Tag Archives: mjuzik

March Favourites

hoomamatu 1 Reply

Nagu teada, meeldib mulle hirmsasti vinguda, aga samas on kohe häbi ka. Nii et kuna ma ei taha, et see hala siin vastu vahiks, aga samas tahan ikka kirjutada ka, siis hetkel on aeg selle kuu muusikalemmikute tutvustamise käes.

Kõigepealt olen avastanud Elliott Smithi.

Elliott Smith on nüüdseks küll juba kümme aastat surnud. Raske eluga djuud – depressioon, alkoholism, narkoprobleemid… Aga laulis nagu (raske elusaatusega) ingel on teatud ringkondades armastatud. Näiteks minu ringkonnas. Väga armastatud.

Smith sai kuulsaks lauluga “Miss Misery”, mis jõudis filmi “Good Will Hunting” helireale. Smith suri oktoobris 2003 – ta leiti kahe noahaavaga rindkeres ja senimaani ei teata, kas ta põhjustas need endale ise või… Olen kuulnud inimestest, kes ise end pussitavad. See on päriselt olemas.

Teine nende päevade lemmik on (no mitte et mul esimesena ikka Maximo Park ja Ima Robot peale ei läheks) Wintersleep.

Wintersleep on Kanada indiroki bänd, mille väga tabav nimi kipub viimase paari kuu igapäeva iseloomustama. Kõrva jäid nad uue Kanada sarja “Cracked” avaloost, mis ongi vist nende kuulsaim lugu.

Aga mulle meeldib hoopis kõige rohkem lugu nimega “Search Party”.

Now all I think about is floating away
I think I need a big vacation

February Favourites

hoomamatu Leave a reply

Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.

Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.

Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.

Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.

What happens when you lose everything
You just start again
You start all over again

Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.

 

Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.

Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?

and the air is pure menthol

hoomamatu Leave a reply

Installisin endale lõpüks telefoni äpi, mille kaudu blogida. Püüan siis vähemalt mingeid lühiposte teha, kui muu jaoks jõudu ja aega ei ole. Nii halb tunne on teid ju alt vedada.

Selles postis on pilt ja lugu. Pilt on minu uhkest uuest sõrmusest, mille kinkis ämm ja uhkest kleidist, mille sain Mallult. Küünelakk selle suve lemmiktoonis – piparmünt. (Ja, issand, ma näen välja nagu ülessoojendatud surm. Sorry about that.)

Ja lugu… Noh, lugu on tripp tagasi minevikku. Aga nii kuradi hea lugu on ju ka.

Menthol

minevikuminad

hoomamatu 5 kommentaari

Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.

 

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

bubble toes

hoomamatu 5 kommentaari

Üks Nõmmel elamise võlusid on see, et ma saan käia 90% ajast paljajalu. No lisaks sellele, et ma saan aknaid actually AVADA ja see ei tähenda, et ma oma last rekkapasa ja heitgaasidega tapaks (nagu eelmises kohas). Pluss: aknad saavad öö läbi lahti olla ja me saame kõik magada! Värskes õhus! Imeline!

(Samas on sel oma uued parakad, ega ma mitte nalja pärast ole proovinud megalt varjata, mis Nõmme kandis ma elan, sest küll ja küll juhtumeid, kus inimesed kirjutavad blogis, et nad on puhkusel ja tagasi tulles ootab ees tühjaks tehtud elamine.)

Igal juhul, ma käin nii palju kui võimalik paljajalu ja loomulikult Mila ka.

Ma ei teagi, miks. See polnud mingi teadlik otsus. Nii kaua kui ma mäletan, on olnud normaalne, et lapsed käivad suvel paljajalu. Ja et suvise igaõhtuse rutiini juurde käib jalavann. Nii on alati olnud, oli minu lapsepõlves ja on ka Mila lapsepõlves. (Õnneks!)

Sain aru, et see polegi üldtunnustatud praktika, kui ükspäev Milaga õue minnes JR meid mõlemaid läbi võttis. Või noh, peamiselt mind.
“Aga ta võib endale midagi jalga astuda! Pane talle kingad jalga!”

Huvitaval kombel juhtus see, et kui me maja nurga taga Mila vanaisat kohtasime, lõi tema nägu särama: “Issake kui tore! Laps on paljajalu! Seda ei näe enam väga tihti tänapäeval! Ehk on sel kõigel seos sellega, et Mila pole peaaegu üldse haige?”

Nii et jah, me käime vähemalt aias paljajalu. Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas see kellelegi üldse veider tundub. Aga tuleb välja, et tundub.

Noh, vahel panen siis südamerahustuseks talle ülipikke pükse jalga. No et kõik ei näeks, et laps – nagu mingi hobo – tegelt paljajalu. PS. Kas ma seda lugu olen juba linkinud? Kui pole, siis kuulake. Mm….

sport, sport, sport, minu hinges ja südames on…*

hoomamatu 6 kommentaari

Noh, eks, see jooksmise-asi.

Eile ei jõudnud MITTE ÜLDSE joosta. No kohe üldse ei jõudnud. Jalad olid nagu pakud ja vaevu-vaevu venitasin… vot, ei teagi palju välja venitasin, sest unustasin Sports Trackeri käima panna. Või noh, ei unustanud, aga seal peab sada korda starti vajutama ja kuskil mingi hetk ma loobusin.

Nii et nüüd ütlen Naabrinaise soovituse kohaselt, et ju ma ikka kolmeka jooksin.

Õhtul Liisi juurde jalkat vaatama roomates avastasin, et mu general area valutab. Esimene mõte: rase! Teine mõte: ei, rasedus ei valuta nii, pealegi on ju titepeleti installitud. Kolmas mõte: pimesool! Neljas mõte: neerud! Õnneks oli meditsiinivaldkonnas töötav Naabrinaine toru otsas, kes pakkus sooli ja midagi veel, aga lõpuks mulle meenus, millal ma varem olen veel sellist valu alakehas tundnud.

Siis, kui pidin oma miljonikilost kõhtu tassima.

Noh, ja siis see kõik lõppes sellega, et kuigi ma ostsin hüppelugeriga hüppenööri (väga fäänsi, maksis Selveris alla kahe euro), tõmbasin ma IKKA mingi core training äppi ka, sest ilmselgelt on kerelihased lihtsalt nõrgad. Nojah, ma lõpetasin ju ka nende istessetõusude tegemise ära, kui keegi teadja mul siin kommenteeris, et pole mõttetumat harjutust ja et see tapab ainult selga. Tegin igast muid asju, aga no ilmselgelt mitte piisavalt.

Võtsin siis pärast jooksu oma roosa matikese ja läksin oma tulevasele terrassile (loe: köögi akna talla, pesuköögi nurga taha künklikule murule rukola ja peterselli vahel) ja hakkasin harjutusi vihtuma, iga minut kahtlustavalt ringi vaadates, et ega keegi naabermajast või kuskilt ei passi ja laia häälega ei naera. Siis üritasin meelde tuletada, et mõned teevad selliseid asju täitsa avalikult. Mitte küll vist mitte Eestis, aga ma filmidest olen näinud, et igast tai chid ja asjad on popp meelelahutus näiteks Central Parkis.

Kuulasin, kuidas JR keldris möllas ja vihtusin teha. Lõpuks viskasid sääsed nii kopa ette, et pakkisin asjad kokku ja lugesin ürituse lõpetatuks.

Aga samas, hiljem vaatasin, et olin tund aega kokku trenni teinud, käisin ju jooksmas ka ikkagi enne, mis siis, et ikka ei jõudnud.

Kogu mu jutu point on see, et mul on vist praegu mingi minisein ette tulnud. See pidi kuuldavasti juhtuma. Aga kuuldavasti on võimalik end sellest ka läbi suruda, lihtsalt väga emotsema ei tohi jääda, et oi-oi, nüüd ei jõuagi enam midagi.

Kogu oma suurepärase tervisenädala lõpetuseks bronnisin homseks Mallu ja tema kautš söörferi ja Naabrinaise ja Naabrimehe ka, ja ma olen päris kindel, et mingi kokkulepe jäi ka Liisiga… Ühesõnaga, tervisenädala kaunis lõpp võiks olla mohhitodega. Mul piparmünt juba kasvab aias ju. Seal, kus mõned hullud võimlevad.

Kohe päris siuke tunne on, et oleks nagu midagi jõudnud sel nädalal. Kuigi tegelikult ju väga ei ole. Sport teeb imesid ajudega, see on ikka müstiline.

*Kui te ei tea pealkirjas viidatud laulu, siis KUULAKE SEDA KOHESELT:

that’s for the best

hoomamatu 6 kommentaari

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)