Tag Archives: intestines

jalutamisest

Määratlemata 9 Replies
walking

Pilt pärit siit.

Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?

Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.

Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).

Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.

See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.

Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.

Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.

Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…

Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…

Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…

Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.

Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.

Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…

Mida teie jalutades teete?

/

Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.

veel üks meem

Määratlemata 6 Replies

paranoiaLaiskade blogijate õnn, et meemid ringi liiguvad. Võtsin Kroku käest.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Tean, et tegu on Rootsi nimega (NAISENIMEGA, muuseas), aga kas kellegi konkreetse järgi… Vist mitte. (Aga sellega võib olla nagu mu arvamisega, et ema ja isa alles sebisid 80ndal aastal, mille peale ema kommentaari jättis ja täpsustas, et nad olid sel ajal juba abielus. Ehk siis: mingid asjad lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja mul viimasel ajal.)

2. Millal viimati nutsid?
Ei mäletagi, ausalt öeldes. Millalgi möödunud aastal, I reckon.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mul oli kunagi väga ilus käekiri, aga viimasel ajal ei suuda enam kirjutada pastakaga. Üldiselt meeldib, aga ei meeldi see, et kirjutades tulevad mingi imelikud konksud imelikesse kohtadesse iseeneselikult. Ehk siis käsi nagu tegutseb minust sõltumatult ja see on jube häiriv. Eriti autogramme kirjutades.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Supp. Lihtsalt ei ole võimalik, et keegi teine armastaks suppe nii palju kui mina. Ükspäev ma veel abiellun kausitäie supiga, ausõna.

5. Kas sul on lapsi?
Kassid on.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ehk isegi oleksin.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Hahahaaa. Ei?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei kavatsegi neid kellelegi ära anda.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ma olen viimasel ajal avastanud, et kardan kõrgust, eriti unedes. Ja kui ma suve lõpus Stocki lõbustuspargis käisin, pidin suurest hirmust püksid täis tegema, nii et ma olen tõeliselt araks jäänud vanadusega. Ehk siis ma arvan, et ma ei julgeks seda teha. St – kui sunnitakse püssiga, siis teeks, aga vabatahtlikult mitte. Langevarjuhüppega saaks vast hakkama, mulle on räägitud, et selles kõrguses enam nii õudne pole, sest sa oled nii ebareaalselt kõrgel lihtsalt.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Eh. Ja nje snaaju, ma ei söö väga helbeid. Aga mulle meeldib meega paisutatud riis. Ja šokopopsid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Talvesaabastel küll, muudmoodi ei saa. Aga oi kuidas ma vihkan seda, kui paelad jäävad saabaste küljest sulanud lumeloiku ja saavad märjaks ja sa pead siis märgu paelu siduma. Väkk. Tegelt – ainuke, millel paelu ei seo, on tennised. Ketsidel ja sporditossudel seon ikka.

12. Kas pead end tugevaks?
No kogu selle rasva all on tõesti lihased olemas, aga pooltki mitte sellisel tasemel, mida ma ideaaliks olen seadnud. Töö selles suunas jätkub.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Kookosejäätis.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Mida ikka märgatakse – välimust, riietust, naeratust, silmi.

15. Roosa või punane?
Mis küsimust siin üldse on – punane muidugi.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See igavene võitlus ilusaks ja heaks hakkamisega. Tahaks juba paika saada ja hakata rahul olema. Ja sünnimärgid ei meeldi, eriti need, mis mul käte peal on. Võh. (Teiste sünnimärgid mind ei häiri, enda omad jubedalt.)

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahulolu.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Läksin ostma märkmikule uut sisu, aga ostsin liiga suure. Siis mõtlesin, et lõikan ääred maha, küll mahub ära, aga loomulikult lõikasin ma nii ära ka kuupäevad ja kuud. Nii et nüüd on nüsitud paberilehed, ja märkmikusisu pean kah uue ostma.

19. Mida hetkel igatsed?
Raha.

20. Mida viimati sõid?
Tegime patat täna. Koos tomati-sibulasalatiga.

21. Mida hetkel kuulad?
Tuulutan tuba, kuulan, kuidas lund väljas sajab ja kuidas Miuks toa niisutamiseks nurka pandud veekausist juua lakub. Arvuti ragistamist kuulan ka.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tahaks olla ilus taevasinine.

23. Lemmiklõhn?
Sirelid. Sooja keha lõhn. Soolane merelõhn. Boloneesekastme lõhn. Maikellukeste lõhn. Selle Selveris müüdava 60kroonise lõhnaküünla lõhn (sinine). Õhu lõhn pärast suvist äikest. Värske pesu lõhn. Märja asfaldi lõhn. Jõelõhn kevadiste tulvavete ajal. Kuuselõhn. Märja sambla lõhn. Emme koduköögi lõhn. Kotlettide lõhn. Ahjuprae lõhn. Kodune jõuludeaegne lõhn. Värskete kaskede ja kaseviha lõhn. Valminud kirsside lõhn. Elu ja õnnelik olemise lõhn.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Õega. Me lähme homme tuubima jälle!

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Poks. Jalgpall. MMA. Vabavõitlus. Kas ma jalgpall juba ütlesin?

26. Su juuksevärv?
Tumeblond on vist õige hinnang. Kunagi olin muidugi heleblond. Või õigemini,  tegelikult on mu juuksed kirjud. Pealt pleekinud, alt tumedamad. Suviti eriti.

27. Su silmade värv?
Tahaks öelda, et roheline, aga tegelikult taevavärvi – kui taevas hall, siis silmad ka hallid. Aga õnneks ikka viskab rohelist ka sisse. Ma armastan rohelisi silmi!

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, sest isegi prillidega on probleeme. Ma ju ühest silmast peaaegu pime, nii et selliseid prille või läätsi, millega ma päriselt mõlema silmaga näeks, ei ole olemas.

29. Lemmiktoit?
Pastaroad. SUPP! Vürts. Tuli.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Mõlemad, vastavalt tujule. Õnnelikke lõppe on ka vaja.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Birxiga vaatasime ära “It’s complicated”. Täitsa okei oli.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punane maika.

33. Suvi või talv?
Talv. Sügis. Kevad. Suvi. Täpselt selles järjekorras.

34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?
Pole suur magusasõber. Pomelot ja mandariine armastan loomakombel.

36. Mis raamatut hetkel loed?
“Minu Nepaal”. Palahniuki “Pygmy” on pooleli.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Pole sellist asja. Hiirtki ei kasuta eriti.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Õe juures vedelesin ühel päeval niisama ja vaatasime “Kirgede tormi”. Täitsa põnev oli kusjuures. Ja naljakas.

39. Lemmikheli?
Tasane unine nohisemine. Kassinurr. Kui suvetuul puhub autoaknast sisse. Foo Fightersi album “Echoes, Silence, Patience
& Grace”. Vihmapiiskade langemine aknaplekile. See summutatud mulliline vaikus, mis saabub, kui hüppad pea ees vette. See rak-rak-rak, mida teeb Inimese käekella küljes olev ketas.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
No ma olen ju legendaarne mittereisija. Aga Egiptus ikka.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin teha paljusid asju, aga kahjuks kõike üsna keskpäraselt. Väga hea pole milleski.

43. Kus sa sündisid?
Tartus ikka. Toomemäel muidugi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Viimati oli see number midagi saja kanti, aga ei viitsi praegu proovida.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm… No ikka pidevalt tutvun uute inimestega, kui väljas käin. Ja neti teel ka peaaegu iga päev leian kellegi uue.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Oh, issake. Kõigiga peaaegu on kohtutud, osadega unes, osadega ilmsi. Kui on ette nähtud, et me kohtume, küll me siis ka kohtume. Aa, Avantüristidega oli lõpuks tore irl tuttavaks saada.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Olen kõikide blogijate, kes on raamatu välja andnud, oma ka ostnud. Alates Belle De Jourist ja Dooce’ist lõpetades Avantüristide ja Epuga. Aga kui Wistful Writer midagi lõpuks avaldab, siis ostan kindlasti. (Yes, I just mentioned you! And said that if you finally manage to publish something, I will definitely buy that. Now, chop-chop, off you go, creating your masterpiece!)

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et ma olen naine. Aga siuke pärisnaine, mitte selline pooletoobine nagu praegu.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Paris Hiltoni koerana.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Send this to 20 friends… Õh, kuidas ma seda vihkan! Kes tahavad, teevad ise, on ju nii.

külmunud roheline

Määratlemata 3 Replies


külm

Ma hakkasin blogisid lugedes ja Facebookis ringi kolades mõtlema, et ilm siin Eestis takistab teinekord nii paljusid asju. Antud juhul ma mõtlen, et külm takistab olemast keskkonnasõbralik. Esiteks mõelda vaid, kui palju kulub kütust, et meile võimaldada elekter ja soe, kui palju läheb praegusel ajal küttepuitu, et vaesed inimesed surnuks ei külmaks… Ja palju sellest polegi ju sugugi taastuvenergia. Pidevalt on pime, see tähendab, et pidevalt põlevad kuskil tuled… jälle kulub elekter.

Need, kellel kipuvad torud ära külmuma, peavad jätma ööseks kraanid tilkuma, et vesi liiguks ja jääks ei muutuks. Või siis peavad nad torude ümber juhtmed mässima ja torusid elektriga soojas hoidma. (Ma pole ise külmunud torudega kokku puutunud, aga umbes nii olen ma aru saanud, et asjad käivad.)

Ja muidugi autojuhid. Selleks, et auto korralikult soojaks läheb, kulub pool tundi – ma ükspäev testisin, sest läksin taarat viima ja mootor töötas kõigepealt kogu selle aja, kui ma kolm korda edasi-tagasi trampisin ja ülevalt taarakotte tassisin, siis ta töötas terve selle aja, kui ma taarat masinasse toppisin ja alles siis oli ta soojaks läinud. Pealegi on auto tervisele kasulikum jätta mootor lühikeste otste ajal tööle, sest külmaga kipuvad sitemad akud kiirelt tühjaks jooksma. Aga iga jumala kord tõmbub mu roheline südametunnistus valusalt kokku – aga no teisiti ka ei saa. Võib muidugi jätta auto üldse seisma ning sõita ühistranspordiga (taarat muidugi sellega ei vea, eriti kui on seitse kotti, aga nii üldiselt), aga ega külmas seismine ei tee ka ühelegi masinale head.

Üldiselt on see vist praegu vajaduste püramiidi küsimus. Kui sulle on olulisem ja esmatähtsam ellujäämine (=kütmine, et mitte ära külmuda, näiteks), siis see ongi esmatähtis ja sa teed kõik endast oleneva, et sooja saada.

Nii et igatpidi oleks lihtsam olla keskkonnasõbralik soojemas kliimas… aga eks õnnestub paljudel siiski see ka olenemata kõigest. Valikute ja prioriteetide küsimus.

Kuidas teie külmaga võideldes oma rohelist südametunnistust rahustate?

Edit: Eva-Liisa annab nõu, kuidas rohelist südametunnistust rahustada.

armastusest

Määratlemata 9 Replies

Hakkasin üleeile kirjutama postitust romantikast, aga see jäi pooleli, sest pidin linna minema ja nüüd on mõttelõng romantika koha pealt katkenud.

Hoopis üks küsimus jäi õhku, kui mööda varahommikust linna värskes lumes kõndisime. Mis on armastus?

Daki, mis sinu jaoks on armastus?

Ma püüdsin vastata, et äkki see on igapäevane rahulolu, teadmine, et sa sammud kellegagi kõrvuti ja ta on alati sinu jaoks olemas; ja sina tema jaoks.

“Aga see pole äkki armastus, mulle tundub, et see on rohkem õnn, mida sa kirjeldad.”

Kuidagi jõudsime järeldusteni, et õnn kestab ühe hetke – ta on, ja siis enam pole. See üks täiuslik hetk, kui sa tunned näiteks kehasoojust ja katuse all kluugutavad tuvid ja ninasõõrmeis heljub greibilõhn ja väljas sajab laia lund. Ja järgmisel hetkel seda enam pole, see saab läbi.

Selle teooria järgi ei peaks muidugi üldse pidevalt õnnelik saama olla; või siis ainult juhul, kui üks täiuslik hetk järgneb pidevalt teisele. Nii võib olla küll. Või isegi mitte täiuslik, õnn ei peitu ju ainult täiuslikkuses. Õnn peitub mingites pisiasjades, mis nagu planeedid reastuvad ühele joonele ja säravad su peale.

Aga ikkagi, mis on siis armastus? Selle kuu Eesti Naises ilmus minult kaanelugu fabuloosse näitlejatari Maarja Jakobsoniga, kellelt ma küsisin ka, mis on armastus. Mis ta täpselt vastas, võite lugeda ajakirjast, aga ka tema ütles sellised sõnad: “Argipäev on imeline asi, kui ta tuleb õigel ajal.”

Viidates õnnele ja armastuse argipäevale.

Mis on armastus?

Tea entsüklopeedia defineerib armastust nii:

armastus, kahe inimese, üldjuhul mehe ja naise vaheline püsiv ja kõikehaarav erootiline ja romantiline kiindumustunne…/—/ Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja kehaline lähedus ning altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Muide, seal on veel väga pikalt armastusest räägitud ja oma kuival moel on see väga huvitav ja isegi täpne, aga tahaks nagu arvata, et armastus on ikkagi midagi ROHKEMAT, midagi… maagilist ja natuke müstilist.

Mis on armastus?

Jason Mraz laulab oma selle imeliselt heas laulus “Life is Wonderful”, et it takes no time to fall in love, but it takes years to know what love is. Ma tean, mis on armumine, ma tunnen selle eksimatult ära, sest klišeena päris tõsiselt rändavad kõhus liblikad ringi, kes on nukkudest koorunud… Ja mõne aja pärast viib eluring nad tagasi nukkuma, kuni järgmise korrani…

Armumine on selge ja lihtne (arusaamise mõttes, mitte läbielamise mõttes – läbielamise mõttes on ta kohati kõige keerulisem… ja kohati kõige lihtsam), aga armastus…

Õnn ja armastus võivad ju käsikäes käia, õigemini, peaksidki. Või siis… “Armastus on siis, kui on väga valus.” Ma tean nii palju inimesi, kellele see lause kehtib ja – kehtib ka mulle. Need inimesed, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud (ja kellele mina) – neid ma olen armastanud. Ja nii ma saangi aru, et ma olen armastanud – kui mingil hetkel on olnud väga, väga valus.

Aga mitte armastamise ajal… Oot, siin ma jälle valetan… On olnud aegu ja inimesi, keda on olnud valus armastada.

Aga ikkagi ei oska ma öelda päris ausalt, mis minu jaoks armastus on. Võib-olla on see tingimusteta õnnelik olemine, armastuse argipäev ja mingid väikesed asjad veel kõik omavahel kokku? Et sa saad olla, toetuda, toetada, kasvada, areneda, mitte tunda end lämmatatuna, piiridesse surutuna, kärbitud tiibadega? Et sa saad olla Sina Ise, see ainus, suurtähtedega sina ise, ainult et sa tahad olla veel parem Sina Ise? Et sa ei pea end väänama kellegi ja kellegi soovide-sundide ümber, et sa ei kasva kellegi teise elu ümber väänkasvuks, et sa annad valgust ja toitu ja saad sama vastu?

Et sa tahad hommikul ärgata lihtsalt sellepärast, et sa tahad esimese asjana teisele inimesele otsa vaadata? Või siis on, nagu ma kirjutasin väga-väga ammu, hoopis nii? Davai paigrajem ljubov?

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Ma pole väga ammu mõelnud, kuidas armastust defineerida. Selle järgi puudub enamasti vajadus ja armastusele hakkad mõtlema siis, kui sellest puudust on.

Või siis olen ma liiga vähe aastaid armastanud, et ei oskagi veel sellest aru saada. Tean ainult oma armumisi, oma teisesuunalisi armastusi (sõbrad, pere, loomad, kodumaa ja kodulinn) ja seda, mis on pärisarmastus, seda ei teagi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-Life-Is-Wonderful.mp3]

Pilt via @Gjerninger ja @aabram.

aasta 2009 küsimustes

Määratlemata 1 Reply

Kui ma hõiskasin, et nahk on põlenud, siis ma muidugi mõtlesin selle all daki-põlenud, mis tähendab, et natuke roosakas. See on parim, mida ma isegi Aafrika kuuma päikese all saavutada suudan. Kummaline on see, et meie peres muidu kõik teised päevituvad väga kenasti, õde eriti, aga mina olen see igavene hallinahaline kahvanägu. No mis teha. Geene ikka ei muuda, eksju.

Aga kõrbeliiv krõmpsub küll veel hamba all ja kõrvas on vist ka natukene. Uus aasta tuli ootamatult ja kummaliselt, ilma ühegi ilutulestikuta. Me jõudsime järeldusele, et kuna neil on seal Egiptuses poliitiline olukord üsna rahutu kohati, et siis sellepärast ei paugutata. Aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on, faktiks jääb, et ühtegi pauku ei tulnud. Millest on ääretult kahju ja ma usun, et enam sellist aastavahetust ma ei taha. Aga ega seda ei teadnud ka enne.

Muidu oli reis superluks ja fabuloosne. Elasime söögist söögini: kõigepealt hommikusöök, siis rand, siis lõuna ja siis muud tegevused. Ma ei tea, kas ma kirjutan pikema reisikirja ka, äkki kirjutan. Aga lühidalt kokku võttes… käisime kõrbes atvdega kihutamas, sõitsime kaamlite ja hobuste ja bagidega (mis oli ka hullult äge), siis pisteti meid bussi taha ja kihutasime veel läbi kõrbe, nii et mu näos oli õnneirve (mis vist isegi ühe pildi peal hästi jäädvustatud). Ja siis teisel päeval käisime mereilu nautimas: korallid, suured kalad, väiksed kalad, värvilised kalad, vikerkaarekalad, peenikesed kalad, paksud kalad… Ja kõik SOOLASES vees, kuhu uppuda näis võimatu…

Ja siis õhtusöök ja siis dringid basseini ääres ja enne südaööd murdis uni juba maha. Nii et selles osas oli tõesti PUHKUS. Sai aktiivselt puhatud ja sai passiivselt puhatud, sai inimesi jälgitud ja sai elu üle arutatud, sai kaisus oldud ja sai ülisoolaste huultega helehelesinises merevees suudeldud.

Nüüd olen kurb ja õnnelik samal ajal. Eestis on fantastiline, FANTASTILINE ma ütlen, õhkan ja ohhetan ja ahhetan ja sõidan, nelivedu sisse lülitatud, läbi paksu lumesaju vaiksetel tänavatel ja pisarad tulevad silma. Lihtsalt, niisama.

Ja kuulan Marta soovitatud Jason Mrazi lugu “Life is wonderful”, mis on tõeliselt, tõeliselt hea lugu ja tunnen, et tõesti, elu ongi wonderful, elu ongi lõppematute korduste ja seoste jada ja nii ongi.

Läbi blogiarhiivide tuulates leidsin sissekande 2008. aasta 15. jaanuari postituse, kus oli muuhulgas kirjas:

Tuli meelde, et unes andis Piia mulle elu mõtte. Mõttes, et ta andis mulle need laused, mis selgitavad ära elu. Ma kirjutasin need musta silmapliiatsiga valgele linale ja üritasin üles ka pildistada, et ikka kindlasti meelde jääks.

Ei jäänud.

Meelde jäi, et seal oli selline koht: BIG BROTHER=SAOMEONE ALWAYS IS WATCHING AND WANTS THEM

Ja lõppes reaga: IF YOU REALIZE THAT YOU’LL BE FREE FOREVER

Ma ei ole eriti osav kokkuvõtete tegemises või sihtide seadmises. Ma ei julge eeldada, et alanud aasta tuleb parem, sest 2007 ja 2008 olid järjest nii hullud aastad, et enam ei taha. 2009 oli õnneks stabiilsem, rutiinsem, aga kohati ka segadusseajavam… Suuri sihte jätkuvalt pole. Ma tean, et 2010 on suur muutuste aasta, ma ei tea, kus ma aasta lõpus elan või olen… Aga ma tean, et sel aastal saame me lõpuks valmis “Naistest, lihtsalt”. Ja võibolla midagi veel. Võibolla.

/

Mitu korda möödunud aastal aknast välja vaatasid ja õhkasid: “Ma olen NII õnnelik!”? Mitu korda nuttes kisasid ja röökisid: “Mul on NII VALUS!”? Mitu korda end lõpuks tühjaks nutsid, kaissu pugesid ja uuesti elusse armusid? Mitu korda mööda Eesti jõgesid paadiga sõitsid? Mitu korda autoga teel välja surid? Mitu korda üksinda läbi Eestimaa sõitsid ja kodumaa ilust hingetuna muusikat kuulates omaette laulsid?

Mitu korda vaimustusest kiljusid? Mitu korda avastasid, et su sõbrad on teinud salabändi, et su sünnipäevaks sulle laul pühendada? Mitu korda seda laulu kuulasid ja kaasa laulsid? Mitu korda istusid kodubaaris after hoursil ja ajasid kujuteldamatut möla? Mitu korda läbi lumiste tänavate jalutasid ja libedaga pikali kukkusid?

Mitu korda ootas sind pärast väsitavat päeva koju jõudes õhtusöök? Mitu korda sellest heldisid ja inimest kallistades: “Ma armastan sind” ütlesid? Mitu korda pärast trenni värisevate jalgadega trepist alla tudisesid? Mitu korda voodi ära lõhkusid? Mitu korda lubasid, et hakkad homsest ilusaks ja kõhnaks? Mitu korda JÄLLE suitsetamist maha jätsid? Mitu korda vandusid, et ei söö enam mitte iialgi?

Mitu riietekuhilat taaskasutusse andsid? Mitu korda viisid prügi välja? Mitu korda korallide vahel ujusid? Mitu korda purjelauaga sõitsid? Aga lumelauaga? Mitu korda istusid Lõuna-Eesti metsade vahel ja vaatasid, kuidas päike tõuseb? Mitu korda öösel ujumas käisid? Mitu korda lambabeebile sooja piima jootsid? Mitu korda kaameli küüru sügasid? Mitu korda kurbade silmadega eeslit kallistasid?

Mitu korda ootasid kedagi, kes ei tulnudki? Mitu korda salamaailmasse ära põgenesid? Mitu korda saatsid sõnumeid, mis oleks võinud jääda saatmata? Mitu korda tundsid tuttavlikku pitsitust südames? Mitu korda avastasid, et liblikad kõhus on alles? Mitu korda end arstitoolil istudes lahti harutasid ja uuesti kokku panid?

Mitu korda seisid rõdul, vaatasid pimedat äärelinna ja tundsid, et oled ütlemata õnnelik? Mitu korda surusid oma selja vastu teise inimese kõhtu ja tunnetasid, kuidas soojus ja armastus läbi naha tungib? Mitu korda läbi kõrbe kihutasid, beduiinisall peas uljalt lehvimas? Mitu korda lubasid, et nüüd aitab? Mitu korda lubasid, et nüüd on uus algus?

Mitu korda sündisid, mitu korda surid? Mitu korda avastasid, et tegelikult, tegelikult on olemas kõik, mis õnneks vajalik?

2008.

have yourself a merry little christmas

Määratlemata 5 Replies

Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)

Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)

Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.

Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!

Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!

Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.

Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.

Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.

Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]

Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.

Ma armastan teid kõiki väga.

inspireerivatest inimestest

Määratlemata 4 Replies

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

exits

Määratlemata 12 Replies

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

stop starting histories

Määratlemata 7 Replies

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).