Tag Archives: mjuzik

June soundtrack: About a Boy Special

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Esiteks pean ma ütlema, et viimasel ajal kuulan ma väga palju eesti muusikat. Seda muidugi peamiselt Lemmiku pärast, muusikuga kooselamise eripärad. Mõtlesin, et eesti muusikast peaks eraldi muusikaposti tegema. Ma olen nüüd aru saanud, et kuigi ma olen kuulanud eesti muusikat varemgi, on see harva olnud eestikeelne. Imelik.

Nii, aga juunikuu lemmikud mujalt maailmast tulevad peamiselt tänu ühele sarjale – Nick Hornby samanimelisel raamatul põhinevale sarjale “About a Boy”. Päriselt, vaadake seda! See on NII HEA. Ja seda pikendati ka, nii et on, mida sügisel oodata.

Esimene lugu on Brett Denneni “Comeback Kid (That’s My Dog)”, mis on ka sarja tunnusmuusika. Kas te olete kuulnud mõnusamat pick-me-up lugu? Kindlasti olete, aga see on kindlasti mõnusate pick-me-up lugude hulgas esimese viie hulgas!

Brett Dennenil on suisa mitu plaati ja ma kuulan neid praegu. Pole veel mõnd teist lugu leidnud, mis sama mõnna oleks, but I keep on searching. Dennen on USA laulja, kes on muide 39aastane. Hämmastav. Kas punapead vananevad kuidagi teistmoodi?

Järgmine lugu sarjast, mis hingekeeltel mängima jäi, on Rivvrs “I Will Follow You”.

Rivvrs on San Fransisco muusik, kelle debüütalbumit lubatakse selles augustis. Ausalt öeldes: ei jõua oodata!

Ja viimane lemmiklugu sarjast “About a Boy” on Whitley “Lost in Time”.

Whitley esinejanime taha peitub muusik Lawrence Greenwood Austraaliast ja see on kõik, mida ma temast hetkel tean. Aga ma arvan selle ühe loo põhjal, mis mulle nüüd megalt meeldib, et tasub silma peal hoida. Mis on sinu praeguse hetke lemmiklugu?

slow summer days

Argielu 1 Reply

20140524_124806_Hagrid_Corneliu_Sju

Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.

Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!

Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.

Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.

Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.

Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)

märtsi muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 4 kommentaari

Appi! Tahaks karjuda lihtsalt appi! Nii palju on vaja teha, ööpäevas võiks olla rohkem tunde, maailmas võiks olla rohkem linna vahet sõitvaid ronge, rongijaamad võiksid olla lähemal, üleüldse võiks olla auto ikkagi ju ka, lasteaiakohti võiks olla rohkem ja õhtuseid hoidjaid ja üleüldse, AEGA võiks olla, kõike on nii palju!

Seetõttu on siin jäänud mul kõik venima, aga jagan hoopis oma kaht viimase aja lemmiklaulu, mis mul ikka õhtuti surmväsinuna koju jõudes tuju heaks teevad.

Esimene neist pole kindlasti teab-mis-üllatav, poole Eesti lemmiklugu vist hetkel. Aga mis teha, mulle meeldivad väikesed pillid, ühe väikese kitarri vedasin isegi Hispaaniast kaasa. Ja no mulle meeldib Mumford & Sons ja kas pole see lugu mitte lihtsalt väga üks Eesti versioon Mumford & Sonsist? Kuulasin “Für Eliset” korduse peal terved need pikad ööd pikkadel Poola teedel, siis Saksamaa ja Prantsusmaa teedel ja ei saanud küll.

Muide, vahepeal öeldakse, et ei tasu oma hetke lemmiklugu liiga palju kuulata, et tüdined ära. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. NIIKUINII ma tüdinen sellest loost varem või hiljem, MIKS ma pean PRAEGU endale seda kuulamismõnu keelama?

Ja teine lugu on pisut üllatavam minu jaoks, kuna Gary Barlow looming on viimastel aastatel üldiselt nii ära vajunud, et ma kohe ei ole viitsinud tal silma peal hoidagi. Aga teate, et Kidzone laseb pärast seda, kui lapsed on magama läinud, õhtuti muusikat? Ja kuna meil telekas nii harva muul kanalil kui 17, siis nii ma selle loo ühel õhtul avastasingi ja nüüd on see mu go to tee-tuju-heaks lugu. Kuidas manustada? Õhtusööki tehes köögis, õigetel kohtadel kaasa üürates ja käed laiali keerutades (kui just lapsel ei pea kätest kinni hoidma, siis ära käsi väga laiali aja või muidu on tal sutt veider rippuda seal, pealegi võib lapsega nii endale näkku lüüa).

Mis on teie märtsikuised tõsta-mind-sopast-ja-tee-rõõmsameelseks lemmikmuusikapalad?

18.2/21.8

Inimesed ja inimeseks olemine 12 kommentaari

21.8 astusin ma järjekordsesse abiellu, 18.2 neli aastat hiljem astusin ma sellest välja. Valuliselt, vastikult, see kõik oli kõige õudsem, mida ma üldse oleks suutnud iial ette kujutada ja ma ei näe, et see veel lõppeks, kuigi ametlikult on asjad ühel pool. Peaaegu. Materiaalsed asjad on veel jäänud.

Ja Mila.

Ja Mila.

Ma tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi. Et see abielu on muutnud mind selleks inimeseks, kes ma olen praegu. Et see abielu tõi kaasa midagi sellist vaimustavat, nagu seda on Mila.

Aga…

…on nii palju asju, mida ma ei saa öelda. Sest ma pean olema see inimene, kes ei ütle. Kes hoiab selja sirge ja nutab omaette autos, omaette aknast välja vaadates, kes ei vasta sõimukirjadele, kes üritab olla “targem annab järele”.

Sest Mila on seda väärt. Ta on väärt kõike muud kui seda, mis täna juhtus.

See-eest aga on Veevalajate puhul abielulahutus sagedane nähtus. Sellel on ka oma seletus. Kui olukord muutub väljakannatamatuks, siis jahtuvad uraanlanna tunded silmapilkselt. Ta jätab teid üleöö maha ega tule enam iial tagasi. Ta ei otsi lahutust ja see ei paku talle mingit naudingut, kuid samal ajal ei šokeeri lahutus teda ka sel määral kui tema sentimentaalsemat laadi suguõdesid. Kuna Veevalajat juhib muutuste planeet Uraan, on tema elureeglid muutlikud. Kuigi ta on kogunud enda ümber ilmatu hulga sõpru, on ta sedavõrd iseseisev ja sõltumatu, et jätkab kõhklematult oma teed üksi, kui olukord seda tingib.

 

 

Linda Goodman, “Päikesemärgid”

augustikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Tegelikult tahtsin teha postitust pealkirjaga “Tänase päeva kõrghetked”, aga olen kuidagi nii lössu, et ei jaksa neid isegi kirja panna.

Ruumi tuli reisilt koju ja umbes esimene asi, mis ta ütles: “Ma sain just aru, et mulle täiega meeldib siin elada.”

No ja Mila esimest korda valetas mulle teadlikult. Eks ta on seda petmise-värki enne ka katsetanud, umbes enne magamaminekut nõuab juua ja süüa ja pissile ja siis kõike otsast ning tegelt vajab ainult pooli neist, mida nõuab. Aga täna varjas pahandust VALEGA. I HAVE GROWN A MONSTER!! A CUTE MONSTER!!

Ja see on päris metsik, kui vähe ma Milat näen. Järgmine nädal algab kool ja siis näen veel vähem. Miska ta täna võttis mul enne uinumist käest ja sosistas: “Emme… hoia! Mila hoia emme.”

*süda murdus*

Aga muusika juurde. Kuna on nii metsikult kiire olnud, siis albumeid pole kuulanud. Panen siia kolm lugu, mis neil päevil pidevalt köögis söögitegemise taustaks kõlavad.

Regina Spektor, kellest mul veel ka sel päeval, kui ta Eestis kontserdi andis, aimugi polnud, kirjutas selle loo minu ja paljude teiste uue lemmiksarja “Orange Is the New Black” avamuusikaks. Tõsiselt, kutid. Kui te pole veel OITNB peale oma pilku heitnud, siis TEHKE seda NÜÜD. Kui aeg ja inspiratsioon tabab, kirjutan ehk pikemalt ka. Aga see Netflixi originaalsari, mida on praeguseks väljas üks hooaeg (ja tuleb veel) põhineb samanimelisel tõsielulisel raamatul. Ja päriselt, see sari on lihtsalt suurepärane. Ilmselt elulisus ja fantastilised karakterid, kes on korraga head ja halvad – nagu pärisinimesed, saate aru – selle sarja nii haaravaks teevadki.

Ian Franzino “Holding On” on mu teise sellesuvise lemmiksarja “Graceland” tunnusmuusika. Sellest loost on pikem mix ka, aga panin spetsiaalselt selle versiooni, sest slaidid tutvustavad sarja ka. Mm, “Graceland”. Mm.

Ühtlasi superlugu, kui end reede õhtul välja sätid. No juhtumisi, kui su reedeõhtu pole nagu minu viimased:

on the floor. on my way to bed. naked.

Josh Weathers on vend, kellest ma ei teadnud mitte midagi, enne kui K2 seda lugu jagas, kus ta Dolly Partoni “I Will Always Love You” lugu täiega oosõmilt laulab. Lugu “Two Bottles” on lihtsalt nii nummi. Kas ei oleks mitte üliromantiline, kui keegi teile seda kitra tinistades laulaks? (Ja need kaks pudelit veini ka kaasa tooks.)

Tüüp ise ongi üsna tundmatu, ma ei leidnud isegi Wikipedia artiklit, mis näitab, et ta on ikka VÄGA tundmatu. Aga annab aastas üle 200 kontserdi ja öeldakse olevat hardest working man in local music.

No ma igal juhul loodan, et ta lööb läbi. Okei, see on borderline-kantri, aga nagu minevikust mäletada, olen ma kantrile juba mõned järeleandmised teinud… Ja no kui kantrivennad ikka nii hotid on ja veinist laulavad, siis… Aww.

soundtrack of july

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

juunikuu helitaust

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Oh inimesed, rõõmustagem! Tartu indirokibändil Dahling on LÕPUKS väljas uus album. Kui te ei tea, kes või mis on Dahling, siis alustage kuulamist nende esimesest plaadist. Ja kokku kaks neid ongi. Esimene plaat on üks minu lemmikalbumitest, see saatis mind ülikooli lõpuaastatel ja nende lugu “Wilde!” sai üüratud teel Zavoodi või Zavoodist koju, Jaani kiriku ees istudes, diplomid näpus, tookord selle kursavenna juures hommikuni juues, nina vastu aknaklaasi surutud…

Ja “Menthol” on lihtsalt nii seksikas lugu, et ma tahaks sellesse loosse ära uppuda, kui ma seda kuulan.

Nende uus album “Left” nõudis paari-kolme kuulamist, enne kui hakkasid kooruma lood, mida ma ilmselt aastate pärastki härdumusega kuulan. Natuke sümboolne, et see album just praegu välja tuli ja just seda suve saadab. Nagu ülikooli lõppedeski, on mul tunne, et mingi eluperiood on lõplikult läbi saanud.

Albumi treiler on selline:

Küll aga saab “Lefti” kuulata täiesti tasuta nende kodulehel või ka näiteks Spotifys. Minu hetkelemmikud on avalugu “Fireworks and Waterfalls”:

…ja “Surprise Surprise”, mis on selline mõnusalt unelev ja kurvalt romantiline träkk, mida kuulata unistamise ja melanhooramise taustaks.

Ja “Love Is Not the Drug” on väga mõnus biit:

 

Tegelikult ongi mul kaks pleilisti hetkel. Üks on Dahling ja teine kannab originaalset nime “Boxers, Dragons” ning koosneb kahest bändist. Esimesest, The Boxer Rebellion, olen juba kirjutanud. Teine on Imagine Dragons.

Nad tulevad Las Vegasest ja andsid eelmisel aastal välja oma debüütalbumi “Night Visions”. Ja teate, okei, jaa, ma saan aru küll, et ma kipun sageli ütlema, et üks või teine album on üleni nii hea, sorry about that. Aga see on ka üks neist. Kõigepealt muidugi vist nende kõige suurem hitt “Radioactive”

Teine suur lemmik on mul “On Top of the World”, mis meeldis mulle juba sügisel, aga siis ma ei teadnud üldse, kelle lugu see on ja Shazamida ka ei taibanud. Ei mäletagi, kus seda kuulsin, oli vist selle lühidalt elanud sarja “Partners” tunnuslugu? Igal juhul, see lugu on lihtsalt parim, mille järgi Milaga köögis söögitegemise ajal tantsida.

(What? Kus TEIE siis tantsite, kui mitte köögis?)

Ja kolmas sellelt albumilt, mis paneb mind teinekord tahtma rõõmust röökida, et lihtsalt nii head muusikat tehakse, on “It’s Time”. PS. Imagine Dragons tuleb Positivusele. Kas keegi tahaks mind sinna kaasa võtta? Vastutasuks saab mind näha napakalt tantsimas ja kõvasti ja valesti kaasa laulmas.

Mai muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 8 kommentaari

Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”:

Aprilli helitaust

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Lõpuks jäin ma haigeks. Lihtsalt murdusin jalalt ja valutan igalt poolt (ainult hinges on tuim) ja tahaks ainult (draamavabasse) kaissu ja kookonis lebada. Võtan internetivaba nädalavahetuse, juba eelmisel nädalal mõtlesin sellele, et üks internetivaba päev kuluks nädalas ära. Lärmi vähemaks? Et omi mõtteid kuulata?

Selle asemel kuulan muusikat ja ootan Milakest koju. Tema kaiss on draamavaba – kui tal selleks tuju on, muidugi.

Aga muusika juurde.

Nagu eelmiselgi kevadel, olen taas hakanud ebamõistlikes kogustes kuulama Tegan&Sarat, sest kevadega tulevad ka need naised. Aga peamiselt muidugi on põhjuseks  see, et neil on lõpuks uus plaat väljas. No fännid teavad ammu juba, “Heartthrob” mõni kuu väljas olnud. Tegan ja Sara ise on Kanadast pärit kaksikud, mõlemad avalikult homoseksuaalsed ja ausalt öelda ei oska mina öelda, kumb neist hotim on. Nii hot näevad välja nad mõlemad! Andekad, ilusad ja kuumad. Ja neid on kaks. Ma olen neisse jälle armunud. Ma tahan olla Tegan ja Sara.

“Heartthrobi” pealt mind esiksingel “Closer” kohe kaasa ei tõmmanud. Liiga… raadiopopp nende tavapärase indipopi asemel. Kogu plaat on tegelikult rohkem diskom, aga üldjoontes see mind ei häiri. Mulle hetkel meeldivad uue plaadi pealt kaks lugu. Esimene neist on “How Come You Don’t Want Me”:

Aga kõige lemmikum on muidugi “Now I Am All Messed Up”. See  on lihtsalt… nii-ii hea.

Meesmuusikutearmumisi on sel kevadel ka, kelle viimastesse albumitesse pole viitsinud süveneda, nii et panen siia lihtsalt paar lugu, mis nende päevade lemmikud on.

Luke Bryan teeb muusikat, millest ma tavaliselt vist ei vaimustuks väga. No okei, ma ütlen otse – kantri ei ole üldse, kohe üldse minu teema. Aga tal on mõned lood, mida ma neil päevil pidevalt kuulan. Näiteks “Drunk On You”. Selles saan ma süüdistada üht konkreetset inimest. Ma ei tea, kas ta loeb, aga tea, et ma süüdistan sind, et ma nüüd KANTRIT kuulan.

Joshua Radin on ennegi mul siit blogist läbi käinud, aga ma viimasel ajal näen teda kõikjal, sest paistab, et teisedki on temast natuke vaimustuses. Tal tuleb maikuus nüüd uus album, millelt ma ootan, et ta mu jalust rabaks. Praegu on ta veel kevadcrush.

Bastille on aga suure tõenäosusega miski, mis minuga pikemaks jääb. Nagu öeldud, pole veel väga jõudnud süveneda, aga kõik, mida olen näinud ja kuulnud, on andnud alust arvata, et see UK indibänd, millel alles sel aastal ilmus esimene stuudioalbum “Bad Blood”, teeb veel suuri tegusid.