Tag Archives: melanhoor

depressioonist ja muust, vol 2

hoomamatu 12 Replies

Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.

Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.

Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.

Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!

Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.

Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.

Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.

/

Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.

Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.

Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.

Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.

/

Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.

Peamiselt oli reis muidugi äge.

Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.

Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”

Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.

Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.

We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.

Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.

aasta 2011 küsimustes

hoomamatu 2 Replies

“Mulle tundub, sõbrake,” ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, “et sa oled jõudnud koju.”

Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.

Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.

Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime “voodis”, Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.

/

Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?

Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? “Tere tulemast” ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?

Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: “Tädi, ma nägin su tissi!”? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna “tiss”? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle “Dekoltee! Dekoltee!”?

Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?

Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?

Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?

Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must?  Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?

Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?

Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?

Palju sel aastal kaotasid?

Aga palju võitsid?

Kas kõike saabki kokku lugeda?

(20052006, 20082009, 2010)

P-Tallinn

hoomamatu 5 Replies

Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.

On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.

Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.

Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…

Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.

Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.

Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)

Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…

Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.

///

Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.

the end of an era

hoomamatu 8 Replies

On olnud täiesti hullumeelne nädal. Ma täpselt ei saa aru, miks, sest kui hakata asju ritta seadma, polegi ju nii väga hull, aga mul on tunne, nagu ma oleksin tsentrifuugist läbi käinud.

Kõige olulisem juhtumine, või noh, elumuutus, on aga see, et Naabrinaine kolis ära. JA MAJA ON TÜHI.

Ma saan aru küll, et kolis TEMA, mitte mina, see tähendab, et mitte mina ei peaks tundma kolimisstressi. Liiatigi tuleb olla aus ja tunnistada, et MINA ei kolinud üldse. Ma ainult laenasin oma meest neile kolimisele appi, ise samal ajal lastega (jah! neid oli mitu!) kodus hängides ja haigutades ja kurtes, kui väsinud ma olen. Ja siis olin ma täna veel kolimisele nii palju abiks, et söötsin last, kuni mees asju tassis ja siis seisin tähtsa näoga Naabrinaise selja taga, kui tema köögikappe värvis ja teavitasin teda kõiksugustest olulistest arvamustest, mis mul sel hetkel parasjagu olid. Näiteks, et kaminasimsid on lahedad ja et mulle meeldib punane värv.

MOST HELPFUL FRIEND EVER.

Ja siis sai see päev koos selle tegevusrohke nädalaga läbi ja ma läksin magama ja ei jäänud magama ja šokk saabus.

Persse. Naabrinaine elab Nõmmel. NÕMMEL! See on minust 12,1 kilomeetri kaugusel. See on täpselt 12,1 kilomeetrit kaugemal kui varem. Me küll leppisime kokku, et me teeme KÕIK selleks, et vähemalt kord nädalas näha, sest muidu on kõik pekkis (ja järgneb surm, teate ju küll), aga mul on nii õudne tunne. Et teda nüüd enam ei olegi.

Noh, okei. Terve suve veetsid nad niikuinii peamiselt oma linnalähedases residentsis ja neid siin enamasti ei olnudki. Aga suvi oli suvi, siis polnud meid ka siin eriti. Ja okei, niikuinii läks ta ju just täiskohaga tööle tagasi, mis tähendab, et tal ei olegi eriti aega, AGA IKKAGI!

Ma pole vist kordagi selgitanud, kust ma Naabrinaise välja võlusin. See kõik algas… hmh, nojah, ma ei mäletagi. See oli mingi suvi, see oli ilmselt esimene suvi, mis me koos olime Abikaasaga, no siis mingi kolm aastat tagasi ehk. Naabrimees nimelt on Abikaasa sõber ammustest aegadest. Me käisime neil maal külas ja sellest külaskäigust mäletan ma vaid, et neil olid superlahedad diivanid ja tugitoolid, samast komplektist, mis see mu üks tugitool on, ja ma lubasin need ära ärida. Ja et me käisime Naabrinaisega saunas ja toimus InstaConnect (TM) ja ma teadsin, et ta on täiega minu inimene. Aga siis tuli elu ja meie olime ju Tartus edasi ja nemad ikka siin ja me nägime tähtpäevadel (näiteks siis, kui LM oli just sündinud) või muudel täiesti juhuslikel puhkudel.

Kuni – bämm! Tulin seda karbikorterit vaatama ja selgus, et Naabrid (see on nüüdsest nende ühine perekonnanimi, ma arvan, et nad võiksid nimemuutust taotlelda) olid just saanud pisikese sahtli üle koridori AND THE FUN BEGAN.

Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleksin suutnud kogu selle rasedussaaga ja tite saabumisega hakkama saada, kui Naabrinaist ja tema joovastavat mõju poleks olnud. Ja mu elu (ja sarkasmisoon) oleks nii palju tühjem ilma temata. Lisaks on juhtunud see imeline asi, et ma enam ei kardagi lapsi ja ma suutsingi kohe mitu tundi LMi ja DMiga kahekesi veeta, titt kaenlas. LM lõbustas end mänguga, kus ta pigistas silmad kinni ja tatsus voodist seinani ja siis jälle tagasi, dramaatiliselt madratsile viskudes. Paar korda mul küll süda seiskus, sest ta tee peale jäi söögilaud…

Ja siis rääkis DM mulle pikalt-laialt, miks talle meeldib “Kättemaksukontor” ja mul süda heldis. Nad on ikka nii numpsid ju!

Numpsid, kes elavad nüüdsest Nõmmel. 12,1 kilomeetri kaugusel.

Aga et mitte muutuda üleliia dramaatiliseks, siis vähemalt… Oh, ma ei teagi. Ma tahaks öelda, et nad inspireerisid meidki oma kodu hakata otsima, aga see pole päriselt tõsi. Mina olen oma kodu otsinud 2006ndast aastast alates ja vahepeal langes see päevakorralt sel lihtsal põhjusel, et ma veetsin suure osa oma ajast olles töötu või saades nii vähest palka, mis ei aitaks mind kodulaenu osas üldse. Ja nüüd? Nüüd olen ma ju töötu. TÖÖTU. Ehk siis ma võin ju unistada kodust, mis poleks kast ja mis oleks oma ja mil oleks plusse rohkem kui miinuseid*, aga tõsiasi on see, et mõte kodulaenust hirmutab mul kõhu kinni ja lahti samaaegselt, sest mul pole õrna aimugi, mille eest ma toidan end ja oma last järgmisest septembrist alates. Ja Mart Laari peale ju kah loota ei saa.

ENIHUU. Mu mõtted on hajevil ja mul on pidevalt tunne, et ma peaks oma elu nüüd lõpuks korda tegema nagu sassis vannitoariiuli ja get my act together. Näiteks hakkama päriselt tööd tegema. Et nagu meelde tuletada, mis tunne see on. Aga mu peas on pidevalt mingi lärm ja ma ei suuda sellega hakkama saada, üldse. Ma tahaks istuda päevad läbi voodis või siis köögileti taga ja juua Naabrinaisega veini ja rääkida kummitustest, elusolemisest ja sellest, millest tited mõtlevad, aga nii üks kui teine variant on peaaegu võimatu või vähemalt komplitseeritud JA JA JA. Mu aju karjub mu peale.

Ja ma olen halb sõber, sest ma isegi ei läinud kappe värvima.

Ja ma igatsen LMi!

Pekki küll noh.

Kas ma peaks Naabrinaist hakkama Nõmmenaiseks nüüdsest hüüdma? Nõmmetar? Nõmmur? Nõmps? Nõmmuti? Nõmmuutur?

*Miinuseid nimelt on ALATI. Aga kui sa oled ise valinud, siis sul on kergem nendega elada.

depressioonirindeilt

hoomamatu 24 Replies

Ma alguses mõtlesin, et see vist on koht, kus peaks kasutama parooli, aga… Vähemalt minul on nii, et kui ma teinekord loen, et kellelgi on veel nii olnud nagu mul, siis see teeb mul olemise natuke paremaks. Nii et äkki teeb minu post kellelegi sama.

Olemine on… Kummaline. Üleüldse selle depressiooni ja ärevus- ja isiksushäiretega paistab olevat nii, et sa alati arvad, et sa oled sellest tugevam. Sageli küsitakse: “No aga kui sa tundsid, et sitt on, miks sa siis ometi midagi ei teinud?!” Sellepärast ei teinudki, et sa alati arvad, et sa suudad seekord seda biitida. Et see läheb üle. Mul on praegu sama seis. Ma arvan, et ma elan selle üle. Et ma tulen sellest välja. Omade jõududega.

Käisin esmaspäeval saiki juures. Ja arvutasime, et pool aastat pole kohtunud! Pool aastat! See on terve eluaeg praeguses kontekstis. Ma jalutasin mööda ta kitsukest kabinetti edasi-tagasi, Mila süles, sest ta keeldus olemast paigal ja üritasin poole aasta emotsioone 20 minuti sisse mahutada. Sain aru, et mu jutt pole eriti arusaadav, sest KÕIKE ei saa KORRAGA öelda.

Tulin tagasi valgusteraapialambiga, mille arst aitas autosse tassida, ning pihutäite looduslike rahustite ja muu säärasega, mis on imetavale emale lubatud. Sest äkki veab vähemalt poole aasta sünnipäevani välja. Enne nagu ei tahaks karmimaid asju proovida. Pealegi – ma arvan ju, et ma olen sellest tugevam.

Samas ma tajun ise väga hästi, et ma pole adekvaatne. Et need väikesed takistused, mis igas päevas on, et normaalne inimene suudaks neile adekvaatselt reageerida. Mitte mina. Kui ma saan auto parandusest kätte ja see kahtlaselt koliseb, siis olen ma kindel, et ma sõidan end ja oma last surnuks, sest see kaotab suurel kiirusel juhitavuse. Järgneb surm. Kui ma panen apelsinimahla külmkappi, olen ma kindel, et see kukub mul käest, voolab juhtmetesse, tekib lühis ja järgneb surm. Kui ma sõidan mööda peateed ja näen kõrvalteelt lähenemas autot, olen ma kindel, et ta (jälle) sõidab mulle sisse. Järgneb surm. Kui ma ei suuda turvahälli kuidagi paika saada – surm. Kui ma sõidan mööda maanteed ja tulevad teetööd ja titt tagaistmel karjub, järgneb kah surm. ALATI JÄRGNEB SURM. Ma ei suuda enam mingis olukorras rahulikuks jääda ja ma mäletan ju, et on olnud teistmoodi. Et alati pole mu ajus järgnenud kõigele surm. Et ma olen muutunud närvihaigeks mutiks, kes on unustanud naeratamise ja asjade lõdvalt võtmise. Ma ju kunagi suutsin seda? Ma ju kunagi tundsin end… teistmoodi, kui põrandapesukalts?

Ärevustase on, jah, täiesti üle mõistuse kõrge. Magamatusest ei hakka rääkimagi. Mila teeb kah ajuti mingeid trikke, üksöö oli ta näiteks üleval 3am-5am, TÄIESTI LAMBIST. Aga magamatusega olen ma tegelikult harjunud juba. See ärevus ajab hulluks. Ma ju ei taha selline olla, ausõna. Ma tahaks tõepoolest iga päevaga rahulikult ühele poole saada, mitte selle käigus sadat breakdown of the närvi läbi elada.

Ja ei saa ju päriselt öelda, et KÕIK mu ärevused oleksid vaid elava ettekujutuse vili. Näiteks läksime vanaemale külla, Traktoriga. 60 kilti sinna, 60 tagasi – ilusti ju jõuab päevase tripi teha, õhtul veel Maaliga kokku saada, nagu lepitud. Mis juhtus? TEETÖÖD. Faking teetööd. Jõuan asfaldile välja – lapplapplapp. Rehv pooltühi. Pumpasin siis niipalju kui jaksasin, et vanaema juurde välja veaks. Mees? Muidugi metsas. Valikud: vahetada ise Traktoril (ma ei pannud talle seda nime niisama, see ONGI traktor) rehv. Või pumbata see pooltäis ja loota, et veab 35 kildi kaugusele Statoili välja, seal veel automaatsest peale lasta ja linna kökerdada.

Ise rehvi vahetamine langes karjuva tite tõttu ära, pealegi meenus mulle, kuidas Naabrimehel läks selleks möödunud korral tarvis kaht tungrauda. Läks käiku variant kaks. Statoili jõudsin ilusti, lasin rehvi täis, hakkasin tankima sõitma ja LIRAKI! Rehv lõhkes siukse pauguga, et mu süda hüppas rinnust. Väljas muidugi torm ja vihm, mees – kas ma juba ütlesin? – metsas. Istusin seal õnnetult, rehv veljelt täiesti maas, kui lähenes suure naeratusega umbkeelne mees, kes aitas mul rehvi ära vahetada. Üks ja kaks, valmis. Tal oli siuke peen tungraud nimelt, siuke suur ja kobakas, lükkas auto alla, väntas natuke pöidlaga ja oligi olemas. Pärast tuli välja, et ukrainlane. Mees siis, mitte tungraud. Taastas mu usu inimkonda. (Jällegi – mees, mitte tungraud. Kuigi tungraud taastas mu usu rehvivahetamise võimalusse. Peaks endale kah siukse muretsema.)

Titt ei jäänudki haigeks vihmas passimisest.

No aga arvake ise, kas ma suutsin selles situatsioonis kainet mõistust säilitada? Loomulikult mitte. Sest mis siis, kui see oleks sõidu ajal niimoodi plahvatanud? SURM, vaat mis siis.

Nii et ärevus on natuke põhjendatud ka, sest kui ÜLDSE kellegagi juhtub, siis minuga. Ja oo ei, ma üldse ei naudi seda. No et “oi kui cool on pärast rääkida, et vaat kui eriline ma olen!” Ma tõesõna tahaks elada rahuliku normaalse inimese elu, kellel autod käes ei lagune, tehnika ei purune, tited käituvad asjalikult, asjad laabuvad ja uni tuleb (ja jääb).

Selle asemel on… Nojah.

Ma tahaks ainult magada. Ja end inimesena tunda. Ma isegi lepiks sellega, kui ma suudaks end KORRAKS hästi tunda. Ma ei nõuagi mingit manikaalperioodi (see oleks omamoodi hull jälle muidugi) või tapvat õnnetunnet, ma tahaks olla INIMENE. Tasakaalukas, võibolla natuke emotsionaalne, aga siuke, kellele elu ei käiks üle jõu.

Sest vahepeal on mul lihtsalt tunne, et mingil hetkel ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Panen silmad kinni ja suren. Sest ma enam ei jõua.

Aga noh, we live to fight another day. Äkki see valgusteraapia aitab. Või need looduslikud särgid-värgid. Magneesium. Toidulisandid. See, et mees on vahelduseks kodus ja ma ei olegi üksikema. See, et ilm on läinud normaalseks. See, et ma olin korraks rikas ja sain endale osta normaalse arvuti. See, et MINGID asjad töötavad siiski. Elus ja nii üldiselt.

Ükskord ma tunnen end veel inimesena kah. Ausõna.

these walls

hoomamatu 6 Replies

Sõpsuutur-ruberuutur (see viimane on mingil arusaamatul põhjusel derivaat sõnast “ruberoid”) jäi eile magama nii, et hoidis mu nina oma peos. Teise käe näpud ronisid salamisi suhu, umbes nagu oleks neil mingi oma elu.

Öeldakse, et alates kolmest kuust on reward time. Ma näen ju, et ta on praegu niivõrd hullult äge ja temaga on niivõrd hullult äge, aga ma ei suuda sellest täiel rinnal rõõmu tunda, sest ma olen omadega lihtsalt niivõrd läbi.

Ja sellepärast vihkan ma seda depressiooni kõige rohkem. Et ta võtab mult selle võimaluse.

these days

hoomamatu

Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.

Mann kirjutas väga tabavalt:

Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.

Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.

Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”

Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.

Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.

Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.

Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.

Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.

Kella seitsmeni on veel neli tundi…

melanhoor inc.

hoomamatu 12 Replies

Tänane külalispostitus jääb pisut hiljaks ja mõtlesin, et heietan ise hoopis. Polegi ammu heietanud.

Viimasel ajal on muresid kuidagi väga palju saanud. Muregeen töötab täistuuridel ja ma ei oskagi seda kuidagi välja lülitada. Kuidagi sihitu tunne on. Ma ei saa nagu täpselt aru, mis elu see on, mis ma elama pean.

Loomulikult on kõige suurem ja olulisem siht praegu siiski väikese inimese maailmaga tutvustamine, aga I can’t shake the feeling, et midagi on puudu. Et midagi peaks nagu veel olema. Mingi MINU OMA siht ka.

Vahepeal tabab mind töötusepaanika. Ma ju lõpetasin lepingu, enne kui sünnituspuhkusele jäin, ma olingi Naistes vaid ajutine asendaja. Ehk et aasta pärast, kui emapalk läbi saab, olen ma JÄLLE töötu. Ma olen elus nii palju kordi seda töötusepaanikat tundnud, et kui see praegu vahepeal peale hiilib, läheb mul süda lihtsalt pahaks.

Mõnes mõttes annab see muidugi vabaduse, aga ma ei tea, kas ma tahan seda vabadust praegu enam.

Ja muud mured… See emadusevärk on ikkagi hullult raske kohati. Mitte nagu raske raske, mitte keeruline raske (kuigi on muidugi palju väljakutseid ja õppimist ja TOHUTUL hulgal informatsiooni, mida ma pean omastama ja analüüsima ja ellu rakendama), aga see on kurnav raske. Füüsiliselt ja vaimselt on see kõik nii intensiivne, et seda on kohati raske taluda.

Näiteks. Kui töö juures (siis, kui mul veel oli töö) olid rasked ajad, siis sa teadsid, et sind ootab tulevikus vähemalt üks vaba päev, mil sa tõmbad juhtme seinast ja nii ongi. Või siis terendas kaugustes puhkus, mil sa laed end uuesti ja suudad taas raskustele vastu minna. Aga praegu ju seda võimalust ÜLDSE ei ole. Et kui lained löövad üle pea kokku, et kui on see hetk, et MA ENAM EI JÕUA, siis nii ongi. Sa pead leidma enda seest mingid müstilised jõuvarud, mille najalt end taas liikuma sundida, sest mingit taastumisaega ei anta. Vahepeal ma mõtlen, et kui saaks ÜHE hommikugi. Et oleks ÜKS hommik, kui ma ei peaks end poolunest püsti ajama ja tegutsema ja olema viks ja viisakas. Et oi, kuidas ma siis jõuaks! Kui oleks ÜKS hommik… Aga ei ole, kõik päevad ujuvad üheks kokku, püüad magada, ebaõnnestud, oled jälle intensiivse päeva titega ära, sured palavusse ja allergiasse, kuulad nuttu, hoiad end koos, väsid, väsid veel, naerad, armastad nii hullult, siis püüad jälle magada, ebaõnnestud, ja nii tiirledki, õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse.

See on nagu pidev maratonijooks, ainult et see ei saa kunagi otsa.

And don’t get me wrong, muidugi on see ju see, mida ma tahtsin. Ma ise tegin need valikud ja see kõik ongi õnnjarõõm. Ja teisalt jälle… Püüan oma lapsele õpetada, et emotsioonid on õiged. Emotsioone tuleb väljendada. Et on okei olla vahepeal kurb ja väsinud. Ja millegipärast ENDALE ma seda öelda ei oska. Või pigem – on tunne, et kui saad täiskasvanuks, siis järsku muutuvad emotsioonid halvaks. Muudkui aga loed ajakirjadest lugusid inimestest, kellel on kõik nii ilgelt hästi ja vaatad ja mõtled, et… Et kas mina olen see ainus loll (nagu mingi loll), kes vahepeal ei jõua ja vahepeal on õnnetu ja kurb ja väsinud, ISEGI SIIS KUI KÕIK ON HÄSTI.

Ja pealegi, enamasti ei ole ju ikkagi kõik hästi.

Lihtsalt nii tahaks, et keegi ütleks vahepeal mulle ka, et on okei, kui on raske. Et nii peabki olema, et see käib inimeseks olemise juurde. See, et ma seda endale siin praegu räägin, ei ole ju päris see.

//

Täna oli hommikul valestart – lugesin tite signaale valesti ja ajasin oma sahmimisega inimesel une ära. Ta oleks ilmselt vabalt seitsmeni maganud. Ja nüüd ongi kõik viltu kiskunud.

Eile oli hommikul valestart.

Ja vist üleeile ka ja kui mitte päev enne seda, siis päev enne enne seda kindlasti.

Üks mu parimatest sõpradest on rase. “Tead, ma NII KOHUTAVALT kardan seda väsimust ja magamatust,” ütles ta mulle ükspäev. Ja ma jäin selle üle mõtlema, et… Mina ju kartsin ka. Aga see väsimus, see PIDEV krooniline väsimus hiilis peale kuidagi märkamatult ja isegi, kui sa tead, et ta on pidevalt olemas, harjud sa sellega nii ära, et ei panegi seda enam mikski. See lihtsalt on. Kuskil tagaplaanil. Osa sinust. Et nüüd ongi nii, et sul on pidevalt sitt olla. Ja nii ongi. Sa ei saa sinna midagi teha ning jah, sa tunned aeg-ajalt tohutut raevu, et see nii on ja et KEEGI SIND EI AITA, aga keegi ei saagi sind aidata (vähemalt mitte seni, kuni on imetamisaeg) ja üleüldse on see ju kõik suurema eesmärgi nimel.

//

Nii et siuke augu serval jalutamine on praegu. Tunned, et sees hakkab letargia võimust võtma, aga need müstilised jõuvarud, mis on hoidnud sind elavana viimased kolm kuud ka keskmiselt kolme tunni unega ööpäevas, hoiavad ka praegu püsti. Teed oma head nägu ja surud muregeeni alla ja püüad mitte tunda tunnet, et on sihitu ja on eksinud ja on õnnetu ja.

Ja siis ikka vaatad otsa sellele sõstrasilmale ja naeratad tahtmatult ja surud kuskile aju tahasoppi selle näriva mõttepoja, et…

et kuidas ma suudan tema eest hoolt kanda, kui ma iseendagagi hakkama ei saa.

Ja siis see läheb ju jälle üle. Onju.

ving ja hala

hoomamatu 18 Replies

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?

Piiksumees, Liputaja ja teised

hoomamatu 13 Replies

See on üks neist varem ette kirjutatud postitustest, mis siin vahepeal ilmunud on. Jätkuvalt ei tähenda see automaatselt, et ma haiglas oleks, aga kes teab…

Kui ma alles laps olin, siis meie kvartalis oli kaks kummalist meest. Üks neist oli suure kõhuga, hallide juuste ja kiilaka pealaega sõbralik vanamees, kes käis mööda tänavat ja kui sa temast möödusid, siis vajutas ta oma kõhule ja – see piiksus! See ajas alati naerma, aga lõpuks harjusime me Piiksumehega nii ära, et olime lausa pettunud, kui ta ei piiksutanudki. Seda juhtus küll harva, ta alati piiksutas. Jah, päriselt, piiksus! Nagu koeramänguasjad.

Mis imelik kaadervärk tal seal kõhu peal oli, ma teada ei saanudki. Või mis temast praeguseks saanud on – pole õrna aimugi. Võib-olla oli ta pensionile jäänud kloun? Võib-olla tsirkusest põgenenud meelelahutaja? Ei tea ja selles vanuses ei taibanud ka küsida. Ta oli tore mees, kunagi ligi ei tikkunud, lihtsalt käis mööda tänavat ja muuhulgas vajutas kõhule ja piiksus.

Teine mees oli selline, kelle kohta võiks tänapäeval öelda pervo. Ta oli meie kvartali liputaja. Ta oli keskealine, no umbes 30-40, kah pealaepealt kiilanev, aga tumedate juuste ja tumedate silmadega. Pealtnäha täitsa tavaline mees. Ma mäletan, et ta kandis alati punast särki. Ja siis ta liputas. Me tundsime ta alati kaugelt juba ära ja vahepeal narrisime teda ka, aga teda see väga ei heidutanud või käiski see mängu juurde, ei tea. Igaljuhul meeldis talle leida mõni trepikoda, kuhu ta siis peitus, oma riista välja võttis ja niimoodi koridoriaknast liputas. Enamasti me ignoreerisime teda. Ta oligi selline nagu tapeet. “Ahah, näed, jälle on Liputaja kohal,” tõdesime ja tegelesime oma asjadega edasi. Ilmselt oli meile selgeks saanud, et a) ta on kahjutu ja b) teda tuleks ignoreerida.

Lastena, või pigem, varateismelistena ei näinud me ei Piiksumehes ega Liputajas mitte mingisugust ohtu. Ja ega nad ju meile ohtu ei kujutanudki. Olid lihtsalt sellised omamoodi veidrikud, üks veidram kui teine. Selge, et liputamine on seksuaalne patoloogia (öeldakse vist nii) ja seda peaks ravima (jah?), aga kui ma mõtlen, mida meie vanemad oleksid teinud, kui oleksid teadnud, et meil on lausa oma kodustatud liputaja, siis… Siis oleks ilmselt midagi ette võetud. Tänapäeval korraldataks ilmselt vähemalt liputajale nõiajaht.

Ma pole juba aastaid ühtegi liputajat näinud – kutte, kes suvalises kohas urineerivad, ju liputajaks ei pea. Neid olen ma näinud küll. Ühte reedel Keila-Joal, kes lihtsalt rahvamasside juures tee ääres kuses. See on minu jaoks palju vastikum kui liputamine, millegipärast. Äkki õpetasid Piiksumees ja Liputaja omal kombel hoopis tolerantsi?

Kui ma veel mõtlen kummaliste meeste peale, keda tänapäeval pervoks võiks nimetada või kes selle sildi kiirelt külge saaksid, siis tuleb mul meelde veel üks fotograaf, kes meie tänavas väikest salongi pidas. Ma olen seal teinud kõige koledamad pildid endast üldse. St see lihtsalt oli selline awkward phase, vanus, kus kõik nägid koledad välja. Fotograaf õpetas mind ka pildistama (mitte et ma ta õpetusi mäletaks), kui sain oma esimese Smena. Ta rääkis mulle valguse tasakaalust, säriajast ja muust olulisest ja ma hängisin päris tihti tema salongis. Vahepeal ajasime me naabrilastega raha kokku ja käisime tema juures pildistamas. Tal oli hiigelsuur habe ja pikad juuksed ja ta oli lahe.

Aga kui nüüd mõelda – 11aastane plika passis päevad läbi mingi habemiku juures pimikus? See ju PEAB olema kahtlane! Ja kui minu laps seda teeks, oleks ma äärmiselt kahtlustav.

Olid vist teised ajad. Muidugi, ega siis ju avalikult perverte vist olemas polnudki või vähemalt ei teadnud me tollal, et neid võib olla nii eriilmelisi. Samuti ei osanud ma inimesi karta, kuigi jah, Liputaja tekitas küll vist sageli ebamugavust või vastikustki. Need värvikad kujud käisid lapsepõlve juurde ja mul on hea meel, et seal olid Fotograaf ja Piiksumees (Liputaja oleks võinud ka olemata olla).

Huvitav, mis neist tänaseks saanud on? Võimalik, et neid polegi enam elavate kirjas. Ja ma ei tunneks neid kedagi enam tänaval ära. Aga mis ikkagi Piiksumehe kõhu peal oli? See vaevab mind tänapäevani.