Tag Archives: m&n

hormonal rant

hoomamatu 15 Replies

Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.

Let’s elaborate.

Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna “ohver”! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.

See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.

Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.

Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.

Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.

Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.

Õudne.

Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.

Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.

Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)

Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.

On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.

Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…

Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! (“Sõltuv” siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on –  ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.

Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)

Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.

Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.

(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)

Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.

Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)

Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.

Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.

Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.

daily challenges

hoomamatu 19 Replies

Abikaasa on juba mitu aega rahulolematult vannitoas kaalul seismas käinud ja pahaselt puhisenud. Kui ma lõpuks küsisin, et mis lahti, teatas ta mulle, et kaalub liiga palju. Selle peale pööritasin mina silmi: “ÄSJASÜNNITANUD naise majas roppusi rääkima…” Aga tundub, et tal on tõsi taga, sest ühel õhtul, kui ma kooki tõin, teatas ta peaaegu ahastavalt: “JÄLLE sa tõid kooki!”

Mina, olles unustanud TRAAGILISED viis lisakilo mehe… hmh, tahaks öelda, et puusal, aga ausalt öeldes, ma küll ei tea, kus tal need lisakilod end peidavad. Võibolla kuskil musklite vahel. Igaljuhul, selleks ajaks olin mina juba unustanud selle “ma kaalun nii palju”-jutu, pööritasin taas silmi ja ohkasin. “No ma söön siis ise…”
“Ei-ei, ma söön ikka ka, aga ma lihtsalt MÕTLESIN, et peaks hakkama vähem sööma…”
“Miks?”
“No tahaks üks viis kilo alla saada.”

Mille peale mina teatasin täiesti mõistlikult: “CHALLENGE. ACCEPTED.”

(Abikaasa: “Mis “challenge”? See pole mingi “challenge”!”)

Kokkuvõttes leppisime kokku (“SINA leppisid! MINA ei leppinud!”), et võistluse eesmärk on olla oktoobri lõpuks viis kilo kergem. Ma ei tea, mida võitja täpselt võidab või kaotaja kaotab, aga ma sain öelda “CHALLENGE. ACCEPTED” ja tõmmata alla lugematul hulgal fitness appe.

Noh, ma olen üritanud sporti ju teha siin natuke varem kah, aga ausalt öelda pole ÜLDSE viitsinud. Nüüd vähemalt on mul kellelegi milleski pähe teha ja pealegi saab kaalu sportimata kah kaotada. Mis muidugi ei tähenda, et ma vahel ei viitsiks nüüd sporti teha. Ühtlasi proovisin üle pika aja, millises vormis on mu kõhulihased ja kui varem suutsin ma järjest teha 70-80 ringis neid, siis nüüd venitasin kuidagi 50 välja. 50!!! Õudne. (Kätekõverdusi tuli see-eest seitse ja titt on pidanud end ise pärast seda süles hoidma, sest mu randmed enam ei tööta. Ripub mul niimoodi juuste küljes nagu ahvipärdik.)

Enihuu.

Viimased kolm päeva on olnud edukad. MyFitnessPal arvutas välja, et ma võiksin süüa päevas 1200 kcal (juhul kui ma end ei liiguta. Kui liigutan, siis selle võrra rohkem). SitUps karjub mulle kõrva, kui on aeg järgmine seeria kõhulihaseid teha (eesmärk on 150 jutti suuta). Tõmbasin sammulugeja-rakenduse ka, aga see pole eriti efektiivne, efektiivsem on MyFitnessPalile öelda, kuidas ja palju ma kõndisin ja ta ise teab mulle öelda, palju ma kulutasin. Näiteks ükspäev käisin Stromkal jalutamas ja kulutasin üle tuhande kalori! Mila on muidugi äärmiselt amüseeritud, kui ma temaga koos tekil vedelemise asemel järsku üles-alla vehkima hakkan, telefonist kostev treeneri-vile taustaks. Ma võin jumala kindlalt vanduda, et täna ta ütles “Emme. Loll.” Aga no mis tal viga naerda, tema koosnebki põhimõtteliselt ainult kõhulihastest, mille külge on kinnitatud pea ja jäsemed.

Seega vuhin ma häbi tundmata harjutusi teha ja kui ei viitsi enam, siis… No siis polegi midagi.

Selle kõige tulemusena valutavad mul tänaseks KÕIK kohad, eriti see koht, kuhu tavaliselt tramp stampe tehakse. Ilmselgelt pole keha enam ÜLDSE harjunud, et temaga mingeid harjutusi tehakse.

Ma ei tea, mis taktika on Abikaasal. Esmaspäeval sõi ta šokolaadi, eile jäätist. Noh okeeeei, ta tõesti liigub päev otsa ja on muidu sportlik ja tubli, AGA IKKAGI. It is on!

Viis kilo, see peaks olema ju kukepea. Onju!

Onju?

Guys?

…

happily ever after questionmark

hoomamatu 15 Replies

Täna ma olen mõelnud palju iseenda peale. Õigemini – ma olen mõelnud palju iseendale oma elu erinevatel hetkedel. Kuidas ma olen olnud või kuidas asju näinud. Peamiselt on end väga raske ette kujutada sellesse teise olukorda, ellu mõned aastad tagasi; on raske meenutada, mis tunne oli olla Daki aastal 2005. Õnneks on mul paljudest eluperioodidest päevikud või blog, millele toetuda ja alati, kui ma oma minevikku loen, tekib eraldatuse tunne. Et see ei ole mina, kes on neid mõtteid mõelnud või seda elu elanud. Funny that way.

Aga üks tähelepanek rabas mind nii, et kõigepealt hakkasin ma nutma (ma üldse viimasel ajal muud ei tee, kui nutan), siis ronisin voodist välja, valasin endale klaasi veini ja mõtlesin. Ja proovin selle mõtte nüüd läbi kirjutada.

Ümardades võib öelda, et mul on olnud elus kaks suhet. No TEGELIKULT on mul suhteid olnud umbes miljon, millest pool miljonit on toimunud minu peas. Aga no ÜMARDADES. Rough estimate. Et võib öelda, et neid on olnud kaks. Abikaasa ja Exhusband, see, keda pikaajalisemad lugejad (ja need, kes on lugenud “Daki.elab.siin” raamatut) teavad Rübliku nime all.

Niisiis, kaks suhet. Ja ma täna sain aru, KUI erinevad need teineteisest on.

Oh, muidugi on siin ilmselged asjad mängus. No kasvõi see, et Exhusbandiga kestis kõik vaid aasta ja natuke peale, või et Abikaasaga on meil laps, või veel sada muud üksikasja. Täiesti loogiline, et nad on erinevad, peavadki olema erinevad, see on normaalne.

Mis on aga totaalselt erinev, on MINA neis suhetes.

Kunagi, nagu mu pikaajaline lugeja mäletab, olin ma üks eksinud hing, kes ainult ootas ja ootas, uskudes, et kuskil on olemas see suur ja ilus TUNNE, et kuskil on olemas keegi, kes tahab mind päriseks. Sellest edasi ma eriti ei mõelnud, juba mõte, et keegi tahab sind päriseks, avalikult, julgedes suhet sinuga tunnistada, käia sinuga tänaval käest kinni – juba see mõte tundus mingil ajahetkel ületamatult uskumatu. Ja siis see juhtus. Nii oligi. See oli päriselt olemas. Järgnesid fanfaarid, paraad, kõne peaministrilt ja Islandi presidendi visiit. See oli olemas. Nii oligi. Ja ma sain selle!

Otse loomulikult sukeldusin ma sellesse uude, värskelt leitud õnne pea ees. Kõik oli igaveseks. Tol hetkel. Kõik oli alatiseks, kõik oli lõputu, ELU OLI LÕPUKS KÄES. Polnud mingit küsimustki. Kas me peaks hakkama koos elama? Loomulikult! Kas üks meist peaks teisele Tallinna järele kolima (tema mulle siis)? Loomulikult! Kas me jääme elu lõpuni kokku? Loomulikult! Kas me peaks abielluma? LOOMULIKULT.

Ja kui see sai läbi, siis see sai nii lõplikult läbi, et… et oligi läbi. Kuigi me praegu saame omavahel suurepäraselt läbi, ei ole mul hinges olnud kordagi mõtet, et mis siis kui… Et mis oleks kui… Sest see oli. See oli lõputu ja igavene ja kõikvõimas ja kui see sai läbi, siis seda polnudki enam ÜLDSE.

Armastus sai läbi.

Ja täna sain ma aru, et ilmselt suri koos selle minu “esimese suhtega” minu usk igavesse armastusse.

Tähendab, ma olen alati olnud väga realistlik selles osas, mis puudutab suhteid ja kõiksugu “igavikulisust”. Ma usun, et see on normaalne, et inimesel on elus mitu “elu armastust” ja enamikul on nii. Mõndadel on tõesti ainult üks elu armastus, aga paljudel on mitu – ja see on okei. Ma olen alati uskunud, et parem on minna lahku, kui vinnutada ammusurnud suhet. Ma olen olnud selles osas tõesti realist, aga ometi… Ometi on see pea ees igavikku sukeldumine ju siiski midagi, mida ma tegin, mida ma tahtsin teha. Mul oli usk, et võibki nii minna, võibki nii olla ja võibki igavesele armastusele loota.

Mu praegune suhe on nii totaalselt teistmoodi. Muidugi on ka tema mu elu armastus – teistmoodi ei saakski. Aga. Aga minu suhtumine sellesse on nii teistmoodi ja praegu, kui ma sellest aru sain, lõi see mind jalust. Algusest peale olen ma väga ettevaatlikult Abikaasasse suhtunud. Ma olen alati võtnud seda kui ajutist nähet. Et on küll õudselt hea, olen küll õudselt armunud, kõik on õudselt suurepärane – aga KINDLASTI ON SEE AJUTINE. Ja mõneti paradoksaalselt olen ma ometi end selle inimesega sidunud nii lõplikult, kui end üldse kellegagi siduda saab. No okei, majalaen on veel puudu. Aga no ikkagi, eks. Ja kuidas ma siis olen selles suhtes, nii üle pea sees, kui ma ise arvan, et see on ajutine?

See ajas mul juhtme totaalselt kokku. Mitte, et keegi ütleks, et see on ajutine. Mitte, et meil oleks pandud mingi expiration date, et kui selleks ajaks pole neid või neid asju, siis lähme lahku. Sest kuidas niimoodi ometi siin maailmas on – et ühest küljest annad sa endale aru, et suur osa suhteid purunevad, lahutusprotsent on mai-tea-kui-suur, sa peadki olema alati valmis ise hakkama saama, sa arvestadki sellega, et asjad on ajutised, eriti inimsuhted. Ja OMETI tahad sa, et SEE SUHE, see praegu siin kestaks igavesti. Kuidas siis see töötama peaks? Kuidas selle skisofreenilisusega hakkama saada?

Mulle meeldib vabadus. Õudselt. Selles mõttes on minu suhete moto alati olnud “vabadus, võrdsus, vendlus”. Et meil mõlemal peab olema vabadus (ka vabadus ära minna, kui see hetk peaks tulema). Et me peame olema võrdsed, et suhe töötaks võrdsetel alustel. Ja et mul oleks kaaslane, seltsiline, keegi, kellega ma saan arutada ilmaasju, vaadata tänaval ilusaid naisi ja rääkida rõvedusi.

Ma tahan, et keegi tahaks mind igaveseks, päriseks. Ma tahan ise kedagi tahta igaveseks, päriseks.

Ja see “igaveseks, päriseks” on samas ju nii kuradi hirmutav! Pealegi on see nii kuradi ebareaalne, et miks üldse sellise illusiooniga jamada!

Ning siis pead sa kuidagi õppima elama selle pideva ebakindlusega, et see saab ju ühel hetkel NIIKUINII läbi. Ja samas tahad ikkagi ka supermegasuhet, aga et sul oleks supermegasuhe, siis sa pead panustama. Sa pead panustama ja investeerima tundeid, aega, südant millessegi, mis saab ühel hetkel niikuinii läbi. Or so they say. Või nii sa ise usud.

Kuidas siis? Kuidas siis käituda või tunda või elada?

Kas ainult mina näen selle olukorra skisofreenilisust? Või on keegi veel?

NAISTEST, LIHTSALT: Kokkuvõte

hoomamatu 3 Replies

Mida kuradit?!

Ühesõnaga, tegin siia kena kokkuvõtte, otsisin välja kõik lingid ja panin ritta, et oleks ehk hea võtta ja nüüd, kui tulin niisama korraks mööda elamist ringi tosserdama, sest und ei tule (jälle), avastasin, et olen avaldanud tühja postituse!

Homme lähen ostan uue arvuti. Ausõna.

Igaljuhul ma tänasin kõiki ette ja taha, et te olite mul nii armsad. Kirjutajad – aitäh, et viitsisite sõna võtta! Lugeja – seda sa juba tead, et sa oled mul kõige lahedam. Aga ma ütlen ühe korra veel siis (või nüüd juba mitmendat, sest terve post kadus ju ära): dakiblogi lugeja on kõige lahedam!

Viimase postituse kommentaaride võitja oli üheksas, keelemurdjanimega Aiassadassaia, võta minuga ühendust! Veel pole paar võitjat oma raamatut nõutama tulnud, ootan teie kirju!

Siin siis tagasivaade külalispostitustele. Ma sain veel paar-kolm postitust, nii-öelda pro bono, ma pole veel mõelnud, mis ma nendega teen, aga võibolla ma avaldan need kunagi tulevikus. Kampaaniaväliselt.

“Naistest, lihtsalt” külalispostitused:

  1. Nirti – Mul on faas (TM)
  2. Sandra Jõgeva – Ema õpetussõnad
  3. Naabrinaine: Ägedatest meestest, lihtsalt
  4. Nelladella – Meestest ja naistest, neid teatud vanusesse jõudnutest
  5. Epp Petrone – Meestest, lihtsalt ja naistest, lihtsalt
  6. Rents – Prantsuse meestest, lihtsalt
  7. Manona Paris – Munad mehed
  8. Mare Sabolotny – Meeste keel ja naiste keel
  9. Merle Liivak – Nagu kolm klaasi veini

 

sõna on meestel: miks on naised ägedad?

hoomamatu 11 Replies

Ükspäev oma arhiividest midagi otsides sattusin selle postituse peale ja BOOM! Loomingulised mahlad hakkasid voolama. (Ma ju ütlesin, et ma hakkan seda väljendit kasutama, sest see kõlab nii kohutavalt rõvedalt.) Kuna viimasel ajal on siin blogis palju sõna olnud naistel, siis seekord võtsin ma lahti oma kirjakasti ja saatsin kõikidele meestuttavatele, kes pähe tulid (paljud kindlasti unustasin), kirja lihtsa küsimusega: miks on naised ägedad? Miks sulle naised meeldivad?

Vastajaid oli igat sorti, aga kokkuvõttes on nende eesti meeste vastused nagu šokolaadiassortii. See konjakiga. Vahepeal natuke järsud ja ootamatud, aga lõpuks jääb suhu ikka hea maik. Pole need eesti mehed (ja üks peaaegu-eesti mees:) nii mökud midagi! Pealegi, neil on ju hea maitse – sest neile meeldivad eesti naised.

(Ma ei välista ka peegelpostituse tegemist, nii et naised, pange oma pea tööle ja saatke mulle postkasti näiteks oma mõtted, miks mehed on ägedad!)

Miks on naised ägedad? Ütle, mees, miks me sulle meeldime?

Elver: „Üks väga oluline element, mis mulle naiste juures meeldib, on need omadused-tegevused, mida ma ise pole mingil põhjusel oma elus saavutanud, kuigi oleksin tahtnud. Mul on paras nõrkus kõigi naiste suhtes, kes kirjatööga omale pelmeeniraha teenivad. Boonuspunktid, kui neiu vahel arvutimänge mängib — järjekordne asi, milleks mul pole töö kõrvalt aega.

Teine oluline element on ürgmehelik soov pakkuda neiule miskit eluks vajalikku ja nõnda tema heakskiit ära teenida. (Paadunud feministid võivad siinkohal lugemise ära lõpetada.) Mehe roll on olnud läbi aastatuhandete kaitsja ja leivatooja oma. Eks see vajadus ole osaliselt geenides.

Ma tahaks, et rohkemate naistega saaks vabalt suhelda. Et suhtlus ei oleks pidev manööverdamine teise poole komplekside vahel. Ja pidev sarkasm ei ole vaba suhtlemine — see on mingi enesekaitsetehnika vältimaks oma kompleksidega tegelemist.“

*

Justin: „Mulle meeldib, et neil on rohkem empaatiat ja sügavamad tunded. Naised on ka “team players” — meestel on kogu aeg jabur konkurs — kes on tugevam, kes on targem, kes on kiirem, kes on jõhkram – aga naised saavad töötada paremini koos. Ja naised on head korraldajad. Mees saab teha üht asja korraga, aga naistel on laiem perspektiiv.“

*

Tanel: „Mulle meeldib naiste juures see, et reeglina nad hoolitsevad enda eest rohkem kui mehed, st nad vaatavad enne ikka peeglisse, kui kodu uksest välja astuvad. Samuti hoiavad ja hoolivad nad oma ümbrusest paremini kui mehed. Nad on korralikumad, koristavad rohkem, hoiavad asju paremini ehk võib öelda, et nad on üldiselt hoolivamad. Muidugi on ka erandeid…“

*

Naabrimees: „Esimese asjana turgatas pähe kohe ilu – naised on ikka palju ilusamad kui mehed, seda mitte ainult atraktiivse välimuse poolest, vaid see väljendub ka riietuses, käitumises, rääkimises jne. Teine märksõna on rahulikkus (ei ole vist kõige parem sõna… sobib ka kainemõistuslik) – naisi baaris ju kaklemas ei näe ning enamus (auto)huligaane on siiski mehed. Naistel ei ole vaja koheselt rusikad käiku lasta, kui tänaval vastu tulijal ei ole suitsule tuld anda või ta vaatas liiga kaua silma.

Ja loomulikult hoolivus – lapsed, pere, lemmiklooma(d), mees, vanemad, kodu on alati tal mõtteis ja meelel. Alati on tal aega, et kuulata, kuidas lapsel koolis läks, broneerida aega kassile hambaarsti juurde minekuks, koristada kodu, teha perele süüa jne. Need on esimesed märksõnad mis koheselt pähe turgatasid.”

*

Martin: “Naised on elu allikas, mille juures iga päev peab käima… Ja kui ei käi, ei saa ka elu õitseda.”

*

Andris: „Ma olen muidu sugudevahelise võrdsuse pooldaja jne, aga minu jaoks on alati olnud üheks elu suurimaks müsteeriumiks pesumasin ja sellega ümberkäimine – samas kui naistel tuleb see kuidagi loomulikust instinktist.“

*

JS: „No see on ju elementaarne – need on sootunnused. Meestele meeldivad tissid, tussud ja pepud. Põhjuski on väga lihtne. See on inimsoo püsima jäämiseks kõik niiviisi seatud. Kui õielised tolmlevad tuule abil ja kalad kudevad vetikavõssa ning paljud teised kahesoolised liigid teevad veel muudki, et kuidagi läbi aja kesta, siis inimesed peavad oma seemned ise eesmärgile toimetama. Sellele pähegi määrima. Kui just mitte pähe, siis kehale või kehasse pigem. Veelgi keerulisem tegelt. Oma seemned tuleb nii väärtuslikuks käituda, et neid eesmärgile lausa nõudma hakatakse. Siit hargneb juba meeletult keeruline eelistuste ja vastastikuste meelituste süsteem. Kõik loeb ja kõik panused on mängus. Meestele meeldib naiste juures kõik! Kui mees on pööraselt armunud, siis ei ole tema ihalusobjektil mitte ühtegi puudust. Kõik on ainult voorused. Mees võib neid tundide viisi üles lugeda. Sealt leiab kindlasti maheda hääle, nõtked liigutused, viisi kuidas õrnukene teelusikaga kolistab või oma puuksatusi valju naeruga summutada püüab.

Kuid see ei ole mitte midagi muud kui viis mõtelda. Antud juhul viis kõik ilusaks mõtelda, sest nii on looduse poolt seatud. Inimestel on tuule ja vetikate asemel abiks mõtlemisvõime ja see on kõikvõimas. Paljunemise nimel ei ole miski kättesaamatu ja naistes on ilus absoluutselt kõik kui silmapiiril seisab see õige. Ta on ju täiuslik! Vaadake ise. Olgu või transvestiit.

Vabandust, aga ka läbi ja läbi ilusaid naisi on olemas. Ma olen ise näinud!

*

Kaarel: „On mitmeid asju, mis mulle naiste juures meeldivad ning selle asemel, et kirjutada sellest
narratiivis, otsustasin teha väikese nimekirja.

Mulle meeldib kuidas te hommikuti välja näete.
Mulle meeldib, kuidas te mõnikord meid ka tobedate ideede juures toetate
ja mõnikord meile mõistust pähe räägite, kui me natuke üle piiri läheme.
Mulle meeldib, kui te ka vastu vaidlete.
Mulle meeldib, kui teiega saab maha istuda ning kohvi kõrvale tunde tunde vaid rääkida.
Mulle meeldib, kui te olete kõige selle juures enesekindlad.“

*

A: „Sarm.“

*

Pikk: „Mis on naiste juures ägedat? Peaks ju olema lihtne vastata, et neil on hea perse või ilusad tissid, aga kui nüüd järele mõelda, siis minu jaoks see asi nii lihtsalt seletatav pole. Tean küll inimesi, kelle jaoks on oluline, et naine võtaks hästi suhu või et tal oleks ilus perse, muidu üle lati ei pääse, kuid tegelikult on naistel ju veel terve hunnik muid ägedaid omadusi veel.

Näiteks saab nendega arutada maailmaasju või oma muresid hoopis teise nurga alt, kui oma parima meessoost sõbraga, sest nad lihtsalt mõtlevad kuidagi teisiti, mis on tegelikult suht äge. Samas võib see ka üpriski tüütu olla, kui üritad neile mingit ilmselget asja arusaadavaks teha ja nad lihtsalt ei mõista seda, sest nad mõtlevad hoopis teisiti, kui mehed.

Aga mis teeb konkreetse naisisendi ägedalt ligitõmbavaks? Ka see ei ole mingi üks detail (ahter või silmad või suu), vaid kogu tervik. Pigem on see mingi sõnaseletamatu miski, mida tunned kohe, kui talle otsa vaatad. Astud ruumi ja märkad kedagi ning saad kohe aru, et temas on see „miski“, mis teeb naise ägedaks. Ka neid ägeduse vorme on erinevaid. On naisi, kes on nii ägedad, et saad nendega hoobilt sõbraks, kuid voodisse nendega ei roniks. Mitte, et neil midagi viga oleks, aga see kuidagi rikuks jäädavalt selle sõprussuhte. Samuti on teistpidi ägedaid naisi, kellega ainult voodisse ronikski, kuid ei midagi enamat. Neid ma üritan millegipärast jõudumööda vältida. Miks? Vot krt seda teab. Paljud sõbrad vaatavad mind sellepärast nagu napakat, et kuidas saab nii loll olla. Naine tahab ja sina nüüd ei taha. Kuid mu meelest on sellest natuke vähe, et ennast täis juua ja esimene õhtu linade vahele pugeda. Enne tahaks nagu muud kohustuslikud elemendid ka läbida, nagu veinijoomine ja romantika tegemine. Vaadates kõrvalt oma tuttavaid, kes asjaga just sellest „valest“ otsast pihta hakkavad jääb mulje, et ma olen tänapäeva maailma jaoks liiga vanamoodne. Kuid nii ei ole ju minu meelest üldse äge!“

*

Hugo: „Olles heteroseksuaalne mees, meeldib mulle naiste juures see, et nendega saab seksida. Kuulsin kunagi ühest ameerika filmist või teleseriaalist järgnevat nalja: Küsimus: mis on parim koht seksimiseks? Vastus: Vagiina. Olgugi, et see on parasjagu vulgaarne, on see minu arvates suures osas tõsi.

Muidugi siinkohal tuleks täpsustada, et sõnu “naistega saab seksida” ei tohiks lugeda sarnaselt “autodega saab sõita”. Ma ei leia, et seks oleks kuidagi ühepoolne või et naistel oleks selles vaid passivne roll või vaid meestele kasu toomise funktsioon, nagu autode puhul. Kindlasti on seks interaktiivne ning mõlema aktiivset, vähemalt vaimselt, osalust nõudev tegevus.

Veidi laiemalt vaadatuna võiks veel lisada, et minu arvates on naiste kehadel teatud esteetiline väärtus, mis meestel puudub. Eelkõige avaldub see minu arvates selles, et “keskmise” naise keha on ilusam kui “keskmise” mehe keha. Selleks, et mehe keha oleks ilus peab ta sarnanema mõnele Antiik-Kreeka heerosele, kuid naiste puhul pole see üldsegi vajalik.“

*

Tuur: „Oeh. Küsimus on lihtne, aga sel polegi vastust. Vōi on see vastus nii suur ja sügav, et maamuna seda kanda ei suuda. Mutt Mihkel yc kunagi, et ei ole olemas eri rahvaid, vaid on ainult meeste- ja naisterahvas.“

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Merle Liivakult

hoomamatu 17 Replies

Üheksas ja viimane külalispostitus tuleb Merle Liivakult. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Merle sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Kristel. (Meili mulle!)

Aitäh kõigile ägedatele naistele, kes olid valmis mu blogis oma mõtteid jagama ja suur aitäh kõikidele lugejatele, et te selle eksperimendiga nii hästi kaasa tulite!

***

Merle Liivak on ajakirjanik, Anne&Stiili peatoimetaja, kes kevadel šokeeris teatud hulka avalikkusest rasedana ajakirja kaanel poseerides, mis tegelikult siiski oli üsna äge tegu. Praegu Merle enam rase pole, küll aga on tal kodus pisike Jussike, kellele ägedat maailma tutvustada.

***

NAISTEST JA EMADUSEST, LIHTSALT ehk NAGU KOLM KLAASI VEINI

Autor: Merle Liivak

Keegi on öelnud, et see, kui palju lapsed oma vanematele vastu annavad, on läänemaailma üks suurimaid saladusi. Minu emaks saamise kogemus on avanud mulle ka ühe teise üllatusmuna.

Mu kulmud on olnud üllatusest kaardus juba mitu kuud järjest – kuidas küll lapse saamine suhteid suguõdedega muudab! Ma olen juba pea kümme aastat tegutsenud naisteajakirjanduses – teinud igasugu daamidega intervjuusid, juhtinud naistest koosnevaid tiime, uurinud lugematul hulgal naisteajakirju, loonud eeldatavasti kõigile naistele tohutult huvipakkuva ajakirja – ja alles nüüd, Johanni emana, võin öelda, et mulle on võimaldatud ligipääs naiste hingeasjade juurde. Või vähemalt oskan ma neid nüüd põhjalikumalt mõista.

Kõik algas siis, kui minu rasedus juba ka kõrvalseisjatele ilmselgeks sai. „Arbuusike” minu rinna all osutus omamoodi VIP-pääsmeks teiste naiste (tuttavad, kolleegid ja isegi koristaja!) intiimsete saladuste juurde. Ühtäkki hakkas jõudma minuni reaalsus teatud eluetappi jõudnud naiste taga- ja magamistubades. Kellel on mida ette heita oma eksabikaasale (vahel ka koduvägivalda) või millised ootused on jäänud vastamata nüüdsel kallimal (liiga palju tööd ja vähe perega veedetud aega). Kellel on millised tunded olnud oma laste suhtes (need ei ole kunagi ühesuguse šablooni läbinud, tuleb ette isegi pettumust). Aga ka loomulikult positiivseid asju – kes kui paljudest lastest unistab jne. Selline tunne, nagu oleksin vastu võetud naisvabamüürlaste seltsi – üsna arusaamatu oleks kogu see maailm mulle varem, asjasse mittepühendunult, tundunud. Ei olnud mul lapsi, ei osanud õieti neist unistadagi ning puudus sõltuvus elukaaslasest ja perekontseptsioonist.

Selgeks sai ka see, et karjääris tippe vallutanud naised, kes 40-aastaselt lastetud, ei pruugi seda olla vabatahtlikult. Kuulsin lugusid raseduse katkemistest, sellest, kuidas on jääda lapsest ilma ka 7ndal raseduskuul… Sain teada, et see, mis ühtedele tuleb möödaminnes, valmistab teistele piinarikkaid katsetusi meditsiini abil…

Meenub, kuidas veel raseduse viimasel kuul käisin pediküüris ja heietasin pediküürijale, kui EBAREAALNE rasedus ikka on ja kui EBALOOMULIK tundub sünnitus, ja et ma lihtsalt EI SUUDA ETTE KUJUTADA, kuidas ma last hakkan imetama. Hästi tore ja verbaalset barokki harrastav salongitöötaja tõmbus korraga vaikseks ja poetas siis: „Ah nii…, et siis ebaloomulik. Sa siis ei ootagi tema sündi nii väga?“ Selgus, et kosmeetik suudab oma tulevast last ja sellega seonduvat liigagi hästi visualiseerida, ootab ta teda juba aastaid ja on läbi teinud juba mitu ebaõnnestunud kunstlikku viljastamist.

Loomulikult tundsin oma fafafaatamise pärast tohutut piinlikkust, lõpuks ometi jõudis kohale, kui eriline privileeg on emaks saamine, ning kui LOOMULIK see tegelikult on. Ja ma ei mäleta, et mulle oleks varem selliseid saladusi usaldatud, vähemalt mitte elus esimest korda kohatud kosmeetikute poolt.

Tähtis pole vaid „mis“, vaid ka „kuidas“! Naistevahelise suhtluse lennutab minu jaoks uuele tasemele ka värskelt avastatud, enneolematult võluv kommunikatsiooniformaat – lapsevankritega kruiisimine mööda linna parke ja uulitsaid. Ükski kohvikukohting ei võistle sedasorti promeneerimisega – tuuleke paitab, pilk voolab vabalt ringi, ja ka kõige delikaatsemad teemad ei tundu enam pealetükkivad. Nagu kogemata viib jutulõng väga isiklike emotsionaalsete dilemmadeni, tehes siksakke isegi sellistele tabuteemadele nagu kes kui kaua pärast sünnitust seksini jõuab ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab.

Tuleb see värske ema unevõlast, sellest, et pole kuskile kiire või millestki muust, kuid need jalutuskäigud mõjuvad kuidagi budistlikult – räägid teise naisega, aga mõnes mõttes justkui iseendaga. Ilma igasuguse valehäbita. Lapse saamine on nagu värav, millest läbi saades on naistel lihtne tunda üksteise vastu sügavat empaatiat. Me oleme kogenud midagi universaalset ja samas erilist, mida mõistame ainult meie. Ja see teeb meid üksteise silmis võrdseks.

Nii nagu Facebook aitab üles leida vanu koolikaaslaseid, toob ka nähtamatu emade võrgustik meid lähemale sõbrannadega minevikust. Ühtäkki sai mu endisest klassiõest minu meditsiiniline nõustaja, kellele häda korral kellaajast hoolimata helistada. Temas on ühendatud meditsiiniharidus, homöopaatiausk ja mis väga tähtis –  sarnased tagasilöögid lapse esimestel kuudel. Järsku tundub täiesti loogiline kutsuda oma sünnipäevale ka teine aastaid „varjusurmas“ olnud klassiõde, koos NELJA lapsega!

Emadus on avardanud mu sotsiaalset kogemust ja ringi sellise hooga, et pea käib ringi. Nagu oleks kolm klaasi veini ära joonud. Jutud jõuavad usalduslikumale tasemele, ja sama lõbus on ka!

Aga kõige tähtsam on austus, mida lapseootus, sünnitus ja kõik järgnev on minus kõigi teiste maailma emade vastu äratanud. Ma vaatan kassajärjekorras ühte tagasihoidlikku blondi naist ja tema teismelisi kaksikuid-tüdrukuid. Püüan ette kujutada, mida see naine on läbi teinud ning tunnen endas sööstu kummarduda tema ees maani. Aga varem ei oleks ma teda isegi tähele pannud.

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Mare Sabolotnylt

hoomamatu 9 Replies

Kaheksas (ja ilmselt eelviimane) külalispostitus tuleb Mare Sabolotnylt. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Mare sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega teeks nüüdsest nii, et loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja taas  kolmeteistkümnenda kommentaari, seega saab raamatu Nell. (Meili mulle!)

***

Mare Sabolotny on kirjanik, kellelt ilmus äsja romaan “Peaaegu inimene”, Mare igapäevamõtteid võib lugeda tema blogist. Mare on nii äge naine, et tal on isegi Vikipeedias oma lehekülg ja ka tema abikaasa Vahur Afanasjev on kahtlemata üks coolimaid inimesi.

***

MEESTE JA NAISTE KEEL

Autor: Mare Sabolotny

Minu jaoks pole meestel ja naistel enam nii suuri erinevusi, kui siis kui ma veel vallaline olin. Võib-olla suhtlen ma rohkem paaridega, kes on kokku kasvanud hermafrodiitseteks olenditeks. Või siis pole enam vahet, kui jahti pole? See on juba omaette diskussioon.

Kui pikalt mõtetes tuhnida, siis ühte asja olen viimasel ajal tõepoolest märganud, nimelt et mehed suhtlevad meeste keeles ja naised naiste keeles. Naiste keelest saan ma väga hästi aru, minu jaoks on see justkui kirjakeel, väikse erandiga, et tuleb rääkida vähemalt kaks korda pikemalt kui on vajalik sõnumi edastamiseks ning tihtilugu pole sõnumit üldse vaja. Meeste keel aga ajab mind päris tihti segadusse. Ehk hiljuti õpitud keeled on sundinud mind unustama seda vana „võõrkeelt“? Või siis pole ma meestest kunagi aru saanud ja lasknud kogu nende info ühest kõrvast sisse ja teisest välja? Pole aimugi.

Mehed räägivad väga palju kodeeritult. Ja kasutavad väga palju imelikke väljendeid. Üks parimaid näiteid on üks belglasest sõber, kelle jutust ei saa ma mitte kunagi ühte sõna ka aru, kirjutas mehe Facebooki seinale sõnumi: „anutha one bites da dust? rides da bus?“ Nägime seda koos ja mina pidasin seda nii seletamatuks, et pidin valjult kommenteerima. Mees aga käitus nagu see oleks kõige ilmselgem asi ja seletas, et see on naljaga küsitud, et kas närv on sees ja kuidas olla on enne pulmi.

Aktuaalsem on minu jaoks see, kuidas ma ei saa meestega asjalikest asjadest rääkida. Mulle jääb tugev mulje, et nad ei saa minust aru ja kuna mingit tulemust ka ei ole, siis ilmselt on see tõsi. Head näidet ei tule praegu pähe, räägin siis ühest intsidendist Nordea pangas, mis võis olla tingitud telleri ülddebiilsusest mitte soolistest eripäradest. Nimelt läksin mina Nordea panka, istusin toolile ja palusin, nii selgelt ja valjult kui oskasin, tõsta nii minu internetipanga kui ka sularaha väljavõtmise limiite. Mees hakkas kohe tegutsema, blanketid, asjad, 15 minutit, nagu ikka pangas on. Mees veel uuris, kas mul on kohe vaja uusi limiite ja kuna oli, siis tegi isegi vastavasse kohta telefonikõne. Tänasin hea teeninduse eest ja läksin minema. Kodus hakkasin siis ülekannet tegema, „päevalimiit on ületatud“. Pärast 2 üritust ja ropendamist, kiskusin käekotist välja pangast saadud blankettide koopiad ning lugesin selge sõnaga, et ta oli tõstnud ainult sularahaväljavõtte ja tehingute üldlimiiti, viimast tuletas ta muuseas ise meelde. Muidugi on ka see näide äärmuslik, sest Nordea pank on jätnud mulle mulje, et nad ongi täiskollektiivselt debiilikud.

Kõige tugevamini tõstavad eri keeled pead minu ja minu mehe vahelises suhtluses. Võiks ju arvata, et inimesed, kes on 3 aastat koos olnud saavad üksteisest aru, aga ometi tunnen alatasa mingisugust nihet ja leian end talle seletamas üht asja juba kolmandat korda. Ja ka vastupidi. Kõige tipuks selgub umbes 90% meie tülide lõpus, et asi oli alguse saanud möödarääkimisest.

Kui tunne on sees, siis ilmselt on sel ka mingi alus. Viimasel ajal lükkan oma meest rääkima isegi minu meestuttavatega, kui jutt peab viima tulemuseni. Sest, vabandust, ma ei räägi meeste keelt.

mm… SELLEST

hoomamatu 9 Replies

(Ma nüüd räägin seksist ja püüan olla võimalikult väherõve seejuures. Vabandan ette ja taha igaks juhuks ära juba.)

Kui ma rasedaks jäin ja natuke olin suutnud selle mõttega harjuda, tabas mind ühel hetkel paanika. Issand. Ma olen rase. Mis tähendab, et see olend tuleb MINU SEEST välja. Läbi general area. ISSAND.

Ja loomulikult panic ensued.

See oli ka asi, mida ma esiteks ei julgenud väga mõelda ja teiseks oli kuidagi VÄGA IMELIK juba sünnitanud sõpradega seda ikkagi teemaks võtta. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda poleks teinud, aga ma vähemalt üritasin olla delikaatne. Mis minu puhul tähendas kõõrdpilku ja pominat: “Aga kuule… Ma tahtsin küsida… Et kuidas selle… seksiga… Khm… noh, tead… Ee… Et nagu… Toimib kõik või?”

Sünnitanud sõbrad naeratasid mõistvalt ja kinnitasid: “Parem kui enne, usu mind.”

Muidugi oli mul seda raske uskuda. Sest see on ju ebaloogiline, eks. Kõigepealt viiakse su general areas läbi mingi… mm… (ma püüan mitte unustada, et mu ema loeb seda)… mm… mingi terror ja siis läheb veel pärast kõik paremaks ka! Selle loogika järgi peaks jooksjad näiteks oma jalaluud ära murdma. No et küll pärast hakkavad jalad alles hästi tööle, KÕIK JU TEAVAD SEDA.

Igal juhul.

Raamatud – ja mitte tavalised raamatud, vaid RASEDAraamatud – käskisid mitte muretseda. Teemat käsitleti küll vähe, mõnes mainiti delikaatselt, et küllap “värsked vanemad teineteise jaoks siiski ka aega leiavad”, teine lajatas otse, et “pärast kuut nädalat võib taas seksida” ja kolmas, mu lemmar (kuigi ma ei mäleta, milline neist!) rahustas murelikku tulevast ema, et “imetamine pakub naisele alguskuudel piisavalt lähedustunnet, et seksi järele polegi vajadust”.

Ha. Har-di-faking-har. ARE YOU SERIOUS?

Aeg läks, crotch parasite sai valmis ja väljus ja kui ma olin üle saanud šokist, et mu sabakondist pole midagi järel ja et ma ei saa istuda (sabakondi pärast, mitte muu pärast!), kõndida, püsti ja uuesti istuma, tuli mul peale hirmus seksiisu. No ma räägin ikka sellisest seksiisust, mis sööb tavalisi seksiisusid hommikusöögiks. Sest see oli fantastiline – mu keha oli (peaaegu) taas minu oma! MUL POLE KÕHTU! Misjonäriasend, how have I missed thee.

Ainus, mis mind takistas mm… taas… mm… tegevusse asumast, polnud mitte arsti keeld või sabakont või üleüldine surmatunne, vaid lihtne tõsiasi, et…

SEKSIDES VÕIB RASEDAKS JÄÄDA.

Pole ausalt parimat kontratseptiivi kui sünnitus, believe you me.

Aga isu jäi ja üllatuslikult avastasin ma, et keha oli valmis väga kiirelt endisel kursil jätkama. (Sabakont pole seda memot veel saanud.) Ei jäänud tulemata ka päevad ja rõõmsa üllatusega avastasin ma, et tõepoolest – Period Pain of Death on jäänud minevikku. Ma saan päevade ajal hingata! Elada! Voodist välja tulla! Ja ei peagi söögi alla ja söögi peale valuvaigisteid laksama!

Rasedus, sul on omad head küljed.

Kui päevad järgmisel kuul uuesti tulid, olin ma SITAKS ÜLLATUNUD. Umbes et… Oot, mis nüüd? KAS ME JUBA EELMISEL KUUL EI SAANUD SELLEGA ÜHELE POOLE?!

See selleks. Aegamisi sai keha taas omaks ja kui ükskord oli käes õnnis hetk küünlavalguse ja veiniga… siis ma täiesti tardusin.

Ja hakkasin nutma.

NAGU MINGI LOLL.

Ma PÄRISELT ei tea, mis juhtus. Ma kahtlustan, et see oli mingi post-traumaatiline reaktsioon. Mind tabas täielik paanikahoog, sest kuigi ma ju TEADSIN, et miski pole enam valus ja ka titepeleti töötas juba mõnda aega, hakkasin ma kohutavalt kartma.

Niisiis, ma ei tea, mulle tundub, et ma olen ainus, kellega on see juhtunud, aga ma olen pidanud õppima uuesti seksima. Ja see on olnud KOHUTAVALT frustreeriv, sest ma olen alati arvanud, et kui ma midagi muud eriti hästi ei oska, siis seks tuleb mul ikka mõtlemata välja. Aga ma eksisin. Taas on mingisugune keha diktatuur, aga hoopis teistmoodi. On väga raske astuda emarollist välja. Selleks läheb aega, väljalülitamist, natuke mõne hea sarja vaatamist, kus on soovitavalt palju seksikaid mehi (mm… “Ultimate Force” ja Ross Kemp… mm…) ja VEINI. Rohkelt veini. Sest kui varem oli heaks seksiks vaja transformeeruda igapäevaolendist seksiolendiks, siis NÜÜD on vaja kõigepealt teha läbi digimuutumine suunal ema-igapäevaolend ja alles siis on lootust sinna kolmandasse staadiumisse jõuda. Ma ei ole veel õppinud hüppelist ümberlülitumist.

Ja need flashid! Niipea, kui silmad kinni paned ja juba lased end hetkel edasi kanda, kargab sulle järsku su lapse nägu silme ette. BOOM! TITT! TAKE THIS!

Ja sa võid raskelt tulnud sexy time tujuga mõneks ajaks hüvasti jätta.

Flashid on jäänud muidugi vähemaks. Õnneks. Ja nutma pole kah enam hakanud. Ja kuigi mul on tunne, nagu ma oleks taas 17aastane tüdruk, kes vajab hullu sebimist ja seepamist ja kauneid sõnu ja romantikapaketti, on tõepoolest asjad tunduvalt paremaks läinud.

Mis puutub sellesse, et on parem kui enne, siis ma veel kommenteerida ei julgeks. Ilmselt võib paremusele kaasa aidata see uutmoodi lähedus, mida ühise lapse olemasolu annab. Füüsiliselt pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt vaim on kuskil hoopis teises kohas.

Aga ometi võiksin ma viis kuud nooremale endale öelda, et kõik saab korda ja ausõna pole see asi (füüsiliselt) üldse nii hull, kui võiks ette kujutada. Nagu kogu selle rasedusvärgiga – asjad, mida sa ette kujutad, ei juhtu, aga see-eest juhtuvad asjad, mida sa ei oska absoluutselt ette näha.

Congratulations!