Tag Archives: m&n

relationshit

hoomamatu

Mu sõnavarra on lisandunud uudissõna – relationshit. Ma olen pikka aega tahtnud sellest kuidagi või mingitmoodi kirjutada, aga pole osanud, kuigi asjadest kirjutades ma nendega diilin ja asjadest kirjutamine on minu teraapia. Pealegi peaksid mind ümbritsevad olema pimedad, et mitte märgata, kui pööraseks on asjalood viimase poole aastaga keeranud.

Aga ma ei oska sellest kuidagi kirjutada, pealegi oleks see minust ebaõiglane – ma võin püüda olla nii objektiivne ja ratsionaalne kui tahes, paratamatult kirjeldan ma tundeid nii, nagu mina neid tunnen. Sündmusi näen ma ikka läbi enda silmade, annan neile ikka läbi oma düsfunktsionaalse aju selgitusi. Ma ei taha kasutada oma blogi selleks, et laskuda detailidesse või pesta oma musta pesu. Küll aga tahan ma kasutada oma blogi ja oma armsaid lugejaid selleks, milleks ma olen alati teid (muuhulgas ka) kasutanud – et (muuhulgas ka) rasketest aegadest üle saada. Et leida sel hetkel, kui seda on kõige rohkem vaja (näiteks keset ööd või vastu hommikut) keegi, kes ütleb: “Ära muretse. Kõik saab korda. Saba rõngasse!”

Niisiis, otsustasin teha väikese kirjeldava graafiku, mis ei riivaks kellegi privaatsust*, ei osutaks näpuga või ei annaks hinnanguid, edastaks lihtsalt fakti. Aga palun, siin ta on:

*Blogija ja suhteteemadel kirjutava (aja)kirjanikuga abiellumine tuleb paraku alati väikese klausliga, et mingi osa elust pole privaatne.)

 

See mittepirukagraafik võtab kõik väga hästi kokku. Ja siis, kui ma selle jaoks pilte läksin liikluskülgedele otsima, nägin ma nii suurepärast pildikombot, et pidin selle screenshottima. Vahel ei olegi vaja kopipasteda, vahel teab Liikluseeskiri intuitiivselt, mis parasjagu mu elus toimub. Mm… Liikluseeskiri, sa mu lemmik. Peakski ehk hakkama seda kasutama tuleviku ennustamiseks? Umbes nagu on taro-kaardid. Ainult et mul oleks liikluseeskiri. Mh? Soovijaid? Ma oleks kindlasti liikluseeskirjaennustamises väga proff.

Peamine on aga see, et ma olen seda relationshitta enda sees kandnud ja ma muule ei mõtlegi, kui ainult oma suhtepasale ja esiteks: ma enam ei jõua. Ja teiseks: fuck this shit. Me mõlemad oleme piisavalt coolid inimesed küll, et väärida õnnelik-olemist. Ning kui see, mis meil praegu on, kedagi enam õnnelikuks ei tee, siis tuleb leida mingi muu tee.

Aga me kumbki ei tea veel, milline. Sest vahel on nii raske aru saada, kas suhe hakkab lõppema või on see lihtsalt faas. Periood, mis tuleb üle elada ja millest kõik tulevad teisel pool välja värskete, rõõmsate ja nii-palju-tugevamatena. Või millal tõsta käed üles ja lüüa pea selga ja astuda eraldi teid mööda edasi. Ma ei tea, kuidas peaks sellest aru saama, kui on palju väikseid asju (ja mõned suured). No oleks, et vähemalt peksakski, eks!

Paariterapeudi juures käisime mõnda aega tagasi ka, see oli kohati hüsteeriline ja kohati lihtsalt naljakas, aga peamiselt oli see huvitav. Hetkeks paistis ka töötavat, aga siis sai raha otsa ja edasi proovisime omade jõududega. Aga vähemalt sai terapeudi juures sõnastatud üks meie suhte põhiprobleeme: me nagu polegi kordagi otsustanud, et nüüd me oleme koos.

“Aga ometi te ju abiellusite?” küsis terapeut, silmad üllatusest suured, käsi pastakaga paberil peatunud. Vaatasime teineteisele otsa ja…
“Nojah… Tundus sel hetkel hea mõte olevat…”

Kaugustes siristasid tirtsud ning meie ja terapeudi vahelt keerles läbi üksik tumbleweed.

“Aga… Te ju abiellusite? Saite lapsegi!”
“Einoh, kõik suhted on ju ajutised, kuidas üldse saabki tänapäeval keegi uskuda, et minnakse elu lõpuni koos…”
Ja nii edasi.

Selle õppetunni olen küll saanud. Kui üldse enam kunagi, siis kindlasti mitte nii. Aga enda õigustuseks: ma ausalt arvasin, et ma teen meile sellega teene. Vaadake, me mõlemad olime sel hetkel, kui armastus jalaga näkku lõi, just värskelt pikkadest suhetest tulnud. Oli ainult ratsionaalne arvata, et see meie-värk ei jää püsima. See oli ju kõigest rebound. (Või reboundi reboundi rebound ehk – veel üks uudissõna – reboundboundbound.) (Võib-olla nii palju neid paunde seal polnud, aga mulle meeldib öelda reboundboundbound). Ka ei võinud ma teada, et asjad, mis enne minu jaoks pigem plussid olid (näiteks meie pikad lahusolekud sobisid mu kookonissetõmbumise vajadustega väga hästi), muutusid mingi hetk miinusteks. Ja loomulikult on kõik teinud igasugust jama läbi aastate ning kõik need minu emod ja augud ja reaalsusnihked pole ka kellelegi teeneid teinud, nii et mõned inimesed ilmselt praegu imestavad, miks see trouble in paradise üldse NII kaua aega võttis.

See oli ju kõigest rebound ja see pidi niikuinii olema ajutine ja üleüldse, kes teaks minust, vanast sariabiellujast paremini, et suhted ei kesta. Need ongi ajutised! Parem siis kohe neid juba nii võttagi, kas pole? Säästa ennast ja teisi, võtta vabalt, lihtsalt kulgeda ja vaadata, kaugele kulgeb ja kui enam ei kulge, siis – no see oligi ju ajutine!

No ja siin me neli-ja-pool-aastat hiljem oleme.

Ajutine, she said. Kulgeme, she said. Võtame vabalt, she said.

Üks rumalamaid ideid, mis mul iial olnud on. Aga võisin ma siis seda teada…

Niisiis, me diilime. Proovime erinevaid variante ja vaatame, kuhu jõuame. Äkki see on tõesti faas? Aga fakt on, et me oleme jõudnud ummikusse ja kuidagi peab hakkama seda nüüd otsast harutama.

So. This is what’s going on.

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

PROJEKT: LAPS IX Esimesed elupäevad ja ehmatused

hoomamatu 1 Reply

Eelviimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Järgmisel nädalal on aeg otsad kokku tõmmata.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa

9. Esimesed elupäevad ja ehmatused

 

Mikk seisab nõutult palatiuksel. Doris on näost valge, ema kudistab meeleheitlikult imikut lõua alt, et mitte kellelegi otsa vaadata. Keegi ei oska midagi teha.

“Mis… projektilaps?” küsib Mikk veel ühe korra.

Doris heidab mulle pilgu, siis Mikule ja lõpuks vaatab abiotsivalt emale otsa.

“Ma… tegin nalja?” proovib ta olukorda päästa.

“Nalja?”

Mikk ohkab ja tõmbab kätega üle näo. Ta näeb välja kohutavalt väsinud. Mõni ime, tal on selja taga elu üks ilmselt pikimaid öid. Nagu mulgi. Tunnen, et mu aju ei suuda enam selle olukorra analüüsimisega tegeleda. Ma olen ühtäkki nii lõppväsinud.

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” VI Õlu ja õhupuudus

hoomamatu 2 Replies

Kuues osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». Mul oli eile meeles küll, et pean üles panema, aga see oleks tähendanud arvuti lahti tegemist ja seda ma eile ei suutnud.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa

6. osa Õlu ja õhupuudus

 

Telefon heliseb kolmandat korda ja kolmandat korda katkestan ma kõne seda vastu võtmata ära. Mikk. Jälle Mikk. Tema järjekindlus hakkab mind juba närvi ajama, lisaks olen ma surmani hirmunud. Ma ju tean, mis ta tahab. Ta tahab – oo õudust! – rääkida. Ja mul on põhjust karta, petsin ma ju temalt lapse välja. Lapse, kes vähem kui pooleteise kuu pärast ilmavalgust peaks nägema.

 

Vedelen kodus diivanil ja vahin lage. On üks harukordsetest hetkedest, kus mul midagi ei valuta ja on täitsa okei olla. Kui hinges möllav välja jätta, on kõik väga hästi. Laps kasvab, kõik proovid ja testid on normis, rasedus on kulgenud täiesti normaalselt.

 

Nii normaalselt, kui üks säärane rasedus kulgeda saab.

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” V Lumehanged ja vanad tuttavad

hoomamatu 6 Replies

Viies osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».

I osa. II osa, III osa, IV osa

5. Lumehanged ja vanad tuttavad

 

“Sa pead talle ütlema!” Ema istub tugitoolis, lilledega kirjatud kohvitass käte vahel. Ma leban diivanil ja kogu mu kere valutab. Kõige rohkem teeb piina koht, kus jalad tagumikust välja kasvavad – sümfüüsiks nimetatakse seda. Pidi olema ühel neljast rasedast see õnn kogeda sümfüüsivalu. Põrgupiinaks nimetaksin mina seda rohkem. Ma ei saa normaalselt kõndida ja ägisemata astuda ning kui pikemaks istuma jään, on tõeline vaev uuesti püsti saada.

Käimas on kuues raseduskuu. Väljas on sügav talv ja mu kõhus toksib väike tüdruk. Silitan kätega kõhtu ja ohkan. Ema ohkab ka.

“Me ju oleme sellest sada korda rääkinud… See laps on ainult minu asi. Mikk ei ole asjaga kuidagi seotud…”

“Kuidas ei ole seotud!? Ta on ju isa!”

“Ema! Palun lõpeta juba ära, ma olen sellest vaidlusest nii väsinud…”

Ema on jälle vait ja ma vaatan teda. Selle mõne kuuga on ta veel vanemaks jäänud. Me oleme seda üht vestlust juba kümneid kordi pidanud. Ema on veendunud, et ma pean Miku asjasse pühendama. Mina aga ei suuda ettegi kujutada, et sellise jutuga mehe uuesti üles otsiksin. Mul on hirm ja mul on häbi – ma käitusin ju kui viimne petis! Ma põhimõtteliselt varastasin ta sperma ja lasin siis, laps kõhus, jalga. Alatu!

Continue reading

“PROJEKT: LAPS” III Ebamugavad kõnelused ja triibud

hoomamatu 3 Replies

Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

 

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

 

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

Continue reading

Tere, Daki… (üle pika aja jälle!)

hoomamatu 5 Replies

Vahepeal mulle meenub, kui palju mul on postitusi soolas ja kui palju on tulnud neid “Tere, Daki”-asju ja siis mu süda saab ataki süümepiinadest ja ma otsustan, et homme! Homme kirjutan ja vastan!

Noh, vot, homme, eks. See kiri tuli mulle millalgi sügisel. Aga ikkagi vastan! Parem hilja kui mitte kunagi, right? (Mulle saab küsimusi esitada näiteks siin.)

Tere, Daki,

mul on üks kummaline situatsioon.
Mäletad, mingi aeg olid igal pool plakatid, et “mis siis kui sinu laps abiellub mustanahalisega” või “mis siis kui su tütrele meeldivad tüdrukud” vms… Täpset sõnastust ma enam ei mäleta. Küsiksin aga selle kohta, kas sul on mingeid mõtteid või olukordi (toredaid või mitte..) selliste ekstreemsustega. Noh näiteks geid? 

Mul on üks tuttav tüdruk seltskonnas, kes väidab ennast lesbi olevat- jah, tal on pruut ka ja ongi selline natuke teistmoodi tüdruk, muidu täiesti tore inimene. Minu arvates okei ja mingeid mõtteid eriti ei tekitagi, ma kellegi isiklikke asju eriti ei kritiseerigi. AGA ta käitub pidudel kummaliselt, hakkab suhtes olevaid lapsepõlvesõpru (teiste tüdrukute peikasid! vallalised poisid teda tõesti ei huvita) väga veidralt nagu teelt kõrvale provotseerima või nii. Ühe korra olen ainult pahandanud. Üdiselt need purjus poisid võtavad asja väga ohutult, noh et las ta siis kallistab või las ta siis musitab, ta on ju ohutu – HEI, talle ei meeldigi poisid ju!

Selles mõttes ei saa ma teda kuidagi rivaaliks pidada või mingit ohutunnet see kah ei tekita, peika peale pahandada kah nagu pole millegi pärast. See on natukene naljakas absurdiolukord pigem 🙂 Olen küsinud kaa peika käest, et mida tema arvab ja tuligi see siiras ohutuse fakt välja, et aga ta ei ole ju kuidagi atraktiivnegi jne.. Ja ma ei tea MIKS see tüdruk nii teeb, ju tal on kah lihtsalt põnev.

Anonüümne

Hei, Anonüümne!

Kõigepealt tuli mul meelde vana sõber, kellele üks tütarlaps VÄGA läbipaistvalt igal peol ligi ajas. Vaene poiss aga oli tõelises teadmatuses, võttis tüdruku tähelepanuavaldusi kui sõbralikku… noh, tähelepanu. Kui ma lõpuks talle üks-ühele situatsioonis ütlesin, et kuule mees, miks sa mängid vaese tüdrukuga, ütle talle ära, et sul midagi pole ta vastu!, tegi kutt mulle tõelisi hirvesilmi: “Mida? Misasja? A me oleme ainult sõbrad ju…”

Mis tähendab, et väga sageli (ma ei ütle, et alati) ei saagi kutid aru, kui keegi neile ligi ajab. Seega sinu kutt, kes veel peab seda konkreetset tütarlast kuidagi eriti ohutuks (tänu sättumusele), on veel topelt pimestatud.

Nii, aga nüüd selle juurde, et miks ta üldse nii käituda võib.

Sellele on mul kaks võimalikku seletust. Üks: ta lihtsalt elab mingeid oma teemasid välja.

Seletus. No vaat, ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla homoseksuaalne. Sa pead pidevalt mingite stigmadega võitlema, su vanemad ootavad sult midagi muud, rääkimata kõigist neist jobudest, kes on valmis sulle nuga andma, kui sa nende silma all “pederast” oled. See on kindlasti kohutav. Niisiis, see tüdruk on jõudnud oma elus punkti, kus ta on kapist välja tulnud ja lõpuks ometi hakkab elama nii, nagu meie, need “tavalised”, oleme elanud teismeeast saadik. Ja kas me kõik ei teinud teismeealisena mingeid jaburdusi? Võib-olla ongi tal mingid issued nende konkreetsete kuttidega – või tsikkidega. Võib-olla üritab ta midagi endale – või teistele! – tõestada. Et hoolimata tema sättumusest on ta ikkagi “universaalselt pandav”. Või siis üritab kuidagi mingeid vastamata jäänud armumisi kompenseerida (“Hah, näed, ma ikkagi meeldin talle, mis siis, et tal naine on! IN YOUR FACE CRUEL WORLD!”).

Siis arutasin ma seda küsimust veel Oma Baarmaniga (muah, Mell, ma tean küll, et sa vahepeal loed mu blogi!) ja tema esimene (ja viimane) vastus oli: kapihetero!

Selgitus.

Vaat te kõik teate neid tsikke, kes klubis end mälli joovad ja siis oma sõbrannadega kiimlema hakkavad. No et nii on cool või. Peamiselt vist meeste tähelepanu pärast. Ilmselt on seal murdosa ka seikluslikkust ja katsetamishimu või mingite fantaasiamängude elustamisi. Misiganes. Need tsikid, kes EVER ei hakkaks olema naisega suhtes – aga peoolukorras võivad vabalt sõbrannaga suudelda. Lihtsalt pulli pärast!

Mul meenus praegu mingi anekdoot. “Lehm, miks sul pärg peas on?” – “No… Pulli pärast!”

Tagasi teemasse.

On väga reaalne, et nagu on olemas “peobi(seksuaali)d” on ka olemas “peoheterod”. Võib-olla on tema üks neist? See harv liik, kes on avalikult end lesbiks kuulutanud, aga purjus peaga ikka mõtleb, et oh, mis tunne oleks, või… oh, huvitav, kas ta tahaks mind? Hoolimata sellest, et mulle meeldivad naised – aga mina ju olen naine, äkki ma meeldin talle ikka ka?

Kokkuvõttes mulle tundub, et tegu on õnnetu ja segaduses hingega, kelle käitumist ei tasuks liiga üle analüüsida. Tõenäoliselt analüüsib ta isegi end igal peojärgsel hommikul liialt ja langeb masendusse – “Oh, näed, kurat, jälle olin ulakas…” Või siis ta on puhtakujuline biseksuaal, kes lihtsalt on seni sattunud naistesse armuma, kuid kelles see mehi ihkav pool on veel äratamata. Või siis ta lihtsalt tahab tähelepanu.

Või siis – kõige tõenäolisem – tal on mingid issued (lahendamata armumised, enesekindluse probleemid, kapiheterosus… kapiheteroolsus? kapiheterotism?), mida ta üritab niimoodi lahendada. Nagu sageli inimeste varjatud pool purjus peaga välja tuleb. Mul näiteks on üks sõber, kes muidu näeb välja nagu meesmodell, aga iga kord, kui purju jääb, hakkab Ring FMi soovisaatesse helistama. YOU’LL NEVER KNOW!

Või siis ta teeb seda lihtsalt selleks, et teie kõigi ajusid k*ppida. See on ka alati võimalik. Naerab praegu kuskil omaette: “Hahaaa! Küll nad nüüd alles mõtlevad veel, mida see kõik tähendas!”, ja võtab oma naiselt ümbert kinni ja jääb magama.

Mida arvate teie, armsad dakiblogi lugejad?


rebound girl

hoomamatu 4 Replies

Dakiblogi 8. sünnipäeva ja EV sünnipäeva puhul vaatab Emiliana telekast, kuidas ta isa marsib, tänava äärde lehvitama ei lähegi, sest ma olen loll ja jätsin vankri maha. Kümnekilost sellise libedaga eriti tassida ei taha kah.

Meenutuseks möödunud aegadest sissekanne veebruarist 2006, kus 2006. aasta Daki selgitab lugejale, kes või mis on rebound girl. Värskematest asjadest võite lugeda Delfi Naistekast, kuidas mulle koguaeg kole öeldakse.

***

Rebound girl

1. rebound girl

a rebound girl is your side-chick, when your girl ain’t satisfying your needs.

2. rebound

hooking up with someone shortly after being dumped (by someone else) so that you still feel wanted.

3. rebound

going from one relationship to the next right away to avoid the pain of a breakup.

—

Üldised reeglid, kui tegu on rebound-relationship’iga. See kestab nädala kuni 2,5 kuud. See saab alguse kas kohe pärast eelmise suhte lõppu või mõne aja pärast, aga fakt on, et rebound suhte otsija ei ole veel eelmisest üle saanud.

Rebound suhe ei ole üldiselt väga kirglik või siis valetatakse tunnete koha pealt iseendale ja/või teisele osapoolele. Ka võib esineda tunnete ülekandmist, otsitakse rebound girl’is neid omadusi, mis olid eelmisel tüdrukul.

Mõnikord ei saa tüdrukud aru, et nad on rebound girl’id. Sel juhul tuleb neile ilmselt nii suhte algus kui ka lõpp üllatusena. Kui aga on teada, et tegu on rebound suhtega, siis peab igaüks ise otsustama, kuivõrd ta on valmis suhteks, millel puudub igasugune potensiaalne tulevik. Tunnete tekkimisel võivad mõlemad pooled haiget saada, tõenäolisem on siiski, et haiget saab rebound girl.

Rebound girl on tüdruk, kes valmistab haavatud ja nukra mehe ette taas ühiskonda ja keerulisse kohtingumaailma astumiseks. Ise võidab ta suhtest ehk ka, kui hindab suhteliselt kohustustevaba seksi ja ajaveetmist. Tulevikku oodata ei tasu mitte mingil juhul. Ja valmis tuleb olla teise naise varjus elamiseks, sest see, kes mehele haiget tegi, on sust kindlasti parem, ilusam, heam jne – vähemalt mehe arvates. (Alati on magusam see šokolaad, mille jaoks raha ei jätku.)

Muidugi oleks tore, kui rebound suhte reeglid alguses kokku lepitakse (á la kas on õigus kohtuda teiste inimestega, milliseid piiranguid teineteisele seatakse jne) ja et mõlemad on teadlikud suhte olemusest. Reaalsus on, et üks pool on pime või on seda mõlemad – kas eitab mees endale rebound girl’i kui sellist või siis arvab tüdruk, et siit algab nüüd hea asi.

Ohjah. Väga kerge on aru saada, kui sa oled rebound girl, aga mida sel puhul ette võtta, ei ole ma suutnud veel otsustada ja pole õnnestunud kusagilt ka leida rebound-suhete pikemaid kirjeldusi, kui see, mida ma juba niigi loomulikust intelligentsist tean.

Fakt on see, et rebound girl on üks väga tänamatu ja endale mitte erilist kasu toov tegevus. Ma olen pea kogu oma elu olnud See Viimane Tüdruk Enne Tõsist Pikaajalist Suhet, ehk siis vähemal või rohkemal määral rebound girl ja ausalt öeldes – suht kopp on ees.

Andke mu nett tagasi, kuradi internetiahvid.

vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

hoomamatu 8 Replies

Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:

Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.

Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.

Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”

Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.

Tänavsuu ütleb ka, et  armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.

Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.

Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.

Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.

Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.

Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.