Aga ärge öelge, et ma teid ei hoiatanud.
Tag Archives: hoomamatu
sokkidest
Mul on sokke väheks jäänud. Mul on villaseid sokke ikka sitaks palju, aga neid tavalisi, igapäevaseid, on väga vähe. Kuluvad ära või lihtsalt teinekord kass kuseb peale. Ja koid on ka söönud, ikka vahepeal juhtub, kuna ma hoian neid suures korvis, kuhu koid olid pesa teinud, kui see korv mul seisis mul kapi peal tükk aega, ilma, et ma oleks seda tuulutanud. Oma viga.
Aga ma leian aeg-ajalt jumalasta ägedaid sokipaare, mis mul on. Näiteks praegu on mul jalas punased Snoopydega sokid ja ma üldse ei mäleta, kust ma need sain. Nad on nii mõnusalt venivad ja istuvad nii hästi. Ja siis on mul ühed roosad põdrapildiga, mis on samamoodi hästi mugavad ja mõnusad ja mul pole õrna aimugi, kust ma need sain.
Niisiis, kust ma sain kunagi ägedaid sokke? Ja kust saab neid mõistliku raha eest tänapäeval? Ma tõesti ei taha neid tavalisi halle mustade triipudega, need on igavad. Ma tahan selliseid… lapsikuid! Jah! Ägedate piltidega ja mõnusalt istuvaid. Ja nad peavad mahtuma mu hiigel-39-number-jalga.
Huvitav, kust ma ostsin endale varem sokke? Hmm…
miracle of birth
List of the day kaudu:
sünnipäev
Palju õnne, kallis kodumaa.
Palju õnne, daki.elab.siin. Viis aastat blogimist. Olen võitnud, olen kaotanud, olen teinud. Muud vist ei oskagi soovida.
and possibly the complications
Vahepeal juhtuvad nii veidrad asjad, et nad tunduvad juba normaalsed. Hakkasin siia näidet kirjutama, aga ei oskagi.
Igal juhul, jah, veidrad asjad. Veidrad eluhetked. Mingid seismised kuskil tänavanurkadel ja totruste rääkimine. Või siis jälle tuleb minevik ja lajatab korra ja see tunne on ka veider. Vahepeal ju, kui sa ei mõtle minevikule, siis on tunne, et see ongi sinnasamasse hetke seisma jäänud, kus sa viimati veel talle otsa vaatasid. Aga siis selgub, et muidugi, loogiliselt, on ka minevik edasi liikunud ja teeb paralleelolevikus mingeid oma tegusid.
Ei lähe vist mööda päevagi, kui korra ei kuuleks “The Walk of Shame’i”.
Ja siis täna veel see presidendi vastuvõtt. Kõik on selleks nii kaua valmistunud, kõigil on uhked uued kleidid ja tänu sellele, et nad seda salabändi tegid, jäin mina kleidiostmistuurilt välja ja istun nüüd õnnetult oma vanade riiete otsas ja ei suuda otsustada, mida selga peaks panema. Puhas peer pressure, sest ma oleks jumalast rahul, kui ma ei teaks, et teistel uued kaunid rõivad on. See on ka ikka üks edevuskiiksudest.
Neid edevuskiikse on ka ikka päris palju, kui mõtlema hakata. Kui aus olla, siis olen ma viimase aastaga ikka kõvasti tagasi tõmmanud, elu lihtsalt õpetab. Aga väikesed rõõmud ikka jäävad. Näiteks mulle meeldib see natuke horrori-segune tunne, kui keegi mõtlikult mulle otsa vaadates ütleb: “Jajaa, sa oled ju Daki…”
Ahjaa, siis juhtus veel eile see ka, et üheks hetkeks ei taibanud ma üldse, absoluutselt mitte, kuidas ma olin saanud varem suhelda nii pikalt ühe inimesega. Ta ütles paar lauset ja mu aju tõmbus krimpsu, sest noh, ta… Ta on ikka hoopis teisest, lihtsamast, kuid rumalamast maailmast inimene. Mingi elementaarne IQ peab ikka inimesel olema. Kuigi noh, olles liberaalne ja salliv, siis ei tohi ju kedagi hukka mõista (kuigi muidugi, olles inimene, ma ikkagi vahepeal mõistan), nii et las nad olla.
Ainult et vahepeal lihtsalt tunned nii tugevalt, et sa ei taha mingit inimest oma ellu. Ja siis on jube raske seda teistele selgeks teha, et miks just. Okei, vahepeal on see tegelikult lihtne, sest… Mu sõpruskonnal on mingid ühised standardid, mis kattuvad ja nad teatud hetkedel mõistavad mind ja mu vaateid. Aga vahepeal on see tunne, see, kui sa ei taha kedagi oma ellu, hoopis teistsugune, põhinedes mingitel isiklikel emodel ja haigetsaamistel, siis ei saagi ju jälle nõuda, et teised sinust aru saaks või sind selles arvamuses toetaks, sest nemad pole haiget saanud, nende jaoks on see inimene nagu iga teine inimene ikka.
Ja siis jääb üle otsustada, kas sa hakkad ise nööre lõikama, mis sind selle inimesega seovad, et ta mitte kuidagi ei puutuks su ellu, sest see kuidagi… mürgitab. Aga sellega kaasnevad paratamatult kaotused ka nendest ridadest, mida sa sooviksid siiski säilitada.
/
Avastasin enne, et mu köögiakna all kasvavale sirelile oli keegi riputanud lindude toidupalli. Ma olen mitu talve mõelnud, kuidas saaks paneelmaja akna taha lindude söögimaja, oleks veel vanad aknaraamidki, siis kuidagi töötaks. Aga need neetud plastikud, sinna ju ei saa mingit naela lüüa ega midagi. Aga nüüd ma näen leevikesi ja tihaseid, kui ma akna peal kõõlun. Näeks rohkemgi, kui nii neetult külm ei oleks.
Aga talv on muidugi lahe, selle pean ka ära ütlema. Lumi on ju!
Ega vist muidu aru ei saa, et vanemaks jääd, enne kui 90ndate sünniaastatega inimesed järsku sinust pikemaks on kasvanud ja sa saad aru, et nad ei käigi enam lasteaias. Või et kuidas elu mööda tormab, kui mingid lihtsad asjad jäävad mõistatuseks. Näiteks see, kuidas saab kaubamajas hängida või siis ei tule enam meelde, mis tunne see on, kui kõneaega pole. (Viimasega mul õnneks probleemi pole, sest telefon on ikka aeg-ajalt kinni.) Rääkimata sellest, et ma ei oska hästi Google Mapsi kasutada ja Youtube’i playlist results on minu jaoks nagu hiina mõistatus.
Ja et kõikidel meessoost sõpradel kasvab habe. Vähemalt mingil määral.
Ei, kaunis on siiski, ei ole midagi öelda.
Olge ilusad.
Ja mina veel arvasin, et mu elus ei juhtu midagi…
…just neelasin ma jälle oma keeleneedi alla. Sel aastal esimese, aga allaneelatud keeleneetide pikas reas umbes… kuuenda?
Saatsin Musja Tallinna mulle uut muretsema (seal veits parem valik), senikaua pean läbi ajama ainsa neediga, mis mul alles on jäänud – selle pikaga, mis pannakse kõige esimesena, kui auk tehakse. Jube ebamugav on, ikka hirmus pikk on see. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas mul koguaeg juhtub…
Ahjaa, pärast seda, kui Musja oli öelnud, et “peaasi, et kopsu ei satu”, tunnen ma, et just kopsu ta sattuski. Ainult et ma ilmselt köhiks siis märksa enam.
Päh. Ma oleks pidanud s-päevaks kastitäie keeleneete tellima hoopis.
(Pildil teen Buffy nägu. Nagu näha, on mu vai suhteliselt… tömp. Sel olid omad põhjused. Pilt on siia pandud selle nunnu punase kiviga keeleneedi mälestuseks… Ning ma tean, et ma olen suht tobeda näoga seal.)
helkuri mõistatus
Käisin mina siis praegu linnas poes (kasutasin natuke oma hunnikust sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaartidest, muuhulgas tõstsin Daki-raamatu jälle riiulis rohkem esile) ja olin juba kodu ukse juures, kui järsku taskust võtmeid otsides jäi näppu helkurinöör. Märksa räpasem kui minu helkurinöör. Ja – otsas tilbendamas mitte minu armas pardikesehelkur, vaid hoopis mingi ringikujuline julla.
Esimene mõte: ma olen kellegi vale mantli võtnud, kui reedel pidu pidasime.
Teine mõte: miks peaks sel kellelgi olema minu hügieeniline huulepulk taskus? Ja minu korterivõtmed?
Kolmas mõte: keegi on mu pardikesehelkuri ära varastanud ja asendanud selle eriti osavalt enda vana helkuriga. Meenus intsident UG eest möödunud nädalal, kus Maia sõber märkis, et mul on väga cool helkur. Kahtlane…
Siis avastasin, et oot, minu enda helkur on ka täitsa olemas, kinnitatud, nagu ikka, tasku alumisse serva. Uus (või siis vana) helkur on kenasti haaknõelaga kinnitatud tasku ülaserva. Nüüd olen ma täiesti segaduses. Miks paneks keegi mu tasku külge enda vana helkuri? Ma saaks aru, kui sinna peale oleks kirjutatud näiteks tapmisähvardus või mingi muu sõnum, et siis nagu. Või kui keegi oleks teinud kingituse uue helkuri näol, et näe, Daki on nüüd topeltkaitstud. Aga see lisatud helkur on suht kulunud, ei tea, kas töötabki veel. Kuigi ma ei tea, kas helkurid võivad ära kuluda?
Igal juhul on tegu täieliku mõistatusega. Äkki keegi arvas, et see on tema jope, võttis suitsule minnes selga, leidis maast helkuri ja arvas, et on selle ära kaotanud, kinnitas minu mantli külge ja pani uuesti nagisse tagasi? Hmm.
Muidugi on variant, et ma ise leidsin selle helkuri ja panin endale külge, aga a) ma mäletan reedeõhtut hästi (kuigi sünnipäevalugu vihjaks, nagu ma ei mäletaks ei seda ega üldse paljusid õhtuid) ja b) mul on maailma coolim helkur, ma ei vaja vanu maast leitud helkureid.
Kust tuli see helkur?
sünnipäeva lõpp
Muidu oli kõik hästi, aga lõpp vajus ikka kõvasti ära (thanks, karmabitch – and you know who you are!).
Muuhulgas sain lugeda oma esimest raamatut (välja antud 1994 ja hinnaks märgitu (autogrammiga väljaanne!) 7.20 EEK), sain teada, et sündisin “suurte hallide silmade ja pruuni ninaotsaga” ja muuhulgas üllatuslikult selgus, et kaks nädalat enne tähtaega. Napikas veevalaja, järelikult.
A muidu oli hullult tore, ma pole vist kunagi nii palju meelespidamist saanud. Aitäh teile kõigile.
f-d up
Lugesin koju jõudes Raua raamatu lõpuni, keerasin magama pesumasina koletislike häälte saatel (sanatoorium oli väsitav!) ja nägin kõige haigemat und üle pika aja. See sisaldas vibraatorit, vendi Hanseneid ja viimaseid soomlasi (as in the last finnish of the world). Ei, päris räige oli.
Raamatu kohta tahan öelda, et see oli ikka uskumatult… kummaline. Eessõna oli paljulubav ja humoorikas, seda juba teadsin. Mingil hetkel isegi naersin. Aga peamiselt ajas mind närvi, sest ma ei saanud aru, miks inimesed niimoodi koguaeg mõistust ära joovad. Et no kurat küll. Aga siis mul tuli meelde, kuidas mind hullult häirivad wannabed, kel pole elus kordagi pohmelli olnud, aga kes sellest hoolimata arvavad, et nad suudavad Charles Bukowskit ja tema loomingut mõista mingitel müstilistel tasemetel. Ja et ma parem ei väuksu midagi selle joomise koha pealt, sest tõesti, minu pikimad enesehävitamishood või tsüklid ei küündi mitte kuidagi neli aastat lakkamatult mälleris olemise tasemele ning ma ei suudakski seda mõista, isegi kui ma tahaks. Jah, ja mina arvasin, et mul on hull noorus… Ei, sellest ei hakka ma aru saama, miks on vaja mõistuse ära kaotamiseks (ja ainult selle pärast) mingeid aineid tarbida. Ikka ju pigem selleks, et oleks toredam/põnevam/riläksing/misiganes.
Aga ühe koha pealt ma väuksun küll, mis mu silmis Raua mitu pügalat allapoole langetas – tema suhtumine naistesse. Ma tõesti julgen vastu vaielda tema arvamusele, et me kõik oleme O-ks vormitud suuga alaarenenud nikuhaiged lehmad, kes eksisteerivad selleks ja ainult selleks, et meid nussida. Sellise suhtumise eest naistesse, mis seal raamatus esines, tuleks mõned mehed ära kastreerida. Call me old-fashioned…
A ega muidu see raamat tõesti nii hea ei olnud. Purustas vaid mõned illusioonid arukatest ja/või toredatest andekatest inimestest ning pani paljudele teistele lihtsalt suudkõverdades vaatama. Oli nüüd seda siis vaja, Mihkel Raud? Tõsiselt, oli või?
Ei hakka ma kunagi aru saama sellest poliitikast, mille järgi tuleb kõik saast – ka kuulujutud ja külaklatš – päevavalgele kiskuda ja niimoodi siis inimestele “tõesõna” kuulutada. Kuskil peaks minema piir, ja tavaliselt võiks see piir minna kuskilt sealt, mis jätab inimeste maine kuidagigi alles ja purustamata. Ausõna, mind ei huvita absoluutselt, kuidas see või teine mingit Nadjat või Padjat pani. Tõesti ei huvita. Mis nüüd minu (või tema või autori) maailm sellest parem sai, et ma tean? Ma tõesti ei ole nii pimedusega löödud, et ei mõistaks – jah, me kõik teeme keppi aeg-ajalt. Ning jah, me kõik joome aeg-ajalt. Vahepeal teevad mõned meist lollusi. Olles Švammiga tuttav, ei üllata mind enamik purjus peaga tehtud lollustest, mida ükskõik kui haige mõistus (pole vist küll Švammist haigemat ses osas) välja suudaks mõelda.
Ma usun, et see raamat on mõnede inimeste lemmikraamat kui ultimate “tõekuulutajate” käsiraamat. Las ta olla. Aga ma olen väga mures selle pärast, kuhu liigub maine tulevik. Sellest mõni teine kord.
Ropka Kivivalvur teeb trikke
Sepp (palju õnne, krae!) jagas juba linki, aga nii kuradi naljakas on, et pean ka promoma: lugege, mis Ropka Kivivalvur USAs teeb.