Jõulud Belfastis 3

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu viimane osa. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad III

 

Edasine toimub otsekui filmis või unenäos. Vahkviha lööb silme eest mustaks ja ma kõnnin, üks jalg teise ette, kindlalt ja otsustavalt paarikese poole.

“Sa kuradi…!” Käsi tõmbub rusikasse, aeg hetkeks peatub. Ma pole kunagi kedagi löönud. Aga seal ta seisab. Ennast täis, uhke, häbiraasugi pole silmis. Ja mõelda, mina veetsin kõik need kuud süümepiinu tundes, teeseldes, maailma parimat naist mängides. Muretsedes tema tunnete pärast. Kaheldes, mõeldes, pingutades.

 

Käsi tõuseb, ma panen kõik need kuud valu ja vaeva sellesse ühesse liigutusse. Ma näen sellel ajaseismishetkel, et ta võpatab. Ja siis lajatan ma sellise paremsirge, mille üle Klitškogi uhkust tunneks. Meelike põrkub tagasi ja kaotab tasakaalu. Aeg hakkab uuesti käima, helid tulevad tagasi.

“Sa faking psühho!” karjatab Meelike ja üritab mulle küüntega näkku karata, kuid Toomas saab tast kinni. Lõpuks on ka Karmo reageerinud ja püüab mind tagasi hoida. Meelikese ninast tuleb verd, palju verd. “Sa murdsid mu nina, kuradi eit, raisk!”

“Rahunege maha nüüd, mõlemad!” käratab Karmo. “Vii Meelike siit minema, all on esmaabikapp olemas, minge küsige registratuurist.” Karmo jääb üllatavalt rahulikuks, ma üritan ta haardest välja rabeleda, kuid see ebaõnnestub. Toomas pomiseb midagi ja seisab hetkeks, veritsev Meelike käte vahel. Ta silmist paistab segadus, ta näib tõeliselt õnnetuna.

“Kaduge minema siit! Kao mu silma alt oma hooraga, raisk!” röögin, mus pulbitseb viha, adrenaliin kohiseb kõrvus. Ma olen valmis neil mõlemal praegu silmad peast kraapima. Olen kaine ja purjus üheaegselt, reaalsus on kokku varisenud. Karmo hoiab mind kindlalt kaisus, kui Toomas ja hüsteeriliselt kriiskav Meelike trepist alla komberdavad. Alles siis, kui nad on lahkunud, laseb ta mu lahti ja inertsist teen ma paar tiiru ümber iseenda, siis jalaga täiest jõust vastu seina virutades. Varvas saab haiget, mu porised saapad jätavad heledale küprok-seinale koledad kriimud. Vajun mööda seinaäärt põrandale istuma ja saan järsku aru, et mu nägu on märg. Katsun – need on pisarad.

 

Ja siis hakkan ma südamest naerma. Karmo vaatab mind kohkunult, kuid mida rohkem ma kõõksun, seda helgemaks läheb ta nägu ja lõpuks naerab temagi. Mees istub mu kõrvale maha ja me hirnume mitu minutit järjest, kuni enam ei suuda hingatagi.

“Kujutad sa ette…! Me tulime ju siia, et ise tuppa hiilida…!”

 

Lõpuks naer sumbub ja me istume veel tükk aega vaikides põrandal. Karmo hoiab mul käest ja silitab õrnalt paiste tõmbuvaid sõrmenukke. Neid samu nukke, millega ma just olin ta abikaasa nina puruks löönud. Aga ma olen kuulnud, et Belfastis kakeldakse kogu aeg, ta võiks olla sellega harjunud, mõtlen mõrult.

 

“Mis nüüd saab?” küsin lõpuks pärast vaikust, mis on tundunud tundidepikkune.

“Ma arvan, et võiks paar pitsi viina teha. Mul on pea jumalast tühi.”

“Mul ka. Ja samas on nii palju küsimusi. Kas nad on ammu koos? Kas see hakkas Belfastis? Miks nad midagi ei öelnud, vaid meid niiviisi lollitasid? Kõik need kuud olen ma tundnud end nagu hunnik prahti sellepärast, mis meil suve alguses juhtus ja mõelda, nemad niiviisi meie selja taga…”

“Nojah, aga kui tõele au anda, siis… Siis tegime meiegi ju sama.”

“Mnjah. Võib-olla poleks ma pidanud Meelikesele kallale minema…”

Karmo hakkab naerma. “Noh, nad on terve õhtu oma Belfastist jahunud. Nüüd said oma Belfasti, ükski iiri pidu pole täiuslik ilma selleta, et kellelgi nina sodiks lüüakse!”

Me naerame taas ja ma saan aru, et misiganes meie vahel suvel alguse sai, on alles. Kõik on alles, mul pole õnnestunud oma tundeid tema vastu maha matta.

“Tead… Me peame vist neljakesi maha istuma ja selle asja selgeks rääkima. Ja ma… vist peaks Meelikese käest vabandust paluma. Ma käitusin nagu hull.”

“Võib-olla ainult natuke. Aga sellepärast ma sinusse ju armusingi.”

“Sellepärast, et ma inimestele kallale lähen?” Ta ütles armusin. Ta armus! Sisemus juubeldab.

“Ei, sellepärast et sa oled nii ehe. Aus.”

Me suudleme, esimest korda üle mitme kuu. Kõik meenub. Tema maitse, tema pehmus, tema soojus. Ma sulan taas, nagu kordi varem.

 

Hommik näeb sellest põllupealsest hotellist lahkumas kaht paari. Me seisame veel hetkeks terrassil ja suitsetame vaikides. On kuulda Meelikese lurisevat hingamist, ta ühes ninasõõrmes tilpneb verine taskurätik. Mehed seisavad meie vahel, õhus on kergus ja lihtsus ja õige natuke kohmetust. Ma olen väsinud, õnnelik ja kergelt purjus. Keegi meist pole silmatäitki maganud, me istusime hotellitoas ja rääkisime, tundide kaupa. Alguses vihaselt, süüdistusi loopides. Siis apaatselt, tundetult. Fakte teineteise ette ritta seades. Ja siis juba me naersimegi. Olukorra jaburuse üle, oma õnnede ja õnnetuste üle.

 

Nüüd pole enam midagi vaja öelda. Väljas on ikka veel kottpime ja on hakanud sadama lörtsisegust vihma. Istun Karmo autosse ja vaatan läbi vihmamärja klaasi Toomast ja Meelikest ära sõitmas. Pori lendab kahte lehte laiali ja ma naeratan väsinult.

“Jõulud Belfastis,” ütlen ja Karmo hakkab jälle naerma.

“Täpselt. Jõulud Belfastis.”

Me sukeldume pimedasse detsembrihommikusse ja ma pole kunagi tundnud end õnnelikumana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.