Lugesin Aunt Becky, ühe mu lemmikblogija postitust sellest, et blogid on muutunud. Ja tal on jumalast õigus. Aina vähemaks jääb blogisid, kus kirjutatakse asjadest nii nagu nad on, kus julgetakse välja öelda, et fakk, täna oli sitt päev ja ma täna natuke vihkan oma abikaasat. Aina rohkem aga on blogisid, kust ma võin lugeda, et kõik on nii faking ilus ja lilleline, lapsed on suurepärased ja ei vingu kunagi, abikaasa on ideaalne, lihtsalt ideaalne, töö on super, raha jagub, kõik on hästi.

Enam ei julgeta näidata end halvemast – ei, vale sõnastus – AVALAMAST küljest. Sest tahetakse jätta muljet, et oma eluga saadakse suurepäraselt hakkama ja et kõik on nii nagu  – Becky sõnastus – Palmolive’i reklaamis.

Ja ma tean, et ma teen seda ise ka aina rohkem ja rohkem, sest mul on tunne, et kui ma peaks kirjutama asjadest, mis mul viimasel ajal sitasti on läinud – TÕELISELT SITASTI – siis esimese hooga pean ma tõrjuma kommentaare stiilis “Hähähähää, paras!” ja teiseks pean ma kuskilt kollasest blogist lugema pikka parastavat postitust selle kohta, et oligi aeg, kui Dakil jälle sitasti läheks.

Ma ei pea siinkohal silmas postitusi sellest, kuidas auto läks katki või poest ei leidnud õiget asja. Ma pean silmas asju, mis on TÕELISELT SITASTI läinud. Näiteks kuidas ma olen ilma jäänud ühest väga olulisest inimesest oma elus – aga ma ei julge sellest kirjutada. Eelpoolnimetatud põhjustel. Ja selle ühe kunagi ammu visatud lause pärast: “Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled tekitanud endale terve persetäie inimesi, kes OOTAVAD, et sul halvasti läheks.”

Ja sellepärast ka, et kui ma viimati oma suhet ja eraelu väga avalikult elasin, siis lõppes see kõik suure katastroofiga.

Ma saan väga hästi aru, et see teeb blogid sitemaks. Ka minu oma. No keegi ei viitsi ju lugeda sellest, kui lilleline ja idiootlikult dändi kõik on. Ja mitte kadedusest, ei – keegi ei viitsi seda lugeda sellepärast, et kõik saavad aru, see on puhas vale. Mitte kellegi elu pole lilleline ja dändi. Meie elud on, nagu Becky ütles tabavalt, ebatäiuslikud ja nii ongi. Aga kõik kardavad, olen ma tähele pannud, sest täpselt nagu ühiskond surub meile peale kohustust olla õnnelik-rahul-stressivaba-kõhn-jne, surutakse meile samast peale ka kohustust elada täiuslikku elu – või vähemalt välja näidata, et see on täiuslik. Või on see mingi vana aja mõttemall: võõrastele oma hädadest ei räägi? Kõik probleemid hoiame endale?

Muidugi on suur vahe HÄSTI KIRJUTATUD ELULISE BLOGi ja emovingu või küünikublogi vahel. Häid küünikublogisid veel õnneks paar tükki on, aga ega needki ei kajasta päriselu, on ju nii? Mitte keegi – või noh, ütleme siis 90% inimestest – ei ole kogu aeg vihased või mürgised. Täpselt samamoodi, nagu mitte keegi pole kogu aeg friiking õnnepall.

Ma ei taha üles kutsuda inimesi kirjutama igast väiksest pisitülist, mis kodus aset leiab, aga ma tahaksin, et blogid oleksid rohkem elulised, rohkem ausad. Ei pea kõike suhkruvaabaga kaunistama, me keegi ei ole superema, supertüdruksõber, superabikaasa või supertööline.

Ehk siis – ma luban teile, et nädala aja pärast või isegi enne toon ma asjad letile. Vähemalt mõned asjad. Ja proovin võtta suuna selle dakiblogi poole, mis ta kunagi varem oli – eluline.

Sest teate, mu elu on küll hea, aga ta pole kogu aeg hea. Vahepeal on sitasti kah. TÄPSELT NAGU IGAL TEISEL.

Write hard, nagu ütles Becky. Seda soovitan teistelegi.

/

Teen veel ühe täpsustuse. Ma saan aru inimestest, kes ei taha blogida või ei taha isiklikel teemadel blogida ja neil on selleks täielik õigus. Igaüks valib endale sobivama. Aga mis ma tahan öelda: kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt. Kellegi elu pole šampoonireklaam.

/

Lisan siia veel oma kommentaari, mille ka posti lõppu panin, sest äkki mõni lugeja ei viitsi kommentaaridesse süüvida. Et siis täpsustuseks:

Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna «saladustest», olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.

Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

Enne, kui ma ära lähen, õiendan veel ühe võla: kirjutan natuke raamatust, mis peaks nüüd minu äraolekul poelettidele jõudma: “Ööd kollases autos” (välja annab Varrak).

Kõigepealt vastus küsimusele: millest see on? Ma tegelikult hullult vihkan seda küsimust, ma tahaks pea alati vastata: elust. No kuidas sellele vastata? Millest on raamatus juttu? Selles konkreetses, noh, on ka elust juttu. Veel konkreetsemalt: ühe naistaksojuhi elust ja tema kirevast klientidegaleriist. Ja rohkem ei oskagi ma öelda, millest seal juttu on. Tuleb ise lugeda.

Alguse sai see raamat tegelikult juba 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kuidas ma istusin eksabikaasa tillukeses Võru tänava korteris, vaatasin aknast välja kisavasse kevadesse ning panin esimese peatüki kirja. Siis jäi see seisma, kuid idee tiksus edasi: kirjutada taksojuhist raamat. Sest minu meelest on taksojuhtide elu nii kohutavalt põnev! Mõtle, milliseid lugusid näeb, millistesse eludesse saab sisse piiluda! Muide, see esimeseks kirjutatud peatükk sai raamatus hoopis viimasele kohale.

Läksid aastad, kirjutasin muid asju. Fail rändas muga arvutist arvutisse kaasa, salvestatuna “KIRJUTAMINE” kausta nimega millegi_algus.doc. Ja siis sai eelmisel kevadel läbi Naiste järjejutt “Seiklus neljale” (mida kirjutasin koos fantastilise naistetiimiga Raitar-Murutar-Kivi) ja Inga, hea inimene, arvas, et äkki ma võiks üksi proovida järgmist järjejuttu alustada. Pakkusin talle välja kaks ideed, taksojuhi oma intrigeeris teda ning kirjutasin kaks proovipeatükki.

Siis hakkas kõrbemine. Ootasin päeva, kaks kolm. Nädala. Ingalt vastust ei saanud. Tiksus täis kaks nädalat, mille jooksul olin küünenahad vist juba täiesti ära närinud, kui ta lõpuks vastas: jah, sobib, anna tuld!

Uuuh! Ja siis tuli järgmine hirm: et kas ma suudan selle välja vedada? Alguses oli vist juttu 12 osast, kuid lõpuks vist tuli kokku… hmm, 17? Igal juhul, ma vedasin (vist) välja. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kui ühel hetkel mõtlesin: panen peatükid kokku, vaatan, palju mahtu on. Mahtu oli, kuigi päris raamatu mõõtu välja ei andnud. Kuid sellegipoolest saatsin käsikirja mõnele kirjastusele, et küsida, ehk on keegi huvitatud. Note to self ja teistele kirjanikehakatistele, kes tahavad kunagi ehk mõnda käsikirja saata. Ärge nii tehke, nagu mina tegin. Saatke käsikirja ükshaaval, vaadake, mis üks ütleb, kui ei sobi, saatke järgmisele. Sest tänu sellele, et ma üldse ei mõelnud ja saatsin kõigile korraga, siis huvitus käsikirjast mitu korraga ning lõpuks pidin ma osadele ära ütlema. Olgu kohe selgituseks ka öeldud, et ma ei tekitanud mingit “enampakkumise” olukorda, honorari küsisin kõigilt ühtmoodi vähe (sest ma ju tegelikult olin järjejutu eest juba tasu saanud), aga oma rumalusest, jah, lõppes nii, et ma jätsin endast vist üsna nõmeda mulje mõnele kirjastusele. Järgmine kord olen targem.

Muidugi pidin ma peatükke juurde kirjutama, et mahtu juurde tuleks. Ja oligi hea, sest mul oli “kliente” veel, ideid veel. Ja natuke sai rohkem lahti kirjutada ka kaht peategelast, kuigi praegu ma juba mõtlen, et oleks pidanud veelgi rohkem lahti kirjutama. Praegu, muidugi, on see trükki-läinud-raamatu-periood, kus ma tahaks TERVE RAAMATU ÜMBER KIRJUTADA või selle kuidagi tagasi kutsuda, sest tundub, et jäi tooreks. Aga see on alati nii, täpselt nii, nagu alati järgneb sünnitusjärgne depressioon, kui oled trükivärvi järgi lõhnava raamatu esimest korda kätte võtnud.

Nii et – kui te lugesite Naiste järjejuttu, siis on teil ikkagi mõtet ka see raamat osta või laenutada, sest see on kolmandiku jagu mahukam. Ja loodetavasti ka põnevam:)

Ahjaa, ja kui raamat ükskord poodidesse jõuab ja te mõtlete, et kes need initsiaalid pühenduses on, siis – need on Minu Taksojuhid, neist kaks kõige olulisemat. Ühe, muide, kirjutasin täiesti sisse ka, kõik tema tõestisündinud lood (mis said natuke ilukirjandusliku kastme). Nii et ehk olete teiegi temaga Tartus sõitud:)

Aga nüüd ma lähen poodi, ostan õhtuks veini (sest see reisiärevus on tappev, päriselt, ma lähen vist kohe lolliks peast) ja süüa ja katsun maha rahuneda.

Tšu-tšu-frei!