Tänud Mallukale, kes selle loo mu ellu tõi. Mul ei saa sellest isu täis. Külmavärinad tulevad peale, kui naine laulma hakkab.
Edit: Parim kommentaar ever Mallukalt, kui rääkisime sellest, et ma ta diipsust täna jõuliselt levitanud olen: “Mõtle, mis siis veel saab kui värmimispeo teeme, siis teen kindlasti diibi haiku sellest.”
Edit 2: Arutame Mallukaga eluliste küsimuste üle, näiteks nagu miks on sõnad “habe” ja “häbe” sarnased ja kuidas trammid rööbastel püsivad. Mallukas: “Aga mina arvasin, et tramme hoiab rööbastel juht?”
Käisime Naabrinaisega pühapäeval sisustuspoodides ja ma adusin järsku, et whoa, ma saan ju õige pea hakata kõikidesse tubadesse valgusteid valima! Selge, et ma peaks selleks kirjutama mõne raamatu ja kassid orjusesse müüma, et seda endale lubada, aga nii põhimõtteliselt on see täiesti vaimustav, et ma lõpuks saan sellistele asjadele mõelda! Issake! Ma saan OMA KOJU valida lampe! Valik oli muidugi totaalselt oosõm, nii palju ägedaid asju on olemas, nii et ma juba nõrken põlvist mõttest, et ükskord ma saan päriselt neid valima ja ostma minna.
Siis avastasin ma üllatusega, et TEGELIKULT meil ju juba remont käib, kuigi sellist tunnet ei ole. Noh, see tunne on täiesti olemas, kui Nõmmel olla ja tolmu sees pimesi teed otsida, sest köögipõrand on üles võetud ja sealt näeb otse keldrisse. Aga nii üldiselt pole ma veel adunud, et remont käiks. Peamiselt sellepärast, et meil pole ikka veel ehitusmehi, kes selge sõnaga suudaksid öelda, et nad selle töö ette võtavad ja ära ka teevad. Ühed tunduvad mulle liiga üldise ja ebamäärase jutuga, teistele tundun mina ebamäärane ja üldine. Otsingud jätkuvad.
See kõik aga ei takista mul juba ette kujutamast, et kõik on valmis ja joonestusprogrammides sisekujundusi joonistamast. Näiteks selline võiks olla meie tulevane köök (klikkides suurem):
Köögiga on see värk (või üldiselt kõigi tubadega meie korteris), et seal on liiga palju uksi ja aknaid. Ühe ukse, selle, mis viib praegu trepikotta (ja seal asuvasse WC-sse), ehitame me kinni, sest meil on eraldi sissepääs (mis on juba omaette miljonit hüüumärki väärt, niisiis, lubage: !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Sellega tekib piisav ruum, et L-kujuline köök ära majandada. Plussina on meil enamik kappe, külmik ja pliit juba olemas, teise plussina on praegu meie köögimööbel Mööblimajas allahindlusega müügil, mis tähendab, et saab juurde osta nurgakapi ja laia kapi kahe sahtliga. Midagi peab välja mõtlema ka seinakappide osas, sest köögiseinas on ka elektriarvestid ja need võiks ära peita.
Meie suurejooneline köögilett, mis sai Kõuplisse ehitatud, tuleks ka kuidagi Nõmmele ära mahutada, praegu tundub parim koht ukse juures ja pliidi ees, aga see ei pruugi töötada. See võib köögi liiga ära hakkida ja imelikuks teha. Maitea.
Köögipõrand on üles võetud, kuna sealt tulevad torud tulevasse vannituppa, mis on veel täiesti omaette ooper. Kavand on selline (klikkides näeb suuremalt):
Vannitoaga on nuputamist kõvasti. Tegu on mingi kuivatusruumiga või millegi sarnasega, seal on suure ahju suue ja korstnajalg, mis teeb ruumi kuju imelikuks. Õnneks leidsime hea nurgaga vanni, mis täpselt tagaseina ära mahub. Ahjusuue võiks ideaalis olla elutoa poole, aga kuna ahi on väga heas korras, on seda mõttetu hakata lammutama ja ümber laduma. Seega tuleb leida mingi muu lahendus. Lisaks on seal veel seinakapp ja kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Ja LISAKS ei ole köögi- ja elutoauks kohakuti. Mis tähendab, et lihtsalt seina vahele tõmmata ei saa.
Niisiis, mõtlemist on küllaga. Pealegi tahaks köögipõrandat juba tagasi saada, sealt tuleb rõvedalt külma ja kui ma vähemalt kord nädalas Nõmmel ööbida ei saa, siis hakkan ma jonnima ja maurama. Okei, see on veel väike asi, oma sünnipäeva tahaks ma ju ka Nõmmel pidada ja siis on see ülesvõetud põrand natuke problemaatiline.
Õäöuh.
Aga ikkagi pole ma veel kordagi närvi kaotanud ega isegi kordagi närvi LÄINUD, mis on täiesti imetabane. Ma kujutlesin, kuidas ma selle remondi algusest lõpuni kriisates mööda tube jooksen ja suvalistel hetkedel vastu seinu viskun. Mind natuke (või päris palju) häirib see, et ma ei suuda kuidagi ühildada last ja kõiki neid remonditöid, mida ma ise läbi tahaks viia, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik samaaegselt kahes kohas olla ja kaht asja teha (näiteks lapsega kodus olla ja samal ajal Nõmmel värvida). Aga kuidagi peab see ka sujuma hakkama.
Tõde on ka see, et ma vaieldamatult tunnen end taas inimkonda sulanduvat. Ma olen täiesti oma tulevasse kodusse armunud ja peadpööritavalt segi võimalusest lõpuks OMA KODU valmis plaanida ja sättida. Ning eile kuulasin ma kakskümmend viis (25) korda järjest seda lugu. SEST MA OLIN LIHTSALT RAHUL.
Käisime eile Naabrinaisega Dredgi kontserdil ja ma mõtlesin sel ajal igasuguseid asju (lisaks sellele, et Dredgi trummar on freaking hot!). Esiteks ma mõtlesin, et mul pole vist nii paljude supermuusikaelamustega hooaega MITTE KUNAGI varem olnud.
Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.
Fucking unbelievable.
Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.
See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!
ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.
Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.
Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!
Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?
Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.
Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?
Ja äkki, kurat!
Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat “jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja”! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!
Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.
Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)
Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.
Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda “Wheelsi” unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.
Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.
Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi “No Crowd Surfing” ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.
Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: “Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!” Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.
Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. “Või no teeme siis kümme?” Arvasin, et nad teevad nalja.
Ei teinud.
Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.
Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.
Või, nojah, titt ju ootas.
Aga, kurat. Ära nägin.
My life must be complete. For now.
(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)
Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.
“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”
Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.
Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…
“Ja kes vastuvõtule tuleb?”
Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).
Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.
//
Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.
Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.
Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?
Või siiski on?
Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.
Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.
Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…
…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**
Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!
—
*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.
**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.
See on üks neist ette tehtud postidest, aga ma ei hakka siia isegi seda haiglajuttu lisama, sest ma olen kindel, et sinna ma ei jõuagi…
Eesti Ekspressis on rubriik “Päev muusikas” juba mitu aastat ilmunud. Esimest korda võtsin ma selle blogisse endale vastamiseks 2007 ja nüüd mõtlesin, et võiks uuesti teha, sest küsimused on vahepeal muutunud. (2007. aasta versiooni kopin ka siia alla.) Kui soovite, võite selle meemiks teha ja endalegi võtta ja edasi anda. (Ma jätkuvalt ei salli sõna “meem”. Õh.)
Milline lugu…
…on parim hommikune ärataja? Millegipärast ärkan ma sageli hommikuti üles ja kummitab mingi täiega kummaline lugu. No näiteks ükspäev kummitas Sunrise Avenue. Üldiselt on hommikutega nii, et ma väga ei kuula muusikat hommikuti, aga kui vaja ärgata on, siis Jaan Tätte & Udupasuna “Kaugele” on sobiv. See algab uimaselt ja igavalt, aga kui ühel hetkel Silver Sepp rokkima hakkab, siis tõusevad mul ihukarvad püsti. Võimatu on jääda paigale, PEAB tantsima hakkama. Ja siis see, kuidas Matvere “Om…” tagaplaanil jaurab, on ka nii lahe.
…on parim, mille oled just avastanud? Naabrinaise kaudu avastasin sellise bändi nagu “Mumford and Sons” ja kuna tema pooleteisese LMi lemmiklugu on “The Cave”, olen seda korduvalt kuulanud ning see ON TÕESTI jummalast numps ja äge lugu. No ja siis muidugi Foo Fightersi “Bridge Burning”. Ilma selle loota ei saa praegu ükski päev läbi. (PS! Ma lähen Foo Fightersi konsale juunis!!!)
…meenutab sulle sinu esimest kontserdikäiku? Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis kontserdil ma esimesena käisin, aga suure tõenäosusega oli see mõni “Suvest suveni” üritus. No teate küll, need 90ndatel lauluväljakutel toimunud kontserdid, kus ALATI oli peaesineja 2 Quick Start. Aga kuna 2QS pole mulle eriti kunagi meeldinud, siis tollest ajastust meenub ehk hoopis esimesena Up’n’Downi lugu “Unenägu”. See on ühtlasi lugu, mida ma alati linnast peolt koju tulles laulda üürgan või kui on vaja tõestada, et ma pole ürrrdse purrjus ju! Ma võin selle tõestuseks kohe Up’n’Downi laulda! Ja kuna neil puhkudel keegi tavaliselt ei tea, mis kuradi Up’n’Down, siis on see alati vastupidise mõju saavutanud.
Up’n’Down oli meie kooli bänd, kust alustas oma tähelendu Henrik Raave ja mina pean seda Rumala Noorkuu mõtteliseks eelkäijaks. No vaid vaadake, KUI armsad nad olid! Oli alles aeg, ah?! Tantsutüdrukud kandsid pikki pükse ja meestesärke! Que barbaro!
Oh, mulle just meenus ema räägitud lugu, kuidas ma 3aastasena või nii, olin Ivo Linna kontserdil lava ees üksinda keerutanud ja kaasa laulnud nagu hull, sest “Suvi” oli tol ajal mu lemmiklugu. Ma ise seda ei mäleta, aga kujutan väga hästi ette. Ma olen senimaani samasugune.
…on parim, kui oled vihane? 2007. aastal ja praegugi on selleks Limp Bizkiti «Break Stuff», aga ei saa unustada ka Disturbedi suurt panust viha leevendamisse, näiteks Disturbedi “Voices”. Iga kord, kui ma seda videot vaatan, armun ma David Draimani uuesti. Ta on üks seksikamaid mehi EVER vist. Kusjuures on tegu ka ühe intelligentsema rokkariga, keda ma tean, tema intervjuud on alati kohutavalt ajukõditavad lugeda. “Voices” tundub muuhulgas olema ka suurepärane sünnituslugu, sest Draiman konkreetselt KÜSIB iga natukese aja tagant, et ega sa jumala eest hingata ei unusta. Huvitav, kas oleks hilja Draimani endale doulaks või tugiisikuks sebima hakata?
…mis toob pisara palgele?Dagö “Pulmad“. See on juba alates õe pulmadest nii. Iga kord, kui ma seda autos sõites kuulan, tuleb kurku klomp ja silma pisarad. St ma tean küll, mis neid emotsioone põhjustab (masendava ja ülikauni kokkusaamine selles loos ja sümboolikas), aga ma olen otsustanud need tunded praeguseks alla suruda ja nende konkreetsete deemonitega kunagi hiljem tegeleda. Aga ükskord igal juhul ulgusin ma seda lugu kuulates Saaremaalt tulles nii, et ime, et ma kraavi ei pannud.
…muutis sinu arusaamu muusikast? Õigem oleks vist öelda, et KES – Jri (sarnasus David Draimaniga on juhuslik). Tema tutvustas mulle Aphex Twini (“Rubber Johnny” muutis mu arusaamu REAALSUSEST, ettevaatust, see video pole nõrganärvilistele ja ärge vaadake seda hilisõhtul!) ja siis sellist lugu nagu Godspeed You! Black Emperori “Lift Your Skinny Fists Like Antennast To Heaven“. See on TÄIESTI SÜRRILT HULL lugu. Kuna see on ilgelt pikk, siis isegi Youtube’is on ta kaheosaline. Aga päriselt, pärast selle loo kuulamist sain ma aru, et muusika… muusika on lõputu.
…on parim, mida kõik võiksid kuulata? Ma avastan selliseid lugusid iga natukese aja tagant, mida kõik võiksid kuulata, muidu pole nende elu täiuslik. Aga sellist ultimatiivset lugu küll pähe ei tule… Ehk midagi klassikast? Või hoopiski Robots in Disguise “The Tears”? Ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast selles videos. See on lihtsalt… nii lahe lugu.
Ja muidugi Emiliana Torrini “To Be Free” on hästi tugeva sõnumiga lugu, mis paneb mind alati oma elu üle järele mõtlema.
…on parim, mis teistele ei meeldi? Abikaasa läheb vist alati hulluks vaikselt, kui ma Aphex Twini või Squarepusherit kuulan, aga ma tean, et see meeldib tegelikult paljudele. Oh, ma tean! Enamikule mu sõpradest ei meeldi Edward Maya “Stereo Love“, sest see on “kommimuusika” ja “mõttetu tümakas”, aga mulle see hullult meeldib! Ma arvan, et peamiselt akordioni pärast. Akordioniga saab iga asja heaks teha, ma arvan.
Millist lugu sa vihkad? Jätkuvalt neidsamu, mida 2007. aastalgi, aga lisandunud on veel südamepõhjast tulev jälestus Fergie ja kogu Black Eyed Peasi kamba vastu. MIKS NAD EKSISTEERIVAD?! Ma ei saa ka aru, miks Eda-Ines Etti ikka veel muusikat teeb… Mitte, et ta selles nii halb oleks, aga kuidagi… nii eriliselt mõttetu.
Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…
Õiendan ära ühe vana võla. Nimelt lubasin juba aegu ja aegu tagasi Martin Luigale ZA/UMist, et kuulan Ultramelanhooli paar aastat tagasi netis ilmunud albumit “Materjal” ja ütlen paar sõna selle kohta (sest ma oma reklaamilehel olen lubanud, et võin vabalt lahedatest asjadest rääkida oma blogis). Ma olen seda plaati mitu kuud kuulanud, aga pole veel kirjutamiseni jõudnud.
Sest ma ei ole osanud midagi öelda. Minu meelest on Ultramelanhooli “Must apelsin” üks ägedamaid albumeid ja see on olnud mulle oluline erinevatel eluperioodidel. Näiteks ma mäletan maikuud Exhusbandi korteris, kus ma lebasin tema diivanil, vaatasin lakke musta värviga kirjutatud kirja “I Fell Into Your Room” (mille ma ise sinna maalisin) ja kuulasin “Oopiumiinglit” ja mul oli tunne, et ma PEAN olema filmis. Sest nii ei ole võimalik end päriselus tunda.
Sellepärast ootasingi ilmselt, et “Materjal” suudab taasluua selle vana lumma, mis “Musta apelsiniga” kaasnes, aga see ei suutnud. Mitte, et muusika oleks olnud kuidagi halb, aga ta polnud enam see. Kas asi on minus kui kuulajas? Või neis kui tegijais?
Mind ärritab mitme loo juures solisti hääl ja undamine, mida ta minu meelest varem ei teinud. Näiteks “Idaeuroopas” on kohati väga ärritav. Ma saan aru, et see häälega mängimine peaks ilmselt punk olema, aga mulle mõjub lihtsalt… vastumeelselt.
Aga head on ka, kuigi see album ei raputanud mind nagu ootasin. Saund on ikka väga Ultramelanhoolne ja kuigi lüürika pole sel plaadil nii hea, kui “Apelsinil”, on ta siiski omamoodi ja mõnus. Sest UMi kuulates PEAB mu silme ette kangastuma Lasnamäe hallus, prügised tänavad, vihmasabin, hallid inimesed – ja sellega saavad nad hakkama ka sel albumil. Kui tuleb shuffle’iga peale suvaline lugu, on eksimatult võimalik kohe ära öelda, et tegu on Ultramelanhooliga ja see on minu meelest pigem pluss kui miinus. Ma olen harjumustes kinni inimene ja kuigi mulle meeldivad uuendusmeelsed plaadid, meeldib mulle siiski rohkem, kui bänd jääb oma juurtele kindlaks – ehk et kui ma kuulan Foo Fightersi uut plaati, siis ma eeldan, et ma saan Foo Fightersit, mitte Nine Inch Nailsi. Viimati pettusin nii vist White Stripesis, kui nende viimast albumit kuulasin – tahtsin saada White Stripesi, aga sain Dolly Partoni ja Nikns Sunsi segu.
Ilmselt on tegu sellise plaadiga, mis end aeglaselt hinge külge seob, kui seda pikema aja vältel kuulata. Nii et ma kuulan seda edasi ja vaatan, mis saab.
Näidiseks üks armsamaid lugusid praeguse seisuga, “Šaht. Kapital. Aprikoos”, kus on aimu veel sellest lüürikast, mis mind kunagi väga võlus (“Talvehommiku” sõnad “On talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida” on ju elumuutvad).
Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.
Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.
Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!
Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.
Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…
Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.
Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.
Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.
Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…
