Tag Archives: mjuzik

kuidas must diskor saab

Määratlemata 7 kommentaari

naisteka 11Ühesõnaga, ühel õhtul läksime kõik Kiira-Käära Käsitöö- ja Riistvõimlemisklubi liikmed rõõmsal meelel Undergroundi, sest oli lubatud fabuloosset videodiskot. Aga võta näpust: lürpisime seal imeodavaid jooke (neljapäeviti on naiste special) ja ootasime ja ootasime, aga diskot – tudkit. Tuli välja, et kõik olid haigeks jäänud.

Siis tuli meil suurepärane idee: aga kui meie peamised kodused õhtud Komsomolitaride seltsis on möödunud niikuinii vaheldumisi Youtube’is ja Wikipedias surfates (“Mis maal elavad valge naha ja mustade silmadega inimesed? Mis rass see on?!” ja “Kas juuksed kasvavad siis pärast surma edasi või ei?” ja “Millesse see Boyzone’i liige surigi?”), siis oleme me kindlasti võimelised ühel õhtul ise Youtube’i diskot tegema, noh nii naistelt naistele või nii.

Ausalt, see juutuubimine on täitsa käest ära läinud, ükskord sattus Siki meiega olema ja pidi peast lolliks minema, sest ei suutnud seda pidevat surfamist taluda.

No igal juhul. Saigi idee Rollile välja käidud ja täiesti imekombel oli ta sellega nõus. (Siinkohal ma natuke kahtlen ta mõistuses, sest no kes annab Dakile diskoripuldi kätte? Ah? Milline vastutustundlik täiskasvanu teeks seda?!)

Ja nüüd ma olengi viimane nädal muudkui pleilisti kokku pannud, täiendanud ja kustutanud, arvutanud ja tausta otsinud (kes oleks võinud arvata, et mulle nii paljud šoti bändid meeldivad?) ja neljapäeval ongi see Suur Õhtu.

Kui ma siin ükspäev kekutasin K.J.-ile, et jajah, ma olen nii awesome, et kõikide nende suurte ülesastumiste ja esinemistega (tulekul: 11. märts Vikerraadio, 23. aprill raamatubuss Katariina Jeega mööda Eestit PrimaVera raames) ei oskagi ma enam esinemishirmu tunda, siis nüüdseks, kui jäänud on kaks päeva, on ikka tugev esinemishirm ikka sees. Sest kõigepealt olen ma muidugi väga kindel, et kedagi ei tule kohale. Teiseks ma olen kindel, et miljon inimest tuleb kohale ja kõik tahavad mind munadega loopida. Kolmandaks olen ma kindel, et kohal on aind püsikunded, kes kuskil nurgas midagi tähele panemata õlut lürbivad ja vaid aeg-ajalt, kui eriti sitt lugu tuleb, mulle hävitavaid pilke saadavad.

No on absoluutselt võimalik, et kõik need kolm stsenaariumit toimuvad – no näiteks võib juhtuda, et erinevad reaalsused otsustavad just sel õhtul mööda stringe kokku ujuda ja siis ma lähen üldse peast lolliks.

Aga igal juhul on mu point see, et tulge mulle toetust avaldama. Ma luban, et mängin rokki, ja mängin poppi, ja mängin natuke rokimat elektrot ka, ja mängin retrot ja mängin glämmi ja üleüldse tahtsin ma maailma kõiki häid lugusid mängida, aga vaat, see pole võimalik. Kui just see reaalsuste põkkumine ei toimu. Siis on kõik võimalik.

Koht: Underground
Kell: 21:00
Pidu: Lady’s Night feat VJ Daki
Üritus on ofkoors tasuta.

Hirmuvärinates vasakule ära.

võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

Määratlemata 8 kommentaari

OgAAAM42PCl3HJyb9WPElPgIiWi8ImjFtVr_85-_vQpFySuqhxDQ1aEQubur5eZ7fvCdw4atA73_IlboSXu2ACBUCJEAm1T1UK5oYRTmBdkhHumf2nkXxZn1lThTVahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!

surrounded by bears

Määratlemata 3 kommentaari

Lugesin eile Wikipediast sõna pet peeve tähendust ja hakkasin naerma, kui seal kirjeldati pet peeve’ina autojuhte, kes lisavad kiirust, kui keegi tahab rida vahetada. Ma olen vahepeal täpselt üks neist autojuhtidest – mind ajab nimelt kohutavalt närvi, et osad autojuhid “petavad” – võtavad sõitmiseks rea, mis on tühjem (sest see mingi hetk muutub pööramisreaks) ja loodavad siis niimoodi liikluses ette jõuda: kihutades tühjal real, kuni enam ei saa, ja siis trügivad vahele. Selle asemel, et normaalsete autojuhtide kombel kohe algusest peale sõita õiges reas.

Eriti häirib mind see tegevus Riia ja Soinaste ristil, kus, minu arust, kõik autojuhid teavad, et vasakpoolne rida muutub lõpuks vasakule keeramise reaks. Ning kuna otse sõitmise rida on sageli autosid täis, siis kimavad nad ette ja üritavad vahele trügida.

Okei, ma saan aru, et on ka autojuhte, kes ei tea, et rida saab varsti otsa, aga ma arvan, et neid on umbes kümnest üks. Ja siis on muidugi juhid, kes ümber mõtlevad, ka kümnest üks. Aga ülejäänud teavad väga hästi, et rida saab läbi ja loodavad vahele trügides biitida autoderivis sõitmist.

Nii et ma olen sageli see autojuht, kes teiste autojuhtide peale vaheletrügimise pärast vihastab. No ma ei kannata vahele trügimist! Õigemini, ma ei kannata vahele trügimist, kui ma ise pean ootama. Sest ootamist vihkan ma umbes sama palju kui vahele trügimist.

Nii isekas ja ülbe olengi.

Aa, ja siis vihkan ma veel neid autojuhte, kes, nähes, et kollane hakkab vilkuma näiteks sel hetkel, kui ma keset ristmikku olen, mulle ikka järgi sõidavad, lõpuks siis ristmiku sulapunasega ületavad. No kurat, mis sa trügid! Nii ohustad sa ju ennast ja teisi ja no kas tõesti ei kannata seda minutit valgusfoori all seista?

Aga jällegi, täna ma lõikasin ise kollaseid, sest benss on nii otsas kui otsas ja mu blondiinipeas töötas mõte “sõida kiiresti, enne kui benss otsa saab!” Umbes nagu öeldakse: koo kiiresti, et enne, kui lõng otsa saab, salli valmis saaks.

Ja muidugi on kõik asjad otsas, lisaks bensule. Otsas on enda ja kassisöök, otsas on isegi varuks kogutud kuivained ja alati kapis leiduvad purustatud tomatid. Otsas on küüslauk ja sibul. Otsas on isegi šampoon, nii et ma pean homme vist Birxi käest šampooni laenama minema. Ja pole vist vaja öeldagi, et raha on ammust aega juba otsas. Nüüd tuleb ainult loota tuludeklaratsioonile, mis saabub… hmm, heal juhul veebruari lõpuks? Otsas on ka kõnelimiit ja arvuti elu. Viimane tähendab seda, et praktiliselt midagi pole võimalik temaga enam teha, puhasta-paranda teda palju tahad.

Nii et üks ving vingu otsa. Kuigi tegelikult, kui välja jätta otsa lõppevad asjad ja pidevad üksikud õhtud, on asjad üsna head. Vähemalt märtsist lubab, et hakkab juba paremini minema.

Ainult et sõrmedes on imelik ärasuremise tunne. Ei tea, kas see võib külmast olla? Jube vastik.

Ja kõht on ka tühi.

Aga need on pisiasjad, Sherlock.

aftermath

Määratlemata 1 Reply

Sünnipäevad lähevad iga aastaga aina intensiivsemaks ja napakamaks. Kõigepealt tuleb muidugi tänada emmet, kes, kui ma tuppa astusin, kohe rõõmsalt mu uut sünnipäevakleiti vaadates teatas: “Mida vanem eit, seda lühem kleit!”

Ning siis tuleb muidugi tänada mu hulle sõpru, õigemini K.-d, kes sel aastal organiseeris mu sünnipäevale pool bändist Kassidele Iirised. See tähendas, et mingi osa õhtust vaatasime me kifte poisse, kes ennastunustavalt kitra tõmbasid ja armsaid lugusid mängisid.

Ja muidugi tänan ma üldse kõiki oma sõpru, kes olid valmis peoriietes laser tagi mängima ning hiljem valmis kujuteldamatus koguses alkoholi ära tarbima (sest drinking is a sport, not a fucking fashion show!) , ning kes hoolimata mu märkusest, et kingitusi pole vaja, ikkagi mulle kingitusi tegid ja üleüldse nii übersupercoolid olid.

Alaku see aasta! Lootus uus – ja ma arvan, et ma võin seda vabalt teisendada ka muule elule. Sest viimased paar aastat on tobe seisak olnud, aga nüüd, kui lootus uus, siis võiks aina paremaks minna. Juba vaikselt lähebki:)

Muah!

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/05-The-Saltwater-Room.mp3]

jalutamisest

Määratlemata 9 kommentaari
walking

Pilt pärit siit.

Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?

Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.

Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).

Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.

See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.

Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.

Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.

Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…

Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…

Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…

Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.

Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.

Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…

Mida teie jalutades teete?

/

Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.

horoskoopmeem

Määratlemata Leave a reply

Kokkuvõtete ja ennustuste tegemise aeg. Leidsin arhiividest sellise meemi. Skeem lihtne, nagu ikka. Pane kõik muusika käima ja šafelda iga küsimuse juures.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Gus Gus “Dominique”

I am tired/of being someone that I am not./Tired of showing./Tired of going along with all my lies./I wish that I was so strong/and I could tell you/That all this time I’ve been wrong/been the wrongest girl in the world.

Jah, üllatavalt täpne ja sümboolne. Mingitel sügavamatel isiklikel tasanditel olen ma tõesti jõudnud sellesse punkti, kus tundub, et ma olen oma elu kohati nii valesti ja mööa elanud… Ja et ma olen vale, vale kujuga, vale värviga, vale lõhna ja tekstuuriga.

2. Aasta 2010 põhiülesanne
Radiohead “Anyone Can Play Guitar”

Huvitaval kombel ma lubasin endale, et sel aastal hakkan kitarri õppima:) Nii et nii lihtne see põhiülesanne ongi?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2010. aastal
Gwen Stefani “Orange County Girl”

A lot of things have changed, but I’m mostly the same.

Eks ta nii olegi. Paljud asjad on muutunud, aga ma olen peamiselt ikkagi seesama. Lihtne Lõuna-Eesti tüdruk, kes elab ekstraordinaarses maailmas.

4. Rahaasjad aastal 2010.
Foo Fighters “Breakout”

You make me dizzy running circles in my head/One of these days I’ll chase you down

Nii muidugi ongi. Igikestvad rahamured tiirlevad kogu aeg peas, ots-otsaga kokku tulemine läheb aina ja aina raskemaks… Võibolla ühel päeval saan ma majandamisest rohkem sotti, võibolla ühel päeval leiab mõni püsiva sissetulekuga töö mind üles… Seniks aga tiirutavad rahaasjad peas ringi, nii et silme eest kirju.

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Flogging Molly “On the Back of a Broken Dream”

Oh, in time, time you will see/just what you mean to me

Jah, ma tõesti loodan, et suudan oma kallitele inimestele näidata, kui väga nad mulle tähendavad.

6. Kodu aastal 2010.
The Streets “Turn the Page”

Nii ongi – me keerame uue lehekülje ja ma ei tea, kuhu ma lõpuks maandun, mis saab mu uueks koduks…

7. Armastus aastal 2010.
t.A.T.u – “Простые Движения”

Kuna mu vene keele oskus on nõrk, ehk isegi puudulik, pidin välja otsima inglise keelse variandi loost… I am you, you are me. Aga ka küsimus where are you. Nii et ei oskagi midagi arvata.

8. Tervis aastal 2008.
Röyksopp “A Higher Place” oli esimene lugu, aga kuna sel puuduvad sõnad, siis šafeldasin uuesti ja tuli Powderfingeri “Drifting Furhter Away”.

Don’t lose your step/Don’t break a bone

Eks ma siis üritan mitte:)

9 . Partnerlus aastal 2008.
Placebo “For What It’s Worth”

See lugu on vastandliku sõnumiga: no one cares when you’re down in the gutter/got no friends, got no lover – seda ei taha ma hästi uskuda. Mul on ikkagi õnneks inimesed, kes hoolivad ja ma väga loodan, et see ei muutu ka alanud aastal. Aga ka: I tear the sun in three/to light up your eyes… Nii et uuel aastal poen nahast välja, et inimest õnnelikuks teha? Hmm…

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.
Ultramelanhool “Fööniks tõuseb”

“Ka siis, kui laternate merevaigu karva ere valgus värvib sinust helendama kõik, on miski sus must nagu säsi. Siis see, mis toob su huulilt suule punast värvi maitse, see ongi sinu tuhast tõusu kätte jõudnud algus, see ongi sinu ultramelanhool.”

Selle kohta ei oska ma samuti midagi arvata, täielik müstika.

11. Reisid aastal 2010.
Matchbox 20 “Back 2 Good”

Maybe we could leave here and no one would know /at least not to the point that we would think so.

Võibolla tõesti võime põgeneda, lahkuda, ja keegi ei saakski teada?

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.
Green Day “Are We The Waiting”

This dirty town was burning down in my dreams… Vihjab natuke nagu Tallinnale…

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.
Poets and Pornstars “Earthman”

We got pleasure/We got pain/We got people here who think/That they’re the same ja

We’re the kiss of love that heals it all

Paljulubav. Ehk siis sõbrad on jätkuvalt mammud ja tupsud ja maailm on meie oma? See võiks küll nii olla.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Ruja “Meediaaskeldus”

Bens on kallis, viina palju,/”Minul on närvid väga läbi.”

Noh, ei ütleks, et see nüüd nii alateadvuses on, et ei tunneta. Vabalt tunnetan, bens on tõesti kallis, närvid on kah väga läbi:) Aga et meie sõda ei taha – selle üle võib pikemalt mediteerida, et äkki peaks selle suure sõdimise lõpetama…

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Josh Joplin “Camera One”

The soundtrack starts/The scene begins/You’re playing you now.

Kohutavalt sümboolne, eriti kui arvestada, millega sai seda nimekirja alustatud – tundega, et ma olen vale… Siis aasta lõpuks olen jõudnud arusaamisele, et ma mängin ennast… See on ilus mõte, millega lõpetada. Ja selle kauni loo võibki siia lõppu kenasti panna.


the best

Määratlemata Leave a reply

Ma ei tea, miks ma eile seda lugu ei jaganud, kui muusikameemi tegin, aga see lugu, SEE LUGU ja need vennad on praegu põhjus, miks ma unistan Kanadasse kolimisest. Sebastian Pigott mängib sarjas “Being Erica” ja sealt ma selle loo leidsingi. Olen nii armunud sellesse lihtsalt praegu.

Tänane päev on üldse väga kummaline olnud… Selles on süüdi Nathan Fillion, sest alati, kui me temaga minu unedes seikleme, juhtub järgmisel päeval midagi kõrgelaengulist.

üks väike meem ka vahelduseks

Määratlemata 2 kommentaari

Leidsin selle meemi tumblris ringi kolades, ei ole seda eesti keeles näinud, nii et tõlkisin ära ka.

Esiteks tuleb võtta siis kümme artisti või bändi, kes sulle meeldivad ja need ritta seada. Seda tee enne, kui vaatad järgnevaid küsimusi!

  1. Foo Fighters
  2. Robbie Williams
  3. Queen
  4. Distrubed
  5. Emiliana Torrini
  6. IAMX
  7. Placebo
  8. Mika
  9. Joy Division
  10. Lily Allen

Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?

“President” suure tõenäosusega.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?

Hetkel on “Rain”, eriti Benny Benassi mix sellest. Aga ka “Happy Ending” ja “Relax” on olnud esikohal.

Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?

“But if it’s so good being free / Would you mind telling me / Why I don’t know what to do with myself?” Emiliana loost “To Be Free”. See oli ka esimene lugu, mida ma temalt kuulsin (filmi “Crazy/Beautiful”) saundträkilt ja ma armusin.

Mitu korda oled näinud number 4 laivis?

Null. Aga oi, kuidas tahaks.

Mis on su lemmiklugu number 7-lt?

Vat see on raske küsimus. “Brick Shithouse”? “Every You Every Me”? “Centrefolds”? “Infra Red”? Tegelikult peab vist panema siia “Meds” siia. Sest, noh, oijah… Ma ju arvan, et see lugu on TÄPSELT MINUST.

Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?

Jah. “These Are The Days Of Our Lives” teeb väga kurvaks, sest see oli viimane video, mille Freddie tegi. Lisaks teeb alati kurvaks mind “Bohemian Rhapsody” natuke ja “Who Wants To Live Forever” ka – sest Highlander (siin on Highlanderi montaaž, esimeses lingis on pärisvideo), eks ole. Queen teeb mind sageli kurvaks, huvitav…

Mis on su lemmiklaul number 9-lt?

“Love Will Tear Us Apart” muidugi, aga “These Days” ka.

Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?

Oh wow. Nii, see pidi olema 96, kui ma olin saanud Take Thati kasseti “Greatest Hits”, mille ma ribadeks kuulasin. Ahjaa, ma sain selle kasseti veel nii, et mu vanaema, agar ristsõnade täitja, oli saatnud minu nimel ühe vastustelehe ära (ma ei mäleta, miks) ja tuli välja, et “mul” oli õnne. Kassett oli aga ju see, mis jäi neil viimaseks, nii et ma nutsin ja nutsin, nii selle fakti kui kurbade ballaadide pärast, mis teismeliseangsti nii hästi saatma sobisid. Varsti pärast seda oli mul õnn ja rõõm avastada, et Robbie teeb muusikat edasi… Ja nii see algas. Ning alles hiljuti, muide, on Robbie minu ebajumalastaatusest hakanud vaikselt vabanema. St ma armastan teda jätkuvalt, aga üle kümne aasta kestvast roosast udust hakkavad välja paistma muudki asjad peale selle, et ta on totaalselt awesome. No näiteks see pisiasi, et ta on tegelikult ka inimene nagu meie…

Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?

Seda ma ei olegi avastanud, see on mu vereringes juba enne sündi ja tänu vanematele olen Queeni muusika sees üles kasvanud.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?

“Stupify”. “Down With The Sickness” on nihkunud teisele kohale.

Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?

Mind ei olnud siis veel olemaski.

Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?

“Happy Ending” ja “Blue Eyes”.

Mis on su number 1 lemmiklaul?

Mul on raske “Best of You” ja “The Pretenderi” vahel valida. Õigemini, võimatu. Mõlemad on lihtsalt ideaalsed lood. IDEAALSED.

Kuidas sai sinust number 10 fänn?

Mul ei olnud enne temast väga mingit arvamust, aga kui me sõitsime Hetsaga Rootsi poole – või õigemini, Tallinna poole – siis meil ketras ta plaat lõputult autos. Augustikuine kirgassinise taevaga Eestimaa, teelint kaugusse kadumas, päikesepaiste, tuul autoaknast sisse puhumas ja Lily Alleni übernumps hääl kõlarites kahisemas… Midagi oli selles sõidus ja pärast seda ei saanudki ma enam temast lahti. (Ja täpselt nagu Take Thatiga avastasin ma ta vahetult enne “lahkuminekut”, Lily teatas üsna hiljuti, et tõmbub muusikast tagasi. Kuhu täpselt, seda ma ei tea, aga nii ta olla öelnud.)

Kes tahab, tehke ka! Mulle täitsa meeldiks teie muusika kohta teada saada:)

stop starting histories

Määratlemata 7 kommentaari

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

Soome muusikat

Määratlemata Leave a reply

Kaks lugu, mille olen avastanud kuulates üht Soome muusika kogumikku, mille leidsin riiulist. Nimelt anti Helsingi Eurovisionil 2007. aastal kaasa igast Soomet tutvustavat nänni, kaasa arvatud see muusikakogumik. Nüüd alles hakkasin seda kuulama, tegu on täiesti geniaalse leiutisega – kas Eesti on ka midagi sarnast teinud? Kogunud kokku Eesti muusika parimad näited erinevate CD-de peale, mida oleks hea turistidele jagada?

Igal juhul, kuulake, täitsa head on mõlemad.

Kwan – “Tainted Love”

Poets of the Fall – “Carnival of Rust”