Tag Archives: m&n

MEHESÕNA: Oraalseks ja ajateenistus

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 Replies

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Kas on võimalik rahuldustpakkuv suhe ilma rahuldustpakkuva oraal- ja anaalseksita?

Tõenäoliselt on, juhul kui mõlema partneri seksuaalsed vajadused saavad selleta rahuldatud. Samas omalt poolt võib öelda, et oraalseks mõlemas suunas on liiga hea, et sellest loobuda.

Kuidas mehed sõpru leiavad?

Kogemata, ja tavaliselt on asjasse segatud alkohol.

Kuidas mehed oma sõpradega tülitsevad?

Üldiselt käib see kiiresti ning valusalt, kuid ununeb sama kiirelt.

Mida oma isale sünnipäevaks kinkida? Aastaid on kingitud umbes sokke ja lipse, ta koguaeg ütleb, et ei taha midagi ja tal kõik olemas. Lugeda eriti ei armasta, ehitada ja aias nokitseda küll, aga tööriistu tahab ise osta… Mida ma kingin talle?

Tõenäoliselt jääks ta rahule ka paki Marie küpsistega, isad pahatihti kipuvad olema sellised. Korralikus Islay viskiga muidugi ka raske mööda panna, eeldusel, et ta viskit joob.

Miks mõned mehed ajateenistusest kõrvale hoiavad?

Hirmu ja laiskuse tõttu vast kõige rohkem (vastutus on ju kohutav). Enamik noori kaitseväe-eelikuid ei tea, millega üldse tegemist on. Liigub parasjagu hirmsaid kuulujutte, millele puudub igasugune tõepõhi, muretsetakse ka “ületamatu” füüsilise koormuse pärast.

Mõni kardab igal aastal juhtuvaid õnnetusi, mis vast on üks mõistlikumaid põhjuseid, kuna õnnetusi juhtub ning vigastused on tõsised. Väga vähe on ka neid, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel keelduvad relva kandmast, kuid neile on olemas asendusteenistus kohustustest kõrvale hoidmise asemel. Siinkohalt olen ennast päris palju tsenseerinud, kuna väest kõrvale hiilivad šlangid, kellel ei ole selleks mitte mingit põhjust, ärritavad mind äärmiselt palju ning sooviks neid motiveerida mõningase vägivallaga.

MEHESÕNA: Miks mõned mehed auto kaisus magavad?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik «Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

 Miks paljud mehed arvavad, et kui naine saab kurjaks, on see nunnu?

Oleneb rohkem sellest, mille pihta kurjustatakse. Kui see on kõnealuse mehe arust jabur, siis võib see olla põhjuseks. Ei meenu, et oleks ise vihastamist nunnuks pidanud, mistõttu natuke keeruline paremat vastust anda.

Nii, oli üks kutt, sebisime mitu kuud, lõpuks magasime ka – ja pärast seda kadus kui vits vette. Ignoreerib täielikult. OK, ma saan aru, et ju siis ta ei taha midagi tõsisemat, aga miks ta seda öelda ei või lihtsalt otse? Miks ignoda?

Sest ignoreerida on lihtsam kui tegeleda. Eesmärk saavutatud, aeg uusi künkaid vallutama asuda.

Milline enda tervise (ja välimuse) eest hoolt kandev mees ei kasuta näokreemi?!??

Mina.

Küsimused sellest kommentaarist: Kas naine ei tahagi siis meeldida mehele, kellega ta koos elab? Kas meeldida tahtmine on tõesti naisele alandav?

Siin peaks alustama sellega, et kodu on minu silmis koht, kus tunda end mugavalt. Kui mugava enesetunde tagab seeliku kandmine, siis on see õige valik, kui mingisugused püksid, siis need jne. See mugavus muidugi puudutab ka elukaaslast, ühises kodus on vaja kompromissidega jõuda maksimaalse ühise mugavuseni.

Ja ma siiralt loodan, et meeldida tahtmine ei ole naistele alandav, kuid eks see sõltub ka austusest, mida mees oma elukaaslase suhtes näitab ning ei nõua naiselt sisuliselt enda jaoks iluasjaks olemist. Nagu elus ikka, lihtsale küsimusele ei ole tegelikult lihtsat vastust.

Mis teema meestel nende autodega ikkagi on? Mõni võtaks auto kasvõi ööseks kaissu, kui saaks. Mis mõttes???

Põhjuseid on erinevaid, auto võib sümboliseerida mõnele mehele tema vabadust, võimalust minna kuhu tahab ja millal tahab… Kuniks kütust kestab ja piirangutest kinni peab, – nagu ülejäänud elus – mis teeb kogu selle vabaduse vaid kenaks illusiooniks… Auto võib ka olla lihtsalt miski oma kätega kõpitsetud kaunike või siis sõpru ühendav lüli. Kui see ei oleks auto, oleks see midagi muud ja olgem ausad, mõni auto on ikka seks ratastel 🙂 Kuid nagu kõigi heade asjadega võib üleküllus viia nurka tulemuseni.

Kui ma mehele mõnest murest räägin, siis ta küsib kohe läbematult «Mida ma tegema pean?» Ühesõnaga kargab püsti ja on stardivalmis minema tormama, olenemata sellest, et minu teema temapoolset sekkumist ei eelda või ei võimalda. Miks mehed ei võiks lihtsalt ära kuulata ja kaasa mõelda, vaid kohe pea laiali otsas tulle tahavad tormata? Isegi kui tegelikult pole kuskil isegi mitte suitsu, tulest rääkimata.

Kui on soov midagi arutada, siis alusta ka juttu selliselt, anna selgelt teada, mis on vestluse siht. Siis pead taluma oluliselt vähem sellisest suhtumisest tingitud frustratsiooni. Miks mehed aga alati probleeme lahendama sööstavad on seotud evolutsiooniliste põhjustega: ellu jäid need kes kiiresti (ja korrektselt) probleemi tekkides tegutsesid.

Miks mehed pärast lahkuminekut enam oma eelmise elu laste eest hoolitseda ei taha? Ei taha kohtuda, tegeleda, kasvatada, raha ka ei taha eriti lapse jaoks enam anda?

Lihtsam on lõigata läbi kõik ühenduslülid enda ja potensiaalselt valusate mälestuste bahel kui käituda nagu mees ja võtta vastutus.

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 6 Replies

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.

Uus rubriik: MEHESÕNA!

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 15 Replies

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega lubage tutvustada uut rubriiki: Mehesõna! Selleks veensin ära ühe meessoost sõbra, kes aeg-ajalt on lubanud vaevaks võtta ja kõigile mehi puudutavatele küsimustele (oma perspektiivist) vastata. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks mehed koguaeg lontis kodupükste üle vinguvad? Miks ei või kanda kodus mugavaid riideid?

Olevusi, kes selle üle vinguvad, on keeruline meheks pidada. Loomulikult tuleb end kodus mugavalt tunda ning riietuda mugavalt. Üldse mitte riietumine on üsna töötav lahendus, kui kodupükste üle vingutakse. Kuid kokkuvõttes ei maksa lasta omas kodus endale riietumise kohta ettekirjutusi teha. Kui tegemist on nn “mehe” koduga, noh, ega temast kaua puudust ei tunneks vast…

Kas mehed omavahel saunas üksteise riistu ka piiluvad? Et võrdluseks, või nii…

Mis seal ikka piiluda, kui kõik täitsa avalikult nähtaval on! Muidugi teadmised anatoomiast paljastavad selle tegevuse vähese kasuteguri. Kuid juba bioloogia juures olles võiks ka ära märkida, et meeste jaoks on täiesti instinktiivne esimese asjana genitaalide peale vaatamine. Kipume seda ka koerte puhul tegema, hobustega aga mitte, sealne võrdlusmoment lihtsalt ei ole positiivne.

Miks mehed multitaskida ei suuda?

Samal põhjusel, miks mehed naiste vingumisvajadusest aru ei saa – kui tuuakse mingi probleem esile, siis see hõlmab praktilsielt kogu tähelepanu, kuna läheb korda. Multitaskitakse siis, kui on pohhui tulemusest.

to begin somewhere

hoomamatu 7 Replies

Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletigaparty on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!

Jõulud Belfastis 3

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu viimane osa. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad III

 

Edasine toimub otsekui filmis või unenäos. Vahkviha lööb silme eest mustaks ja ma kõnnin, üks jalg teise ette, kindlalt ja otsustavalt paarikese poole.

“Sa kuradi…!” Käsi tõmbub rusikasse, aeg hetkeks peatub. Ma pole kunagi kedagi löönud. Aga seal ta seisab. Ennast täis, uhke, häbiraasugi pole silmis. Ja mõelda, mina veetsin kõik need kuud süümepiinu tundes, teeseldes, maailma parimat naist mängides. Muretsedes tema tunnete pärast. Kaheldes, mõeldes, pingutades.

 

Käsi tõuseb, ma panen kõik need kuud valu ja vaeva sellesse ühesse liigutusse. Ma näen sellel ajaseismishetkel, et ta võpatab. Ja siis lajatan ma sellise paremsirge, mille üle Klitškogi uhkust tunneks. Meelike põrkub tagasi ja kaotab tasakaalu. Aeg hakkab uuesti käima, helid tulevad tagasi.

“Sa faking psühho!” karjatab Meelike ja üritab mulle küüntega näkku karata, kuid Toomas saab tast kinni. Lõpuks on ka Karmo reageerinud ja püüab mind tagasi hoida. Meelikese ninast tuleb verd, palju verd. “Sa murdsid mu nina, kuradi eit, raisk!”

“Rahunege maha nüüd, mõlemad!” käratab Karmo. “Vii Meelike siit minema, all on esmaabikapp olemas, minge küsige registratuurist.” Karmo jääb üllatavalt rahulikuks, ma üritan ta haardest välja rabeleda, kuid see ebaõnnestub. Toomas pomiseb midagi ja seisab hetkeks, veritsev Meelike käte vahel. Ta silmist paistab segadus, ta näib tõeliselt õnnetuna.

“Kaduge minema siit! Kao mu silma alt oma hooraga, raisk!” röögin, mus pulbitseb viha, adrenaliin kohiseb kõrvus. Ma olen valmis neil mõlemal praegu silmad peast kraapima. Olen kaine ja purjus üheaegselt, reaalsus on kokku varisenud. Karmo hoiab mind kindlalt kaisus, kui Toomas ja hüsteeriliselt kriiskav Meelike trepist alla komberdavad. Alles siis, kui nad on lahkunud, laseb ta mu lahti ja inertsist teen ma paar tiiru ümber iseenda, siis jalaga täiest jõust vastu seina virutades. Varvas saab haiget, mu porised saapad jätavad heledale küprok-seinale koledad kriimud. Vajun mööda seinaäärt põrandale istuma ja saan järsku aru, et mu nägu on märg. Katsun – need on pisarad.

 

Ja siis hakkan ma südamest naerma. Karmo vaatab mind kohkunult, kuid mida rohkem ma kõõksun, seda helgemaks läheb ta nägu ja lõpuks naerab temagi. Mees istub mu kõrvale maha ja me hirnume mitu minutit järjest, kuni enam ei suuda hingatagi.

“Kujutad sa ette…! Me tulime ju siia, et ise tuppa hiilida…!”

 

Lõpuks naer sumbub ja me istume veel tükk aega vaikides põrandal. Karmo hoiab mul käest ja silitab õrnalt paiste tõmbuvaid sõrmenukke. Neid samu nukke, millega ma just olin ta abikaasa nina puruks löönud. Aga ma olen kuulnud, et Belfastis kakeldakse kogu aeg, ta võiks olla sellega harjunud, mõtlen mõrult.

 

“Mis nüüd saab?” küsin lõpuks pärast vaikust, mis on tundunud tundidepikkune.

“Ma arvan, et võiks paar pitsi viina teha. Mul on pea jumalast tühi.”

“Mul ka. Ja samas on nii palju küsimusi. Kas nad on ammu koos? Kas see hakkas Belfastis? Miks nad midagi ei öelnud, vaid meid niiviisi lollitasid? Kõik need kuud olen ma tundnud end nagu hunnik prahti sellepärast, mis meil suve alguses juhtus ja mõelda, nemad niiviisi meie selja taga…”

“Nojah, aga kui tõele au anda, siis… Siis tegime meiegi ju sama.”

“Mnjah. Võib-olla poleks ma pidanud Meelikesele kallale minema…”

Karmo hakkab naerma. “Noh, nad on terve õhtu oma Belfastist jahunud. Nüüd said oma Belfasti, ükski iiri pidu pole täiuslik ilma selleta, et kellelgi nina sodiks lüüakse!”

Me naerame taas ja ma saan aru, et misiganes meie vahel suvel alguse sai, on alles. Kõik on alles, mul pole õnnestunud oma tundeid tema vastu maha matta.

“Tead… Me peame vist neljakesi maha istuma ja selle asja selgeks rääkima. Ja ma… vist peaks Meelikese käest vabandust paluma. Ma käitusin nagu hull.”

“Võib-olla ainult natuke. Aga sellepärast ma sinusse ju armusingi.”

“Sellepärast, et ma inimestele kallale lähen?” Ta ütles armusin. Ta armus! Sisemus juubeldab.

“Ei, sellepärast et sa oled nii ehe. Aus.”

Me suudleme, esimest korda üle mitme kuu. Kõik meenub. Tema maitse, tema pehmus, tema soojus. Ma sulan taas, nagu kordi varem.

 

Hommik näeb sellest põllupealsest hotellist lahkumas kaht paari. Me seisame veel hetkeks terrassil ja suitsetame vaikides. On kuulda Meelikese lurisevat hingamist, ta ühes ninasõõrmes tilpneb verine taskurätik. Mehed seisavad meie vahel, õhus on kergus ja lihtsus ja õige natuke kohmetust. Ma olen väsinud, õnnelik ja kergelt purjus. Keegi meist pole silmatäitki maganud, me istusime hotellitoas ja rääkisime, tundide kaupa. Alguses vihaselt, süüdistusi loopides. Siis apaatselt, tundetult. Fakte teineteise ette ritta seades. Ja siis juba me naersimegi. Olukorra jaburuse üle, oma õnnede ja õnnetuste üle.

 

Nüüd pole enam midagi vaja öelda. Väljas on ikka veel kottpime ja on hakanud sadama lörtsisegust vihma. Istun Karmo autosse ja vaatan läbi vihmamärja klaasi Toomast ja Meelikest ära sõitmas. Pori lendab kahte lehte laiali ja ma naeratan väsinult.

“Jõulud Belfastis,” ütlen ja Karmo hakkab jälle naerma.

“Täpselt. Jõulud Belfastis.”

Me sukeldume pimedasse detsembrihommikusse ja ma pole kunagi tundnud end õnnelikumana.

Jõulud Belfastis 2

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu teine osa.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad II

 

Ugh. Firmapeod on jäledad kõigile neile, kes päriselt selles firmas ei tööta. Viimased pool tundi on mikrofoni rääkinud mingi tundmatu mees minu jaoks arusaamatut juttu uutest trendidest laevaehituses. Ma joon juba kolmandat klaasi veini ning pilgu laval hoidmine on eluliselt oluline – Karmo ja Meelike istuvad meiega samas lauas ning ma kardan, et kui ma mikrofoni-kutilt pilgu peaks pöörama, lahvatan ma leekidesse. Ma tunnen iga oma ihurakuga, et Karmo on siinsamas. Ma võiks vanduda, et eristan ta lõhna, et kuulen üle kära ta hingamist.

 

Kõik pahvatavad naerma, naeratan püüdlikult kaasa. Ju ütles mikrofoni-kutt midagi vaimukat. Plaksutatakse. Kurat, see ju tähendab, et ametlik osa saab läbi. Veini, kus on vein?!

 

“Toomas, vala mulle veel palun,” nügin oma elukaaslast, kes pudeli võtab ja mu klaasi täidab.

“Kas kõik on korras? On sul igav?”

“Natuke. Ära muretse, vein aitab igavuse vastu alati,” naeratan virilalt. Toomas naeratab vastu ja ma tunnen end kohutavalt. Mis mul küll arus oli? Meelike kummardub Toomase poole ja ütleb midagi, läbi aplausi ei saa ma aru, mida. Toomas pahvatab naerma.

“Ma lähen hingan värsket õhku,” sõnan mehele ja tõusen kiirelt, rahvast täis saali selja taha jättes. Raskus tahab lämmatada.

 

Toomase tagasitulekust saadik olin ma kõik need tunded endas kuhugi sügavale ära matnud. Ma olin kindel, et suudan meie elu ja suhet jätkata samalt kohalt, kus see pooleli jäi. Alguses õnnestuski see päris hästi. Mul oli Toomasega isegi hea koos olla, vana sõber oli lõpuks tagasi jõudnud. Aga see miski, mis oli meie vahel enne olnud, oli kadunud. Robotlikult mängisin ma armastava naise osa, täpselt nii nagu ma seda olin aastaid teinud. See ei olnud keeruline, see tuli lihtsalt ja loomulikult. Kuni ma Karmole ei mõelnud, suutsin ma täiuslikult rollis püsida. Toomas vahet ei märganud, sujuvalt leidsime me taas oma ellu rütmi, mis mõlemale sobis. Käisime tööl, õhtuti vaatasime telekat või käisime väljas söömas. Nädalavahetused möödusid suvel sõprade külastamise tähe all, Toomas tahtis üle pika aja näha kõiki, kellega Belfastis oleku ajal suhted jahenenud. Sügisel tõmbusime tagasi, veetsime õhtuid kodus ja lihtsalt… kulgesime läbi päevade ja nädalate.

 

Ma seisan hotelli ees ja vaatan mustavasse pimedusse. Detsember on olnud harukordselt soe, lund pole ikka veel maha tulnud ja pimedad porised väljad mu ümber tekitavad masendust. Süütan sigareti ja tõmban salli tugevamalt ümber õlgade. See kuradi Belfast, kui seda poleks olnud!

“On ikka alles masendav ilm,” lausub hääl mu selja taga ja ma võpatan. Meelike astub terrassile ja süütab samuti suitsu. “Täpselt nagu Belfastis. Ainult üks pori, tuul ja plusskraadid. Ma lootsin, et vähemalt sel aastal on mul normaalne talv, eelmisel aastal jäi ju vahele.”

“Jah, meil vähemalt kestis talv vist aprillini.”

Meelike naeratab viisakalt. Piilun teda vargsi. Ta on ilus naine, pikk ja sale, graatsilise kaela ja aristrokraatliku ninaga. Ma saan aru, mida Karmo temas näeb. Rääkimata sellest, et nad jagavad huvi nende va laevade vastu, juhivad koos firmat ja oma abielu. Pealtnäha ideaalne paar. Kuid miks siis Karmo need kaks nädalat minuga veetis? Kas ma olin tõesti lihtsalt ajatäide? Aga kõik need saladused, mis ma vahetasime? Oma hinge teineteisele lahti laotasime? Kas see tõesti oli vaid ajaviide?

“Kuidas sul muidu läheb? Me polegi vist päris kaua näinud.” Meelike pöördub taas minu poole ja vaatab mulle uurivalt otsa. Kas ma kujutlen või on tõesti seal pilgus need sõnad: ma tean? Ei, see on kõigest mu must südametunnistus.

“Hästi. Rahulikult. Elu nagu elu ikka.” Ma magasin su mehega. Ma magasin su mehega. Köhatan ja kustutan suitsu. “Ja sul?”

“Ah, tead, jah… Imelik on Eestis olla. Oleme küll juba mitu kuud tagasi, aga ikka veel on tunne, et peaks poes inglise keeles rääkima. Noh, ja see ilm ei aita muidugi kaasa.”

“Ma lähen sisse tagasi. Mulle tundub, et täna tuleb palju alkoholi tarbida.” Taas viril naeratus. Ma ei oska kuidagi olla.

“Olen sinuga nõus. Ainult alkohol aitab need kohustuslikud üritused üle elada. Lähme!” Ootamatult haagib Meelike end mu käe külge ja veab tagasi sisse.  Teen südame kõvaks ja manan näole naeratuse. Mu tänane ülesanne on mängida Toomase naise rolli ja ma pean sellega hakkama saama. Ma saan sellega hakkama!

 

Kaks tundi hiljem oleme Meelikesega mõlemad täiesti purjus ja itsitame firma raamatupidajat, kes on laua taha magama jäänud. Toomas ja Karmo on langenud vaidlusse selle üle, kas tasuks ette võtta põhumaja ehitamine või mitte. Kuhu või kellele nad seda ehitada tahavad, ei saa ma aru, aga see vist polegi hetkel oluline.

“Sul on ää-ääretult seksikas mees, kas sa ikka tead seda?” pudistab Meelike ootamatult mu kõrva. Misasja? Seedin hetke ja katsun läbi veiniudu mõista, kas ta teeb nalja, on see äraspidine kompliment või…

“Sul ka!” purtsatab mu suu enne, kui joogine aju teda takistada jõuab.

Hakkame mõlemad naerma.

“Tead, sa oled alati mulle väga ägeda naisena tundunud. Ja et sa virisemata seda Belfasti-asja talusid, see oli sinust kena. Mina vist ei oleks seda nii rahulikult suutnud võtta.”

“Aga Karmo ju võttis ka virisemata kogu seda asja?”

“Oh, Karmo, tema muidugi!” Meelike kummutab klaasi põhjani, vaatab mulle kilavate silmadega otsa, hetkeks justkui midagi kaaludes. “Karmo ja mina… Noh, ütleme nii, et mul oli päris hea Eestist mõneks ajaks minema saada. Kuule, lähme otsime veel ühe pudeli!” Meelike tõuseb ebakindlalt.

“Kuhu sa lähed?” See on Toomas, kes on pilgu tõstnud ja naist vaatama jäänud.

“Veinijahile. Tuled ka?”

“Loomulikult!”

Ühtäkki olemegi Karmoga kahekesi jäänud. Ma tajun, et ma pole enam ammu adekvaatne, aga nimetu raskus mu seest on kadunud.

 

“Kuidas sul läinud on?” See on vist esimene lause, mille ma tänase õhtu jooksul otse Karmole olen suunanud. Ta vaatab mind ja ma näen ta pilgus… Ma ei saa aru, mida ma seal näen. On see igatsus? Kurbus?

“Ma igatsen sind kohutavalt.” Ta kummardub mu poole ja võtab sõrmedest. Ettevaatlikult, pinda sondeerides. Vaatan kiirelt üle õla, keegi ei pööra meile tähelepanu. Toomas ja Meelike on kuskile kadunud.

“Mina sind ka… Aga ma ei julgenud ühendust võtta. Pärast seda lennujaama, kus sa isegi mulle enam tere ei öelnud, arvasin ma, et nii jäigi.”

“Ka mina arvasin, et nii jääbki. Et ma suudan tagasi pöörduda. Kuid need kuud on olnud… Meelike ja mina, me elame paralleelelusid. Vist juba ammu.”

“Mis nüüd… mis see tähendab? Mida sa üritad öelda?”

Karmo vaikib, pigistab siis mu sõrmi ja ütleb: “Tule, lähme!”

 

Järgnen talle läbi pidutsevate inimeste, ta juhib mind hämarasse koridori ja läbi trepikoja hotelli poolele. Astun masinlikult, pea mõtteist tühi. Mind enam isegi ei huvita, kas see, mida me teeme, on hea või õige. Ma lihtsalt tean, et pean minema sinna, kuhu läheb Karmo. Ma lihtsalt pean.

Pöörame tubadeni viivasse koridori ja ühtäkki seisatame mõlemad ehmunult. Vastu seina on naaldunud paarike, ennastunustavas haardes.

Meelike ja Toomas!

Nad keeravad pea meie poole, Meelikese huulevärv on laiali, Toomase särginööbid lahti.

“Mida… kuradit?!”

Jõulud Belfastis

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutt.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad I

 

Autotulede valgusvihus ei ole näha suurt midagi peale porise maantee. Sajab uduvihma ja ma ohkan vaikselt.

“Mis on?” Toomas paneb käe mulle põlvele.

“Lund ikka veel ei ole,” lausun vaikselt.

“Ah, ongi parem ju. Belfastis pole peaaegu kunagi lund.”

Jälle ta oma Belfastiga! Ohkan veelkord. Auto sõidab läbi lombist ja pori lendab suures kaares aknale. Sõidame Toomase firma jõulupeole, mõlemad üles löödud, pestud ja kammitud. Toomase käsi on ikka veel minu põlvel ja ma tunnen ebamugavust. Pärast seda, kui Toomas oma pikalt Belfasti-lähetuselt päriseks tagasi koju jõudis, ei oska ma temaga enam kuidagi olla. Ja nüüd veel see jõulupidu…

 

Me oleme Toomasega juba mitu aastat koos olnud, vahepeal tundub, et suisa igavesti. Meie suhe on mõnus ja mugav, selles pole kunagi olnud suurt kirge, aga me kumbki pole seda ka otsinud. Sest, nagu Tom ise ütleb, on teatud vanuses tähtsam see, et sul oleks kõrval hea seltsiline. Mitte, et me vanad oleksime, oh ei. Aga enam mitte ka väga noored. Jäägu kired ja draama teismelistele, on olnud meie mõlema seisukoht.

 

Või vähemalt oli, kuni selle ajani, kui Toomas Belfasti tööle saadeti. Siis muutus kõik.

 

Mitte küll kohe alguses. Alguses töötas meie kaugsuhe väga hästi. Me skaipisime ja kirjutasime ning kord kuus käis ta kodus. Vaikselt õppisin ma taas omaette olema ja avastasin, et see polegi ebameeldiv tunne. Või mis ebameeldiv – see oli isegi ääretult meeldiv! Ma käisin trennis, kokkasin ainult endale, lugesin, kohtusin sõbrannadega, käisin omaette kinos ja teatris. Mõnus!  Ei olnud kellegi pidevat kohaolu, kedagi, kellele aru anda, üle pika aja sain ma arvestada ainult iseendaga.

 

Kuni ühel pärastlõunal jooksin ma juhuslikult kokku Karmoga, Toomase äripartneriga.

 

“Kas me juba kohale ei jõua? Kaua veel?”

“Kohe olemegi. Näed, seal üle põllu paistabki.” Pimedusest paistavad tõepoolest valgustatud aknad ja parkivate autode pidurituled.

 

Ei tea küll, kelle geniaalne idee oli firma jõulupidu kuskil keset põldu korraldada! Siit ei saa ju kuidagi minema, peab ööseks jääma ja olgugi, et broneeritud on lisaks peosaalile ka hotellitoad, tekitab kogu see üritus minus ebameeldivat lõksu jäämise tunnet. Lisaks on ka Karmo oma naisega siin ja ma pole temaga pärast Toomase tagasijõudmist kordagi suhelnud. Neelatan. Käed hakkavad kergelt värisema.

 

Jah, Karmo… Karmo ja Tom on asutasid oma firma kümmekond aastat tagasi ja ka Karmo abikaasa Meelika asus kohe samas tööle. Mina tutvusin Toomasega juba hiljem ning kuigi Karmot-Meelikat ikka firmaüritustel nägin, ei sõbrunenud nendega kunagi. Ma olen alati uskunud, et töö ja eraelu tuleks lahus hoida ning kõik sujus, kuni selle õnnetu korrani kevadel, mil Karmoga kokku jooksin, tema pakkumise lõunatada vastu võtsin ja…

 

“Näed, olemegi kohal!” Toomas pargib auto hotelli ette ja ma astun sõidukist välja, otse sügavasse soppa kinni jäädes.

“Kuradi… Türi ja Paide, raisk!”

“Oota, ma tulen aitan!”

Toomas jookseb ümber auto ja ulatab mulle galantselt käe. Koperdan ebadaamilikult, saapad saavad üleni poriseks. Toomas mühatab.

 

Majani jõudes kuuleme seest häältekõma. Pargitud autode järgi otsustades on kohal korralik rahvahulk. Äkki ma ei peagi Karmoga üldse kokku puutuma? Ehk on kõigil piisavalt tegevust, et mingeid piinlikke momente ei saagi tekkida? Kui võimalik, siis väldiks ma Karmot ja veel rohkem väldiks ma Meelikat. Vaadake, Meelika ja Toomas olid muuhulgas nende töötajate seas, kes pooleks aastaks Belfasti sealsete tehaste tööga tutvuma ja ärisuhteid looma saadeti. Karmo jäi maha, juhtima firmat kodumaalt. Ning tollel kevadisel pärastlõunal avastasime me Ceasari salateid pugides, et me oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

 

Ohkan veelkord, kui mantleid seljast võtame. Miks ma pidin tookord sellega küll kaasa minema!

 

Teisalt, võib-olla mind ei saagi süüdistada. Asjad lihtsalt läksid nii. Karmoga oli lõbus, tema vaated elule oldi värskendavad ja ta pani mind tundma end koolitüdrukuna, kes aeg-ajalt punastades pilku peitis. Midagi tema olekus tegi mul põlved nõrgaks. Lõunasöök venis sujuvalt õhtusse, meil kummalgi polnud kiiret – kes meid kodus ikka oleks oodanud! Me lobisesime, naersime, flirtisime, hiljem tegime mõned dringidki ja kui Karmo lõpuks minu poole kummardus ja mind suudles, oli see maailma kõige loomulikum asi. Täpselt nii pidigi kõik olema. Tulejutt jooksis kõhust läbi ja ma sulasin.

 

Me veetsime koos kaks unustamatut nädalat. Belfasti-lähetuse lõpp oli peaaegu käes, kuid me ei rääkinud sellest omavahel. Me tõusime voodist ainult selleks, et vahepeal tüütute kohustustega – nagu töö ja poeskäigud – ühele poole saada ning ülejäänud aja nautisime teineteise lähedust. Me sosistasime ööd läbi üksteisele rumalusi ja armsusi kõrva. Me silitasime, armusime, suudlesime, kallistasime. Neil hetkedel muud maailma ei eksisteerinud.

 

Reaalsus saabus mühinal tagasi, kui ma Toomasele lennujaama vastu läksin ja Karmot ootesaalis märkasin. Muidugi! Meelike tuleb ju ka tagasi. Me vaatasime teineteisele eemalt otsa, ma tundsin tema kareda lõua õhetust oma põskedel. Veel samal hommikul olin ma tema kaisus ärganud… Kuid me mõlemad pöörasime pilgud ära, et otsida saabuvast rahvamassist oma tegelikke elukaaslasi. Ma nägin, et Meelike jõudis enne, nad kallistasid ja kiirustasid parkla poole. Toomas astus ustest läbi ja lehvitas mulle rõõmsalt. Ta oli ühelt poolt nii tuttav ja oma, kuid teisalt jäänud võõraks. Mitte midagi tundmata embasin teda, oma meest, me istusime lennujaama ees taksosse ja ainus mõte, mis ma suutsin mõelda: “See on läbi. See on alatiseks läbi.”

 

Ja nüüd seisan ma peosaali ukse taga, põlved värisemas ja tean, et Karmo (ja Meelike) on teisel pool ust. Tegelikult ei ole miski veel läbi. Lõppvaatus alles algab.

Järgneb.

Lõpp-peatus.

hoomamatu

“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.

what’s up?

hoomamatu 1 Reply

Hällõu mu armsad sõbrad, olen teid kõiki unarusse jätnud. Teenimatult, muidugi. Ja vabandusi mul suurt pole, peale selle, et kõik muu elu tundub nii mittehändelitav, et ei jaksa isegi seda blogiposti kasti lahti võtta, sest see tähendaks, et ma peaks oma elu mingitesse kindlatesse lausetesse valama. Ja see on märksa keerulisem, kui end töösse ja rändom asjadesse matta. Seal vähemalt ma tean, mis diil on, mida nõutakse ja mida pean vastu andma.

Aga siin… Noh, juba aastaid tunnen ma, et pean, ei… tahan blogis kirjutada asjadest, mis lähevad natuke rohkematele inimestele korda kui ma ise. Ja tunnen vastutust kirjapandu ees. Teie ees, mu armsad sõbrad, tunnen vastutust.

Heas mõttes muidugi. Sest see siin töötab kahesuunaliselt. Selle vääriliselt, mida annan, saan ise vastu ka.

Niisiis, nüüd ma siis annan. Nagu umbes antakse ära tühi taara või väikeseks jäänud riided. Annan, sest ise ei jaksa enam tassida ja äkki kuidagi kuskil saab mingi kasu sellest olema…

Noh, äkki hakkab kasvõi endal kergem.

Et siis… Need nädalad on olnud kohati pöördelised. Esiteks avastasin ma ootamatult, et elan veel augustis – jõuludeni on jäänud AINULT KAKS KUUD ja ma pole isegi asunud veel kinginimekirju koostama. Minusuguse jõulu- (ja sügise-!) fanaatiku kohta on see murettekitav tõsiasi.

Ja ühtlasi mingil hetkel eile sain aru, et ma plaanin üheaegselt võtta kohustuseks suisa KAKS täiskohaga tööd, millest üks eeldaks väga pikki hoiupäevi Mila jaoks ja umbes sel hetkel, kui ma viietuhandendat korda enda peale karjusin, et JUMALA EEST MITTE ROOLIS MAGAMA JÄÄDA, sain ma aru, et veits liiale läksin.

Veits, heh. Ma läksin nii liiale, et isegi Charlie Sheen pole elus nii liiale läinud mitte millegagi (ja me kõik teame, et ta on liiale minemise etalon) kui mina sel hetkel. Saatsin raske südamega äraütlemise ja loodan, et tegin õige otsuse. Tööalaselt kindlasti kasuks ei tule, aga Mila osas oli ehk õige otsus talle mitte nii paljusid elumuutusi nii massiivselt peale suruda.

Ah, kes teab…

Peamine on siiski see, et… rabelen elu eest ja välja paistab see ilmselt närvihaige ja sisutu tõmblemisena. Ei oska enam vahet teha, keda võiks usaldada ja keda ei peaks, seega lähenen kõigile inimsuhetele vana hea Daki kombel, kes ei pea õhtut kordaläinuks, kui ta pole vähemalt kord kelleski piinlikkust tekitanud ja/või jagab kohe liiga palju (ja hiljem imestab, kui inimesed selle LIIGA PALJU põhjal mingeid kummalisi arvamusi must kujundavad). Liiga palju jagan peamiselt seetõttu, et mu HING AJAB ÜLE. Nii palju faking värke on kogu aeg, et midagi peab pealt ära lükkama, et alt mahuks juurde pulbitsema (ebaõnnestunud õlle ja vahu metafoor).

Ja no üleüldiselt tuletan endale meelde, et see, mida ma ühele depressioonis inimesele, kelle support personiks ma juhuslikult sattusin, vastab ka minu puhul tõele.

YOU WILL BE FINE.

See kõik saab ükskord läbi, ma tulen teiselt poolt välja.

I WILL BE FINE.