGELT. Töö, pangalaenud, notarid, kinnisturaamatud, üleandmise-vastuvõtmise aktid, Eesti Energia ja nii edasi.

Ja aasta eelviimasel päeval saime kodu võtmed kätte ja ma tundsin, et VIIMAKS olen ma kohal.

Mang: bring it! Palun 2012. aastaks ennustada, et alustatud remondid viivad kõik Veevalajad valuta lõpuni ja pappi on jalaga segada! Jah?

Naabrinaine, Rootsireis ja teised

daki 6. jaan. 2012 hoomamatu 9 Replies

Meie (st minu, Naabrinaise, DMi (11), Katsi ja Kats+ühe (džiisas, ma enam ei tea, kuidas inimesi nimetada SELLES AVALIKUS KOHAS SIIN)) šopingureisi Rootsi iseloomustab suurepäraselt järgmine dialoog. Õigemini, see pole isegi dialoog, see on pigem triloog. Ei, isegi mitte triloog või kvatroloog, vaid hoopis pentaloog.

Stockholmi METROOST (vuhuu!) välja astudes ja linna jalutades tegevuskava planeerides.

Kats+1: “Mis me siis nüüd teeme? Kuidagi eriti imelik on iga nurga peal arutada selle üle, mis me edasi teeme. Otsustaks kohe ära.”
Daki: “Oleneb, kes mida teha tahab.”
Naabrinaine: “Praegu vihma ei saja, võiks kohe turistitamise ära teha.”
Daki: “Mina olen ka turistitamise poolt. Ja siis kuskil kohtume mingi kell lõunapausiks ja vaatame edasi.”
Naabrinaine: “Jah, mina tean, et ma tahan käia H&Mis ja Halensis ja siis veel mõnedes poodides.”
Kats: “Mina tahan ka Halensis käia!”
Kats+1: “Mina tahaks lossi ikka näha, kuidagi imelik oleks Stockholmis ära käia lossi ja Riksdagi nägemata.”
Naabrinaine: “No davai! Siis teeme nii, et käime turistitame, siis šoppame ja siis kohtume lõunapausiks, vahepeal on kõigil õigus hargneda.”

Siis selgus, et peamine probleem on selles, et keegi ei tea, kus nad on ja kus peaks kohtuma. Välja arvatud Naabrinaine ja DM muidugi. Nemad teadsid alati täpselt, kus nad on. Naabrinaine on üldse väga uhke oma võime üle alati teada, kus ta on. Aga ta kõnnib ka nagu hull. Seega – midagigi kasu sellest hullumeelsest kõndimisest. Igal juhul. Käisime ja turistitasime ära. Siis käisime ja šoppasime ära, vahepeal omavahel erinevates H&Mides põkkudes, vahepeal üle tänava teise poodi joostes, et teisele riiete kohta nõu anda, vahepeal kohvitades.

DM: “Ma panin endale telefoni äratuse, mis kell me peame hakkama linnast liikuma, et laevale jõuda.”
Naabrinaine: “Jah, me käisime spetsiaalselt seda infoletis küsimas.”
Daki: “Mis kell siis?”
Naabrinaine: “16:15.”
Daki: “Mis aja järgi?”
Naabrinaine: “Rootsi.”

Järelikult leppisime, et kohtume Halensi juures 16:15.

Siis selgus, et me kõik oleme erinevas ajas. Mina olin Rootsi ajas, teised olid vist Eesti, Nigeeria, Põhja-Korea, Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogochi ja Kanada aegades. Igal juhul ei suutnud me ühelgi korral, mil keegi kelleltki kella küsis, üksmeelele jõuda ja lõpuks leppisime määratlustega: “kohtume tunni pärast” või “meil on aega tund ja veerand – Eesti aja järgi või?”.

Hakkan mina siis vaikselt otsi andma (vt ka merehaigus, väsimus, šopinguüledoos) ja otsustan, et suudan selle tund, mis on jäänud viimase kogunemiseni, ühe tänavanurga peal hängida küll. Ja siis tekkis küsimus: kus, kurat, on see tänavanurk, kus hängida?! Meenutasin olulisi lausekatkeid.

Kats: “Halens on seal, näed, seal.”

Naabrinaine: “Halens on H&Mi vastas.”

Kui keegi on käinud Stockholmis, siis ta teab, et seal pole võimalik hingegi tõmmata ilma kogemata mõnd H&Mi inhaleerimata. Igal juhul, seisin siis mina keset šopingutänavat, suremas merehaigusse, titeigatsusse, šopinguüledoosi ja väsimusse. Otsustasin sisse astuda esimesse suurde hoonesse, mida vist Kats oli enne juhatanud. Oodatud allahindlusparadiisi asemel olen aga hoopis sattunud… hmm, ma tahtsin kirjutada Rootsi Stockmanni, aga… Eh, njah. Ühesõnaga, sattusin hiigelpoodi, kus kõik käisid, väike näpp püsti ja põhimõtteliselt sai valida, kas Hilfiger või MiuMiu.

Helistan.

Daki: “Mm… Kas ma olen vales kohas või… Aga kus me kohtuma pidimegi?”
Naabrinaine: “Halensis.”
Daki: “Siis ma olen vales kohas. Kus see Halens ongi?”
Naabrinaine: “Sealsamas Kulturhuseti platsil. H&Mi vastas.”
Daki: “Jah, siin ma olengi, aga… See pole ju Halens, see on Åhlens. Mitte nagu postimüügikataloog haalens, vaid oolens!”
Naabrinaine: “Jah, seesama.”
Daki: “Nojah, siis ma sain valesti aru.”
Naabrinaine: “Ühesõnaga, sa pole rahul ja sa helistad mulle.”
Daki: “Nojah… Ma arvasin, et ma olen vales kohas.”
Naabrinaine: “Alati sa helistad mulle ainult siis, kui sa pole rahul.”

Hiljem selgus, et vist keegi peale minu Åhlensis ei käinudki, küll aga said väisatud meie kõigi poolt vist kõik H&Mid, mis üldse iial Stokcholmi rajatud on.

Ma pole end kunagi varem nii tõupuhta eestlasena tundnud.

Õhtul laevas pidasime me väga valjuhäälset pentaloogi, okei, kvatroloogi – sest DM läks magama – üheaegselt ja täna jõudsime järeldusele, et me peame kõik ikkagi ka homme kohtuma. SEST ILMSELGELT VEEDAME ME KOOS LIIGA VÄHE AEGA.

Ja ehk saab vaene Kats+1 kõik oma lood siiski ära lõpetada, mida ta alustada üritas. Sel ajal, kui me kvatroloogi pidasime. Vaene mees. Ja kõik need H&Mid, kust ta läbi veeti… Rääkimata merehaigusest. (Katsile helistades selgus, et Kats+1 oli täna pliidi kohal süüa tehes lihtsalt edasi tagasi kõikunud, sest ta sisekõrv ei suutnud leppida, et torm on lõppenud.)

Elu.

aastalõpp

daki 29. dets. 2011 hoomamatu 10 Replies

Aastalõpud on mu lemmikajad. Noh, esiteks loomulikult JÕULUD!!! Aga ma täiega armastan ka lihtsalt aastalõppe. Mulle meeldivad kõik ajakirjad ja ajalehed, mis teevad tagasivaateid, meeldivad aastavahetusprogrammid, meeldib teha plaane ja nostalgitseda. Mul olid suurejoonelised plaanid ka blogis kokkuvõtteid teha, aga teate, ma olen väänelnud need päevad kusagil masenduse, närvihaiguse ja juurikas-olemise sfäärides, mul on tunne, et ma olen kogu maailmaga tülis ja laps teeb mingeid trikke jälle, mis tähendab, et ma napilt jõudsin täna kokku panna traditsioonilise fotovideo (tuleb homme). Seega teen igasuguste suurejooneliste postituste asemel hoopis memet. Vot nii. Tädi Becky käest võtsin ja tõlkisin ära kah, natuke kohandasin.

1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?

Sünnitasin. Mäki ostsin. Aga peamiselt ikka see sünnitamise asi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma enam aastaid ei tegele selliste rumalustega. Tõenäoliselt lubasin ma sünnitada ja uuel aastal samal ajal enam mitte rase olla. SAKSESS! Järgmisel aastal? Sama lubadus. Miinus sünnitamine.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Hull tittede aasta on olnud. Õde hakkab kohe-kohe pihta (kuigi vist uude aastasse jääb see pigem), Andris sai isaks, P&P said lõvilakaga plikatirtsu vanemateks, Ssiki ja Priit said priidupoja õnnelikeks omanikeks, Liis tõi ilmale maailma coolima kriipibeebi, Marta ja Potsu ja nende pruunisilmne Nööp, Epp ja Justin ja nende Maria… Oh, ja muidugi Mann, mu raseduskaksik ja Elias, Emiliana peaaegu-kaksik, no paar nädalat siia-sinna. Uh. Kellegi kindlasti unustasin ära.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ma mäletan, et üks esimesi asju, mida Abikaasa mulle sünnitusmajas ütles, kui titt oli väljunud, puhtaks pestud ja kõhule pandud ning teised lahkunud, oli: “Vahepeal said nad Osama kätte ja tapsid ära.” Tõenäoliselt oli minu vastus midagi säärast: “ÕUMAIGAAD! Ta KINDLASTI reinkarneerus Emilianana!” Elu on seda ainult tõestanud.

Aga ei, õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?

Vann!

6. Mis riike külastasid?

Soomes käisime. Rootsi pidime kah minema, aga jääb vist uude aastasse.

7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Noh, loomulikult 2. mai 2011. Aga meeles on ka 24. november 2011, mil mu laps hakkas seisma. 14. detsember, mil ostsime oma kodu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Uh, et ise olen elus ja laps on veel elus. See on juba täitsa kõva sõna.

Üks raamat sai ka valmis.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma absoluutselt ei tea enam, kes ma olen.

Ja no nii palju autojamasid, kui mul on sel aastal olnud, see on ikka professionaalne läbikukkumine juba.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

SABAKONT, mu FAKING SABAKONT! Umbes pool aastat pärast sünnitust alles suutsin ma normaalselt istuda ja püsti tõusta. Tramaivõi.

11. Möödunud aasta parim ost.

Loodetavasti osutub korter parimaks ostuks. Tehnikat olen ka kõvasti sel aastal ostnud, nii et väiksematest asjadest on end tõestanud fotokas, arvuti, telefon, Kindle… Sellest kõigest mõnes muus postis.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Einoh, ma ei tea. Kui Naabrinaist poleks olnud, siis oleks ma tõenäoliselt juba surnud. Või siis vähemalt vigane.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Naabrite. TEISTE naabrite.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Rahapäevik ütleb, et toidupoodi, sest OBVIOUSLY. Olete te muidu ikka toiduhindu näinud!?

Tehnika peale läks tegelikult ikka SITAKS.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

FOO FIGHTERS!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?

Foo Fighters – Arlandria

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem. NII PALJU KÕHNEM! MIINUS ÜKS LAPS KÕHNEM!!!

iii. vaesem või rikkam? Vaesem. Vt ka p 14, p 11.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud. Oh kuidas ma tahaks, et ma oleks rohkem maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Üleval olnud. Närvihaigestunud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Oh cmon, meme. Ma olin ju enamiku ajast rase või postrase.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Uutest “New Girl”, “Terra Nova”, vanadest “Castle”, “Firefly”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ega vist.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin ikka natuke, suurima elamuse pakkus ilmselt “Lohetätoveeringuga tüdruku” triloogia. Ja muidugi Hargla apteeker Melchiori lood!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oh, neid oli ka palju. Dredg, Outloudz, Zaz, Mumford and Sons.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Lapse. Kodu. Auto korda.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma ei vaadanud üldse eriti filme. Või noh, vaatasin, aga ei mäleta. “Red” oli hea, aga kas just parim… “Rummipäevik” ilmselt on, aga ma pole seda veel näinud, nii et…

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain vist 27. Mida tegin, ei mäleta. Seda mäletan, et Abikaasa perekond käis külas ja ma olin väga rase ja mul kõik kohad valutasid. Õigel päeval – ei mäleta. Ei viitsi blokki vaadata ka. Äkki käisid Siki ja emme külas? Ei mäleta…

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui see kuradi auto poleks enamiku ajast paranduses olnud… Kodurahule oleks see kindlasti väga palju paremini mõjunud. Mees oleks kah võinud rohkem kodus olla, aga noh, võibolla järgmisel aastal.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Aasta esimene pool: ühed ja samad püksid, kaks-kolm erinevat suurt tuunikat. Aasta teine pool: dekoltee! Aasta lõpp: poisipea!

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Naabrinaine. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ants Laaneotsa ametiaeg sai läbi. Ta on absoluutselt üks mu lemmarmehi sõjaväes (no okei, kõigepealt on ikka oma mees, siis Naabrimees ja Katsi mees ja V. ja Twilight ja kõik need teised ägedad ja siis on Laaneots) ja ma olin nii kurb, et ta ära läks. A muidu ma ei tea poliitikast hetkel mitte midagi. MITTE MIDAGI. See, et Kaja Kallas emaks sai, ei ole päriselt poliitiline teema ju.

34. Keda igatsesid?

Aasta esimene pool: oma lapsega kohtuda. Aasta teine pool: oma tervet mõistust.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Konkurentsitult Emiliana-Osama.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.

Rasedus saab ühel hetkel päriselt läbi, isegi kui see nii ei tundu. PS: Sünnitama tasub relv kaasa võtta.

jõulud Belfastis

daki 26. dets. 2011 hoomamatu 9 Replies

Nagu Naabrinaisele lubatud, kirjutasin jõululoo pealkirjaga “Jõulud Belfastis”.

Lugeda saab seda Delfi Naistekast. 1. osa, 2. osa, 3. osa.

Tartus olid lumised jõulud, Tallinnas on varakevad. Elu.

Hiljem: Hahaaa! See on hoopis jõulutorm Dagmar, mis väljas möllas ja mul magada ei lasknud.

Kati Murutar “Projektilaps Pärnust”

daki 29. nov. 2011 hoomamatu 7 Replies

Mul on lugemisvõlg taevani. Ja sellega seoses ka kirjutamisvõlg, sest olen Epule lubanud, et kirjutan kahest Petrone Printi uuest raamatust. Raamatud sain juba suve lõpus, aga lugemine on, jah, soiku jäänud. Igal juhul, nüüd õiendan pool võlast.

Lugesin “Aja lugude” sarja raamatut “Projektilaps Pärnust”, kus Kati Murutar lahkab oma lapsepõlve ning portreteerib enda läbi 1970.-80ndaid aastaid Nõukogude Eestis. “Projektilaps” tekitas mus nii palju segaseid emotsioone, ei oskagi neid kohe otsast harutama hakata.

Ma olen Katiga mõnel korral kokku puutunud. Kunagi kirjutasime me koos tema (ja Inga Raitari ja Aita Kiviga) raamatu “Seiklus neljale”. Siis kohtusime, kui käisin temaga Naiste jaoks lugu tegemas. Ja mõnel korral vist veel. Ma mäletan, et kui ma teda esimest korda nägin, siis ma natuke kartsin – noh, kogu see meedias kujunenud pilt temast – ja ma olin ääretult üllatunud, et tegu on nii toreda inimesega. Praegu sellele mõeldes tunnen ma piinlikkust, et mul eelarvamused olid.

Jah, Kati on loodusjõud, väega naine. Ta teeb teinekord asju nii, et laiem üldsus ei pruugi seda mõista, aga ta süda on nii õiges kohas. Ja nagu kõik me ülejäänudki, tahab ta teha oma väikseid asju – kirjutada, loomi kasvatada, talus möllatada, armastada ja olla armastatud.

Tema lapsepõlvelugu avas natuke seda, miks Kati on kujunenud just selliseks, nagu ta on kujunenud, aga ma ei suuda raputada endalt tunnet, et ta jättis väga palju ütlemata. Mingil põhjusel on tunne, et selle kirjapandud loo taga on veel üks lugu.

Samas ei saa süüdistada raamatut detailivähesuses või kirjutajat enda tagasihoidmises. Emotsioonitult, isegi külmalt laotab Kati lugeja ette võikad faktid oma teismeeast ning ei anna hinnanguid, ei endale ega neile juhtumitele. Küll aga annab ta karme hinnanguid tolleaegsetele meestele, kelle kõrval teised Väega naised end madaldasid, keda poputasid ja süles kandsid. Milleks? küsib Kati. Milleks on naisel vaja üldse mingit sellist loikamit enda kõrvale?

Mehed on mõttetud, sisendas talle vanaema, kellega Kati oli väga lähedane. Ja seda Kati ka terve oma nooruspõlve nägi. Mehed tulid ja läksid, enamasti purjus. Meestel olid karvased rinnad ja lihases jalad, higihais ja puuduvad hambad. Aga ometi leidus nendegi seas pärle, olulisi mehi, kes ei olnudki kõik mõttetud. Kes oskasid “pahkeldada”, kes viisid ekskursioonidele, kes õpetasid. Aga ometi polnud ükski neist päriselt see mees, keda väike Kati kõige enam igatses – isa. Päris isa. Isa, kes teda tahaks, kes temaga olla oskaks, kes temaga olla tahaks. Kelle jaoks ei oleks ta vaid projektilaps.

Suur isa-nimeline tühjus vist haigutabki raamatus. Isast on raamatu alguses päris mitu peatükki. On. Aga see, et tema kohalolu oli isa enda jaoks kohustuslik, et Kati oli saadud suure planeerimise ja võrguheitmise tulemusena, et tegelikult ju isa ikkagi praktiliselt polnud – see kõik jättis jälje. Nii Katisse kui Kati raamatusse.

Sellised on paraku tuhandete eesti naiste saatused. On emad, on vanaemad, on võimukad naised, aga pole isasid. Isad on ära. Isad ei taha lapsi, neid vääksuvaid pampe. Isad tahavad rahus teha tööd ja/või juua. Isad tahavad joosta noorte tüdrukutega baarepidi, isad tahavad vähem kohustusi ja rohkem lõbustusi. Või siis lähevad isad ära ja ei tulegi kunagi tagasi. Lähevad erinevatel põhjustel – erinevatel aegadel ongi olnud erinevad põhjused. Aga selline on paljude eesti naiste saatus. Meesteta saatus. Isadeta saatus.

See oligi vist peamine, mis jäi mulle “Projektilapsest” hinge. See salamisi karjuv igatsus isa järele.

Aga oli helgeid hetki ka, naerdagi sai. Kuigi raamat ei olnud nii mahlakas, nagu on Kati ilukirjanduslikud tekstid, oli ta seda ausam. Vaikne tagasivaade. Kirurgiline kihtide eemaldamine iseendalt, oma minevikult. Ja sellelt ajastult, kus Katil oli õnn või õnnetus suureks sirguda.

Kalle Lasnist

daki 22. nov. 2011 hoomamatu Leave a reply

Seoses Occupy Wall Streetiga räägitakse viimasel ajal palju Kalle Lasnist – eesti päritolu kanadalasest, kes selle liikumise algatas. Aastal 2005 olin ma värskelt ülikooli lõpetanud ja intervjuu temaga oli üks mu esimesi lugusid Õhtulehele. Otsisin selle praegu üles ja märkasin, et Lasn ütles juba toona, täpselt kuus aastat tagasi, et globaalne majandus kukub paari-kolme aastaga kokku.

Huvitav, et see mulle meelde ei jäänud.

Mulle jäi hoopis meelde, kuidas ma inglise keeles Õhtulehe Tartu vanas kontoris telefoniintervjuud läbi viisin, ajavahe tõttu hilisõhtul, ja kuidas mu käed ja hääl värisesid. Fotograaf Aldo ja keegi veel vaatasid mind uudishimulikult ja see ajas mind veel rohkem närvi. “But your English is excellent!” rahustas Lasn mind ja me ajasime muhedalt üks pool tundi juttu.

Naljakas, mis asjad meelde jäävad.

Lugu ennast saab lugeda siin.

loomad ja triibud

daki 21. nov. 2011 hoomamatu Leave a reply

Alati, kui ma hakkan vaatama kuu jooksul monthly style postituse jaoks kogunenud asju (olgu, KAKS korda on nii juhtunud), siis olen ma rõõmus, et nii palju ägedaid shotte on kogunenud. Saadan need arvutisse, kustutan telefonist ära (sest ma tegelt ei talu, kui mul on sada miljonit sarnast pilti telefonis ja ma ei suuda kunagi ära oodata, et ma nad juba arvutisse saaks ja telefoni puhtaks saaks) ja siis avastan, et kaks või kolm pilti jäid saatmata. Kuuest. Või kaheksast. Ko kurat küll. KAKS korda olen nüüd sama reha otsa astunud! Oleks, et enne vaataks ära, mis pildid saadetud said, aga ei… Kohe vaja asuda kustutama…

Niisiis. Läksin Etsysse, sest Etsy teeb mul alati tuju paremaks. Vaatasin ilusaid asju, otsisin inspiratsiooni, panin neid ritta, mõtlesin lumest ja kodust ja triipudest ja igatsesin jõule. Ma vist polegi saanud mahti öelda, et ma ootan jõule juba sel aastal juulikuust saadik. Aga ootan! Ja nüüd lõpuks ongi nad käes. Hommikul sadas penoplastilund ja isegi kuuske käisime vaatamas juba.

Ühesõnaga. Pilte pean siis nüüd juurde tegema, nii hirmus uni on, et asjalikku kirjutada ei jõua, aga vaadake parem Etsyst ilusaid asju. Neist ükskõik mida võib vabalt mule jõuludeks kinkida. Triibud! Loomad! Triibud!

Arctic Fox Figurine by … BonjourPoupett… $36.00	Flirty Strapless Black … MJVOCouture $98.00	JOHNNY CASH man in blac… mediagraffitis… $100.00
Christmas tree earrings… Lepun $18.00	Workhorse bag in cherry… missibaba $185.00	Play with Me Cat (cat l… spunkyfluff $39.00
Squirrel Silhouette Fel… yespleasestudi… $8.00	Keep Calm and Wine On (… KeepCalmAndSta… $6.99	Funny striped bee hat …. Rougefox $18.00
Brian the Red and White… tweeling $20.00	Striped Owl Throw Pill… KainKain $22.00	Letterpress Recipe Card… 1canoe2 $46.00
SALE- Striped Boat Neck… riverbasinoutf… $15.00	Penguin Necklace, Le Op… leanimale $40.00	Stunning re-designed 19… nebauerandanth… $967.00