Tag Archives: intestines

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

nahatuolekust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.

aasta 2015 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 17 Replies

Kümme aastat küsimusi, võiks vist alustada selleaastast küsimist.

Järjepidevuse eest võiks mingi auhinna saada ehk?

Igal juhul, ma leban voodis, alasti. Terve päev juba. Töötasin alasti, kirjutasin alasti, jõin kohvi alasti ja vaatasin aknast paistvaid mände, täiesti alasti. Sest aasta viimane päev on kuidagi teinud mu hinge alasti ja niisiis tundus riietega enda katmine silmakirjalik. Üksinda kodus, las siis olla alasti, nii nagu hing on alasti.

Sel aastal üldse on palju hing alasti olnud, tormituultes rappunud. Hing on palju vatti saanud, aga ma ei oska hinnata, kas rohkem kui möödunud aastatel. Nagu ma eelmisel aastal ütlesin – raske on leida rutiinset aastat. Jälle olen ma mitu korda tööd jõudnud vahetada, jälle on mu süda mitu korda murdunud ja lugematu arv kordi õnnest laulnud. Mitu korda sinu süda sel aastal murdus? Mitu korda su süda laulis?

Mitu korda sa istusid alasti, öösel, voodil, ilma katteid peale tõmbamata? Mitu korda istusid alasti hommikuni, mitu korda ärkasid hommikul alasti, nahata, närvilõpmed valla kõigele, kõige vähemalegi? Mitu korda võis sind üks lause nutma ajada, mitu korda pani sind üks väljamõeldud sõna naerma? Mitu sõna sa välja mõtlesid? Mitu inimest oli su lähiringis, kellega sa neid sõnu jagasid?

Mitmel hommikul ärkasid ja esimese asjana kallile oma unenägusid rääkisid? Mitu korda üldse said öelda hommikul: “Tere, kallis.”? Mitu korda sõites oma mõistuse sõlme mõtlesid ja mitu korda sõites, mööda tühja maanteed igavikku veeredes oma mõistuse taas sõlmest lahti mõtlesid?

Mitu korda istusid hommikul rongis, sõitsid kodupoole ja mõtlesid, et oli hull öö? Mitu sellist mälestust said enda hõlma alla koguda? Mitu korda adusid, et oled täiesti täiskasvanuks saanud – ja mitu korda leidsid, et sa ei kavatse iialgi täiskasvanuks saada?

Mitu korda katsusid kellegi selga, silitasid puusa, suudlesid kõrvatagust või tõmbasid sõrmega mööda rangluud? Mitu korda uinusid, sasides rinnakarvu? Mitu korda kallistasid, tundes, kuidas vajud tema parfüümi, kuidas ta juuksed su nägu kõditavad, kuidas olla on kodune? Mitu korda ärkasid keset ööd, enam suutmata magama jääda, mitu korda mõtlesid ja pidasid peas kellegagi vestlusi hommikul viieni?

Mitu korda viskasid telefoni vihast puruks? Mitu korda ütlesid “armastan”? Mitu korda tundsid, et sind pole olemas, et sa eksisteerid ainult ekraanil, sõnadena, et su tunded on laetud pilve? Mitu korda kirjutasid pikki kirju, mida kunagi ära ei saatnud? Mitu korda palusid, pisaraid neelates, et ometi sinuga räägitaks – ja mitu korda su palvetele vastuseks vaikiti?

Mitu korda murdusid teel kööki, vajudes põlvili iseenda pisaratesse? Mitu korda langesid lumme, naerdes, põsed õhetamas? Mitu korda seksisid öö läbi? Mitu korda püüdsid vaevaliselt meenutada, millal üldse viimati seksisid? Mitu korda pühendasid õhtu ainult iseendale, lubades endale kõike mõnusat, alates vannist lõpetades kvaliteetfilmiga?

Mitu korda lubasid, et uuel kuul ei võta ühtegi võlga? Mitu korda lubadust murdsid? Mitu korda adusid, et elu on täiesti hea? Mitu korda ütles keegi sulle, et sa oled tubli, olgugi, et sa ise nii ei suutnud tunda? Mitu korda surusid pea vastu jahedat klaasi, sulgesid silmad ja püüdsid seintesse imbuda? Mitu korda tundsid, et sind on ilma jäetud millesti väga erilisest?

Mitu korda tundsid, et sind on õnnistatud millegi väga erilisega? Mitu korda tundsid, et keegi elab su naha all, vasakus vatsakeses ja kõhus? Mitu korda tundsid, et armastus on nagu kolmekilone kott herneid – ja mitu korda armastus oli vabalt nõus olema kolmekilone kott herneid?

Mitu korda avastasid end kummaliselt peolt? Mitu õhtut nautisid kodus üksindust? Mitu korda heldisid, vaadates, kuidas su kõrval sirgub inimene? Mitmeid kallisid ja musisid ja eskimomusisid ja unekallisid jagasid?

Kuidas selle aastaga hakkama said? Kuidas sa endale täna otsa vaatad? Aga homme? Mis on see, millest sa unistad? Kas sa üldse oskad veel unistada? Mis on see, mida sa ootad? Mis sa arvad, kas sa pead veel ootama või on ehk aeg edasi liikuda? Kuhu? Ükskõik, kuhu!

Sest kõik on ju veel ees. Nagu alati, kas pole?

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014)

aastakokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014)

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin anda endast uuel tööl parima – ja ma arvan, et ma andsin ka. Ma lõpetasin üsna edukalt magistriõpingud, eduka all pean silmas seda lihtsat tõde, et ma jäin ellu. Ja siis ma andsin endast uuest järgmisel uuel tööl parima, kuigi muidugi, lage ees ei ole. See tunne on vabastav ja piirav samaaegselt. Trennirutiini lubasin, ei õnnestunud, kui jalutamine välja jätta.

Ja võimu enda üle võtsin tagasi. Ma olen lõpuks vaba.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mm, Facebook oli nagu tite-uudiseid täis. Lähedastest vist keegi ei sünnitanudki, tuttavatest aga nii mõnigi.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt. Mingit pidepunkti.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Jurmalas käisin ju ka, see on ka ikkagi välismaa.

7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Augustikuus oli üks konkreetne kuupäev.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et enda pisarates libastumist oli vähem. Et ma suutsin hommikuti kardinad eest tõmmata ka neil päevadel, kui tegelikult poleks tahtnud. Et ma ei kukkunud auku, kuigi auguserval sai kõõlutud nii mõnigi kord.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Süüdimatus.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige sai palju oldud. Vigastuse… mm… kas need südameümbrusevigastused lähevad ka arvesse? Sealt ma ikka vigastasin, ennast ja teisi.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma ei suuda ühtki ostu meenutada, ausalt öeldes. Söök äkki.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Preili Triin. Tähestikusupp, et nad mu elus on olnud. Ja üldse mu naised, nad on olnud suurepärased.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Väiklaste inimeste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Klooga metsad! Selfid! Pilvemaailm!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

Needtobreathe “Again”. James Blunt “Telephone”. Foo Fighters “Monkey Wrench”. James Bay “Scars”. Tanel Padar & The Sun “Õnne valem”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud. Suutnud inimestega suhelda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Nutnud. Tundnud. Ennast süüdistanud.

20. Kas sa armusid aastal 2015?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

Ja armusin tegelikult väga palju. Naistesse, meestesse, töödesse… Suur armumise aasta on olnud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Pigem ei olnud. Pigem olid öödest alguse saanud suhted, mida jätkuvalt hindan. (Lauren!)

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“You’re The Worst”, “Best Time Ever With Neil Patrick Harris”, “Blindspot”, “Brooklyn Nine-Nine”, “Doctor Who”, “Master of None”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Kite Runner”, “Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal” (tegelikult on need viimased, mis meelde tulevad, kindlasti lugesin tegelikult veel häid raamatuid)

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

James Bay.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Töö, magistrikraadi.

27. Mis oli selle aasta parim film?

“2 Days in Paris”. Mitte nii väga filmi enda pärast.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

31 tuli vist UFO-baaris, karja naiste ja paari üksiku meessoost sõbraga. Oli mõnus, vanusekohaselt piisavalt igav, aga nunnu.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmisest aastast muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, maikad, alastiolek.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Muusika. Pilvetunded (ühtlasi ka võtsid mõistuse). Kirjutamine.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl. Aziz Ansiri.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla, pagulaste, privaatsuse küsimus.

34. Keda igatsesid?

Pilvi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lauren. Hello-tiim.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas.

Kõik kukume. Aga me ajame end ka kõik jalule. Ja seal teisel pool, seal teisel pool on Elu.

plahvatades

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Mind vahepeal tabab see tunne.

See on suht haige tunne, ma vihkan seda tunnet mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see hiilib ligi, ootamatult. Ma ei tea kunagi, mil see tulemas on. Teiseks sellepärast, et see võtab üleni üle. Algab kuskilt rinnakust, liigub kurku, pigistab hingamisteid, patsutab vasakut vatsakest, liigub kõhtu, tekitab sõlmi, seejärel liigub mööda jalaveene varvastesse ja sunnib need krõnksu tõmbama.

Ja kolmandaks vihkan ma seda tunnet sellepärast, et see on tunne, mil ma tunnen, et ma vist päriselt elan. Elan ja, heh, tunnen. Tunnen nii teravalt, et see tahab mõistuse ära võtta, lööb füüsiliselt näkku ja peksab kõhtu, taob oimukohtades ja lämmatab.

…see on see tunne, ma ei tea, kas sa tead seda? See tunne, kui sa elad oma tavalist elu. See võib olla hetkel, kui sõidad autoga ja See Lugu hakkab mängima. Või kui sa pesed nõusid. Või koristad. Või saed metsas kuusepuud. Või teed mingi selfi ja mõtled, et milleks. Või kui keegi filmis ütleb midagi, mis on klišee või isegi, kui pole, kuidagi kõnetab.

…see on see tunne, mis võtab hingamiselt hoo ja elamiselt sekundid, kõik vaikib selleks hetkeks, ja siis su sees plahvatab. Plahvatab vaikselt, kui juhuslikult sel hetkel pole üksinda. Plahvatab valjude nuuksetena, kui sel hetkel oled üksinda. Kuuled oma pisarate metalset kaja tühja korteri seintel, kuuled iseennast õhku ahmimas…

…ja siis on see möödas, su ainus tundehetk, see ainus hetk, mil sa korraks tunned, et oled, et oled emotsionaalne olend, et sul on tundeid anda mujale ka kui ainult igapäeva. Et sul süda võib aktiivselt murduda. Et sul on tegelikult tundeid nii palju ja need elavad kuskil sul seal, salaja, isekeskis, vatsakese sees ja rindkere all, aga, vanad reeturid, lendavad laivi siis, kui seda kõige vähem ootad.

//

Õhtuleht muidu kirjutas, et täna vist on kõige raskem pühadejärgsem päev.

Ehk tõesti.

Mis muu see ikka olla saab. Nii palju häid emotsioone, see on nagu sugar crash, kas pole? Kui liiga palju sööd puhast suhkrut, siis lõpuks kukud, natuke järsemalt kui muidu?

Onju?

kõige-kõigemad

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Naabrinaine pakkus #naistejuttudes välja, et võiks püüda oma aastat meemi kujul kokku võtta. Niisiis viskas ta õhku need (mugandatud) kõige-kõigemad.

Sõitsin täna saarde, hing laulis, tagaistmel laps ja kõlarites jazz ja mõtlesin, kuidas möödunud aastat kokku võtta ja kirja panna.

Kolm kõige paremat hetke 2015

Millised on parimad hetked? Igas päevas peaks ju neid olema – ja ongi, muidugi. Aga need kõige-kõigemad sellest aastast, ja veel kuidagi reastada…?

  1. Ehk see hetk, kui ma sain aru, et ma suudan. Suudan nii paljut. Ja tegelikult neid “ma suudan” hetki polnud üks, neid kogunes aasta peale päris mitu. See hetk, kui tuled magistritöö kaitsmise komisjoni eest, sulged enda taga ukse ja saad aru, et suudad. See hetk, kui auto lõhkeb keset maanteed ja saad aru, et suudad ise hakkama saada. See hetk, kui, ükskõik mis, kus sa oleks varem kasutanud õlekõrt, sa enam ei kasuta. Sest: ma suudan. Töötada nagu loom, olla olemas, tulla mugavustsoonist välja, julgeda astuda kinnisilmi. Ma suudan.
  2. See oli vist tähtede vaatamise öö. Ühtlasi märkis see kuidagi mu suvelõppu, aga kuidagi ka mingi ajaperioodi lõppu. Tegelikult võib vabalt olla, et need on kaks või mitu õhtut ühes, aga kuidagi praegu see on saanud üheks õhtuks. Kuidas me ootasime järve ääres, kuni kõik on läinud. Paljad kehad vees, klammerdumine, tähistaevas, vetepimedus jalge all, see natuke kõhe tunne, mis pimedas ujumisega alati kaasneb. Siis ahelsuitsetamine tekil, niiske liiv külje all, tuhanded soovid, mitte ükski neist määratud täituma. Üks suvi lõppes ja see ei tule kunagi tagasi.
  3. Ja kõik need hetked, neid hetki on samuti nii palju, aga nad on ühtmoodi kõik nii olulised. See hetk, kui su tütar tõstab keset meeleolukat jõulupidu pilgu, leiab sinu oma, naeratab, ja tõstab käed üles, moodustades pihkudest südame. Salajane “ma armastan sind”. See hetk, kus sa istud köögipõrandal, pühid silmanurgast pisara, aga juba kuuled jooksusamme, ta saabub ja ütleb, et sa oled parim. Kõik need väikesed ja suured võidud, mis käivad kooskasvamise teel – jagatud supp, eraldi supid (sest vahel on meil eraldi suppide isu). Jagatud õhtud, jagatud raamatud, jagatud hommikud, jagatud autosõidud, laulud, luuletused, põdramärkamised, vildikameigid, pärismeigid, teineteisele kleitide valimine ja välimuse kiitmine, videosse püütud mõtisklused õunamahla teemadel ja “palju õnne sünnipäevaks” soovimised. Kõik need hetked, mil ma saan olla selles elus selle fantastilise ime saatja.

Kolm kõige sitemat hetke 2015

  1. Noh, neid oli, aga siiski vist tasub öelda, et polnud ühtegi hetke, mis oleks olnud objektiivselt või subjektiivselt sitad. Oli emotsionaalseid hetki, magusvalusaid, segaseid, piinlikke, hetki, mis panid tundma, et tahaks ära, tahaks liikuda edasi, või tagasi, kuhugi, kus pole SIIN. Aga ometi noh, eks ole, oma elust ära ei põgene. Seega… Üks hetk eredalt ületab teisi. Ma lebasin kontoripõrandal, sest ma enam ei suutnud. Oli lõputult palav ja ma pidin maha viskuma, sest ma värisesin ja muidu ei oleks suutnud üldse olla. Ma olin Älis, astunud jäneseurgu ja teistpidi sealt välja ronimas.
  2. Need hetked, mil sa tajud, et kõik on piiratud. Aeg on piiratud, võimalused, õnn – kõige jagub jaokaupa. Ja et muinasjutud ei saa reaalsuseks.
  3. Ja need hetked, kus sa tunned, et sa oled koormaks, sa oled tülinaks. Et sa teed kallile inimesele haiget.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016

  1. Ihult ja hingelt pariislannaks. Muuhulgas ka Pariisis ära käia. Üksinda. Sest see on Linn, kuhu peab esialgu palverännakule minema üksinda.
  2. Rohkem enne mõelda, ja alles siis öelda või teha.
  3. Rääkida. Eriti kallitega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ei suuda kunagi öelda iial, seega… Ma lubasin endale varemgi, et ma enam ei, kunagi ei… Aga lubadusi murtakse, ka endale antud lubadusi. Niisiis, see on raskeim osa sellest kõigest, ma ei suuda öelda iial. Ma tahaks öelda, et ma edaspidi alati teaks paremini, alati teeks õiged valikud, aga ma ei saa seda öelda. Aga on suur tõenäosus, et ma iialgi enam ei tööta ajakirjas Hello. Ja on suur tõenäosus, et ma ei vaata kunagi enam, kuidas Dave lavalt kukub ja jala murrab. Seda ma ilmselt tõesti ei tee enam iialgi.

Ja seda, ma loodan, noh, ka:

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015

Aasta Tiim: Minu Naised
Aasta Lauluhääle Lahtilaulmise Koht Ja Muidu Eluliselt Vajalik Isend: Mon Rouge
Aasta Elamusetekitaja: Dave Grohl

…ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.

Pöörane.

tormijalutamisest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul on üks sõber, kellele meeldib väga jalutada. Ausalt öeldes mulle tundub, et ta usub, et jalutamine lahendab kõik maailma probleemid ja kui oleks võimalik, jalutaks ta kogu aeg. Ning kui mõni probleem on maailmas veel lahendamata, on ilmselgelt selle taga põhjus, et keegi pole piisavalt jalutanud.

Pärast seda, kui töötervishoiukontrollis tehtud EKG näitas, et mu südame vasak vatsake on stressi tõttu hakanud mingeid imelikke asju tegema, on mu sõber võtnud südameasjaks mind ajada jalutama, palju võimalik. Ikka vatsakese nimel, ma arvan. Niisiis küsib ta iga päev, kas ma jalutasin, kaua ma jalutasin ja kui veel ei jalutanud, siis millal ma plaanin jalutada, ja kui on juhtunud ennekuulmatus ning ma polegi sel päeval jalutanud ega kavatsegi seda teha, siis ta poriseb pahuralt ning avaldab arvamust, et ma peaksin sel juhul järgmisel päeval topeltjalutama.

Eile ma isegi natuke üritasin jalutada, aga mingit ilgust peksis näkku ja üldse oli väga vastik, seega jooksin ma kähku varju alla. Sõber arvas selle peale, et mul lihtsalt pole õigeid riideid ja üleüldse, tormijalutamine on väga võimalik ning ma lihtsalt ei saa asjadest õigesti aru, eriti aga ei paista ma hindavat jalutamist kui maailmapäästmisvahendit, aga õnneks oli ta liiga väsinud, et mu peale tõsiselt pahandada.

Igal juhul, nüüd ma siis jalutan. Peamiselt seetõttu, et ma ei viitsi sõbraga vaielda ja palju lihtsam on talle öelda, et jah, ma tõesti jalutasin. Ta jätab mu rahule ja me saame rääkida muudest olulistest asjadest, näiteks nagu päkapikud, jõulumuusika, olulised arengud susside maailmas ja keskerakonna kongress.

Ühel päeval jalutasin ma päris pikalt ja kuulasin seejuures Justin Bieberit, sest ILMSELGELT. Bieberit kuulates omandab jalutamine kuidagi hoopis teised mõõtmed, lisaks sadas lund ja hämardus, ma avastasin Klooga metsi ja tagaaedu, ühel hetkel eksisin ära, sest Klooga koosneb peamiselt metsast, järvest, raudteest ja kolmest toidupoest, nii et ma olen pidevalt ääretult hämmastunud, et rahvastikuregistri andmetel Kloogal tuhat inimest elab. Kus need tuhat end peidavad, aru ma ei saa.

Niisiis, jalutasin, mõtlesin, kuulasin Bieberit ja ühel hetkel olin jõudnud koduni tagasi, Bieber parasjagu laulis mingit jõululugu ja ma seisin oma köögiakna all, vaatasin sisse, pime oli, lumi oli suus, ja ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja püüdsin ette kujutada, et ma olen köögis, teen süüa, et kuidas aknast võib elu paista palju soem ja mõnusam, kui see tegelikult on, kas pole? Sest akendest sisse vaadates, siis saab ette kujutada igasuguseid asju, isegi iseennast saab kujutleda kuidagi paremaks inimeseks, kui sa enda aknast sisse vaatad.

Lisaks mõtlesin, et äkki köögiaknale võiks ikkagi kardinad organiseerida, sest ikkagi päris palju on aknast sisse näha.

Ja siis mu mõttelõng katkes, sest ma pidin poodi minema, aga nüüd ma lähen jalutan natuke ja mõtlen välja, kuidas saada tänase tormijalutamisega ühele poole nii, et sõber oleks rahul, mina ei peaks tuulega võitlema (ma vihkan tuult, no tõesõna) ja üleüldse, et kõik maailma probleemid saaks täna lahendet.

Võiks ju, homme on detsember.

Käes on parim aeg aastast.

baklažaanipesu

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma lugesin oma eileöist teksti ja sain aru, et mul on ikka täiesti eriline anne antud – anne olla täiesti uskumatult dramaatiline hetkedel, kui draamat üldse pole.

Ja ma kirjutasin selle lause ära ja hakkasin mõtlema, et kuidas siis, noh. Kirjutada seda, milline on elu neil päevil.

Elu on hämmastav. Ma ei ole kunagi näinud nii palju unesid kui viimasel kaheksal kuul, kõik need on nii selged ja süžeelised, et süda läheb pahaks kohati. Täna mulle tehti lõualuuoperatsiooni unes, näiteks, niimoodi, et tõsteti haakidega, mis olid suhu kinnitatud, üles ja võeti skalp kah kukla pealt maha. Teises unes ma päästsin (minevikus, st see oli ikka sada+ aastat tagasi) üht tüdrukut, keda haiglas õde kiusas. Kolmandas olin mees, kes päästis naist, keda ta kutt peksis, olid isegi piletid ostetud Rootsi laevale, lõpuks jäi minemata (või mina ikkagi läksin, aga läbi aja, lõpetasin jälle naisena), sest naine läks mehe juurde tagasi, ainult et uuesti peksa saada.

Kõik ühes hommikus, piilusin vahepeal, aknast paistis küll valgust juba.

Lisaks on meil naistegrupis käinud tohutult huvitavad arutelud, näiteks seksisuhete teemal ja nüüd ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ükskord teen loo sellest ka, aga seniks, mõtlen. Noh, just, et kuidas zenilt põleda, nii et oleks tuhaks, aga poleks siis, vist, noh, surnuks.

Ja kas te olete märganud, et ääretult ilus sügis on olnud, see võtab igal hommikul hinge seest. Isegi, kui su maailm on nii väike, nagu minu oma seda on – koosneb töökontaktidest ja Milast ja sõbrannadegrupist internetis – siis kohe maailm saab kuidagi suuremaks, igal hommikul. Ma olen, muide, leidnud uue põhjuse, miks magama minna.

Et saaks hommikul kohvi.

Aga noh, need õhusõnad, mis eelmises postituses… Need jäävad. Alati jäävad mingid õhusõnad.

Ma ükspäev otsisin välja armastuskirja, eelviimase, mille oma elus kirjutasin (senini). St muidugi ma saatsin ta ära, aga ma tegin pilti ka enne, et ma mäletaks, mis ma olin kirjutanud.

Ma lugesin seda fotot ja mõtlesin, et faking hell, armastus on ikka megaimelik asi, mis inimestega juhtuda saab. See juhtub sinuga sajas keeles korraga, lendab üle su pea, võtab jalad alt, taob unenägudesse ja pigistab hinge, kui tangid või muusikat kuulad. Kuidas selleks üldse inimesed ressurssi leiavad, ma ei saa aru.

Õigemini, saan.

Selle leidmise osas, armastuse noh, olen ma sama rumal, nagu olin kümme aastat tagasi. Armastus võib ju olla, aga kuidas sellest päriselt asjad saavad? Pärisasjad, igapäevased, armsad asjad? Koos baklažaanipraadimine ja kardinapesu? Kuidas noh?

Kuskil on mingi saladus, millest ma veel midagi ei tea.